Albatross ja teised hobutegelased

Võõraste hobustega on alati tore sõita - sest siis oskad jälle enda omasid hinnata ja taipad kui mõnus ja lihtne nendega kõik on. Mitte muidugi alati, sest vahel juhtub ime ja õnnestub mingi ülimalt vinge hobuse selga saada ja siis on pigem väike unistus, et tahaks kaaaaaa sellist hobust, aga taolisi hetki ju väga tihti ei ole.

Ühesõnaga mul oli see nädalavahetus pisut aega ja sai tavapärasest rohkem ratsutatud. Meil on tallis üks väga lahe trakeeniruun, kelle seljas ma tegelikult juba paar korda olin varem istunud, siis kui mind vahepealsete sünnipäevapidustuste käigus võistlema meelitati. Miskipärast mulle see hobune päris meeldib, kuigi seljas on küll selline tunne tavaliselt, et kohe üldse ei tea, millest alustada. Noh, ma vist natuke hetkel pingutan üle, sest üldkokkuvõttes pole ta sugugi kõige hullem hobune sõita, aga kui üksikult iga asja peale hakata mõtlema, siis on igal pool mingi probleemikoht. Kui ei tea, kust alustada, siis hea variant on tavaliselt panna nad sääre peale liikuma, ilma selleta on raske mingis suunas edasi liikuda - aga see juba võtab omajagu aega ja siis saab kah sellise kaheldava tulemusega väärtuse. Well, parem kui mitte midagi eksole. :) Ei aga tegelikult on ta tore hobune, mulle meeldib kõigest hoolimata.

Myroniga kah trennitame nagu ikka ja ta on tubli nagu ikka, üritan ise ka järgi jõuda. ;) Kui ta alguses oli vasakule igatpidi keerulisem sõita kui paremale, siis mingil ajal galopis see asi muutus ja nüüd mul on paljudel hetkedel juba ka traavis sama tunne. Vasakule poole sõites ta küll kipub välimimise õlaga siin-seal natuke välja vajuma, aga paremat pidi kuidagi tundub, et ta ei painuta ja liigu päris läbi keha tihtipeale. Ja parema sääre eest ei liigu nii hästi alati kui tahaks (mis omakorda on suure tõenäosusega ka üheks põhjuseks, miks ta selle õlaga sinnapoole triivib), seega tegelesin sellega viimati ja siis oli kohe hulga parem. Õlad sees harjutus - isegi kui see veel päris ideaalselt välja ei tule - aitab ikka superhästi, nii sääre tunnistamise kui ka õlgade kontrollimise osas.

Endale teen veel sellise tähelepaneku, et kui ta peale galopilt traavile üleminekut päris ühtlane pole, siis see on ka ilmselt sellest tingitud, et ma peale üleminekut unustan ära ta säärtega juhtimise ja hakkan liiga palju ratsme peale mõtlema, et hobune ikka sellist head "kontrollitud" traavi teeks. Aga liigne kontroll ei ole alati hea asi, olen ma aru saanud. :) Muidugi peale galoppi ta ise ka sahmerdab natuke rohkem ja võib-olla ei tee mu säärtest ja tasakaalust päris nii hästi välja kui muidu, aga siis tulebki just sellele rohkem tähelepanu pöörata, mitte hoopistükkis ära jätta.