Mida pole, on kevad

Nii palju asju oleks, millest kirjutada, aga kui kohe ei viitsi ja edasi lükata, siis jääbki kirjutamata ja kaob varsti meelest... hobuseid on kokku täitsa mitmeid ja aega vähe, aga nii vist ongi normaalne!

Albatrossiga tegelesin mõnda aega üsna tihti, nii et sai vist lausa üleliia ja tal enda pealehakkamine kadus väheke ära - seega vahepeal suurt midagi ei võtnud temaga ette peale karjamaal üle vaatamise ja patsutamise. Nüüd on jälle enamasti tema silmad esimesed, mis mind karjamaal märkavad, ja tuleb tähelepanu nõudma, ju läks see niisama laisklemine igavaks kätte ära taas. :)

Myron on teinud ratsastamist ja natuke hüppamist, hädasti tahaks teda maastikule kah jooksma viia, aga selleks sobivat aega ja piisavalt kuiva kohta tuleb vist veel tükk aega oodata. Eile avastasin küünarnukilt pinnapealsena tunduva marrastuse, aga kuna trennis ta ei liikunud kuigi mõnusa rütmiga ja ei tundunud päris ok, siis viisin need kaks asja kokku ja oletan, et ta oli väheke siiski häiritud. Teeme paar puhkepäeva ja siis proovime uuesti. Ise lähen ka täna hambaarstile oma viimast neljandikku tarkusest välja lõikama, nii et eks see alles selgub, kas enne saab terveks hobune või mina.

Muidu eelmised trennid olid päris mõnusad, miskit väga uut ma ei ole hetkel küsinud, pigem keskendume korraks uuesti põhiasjadele. Hüppetrennid on ka kasulikud, sest lisaks hüppamise harjutamisele ja kogemusele, tulevad seal tihtipeale välja mingid töötlemist vajavad kohad, millest nagu niisama platsil ringi sõites eriti arugi ei saa.
Myronil hüppamisega mingit otsest probleemi pole - saab hüpatud küll, kui vaja - aga ta teeb täpselt nii palju kui küsitakse. Mu suurim eesmärk selle koha pealt olekski, et ta seda ise veidi suurema entusiasmiga hakkaks võtma ja peaks seda toredaks vahelduseks. Kui ta rohkem harjutab ja iga hüpe vähem pingutust nõudma hakkab, siis äkki on lootust ühel päeval? :) Ja muidugi, kui tal endal rohkem hasarti ja minekut sees oleks, siis muutuks ka asi kohe lihtsamaks - ma jõuaks pöörata tähelepanu juba muudele asjadele, kui ainult sellele, et hobu piisavalt aktiivne oleks.

Ja tähelepanu on mul muudele asjadele muidugi vaja küll. Ma ei tunne ennast üldse väga õigesti ja hästi seal seljas hüpete ajal - väike hobune ja väheste kogemustega kah muidugi, teeb asja raskemaks. Kõige olulisem on vist praegu lihtsalt jälgida, et ta ratset saaks piisavalt ja et ma hüpetel hobusest ette ei roniks - ühesõnaga võimalikult vähe segada ja lasta hobusel rahus õppida. :)

Enda jaoks tegin vist hiigelolulise sammu edasi ratsmekontakti teemal - täpsemalt siis, et kui hobune sikutada või ratsmele toetuda jääda üritab, siis mitte ise selle provokatsiooniga kaasa minna ja samamoodi vastu kiskuma hakata. Mitte, et see mingi uus avastus oleks, küll aga sain mingi hetk aru, et olen seda põhimõtet ainult osaliselt ja kaugelt mitte piisavalt järginud - nüüd aga erinevate hobustega sõites lõi mingi lambike peas põlema ja tuli see õige tunne kätte, nii et tunnen ennast kohe killuke osavamana. Eriti puudutab see nö kõva suuga hobuste sõitmist (kes on ju iga ratsaniku, siiani ka minu, õudusunenägu - aga ometi enamasti just ratsaniku enda kõva käega ratsutamisstiiliga tihedalt seotud). Aga ka Myroniga ratsutades, kes küll kuskilt otsast mingi puulõug pole, on hetki, mil just selle asja meeles pidamisest kasu on. Kuidas aga vastupidi, liigselt tundliku suuga või ratsme taha rulluvaid hobuseid sõita - see on endiselt veidi suurem ja keerulisem müsteerium.

Ma tahaks, et ratsutamisest kaoks üldse selline termin nagu "eest järgi andma", see on minu jaoks juba sama kõlaga nagu "pea ratsmes" vms, ja annab täiesti vale suuna ja idee ratsanikele. Ma pole kunagi olnud suur abiratsmete fänn, aga üksikutel noortel hobustel, kes üldse aru ei ole saanud, et pead on võimalik ka allapoole viia, olen paaril korral kordetades midagi kasutanud - just selle eesmärgiga, et nad korraks oleks sunnitud nö järgi andma, saavad idee kätte ja edasi läheb kogu asi juba lihtsamalt. Aga ka sellist kasutamist tuli mul viimati ette juba paar aastat tagasi ja mida aeg edasi, seda selgemaks muutub, et sellel järgiandmisel pole mitte mingit seost õige ratsmekontaktiga. Sest esimesel puhul on hobuse poolt tegu millegi vältimisega, teisel puhul millegi otsimise ja hoidmisega. Olen sellest ilmselt juba varemgi blogis jutustanud, aga tasub kordamist mu meelest.