Täna oli kiropraktiku päev - läbi sai ragistatud 6 hobust ja päris huvitav oli. Viiel hobusel kuuest üritas ta ristluu-niudeliigest (sacroiliac joint siis) lahtisemaks saada ja viimasel manipuleeris kaela. Mõnedel tegi veel lisaks üht-teist pisemat. See SI-joint tekitab vist palju rohkematel hobustel häda kui me ette kujutame. Võib-olla natuke nagu seljavaluga inimesed - ei kujuta ette, miks see selg kõigil valutama peaks, aga minu tutvusringkonnas nt on hämmastavalt palju inimesi (enamasti nad muidugi tegelevad vähem või rohkem miskitsorti füüsilise tööga), kellel on seljaga probleeme. Keegi ei käi ringi pideva vingumisega, et ai kui valus on, aga halvematel hetkedel on päris ebameeldiv ja raske on ennast seejuures mitte pinges hoida, rõõmus olla ning endast maksimumi anda - sama hobustega ju.
Tegelikkus on muidugi see, et perfektset hobust pole olemas ja kui neid osava pilguga vaadata (või on keegi osava pilguga, kes õigesse kohta silmad suunab :) ), siis ei ole ükski esi- ega taguots täielikult sümmeetriline. Omaette oskus on ära arvata, milline asümmeetria võib probleeme põhjustada ja milline mitte, ning aru saada, kas mu hobune ongi sellise liikumisega nagu ta on või võiks ta tegelikult palju vabamalt liikuda, kui mingitest pingetest kehas vabaneks. Nii et see tegelikult vajab nii ratsutaja kui kiropraktiku, võib-olla ka hobuse kasvataja ja mõningatel juhtudel veterinaari koostööd.
Selle üle saab ka muidugi pikalt vaielda, kas mingil keskmisel tavalisel harrastushobusel on üldse kõike seda vaja - samamoodi nagu tavalised inimesed ei vaja üldjuhul igasuguseid tippsportlaste tervise hoidmisele mõeldud teenuseid. Eks igaüks otsustab ise. Võrreldes inimestega tuleks hobuste suhtes vast selle võrra ettevaatlikumad olla, et nemad ju ei räägi. Nende mured peame me tihtipeale pisikestest signaalidest ise välja lugema ja kui millegi suhtes kahevahel olla, siis hooliv (ja hea oleks, kui ka rikas :D) hobuseomanik muidugi teeb igaks juhuks rohkem kui vaja. Ma olen läbi õnnetute ja ebameeldivate kogemuste igatahes võtnud endale teadmiseks, et kui mul tekib hobusega mistahes probleem, mille lahendamine väga edukalt ei suju, siis ALATI kaalun ka võimalust, et tal on füüsiliselt midagi viga. Muidugi võib absoluutselt iga ratsutamisega seotud raskuste korral süüdistada hobuse seljaprobleeme vms, nii et ei tasu sellega liiale minna - pigem otsida probleemi kõigepealt endas ja seejärel hobuses - aga on päris kurb ühel hetkel avastada, et sa oled pikka aega sundinud hobust tegema midagi, mis tema jaoks tegelikult äärmiselt ebamugav ja valus on.
Aga tagasi tänase päeva juurde - siis selle SI-liigese lahtiragistamine ei paistnudki mingi eriliselt suur kunst olevat. Muidugi vajab see kogemust ja tunnetust ja teadmisi, aga mis ei vajaks. :) Ainuke ebameeldiv asi on see, et hobused on vaja üldanesteesiasse ja pikali maha panna. See on vist ühtlasi asja kõige ohtlikum osa, sest nende liigeste väänamine tegelikult kuigi ohtlik pole - enamus hobuse keha struktuure on nii võimsad ja tugevad, et inimese jõuga on üsna raske midagi kogemata tuksi keerata. Teisest küljest - see liiges ise on üsna sügaval hobuse sees "peidus" ning kaetud massiivsete lihastega, nii et püsti seisva ja täies teadvuses hobuse korral pole sinnani lihtsalt võimalik jõuda, et seda kuidagi manipuleerida. Tegelikult vist üritatakse küll kuidagi sinna piirkonda tugevalt lüües (no ei oska paremat sõna kasutada :P ) seda mõjutada, aga võimalused on siiski oluliselt rohkem piiratud.
