Noored hobused ja algajad ratsanikud

Mul on üks selline nimekiri, kuhu ma enam-vähem üritan ära märkida kõik hobutegelased, kellega ma kokku puutunud olen - üks päev lugesin huvi pärast kokku, et 8 ratsutamisaasta jooksul on sadulasse pandud ca 50 hobust. Tegelikult küll peamiselt 5 aasta jooksul, sest ainuke saduldamata noorhobune, kes mu olematuid teadmisi ja kummalisi katsetusi varem taluma pidi, oli Albatross. Need 50 hobust moodustavad igatahes umbes veerandi kogu nimekirjast. Üle poole nimekirjast (neid ei ole küll üle lugenud, pakun huupi) on ilmselt 3-5 aastased hobused, kelle ratsastus piirdub sellega, et neil on seljas käidud ja kolme allüüri sõidetud. Ja siis viimane veerand jaguneb igas vanuses elukate vahel, kes juba omajagu õpetust on saanud - olgu see siis hea või halb, õige või vale õpetus.

See, et ma peamiselt noorhobustega tegelen, on vist alguse saanud pooleldi sunniviisiliselt - ma ei ole seda ise valinud. Kui mul oleks noore tüdrukuna olnud kõik võimalused minna parimate treenerite käe alla parimate hobustega trennitama, siis oleks asjad ilmselt teisiti läinud. Ma arvan endiselt, et see oleks ideaalne tee ratsutamist harrastuse või spordina alustada, aga olgem ausad - kui paljudel selline võimalus on? Väga vähestel.

Tagantjärgi olen palju mõelnud sellele, kui rumal tegu oli ikkagi ühe aasta ratsutamiskogemusega võtta omale tegeleda täiesti toores hobune. Ma ei olnud sel ajal ka 10-aastane laps, kes ennast Liivimaa parimaks ratsutajaks oleks pidanud - teadsin väga hästi, et ega ma suurt midagi tegelikult ei oska ja oh kui palju ma selleks ajaks juba raamatutest ja kõikjalt mujalt olin lugenud, et noor (ehk kogenematu) ratsanik ja noor hobune ei ole hea kombinatsioon. Aga reaalsus oli see, et kui ma tahtsin omale hästi õpetatud hobust, siis ma pidin selle omale ise "meisterdama", sest nö valmis hobust polnud mitte kuskilt võtta. Muidugi katsetasime ja proovisime ka tunnihobustega kuhugi poole areneda, aga need olid meie alustaval tallil kah üsna noored ja väljaõpetamata ning nende puhul oli veel keerulisem midagi muuta, sest tulevad ju kümned teised ratsanikud, kes teevad asju teistmoodi. Nii et tegelikult oli see noor ja ärev Albatross tol ajal parim võimalus, mida mulle välja pakuti. Ja ei - muidugi mul ei õnnestunud temast seda ideaalset hobust vormida, millist ma oma peas kogu aeg ette kujutasin, aga hakkama me siiski saime, valik puudus. :)

Ka täna leiame palju noori ratsanikke tegelemas toorete hobustega, kes saavad teadmatusest rikutud, halbade kommetega jnejne, aga öelda neile, et algaja ratsanik peaks õppima kogenud hobusega, on sisuliselt samaväärne sellega, kui öelda, et ta võiks üldse ratsutamise ära lõpetada, kuna ei oska midagi. Kui sul on talle pakkuda hea hobune, hea treener, soovitatavalt lähipiirkonnas ja võimalikult vähese raha eest, siis tee seda, aga kui mitte (99,9% juhul), siis pigem püüda aidata neil kahel hakkajal noorel omavahel hästi toime tulla, selle asemel et kogu see tegevus hukka mõista. Eks minu suhtumine sellesse teemasse põhineb muidugi palju enda kogemustel, aga leian, et edukaks noore hobuse õpetamiseks on ühel inimesel vaja mitmeid omadusi ja teadmisi ning ratsutamiskogemus ei pruugi neist alati olla kõige olulisem. Vähemalt mitte nii kaua, kuni me ei ela ideaalmaailmas.

Kui nüüd tagasi minu loo juurde minna, siis järgnevad kaks aastat möödusidki peamiselt Albatrossiga katsetades ja proovides, üle kivide ja kändude, aga siiski tasapisi edasi liikudes. Algus temaga ei olnud väga lihtne, sest tegemist ei olnud rahuliku taskuhobusega, aga lõpuks kujunes A-st väga püüdlik hobune, kes oli nõus minema täpselt sinnamaani, kuhu mina teda juhatada oskasin.

Kui ma aastaks välismaale mineku peale mõtlema hakkasin, oli esialgu küll väga kõhklev tunne, et kas ma üldse enda olematute kogemuste ja kesise ratsutamisoskusega kuhugi saan. Eriti naljakas oli see, et algselt silma jäänud working student positsioonide asemel (mis kujutasid endast peamiselt tallitöid koos mõnede treeningtundidega nädalas, heal juhul kord päevas), jõudsin hoopis omadega jälle noorte hobuste juurde välja. Ega ma midagi kokku ei luuletanud oma kogemuste kohta, rääkisin nii nagu asi on, aga minu õnneks oli taanlastel tol hetkel tõsine töölistekriis - ehk neil oli üks täitsa mitteratsutajast poiss, kes 3 nädala pärast lahkuma pidi ja selles valguses paistsin mina ilmselt päris hea variant olevat.

