Albatross ja teised hobutegelased

Jälle saime trenni üle mitme nädala. Latide ja kavalettidega jäin täitsatäitsa rahule, neid ta jälgib juba ise päris asjalikult ja kui paar väikest eksimust välja arvata, siis tuli väga hästi. Kuigi liikumine võiks ideaalis kogu aeg ühtlane olla, siis liigselt esiotsale vajumise vältimiseks tegin ca 10 meetrit varem mitu poolpeatust, üritasin ta tagant aktiivsemaks ja eest vähe kõrgemaks/kergemaks saada ja seeärel sain lattidele peale sõites tõesti lihtsalt istuda ja oodata. Esimesed korrad jäin natuke ise sinna poolpeatustesse kinni ja üritasin teda kuidagi "üleval hoida" ka lattide peal, aga kui kätt õigel hetkel veidi järgi andsin, siis läks oluliselt paremaks ja ei kukkunudki väga esiotsale - muidugi peale latte jälle mängisin kergete poolpeatustega, sest ta pikalt järjest tiksudes vajub natuke ära liiga.

Jaaaa ise pean vähem sadulast välja kergendama - kusjuures videode peal mind ALATI häirib see ja siis üritan paar järgnevat trenni keskenduda ja asja parandada, aga olen vist kuidagi nii sisse endale harjutanud selle, et valesti on mugavam ja kui kõrvalt ei näe, siis ununeb kiiresti... aga üritan taaskord!

Hüpates oli nii ja naa, vahepeal oli kõik ok, aga vahepeal miski ei klapi ja ma olen nüüd enam-vähem ära harjunud sellega, et ma lihtsalt ootan ja vaatan, mis hobune teeb, aga... kui NÄED, et see samm ikka väga valesse kohta läheb ja My teebki mingi imeliku hüppe, siis mul on tunne, et oleks pidanud ise ikka kuidagi teisiti olema või midagi teisiti tegema... aga ma ei tea, mida. Mõnikord olen ikka väga kahevahel, kas ma peaks nüüd laskma hobusel endal kõike vaadata ja otsustada ja õppida või ikkagi veits "ohjad" rohkem enda kätte võtma ja ütlema talle, mitu sammu teha ja kui kaugelt ära tõugata. Ma tean, et need on üldjuhul nii pisikesed takistused, et pole suurt vaja üle mõelda, aga... ikkagi.

See oli ka My jaoks keeruline, et traavilattidelt otse järgnevat ristikest hüpata - ta kas jooksiski traavi ja unustas hüppamise või hakkas liiga vara spurtima ehk läks juba lattide peal galoppi. Aga viimased korrad sai juba enam-vähem pihta ja lõpus tegi jälle asjalikke hüppeid kah. Vist. Minu arust. Kusjuures mingi hetk oli nii, et peale takistusi pika sirge peale jõudes, kui pidin ta järgmise ringi jaoks uuesti traavi võtma, siis My ei tahtnud jääda traavi ja galopeeris edasi. Kõlab võib-olla naljakalt, aga minu arust on see tema puhul jube suur asi, kui ta EI kasuta hüppetrennides iga võimalust seisma jääda - vaid ise TAHAB edasi liikuda. Ja ses mõttes ega ta mingi arutult ringi ei kihutanud, kõik oli väga hästi ja tore, lihtsalt ta oleks parema meelega natuke kauem galopis jätkanud, mitte kohe traavi jäänud. :) Ma ei tea, aga ma pean seda pigem heaks märgiks.

Ega polegi tegelikult kaua enam jäänud - maikuu veel ja siis läheb My ära suvitama. Kahju täitsa, ta on ikka väga lahedaks tegelaseks kujunenud ning loomulikult selle aasta jooksul mind vähemalt sama palju õpetanud kui mina teda. Hoopis teistmoodi hobune kui need, kellega ma siiani harjunud olen, aga see just ongi hea. Eks näis, mis edaspidi saab ja kui palju ma temaga veel tulevikus kokku puutun. Aga noh, ise lasen ka ju suveks jalga ja Albatross, no tema kohta ma pole ikka veel 100% otsustanud, kuhu ta jääma või minema peaks ehk kuhu või kelle natukese hoole alla ma teda kolmeks kuuks jätta julgen/saan. Otsustusvõimetus on tore asi. Aga suve ootan sellegipoolest.

Loen hetkel ühte Monty Robertsi raamatut (elulugu põhimõtteliselt, nii et rohkem jutuka moodi) ja mul on mõned ideed pähe tulnud, mis on jälle kohati vastuolulised sellele, mis ma siiani arvanud olen... Üks päev kavatsen sellest kirjutada kah, aga see on pikk ja igav ja mõtisklev jutt, nii et natuke läheb aega, kuni ma oma mõtted ritta suudan sättida.

Ah et natuke värvi lisada, siis ma viskan paar pilti üles sellest, kuidas me Kurtnas nädalavahetusel kolme raudjaga ratsutamas käisime. Kahju ainult, et sõbrapilti kõigiga ei saanud. Aga õues ja suure platsi peal oli väga hea sõita (pinnas kah hea, kuna polnud veel päris tolmuks ja pehmeks kuivanud) ja S. arvas, et Võluril on see üldse esimene trenn väliplatsil, ta oli üsna hoogne küll! Lilian sattus juhuslikult autoga mööda sõitma ja tegi paar pilti :)

Bouncy!

Võluril on puhta torika kohta kohati ikka väga lahtine liikumine, aga see eest oskab ta oma kaela väääga lühikeseks teha ja ilmselgelt ma siin pildil aitan sellele natuke kaasa kah. Aga ta on väga lahe sellegipoolest!