Igatahes hobused ragisesid küll ja mõnel oli kohe peale püsti tõusmist juba silmaga vahe märgatav. Mõnel mitte nii ilmselge, aga eks näis - kaks minu sõiduhobust võeti ka ette, nii et ootan huviga nendega ratsutamist. Aa, jah, kolmas ka tegelikult - sellega ma pean enne ratsutamist nüüd kaelale venitusharjutusi tegema. Porgandi või õuna abil. Hehe. Ta pole ilmselt elus neid asju maitsnud, nii et tema motiveerimine saab huvitav olema. :D Äkki mõne õuna on ikka saanud kunagi.
Nagu sellest vähe oleks, siis lõpuks sai mind ka ragistatud. Vahepeal tuli jutuks, et mul on kah väheke seljaga probleeme olnud, ja erinevalt Eesti taastusarstist (keegi üsna suvaline, kelle juurde ma TÜ kliinikumi kunagi kevadel saatekirja sain ja kes enam-vähem ütles, et nojah, mis teha, eks ongi nii, et kõvera seljaga saab üks pool rohkem koormust ja võib valutama hakata) vaatas ta mind korra selja tagant 5 sekundit ja siis ütles, et jaa ta teab küll, milles asi. Et ühtepidi saan ilma probleemideta keerata, aga teistpidi ei saa, eksole? Ja selle "teistpidi" ajal hoidis ühte kätt mingis kindlas punktis alaseljal, teise käega keeras mu õlgu ja oiiiiiii kui valus oli. :D Piiksusin, et "On vist jah nii".
No siis pärast ta siis sikutas minu liigesed ka lahti - mu kehvemalt poolelt tuli päris õudne ragin, oma 3-4 lülivahemikku vähemalt krigises. Peale seda sain mõlemale poole peaaegu ühtlaselt keerata, ainult et kõndides oli natuke selline tunne nagu üks jalg oleks vahepeal pikemaks kasvanud. :P Ma ei looda, et see intsident mu 7 aastat kestnud seljavalu nüüd ära võtab, aga ma jõudsin järeldusele, et kellegi juurde, kes teab, mida ta teeb, tasub vist ikkagi ka kunagi hiljem vajadusel minna.
Ja veel, kui TÜ arst ütles mulle, et ratsutamine on ikka halb jah kõverale seljale, sest see põrutab ja parem oleks mitte väga ratsutada (ma ei julgenud talle miskipärast peale seda öelda, et ma suvel plaanin 10 hobust päevas sõita), siis siinne kiropraktik seda ei arvanud, vaid tema sõnul pidi mu seljale kõige halvem olema just selline hargiga bokside tegemine või pühkimine vms, kus liigutused on väga ebasümmeetrilised ja koormavad rohkem ühte poolt. Ja kusjuures - kui mul eelmine suvi hakkas paaril korral selg päris korralikult valutama (ratsutasin veidi vähem, aga tegin ka tallitöid), siis see suvi on olukord palju parem, nii et ilmselgelt ei saa valu põhjuseks ratsutamine olla.
Nii palju siis minust. :P Aitab kah. Mul midagi erilist vist ei olegi rohkem rääkida. Täitsa mitu hobust on vahepeal ära müüdud - kaasaarvatud mõned mu kõige vahvamad hobused, nii et pean võistlusplaane kogu aeg ümber tegema. Veidi kurb, veidi tüütu, aga tegelikult mul on hea meel, kui hobused müüdud saavad, ausalt. Selleks ma ju siin olen suuresti ja selle eesmärgiga teoreetiliselt töötan (kuigi ega ma ratsutades küll müügile ei mõtle - ikka ainult sellele, et kuidas hobuseid paremaks saaks).
Aa, ja Zinyga proovisime esimest korda galopi ka ära. Galopp oli tal alati see, mille kohta ma väääga kindel ei olnud - selles mõttes, et ma vist lihtsalt ei oska galoppi väga hästi vabaliikumisel hinnata. Paljud hobused on sellised, et kui nad väga erutunud on (ja Z oli alati), siis viskavad saba püsti, teevad selja veits nõgusaks ja kuidagi trambivad edasi galopis. Ma ei tea, ma lihtsalt ei oska seda õigesti vaadata - Morten nt küll võib sellise hobuse kohta öelda, et tal on hea galopp, aga mina mitte. Aga kui ma nüüd see suvi Zinyt kordetasin ja seal mõned galopitõsted tegin, siis nägin seda "õiget" galoppi kah ja võib rahule jääda küll. :) Ja seljas oli samamoodi, hea tunne.
Nüüd on siit samast blogist hea järgi vaadata, et täpselt kuu aega tagasi sain esimest korda sadulasse. Vist peab lähitulevikus mõned pildid ka tegema, et oleks areng ikka salvestatud kuidagi. :)üüüüü
No comments:
Post a Comment