Esimesed nädalad hoolitsesingi peamiselt talli eest - et boksid oleks korras, hobused söödetud ja õues käinud, tall puhas jms. Õnneks neil oli olemas vana hea Horizont, kes peale pikka puhkust ja igavlemist hea meelega mind kannatama oli nõus ja hoolimata sellest, KUI palju asju ma pidin seal seljas õppima teistmoodi tegema, sain ma temaga vähemalt nii palju hakkama, et ma tahtmise korral ikka ratsutada sain. Pandi mind mõne teise selga ka vahest, kuigi need katsetused nii edukad ei olnud - sealsed hobused olid ikka hoopis teine tera kui kodused tunnikad ja nii tundlikud (osaliselt juba sünnipäraselt, osaliselt ka saadud õpetuse tõttu), et isegi kui nt üsna korralikul tasemel harrastajad neid vahel proovimas käivad, siis tihtipeale tekib alguses arusaamatusi, sest need hobused lihtsalt ei talu nii tugevaid märguandeid. Horizont õnneks talus kõike. :)

Kuna minu eesmärgiks oli ikkagi võimalikult palju igasugust kogemust juurde saada, siis tallitööd hakkasid aina kiiremini minema ning vabal ajal lippasin maneeži vaatama, kuidas Poul noori hobuseid sadulasse paneb. Poul ei rääkinud inglise keelt ja mina ei rääkinud taani keelt, aga hoolimata sellest oli tal väga hea meel, et keegi ta tegemiste vastu huvi tunneb ning hakkas mind hea meelega igal võimalusel õpetama ja noorte hobuste selga lükkama, kui arvas mind ja hobust selleks valmis olevat. Nii et jällegi - tundub kummaline, aga nt ühise keele rääkimine pole üldse sellise asja juures kõige olulisem. Muidugi jäi palju infot poolikuks ja mitmed asjad ütlemata, aga see ei takistanud temal õpetamist ega minul õppimist.

Ja nii ta hakkas vaikselt minema - Pouliga koos töötasime noorte hobustega, samal ajal sain Horizontiga ning mida aeg edasi, seda tihedamini ka teiste hobustega trenne. Ja nii ma õppisin. Suurema osa aastast töötasime seal koos teise Ingridiga, kes oli pärit Norrast ja võrreldes minuga ikka väga hea ratsutaja. Mingi aja möödudes kujunes kuidagi välja, et tema sõitis peamiselt vanemate hobustega (noh, sealses mõistes siis ca 5-6 aastastega), kellele mina poleks nagunii midagi õpetada suutnud, mina aga sain omale üha rohkem noori tegeleda. Alguses saduldamine, seejärel sammukaupa edasi ja äkki oligi mul hunnik noori hobuseid, kellega ma olin juba vägagi võimeline sõitma, sest nendega olin algusest peale tegelenud ja koos õppinud.

Umbes sellel hetkel vist saigi noorte hobustega tegelemisest minu enda valik, mitte ainuke võimalus hobustega tegeleda. See oli see, mis mul kõige paremini välja tuli, ja millega ma sain kellelegi kasulik olla (lisaks sellele, et lihtsalt enda lõbuks hobuse seljas istuda). Lisaks on kõik noorukid nii suurepärase õppimisvõimega, et areng on alati kiire ja tagasilööke üsna vähe, mis teeb nende õpetamisest üsna tänuväärse ja meeldiva tegevuse. Sugugi mitte kõik inimesed ei jaga seda arvamust - aga sel puhul on minu arust peamiselt tegu nendega, kelle jaoks hobuse saduldamine võrdub kaskadööri mängimisega. Saab nii või teisiti. Mind näiteks ajab natuke naerma, kui tullakse jutuga, et näe - see hobune on nüüd kordel käinud ja sadulat kandnud ja igati valmis, et sina kui noorte hobustega tegelenud inimene, ole hea ja käi seljas ära mõned korrad. Mulle ei meeldi olla see, kes rodeot harrastava hobuse seljas püsida üritab (see on tõesti kaskadööride töö); mulle meeldib olla see, kes hobust ette valmistab selleks, et ta selga ronimise peale endast välja ei lähe ning vajadust kaskadööri järele ei tekigi. Oluline on ettevalmistus, mitte see, kes esimest korda kartulikotti mängima läheb.

Seega, pika jutu kokkuvõte - noored hobused on lahedad ja nendega tegelemist ei tasu karta. Mida vähem kogemusi, seda rohkem vigu tehakse, aga nagu üks tark mees kunagi ütles, siis "Anyone who has never made a mistake has never tried anything new." Nii et parem proovida, teha vigu ja neid parandada, kui et üldse mitte seda teekonda ette võtta. Kõige parem õpetaja on alati hobune (kuigi mõned inimsoost treenerid võivad ka õigel ajal suureks abiks olla)  ja kui teda piisavalt kuulata ja tähele panna, siis lõpuks õnnestub ikka õige tee leida. Kui ma ei oleks seda poolmetsikut Albatrossi kunagi ammu-ammu võtnud, siis suure tõenäosusega poleks ma omadega praegu mitte kuskil.

Minu jaoks on tegelikult praegusel ajal kõige huvitavam umbes 5-aastaste sõitmine (eeldusel, et nad on oma vanusele vastaval tasemel) - aga oskused ja kogemus on oluliselt väiksemad ning treeneri abi oluline. Õnneks olen viimastel suvedel ka selliste hobuste selga hulgaliselt saanud ja loodan, et suudan muude asjade kõrvalt ikka tasapisi ka ratsutamise teemal edasi liikuda. Mis siis, et pole ideaalseid tingimusi ja ideaalseid võimalusi - kui tahtmine on, siis kuidagi ikka saab.