Täna sai siis selle suve viimastel võistlustel ära käidud - ma tean küll, jube igav, et ma ainult võistlustest räägin, aga sel puhul ma vähemalt tean, kellest kirjutada. Igapäevase treeningu kohta kirjutades peaks nagu... kõiki mainima, aga seda ei viitsiks ilmselt keegi ära lugeda.
Esimene hobune oli sama mära, kellega viimatigi võistlemas käisin - ehk nüüd siis teist korda väljas skeemi sõitmas ja oli vist parem küll. Ta küll kartis ja vahtis ringi isegi natuke rohkem kui eelmine kord, aga samas olid inimesed ja koerad ka põhimõtteliselt kohe platsi kõrval, ja oli mets ja olid autod, oli isegi raudtee (kus õnneks minu sõidu ajal ronge ei kihutanud) - ühesõnaga oluliselt rohkem, mida vahtida. Aga seda õiget tunnet tuli natuke rohkem kui eelmisel korral, sammuosad olid samuti oluliselt paremad. Vasakut galoppi ei saanud jälle esimese korraga õigel ajal kätte, aga seekord ta mitte ei protestinud, vaid pidi midagi jubedat seal nurgas piiluma, keeras ennast välimisse paindesse ja tegi jupi maad tublisti pikendatud traavi galopitõste asemel.
Hoopis huvitavam oli teises skeemis, kus tõsted läksid ilusasti, aga 15-meetrisel ringil ta lihtsalt vajus ja vajus ja vajus õlaga välja, välimise ratsme survest ei piisanud (ja sellega peab nagunii ettevaatlik olema, kuna tal on tobe komme suuline jõuga hambu võtta ja pea kangelt kuklas minema joosta, kui tunneb, et tal liiga "kitsas" hakkab) ja no siis ma mõtlesin, et ikka puudun teda kergelt stekiga. Ilmselgelt vale otsus, sellepeale tegi ta oma korralikud 3-4 pukki, aga õnneks lõpetas ja ma sõitsin skeemi pooleldi naerust kõveras lõpuni. :D Isegi kohtunikud naersid - ju siis vist oli naljakas.
Ei noh, tegelikult see ei ole muidugi naljakas, et mul hobused koolisõiduskeemide (või soojenduste) ajal pukitavad, aga no see mära - ta on lihtsalt niiiiiiiiii tundlik, ei saa üht ega teist liiga teha. Kuigi see stekipuudutus oli umbes sama tugev nagu kärbse maandumine, nii et seda ta peaks ikka õppima taluma. Aga kes teab, võib-olla arvaski hoopis, et kärbes kiusab ja protestis selle vastu. :P Hoolimata kõigest mulle niiiiiiiii meeldib temaga sõita, sest noh, tagasiside hobuse poolt on ikka päris konkreetne ja samas, kui õpid selle tema tundlikkusega toime tulema, siis on ta ikka väga super hobune. Pika jutu lõpetuseks saime mõlemad skeemid 68,9%, nii et pole paha. Teine skeem oli tegelikult oluliselt parem, aga eks see naljategemine võttis nii harjutusest kui üldhinnetest üht-teist maha.
Teine hobune oli trakeenist ruunapoiss, samuti 5-aastane. Tegelikult olin kirjas ZB-ga, aga kuna üsna ootamatult tuli ette tema ära kolimine üleeile :(, siis pidin kiiruga uue hobuse valima (siin käivad stardimaksud koos registreerimisega, nii et ei taha nagu minemata ka jätta). Ma üldse ei oodanud selle ruunapoisiga võistlemist, sest noh... kodused trennid ei olnud nii väga hästi läinud tegelikult. Ta on selline hobune, keda on võimalik 3 sekundiga lonkama panna valesti ratsutades. :) Mitte päriselt siis lonkama muidugi, aga tal tuleb see nö ratsmelonge niiiiiii lihtsalt, et ise ka ei usu. Selles mõttes ta ei ole üldse sarnaselt tundlik eelnevalt kirjeldatud märale, et ta ei protesti niimoodi pauguga, vaid pigem läheb tuimaks ja lõpetab reageerimise, aga niipea kui see juhtub, siis hakkab pea sammu rütmis üles-alla käima ja no ma juba arvestasin sellega, et mind võib-olla lonkava hobuse eest diskvalifitseeritakse. :D
Aga ei - ta ületas kõik mu lootused ja oli ikka hämmastavalt tubli selle kohta, kuidas meil kodus asjad edenenud on. Soojendusel oli alguses ärev, võistlusplatsil muidugi ka piilus siia-sinna ning kui ta muude asjaolude tõttu vahepeal pingesse läks, siis minu nõudmised lisaks ikka natuke olid kokku liiga palju ja seetõttu ei saanud terve skeem ühtlast ja lõdvestunud sõitu, vaid mõnedel hetkedel ikkagi tundsin seda ebastabiilsust eest, aga Pixie ütles pärast, et kõrvalt oli suht vähe näha. Esimene skeem oli 64 midagi ja teine lausa 69%.
Seega järjekordselt võin oma noorukitega igati rahule jääda, mõlemad teenisid ühe roseti ka ja no lihtsalt nii lõpmata vahva on käia võistlustel, kui sa tunned, et hobused lähevad järjest paremaks ja aina tihemini tuleb seda ÕIGET tunnet. Ja mind sealjuures eriti üldse ei kõiguta sellised asjad, kas nad natuke ringi vahivad, hirnuvad või kasvõi mõne väikse hüppe nalja pärast sisse viskavad :P - mis see loeb, nad on noored hobused ja sellistest probleemidest saab aja jooksul kindlasti üle!
P.S. Keegi võõras naine oli võistluste ajal läinud Pixie juurde ja öelnud, et väga ilusasti sõidetud skeemid noortel hobustel, hea vaadata. :) Taanlased ongi kummaliselt lahked ja sõbralikud tihtipeale, aga ikka on tore kui keegi tähele paneb ja hästi arvab.
No comments:
Post a Comment