Treeneritöö

Kuna ma viimasel ajal olen täitsa mõned ratsutamistrennid andnud huvilistele (2-3 trenni nädalas on minu jaoks palju, eksole :P), siis seekord kurdaks, kui keeruline on kellegi treenimine. Veel palju keerulisem kui ratsutamine, seda igal juhul. Siinkohal ei kurda ma ühegi oma "õpilase" üle - neid on selles mõttes väga lahe õpetada, et kui ikka ise soovi avaldatakse, siis ollakse ka alati huvitatud õppimisest ja ei ole kunagi sellist tunnet, et seletad küll, aga keegi midagi tähele ei pane. Vastupidi - kõik kuulavad ja proovivad ja selles mõttes on igati tore.

Keeruliseks läheb siis, kui ma näen, et minu soovitatud asjad ei toimi nii nagu ma eeldan või tahan et nad toimiks. Ja täpselt nagu hobuste õpetamisel ei ole praktiliselt kunagi süüdi hobune, pole ratsanike õpetamisel kunagi süüdi nemad, kui asi õigesti välja ei tule (räägin endiselt nendest samadest õpihimulistest ratsanikest, kes üritavad treeneri sõnade järgi käituda, mitte neid ignoreerida - viimane oleks juba teine mure). Treeneri ülesanne on ennast õpilasele arusaadavaks teha ja asju selgitada nii, et ka teine pool sellest aru saaks. Kui mina ütlen midagi ja midagi paremaks ei muutu, on kaks võimalust: 1) ma rääkisin valet, või vähemalt antud hetkel kasutut asja; 2) ma ei rääkinud asjast nii, et õpilane oleks minust piisavalt hästi aru saanud või juhtnööre osanud täpselt täita. Mõlemal juhul on viga treeneris, mitte õpilases. Muidugi saavad inimesed asjadest erinevalt aru ja täpselt samad sõnad võivad kellegi jaoks hoopis midagi muud tähendada - aga seletada asju õpilase jaoks arusaadavalt on üks treeneri kõige olulisemaid ülesandeid ja kui sellega hakkama ei saada, siis ongi see treenerina tema nõrk külg.

Kõige raskem olukord on siis, kui ma ei saa ise ka päris täpselt aru - kas õpilane ei tee seda, mida ma talt ootan (ehk ma pole piisavalt hästi ennast arusaadavaks teinud) või teeb ta kõike õigesti ja see lihtsalt ei mõju. Kas ma peaks jätkama sama asja kordamist ja teistmoodi selgitamist, või kulutan mõttetult aega vale asja peale keskendumisele, sest tegelikult on viga hoopis milleski muus, mida ma parasjagu näha ei oska?

Tegelikult on trennide andmine muidugi igati huvitav ja arendav - usun, et mida rohkem üritan kõrvaltseisjana ratsanike ning hobuste raskuskohtadest aru saada ning neile lahendusi otsida, seda suurema tõenäosusega õnnestub ka mul enda ja oma hobuste sama tüüpi probleeme kõrvaldada. Sest jah - kui sa niisama kellegi trenni vaatad, siis on küll sada asja mida kommenteerida ja võid ennast jube targaks pidada, aga kui antud olukorras reaalselt õpetama peaks, et asi paremaks muutuks, siis on olenevalt hobuse ja ratsaniku tasemest ainult osa asju selliseid, millele hoobilt lahendust tead; teise osa kallal peab ise kõvasti mõtlema ja pead murdma, enne kui midagi võimalikult suure tõenäosusega toimivat välja pakkuda oskad.

Ma ei näe ennast tulevikus küll ratsatreenerina - põhjuseks ilmselt see praegune tunne, et minu jaoks on lihtsam ise hobuseid õpetada, kui juhendada kedagi teist seda tegema. Sisuliselt mu trennid keskenduvad sellele, et ratsanikud suudaks mõelda, mis põhjusel nad seal seljas midagi teevad ja kuidas see nende koostööd hobusega paremaks muudab. Kuna enamikel neist ei ole sõiduks mingeid schoolmastereid võtta (mõne erandiga :) ), siis ei ole ma senini pööranud nii palju tähelepanu istakule ja ideaalsetele juhtimistvõtetele, vaid pigem sellele, et nad oleks võimelised hobusele arusaadavaks tegema, mida soovivad, ja saama ka hobuselt alati vastava reaktsiooni. See ei tähenda siinkohal, et ma istakut või õigeid juhtimisvõtteid oluliseks ei peaks - loomulikult pean ja osaliselt peaks ka nende arendamine iga korraliku trenni osa olema, aga... see tundub hetkel rohkem nagu millegi lihvimine, millest ei ole konkreetsete hobustega sõitmisel suurt kasu, kui põhiasjad on paigast ära (nt see, et hobune on lihtsalt õppinud kõikvõimalikele märguannetele MITTE vastama).

Ja tegelikult - isegi kui treeneriamet ei ole miski, millest ma unistanud olen, ning ma ei tunne seda tehes ennast ka alati päääris pädevana, siis selle tasakaalustab asjaolu, et trennilised tahavad ja on valmis ratsutama niimoodi, nagu mina seda õigeks pean ja õpetan. Kasutan ju neid meetodeid, mis minu arvates parimad on (mõlemale poolele vastuvõetavad ning arusaadavad, samas piisavalt efektiivsed), ja mida laiemalt sellised meetodid kasutusel on, seda toredam.