Eriliselt hobusterohke ja üldse tore nädalalõpp oli.
Põhiteemaks on Myron. Ja hüppamine jälle. See nädal ei õnnestunud trenni jõuda, aga otsustasin ise siis mõned hüpped teha ja polnud hullu midagi, sest noh... ta hüppas hästi. Väga hästi. Paremini kui kunagi varem. Kõik klappis ilusasti, My hüppas hea meelega, meie kohta pisut suuremat okserit lausa nii, et pidin ise kaasas püsimiseks ja hobuse mitte segamiseks täitsa hoolega pingutama. Mul pole piisavalt kiidusõnu.
Täna meil oli tallis jõuluvõistlus, kus ta ka igati tubli oli - mitte küll päris sama, mis viimases trennis, aga kui juba hoo sisse sai, siis taaskord täitsa asjalik ja lõpetas selle väikse parkuuri puhtalt ja isegi mitte väga aeglaselt, nii et teenisime lausa pisikese roseti välja. :)
Nii et tegelikult on kõik ju väga hästi, ainult et... ma pean natuke (okei, palju) mõtlema selle hüppamise koha pealt. Et miks ühtemoodi tehes tuleb hästi välja ja teistmoodi nagu ei taha väga kuhugi suunda areneda - kui tegelikult peaks olema vastupidi. Minu eesmärk ei ole ju tegelikult mingitesse kõrgustesse sihtida või Myst tõsist takistussõidusportlast vormida - tahaks lihtsalt, et ta suudaks selliseid enda jaoks mõistliku kõrgusega takistusi kergelt, ilma probleemideta ja hea meelega ületada. Äkki sellisel juhul ei olegi hobusele asja võimalikult lihtsaks tegemine nii halb? Jah, võib-olla ta ei õpi, kuidas ise rasketest olukordades välja tulla või kuidas täpselt igale takistusele lähenema peaks, aga... võib-olla see ei peakski mu eesmärk olema? Võib-olla piisab sellest, kui ta on valmis igale minu märguandele reageerima ja saan just teda aidata tänu sellele? Ega ma ei tea ju. I'm no showjumper. Aga... mul on üha enam tunne, et kui mingite teatud põhimõtete (isegi kui need põhimõtted tegelikult igati õiged on) järgi toimimine talle hüppamise nii raskeks teeb, nagu praegu tihtipeale tundub, siis peaks neid vist ikkagi proovima muuta. Hobused on erinevad, samas on just nemad ALATI need kõige paremad õpetajad ja kuigi see viimane edukas hüppamine võis olla lihtsalt juhus või hea päev (13. reede loomulikult), siis ma kahtlustan, et sellegipoolest My üritas mulle midagi õpetada ja minust oleks äärmiselt ebaõiglane teda mitte kuulata.
Haha, tegelikult ma tahaks hea meelega lihtsalt ratsutada ja tegutseda, selle asemel et iga oma liigutust alati üle mõelda ning kõigest mingit loogikat ja arusaamist leida..., aga no kuidagi ei oska teistmoodi. :) Ja muidugi saavad selle enamasti oma kaela kõik blogilugejad, nii et palju õnne teile!
Teiste kohta pole midagi väga olulist seekord rääkida. Riisika ja Sandroga olen proovinud ära esimesed hüpped ning Sints suudab juba peaaegu galoppi joosta ilma akrobaatikaelemente sekka lisamata. Sandro on suht mõnus (käisin eelmine nädalavahetus temaga ratsutamas); Sintsu on toores, aga eriliselt probleemne ei tundu, kui sellest väiksest edasiliikumise murest täielikult mööda saame; ja Riisikas on noh... nagu ikka. :) K e e r u l i n e. Sammus ja isegi vist galopis parem kui traavis. Aga hüppas see-eest tublisti. Ja väga huvitav on ta ikkagi. Üldse on praegu ratsutamine väga huvitav - kõik erinevad hobused, kõigil mingi kindel teema, millele tähelepanu pöörata; samas ei ole hetkel kellegagi mingit paigalseisu, ikka väike areng pidevalt. Eks see üks hetk jääb vahepeal seisma jälle, ma tean küll - aga küll siis jõuab selle pärast muretseda.
Sunday, December 15, 2013
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
10 comments:
Jep, olen hüppamise osas sama koha peal mõtlema jäänud... Ja minu järeldus praeguses etapis on, et olenebki hobusest. On neid, kellel tuleb lasta ise õppida ja nad õpivad ja asi toimib. Ja on neid, kelle puhul on edukaim variant asi lihtsaks teha. Ma siis katsun teha ja nendin lihtsalt, et see hüppetarkus pole kõigil veres...
Just. Teine asi, mis ma veel täheldanud olen, on see, et võib-olla rohkem koolisõidusuunas õpetatud hobused kipuvad ka sagedamini sellised olema. Nt vabahüppeid tehes võib seda "hüppetarkust" olla küll piisavalt, aga kui selga minna, siis ta eeldab, et ratsanik ütleb täpselt ette mida, kuidas ja millal teha (sest ratsastustrennis see on ju alati nii - ma tahan, et hobune minu märguandeid kuulaks ja ootaks, mitte ei hakkaks omaloomingut pakkuma) ning noh... ei tule nagu selle pealegi, et ise midagi otsustada või muuta. :)
(Mis ei välista muidugi üldse seda, et osav ratsanik suudab oma hobuse panna mõlemat enam-vähem ühtlaselt hästi tegema)
Eestis on üldiselt nende koolisõidusuunalistega nii, et need on need, kes ei hüppa :D Aga ses suhtes on õpetamise erinevuses vahe sees küll, et ma näiteks teen võistlustel sihilikult täiesti erinevad soojendused olenevalt distsipliinist. Hüpata on lihtsam sellega, kes on timmitud teravaks ja kiireks, mitte nii lõdvestunuks ja tasakaalukaks. Paluks siinkohal mitte võtta neid sõnu otseses tähenduses (et a'la TS hobune ei vaja tasakaalu) vaid ikka tervikliku mõttesuunana :D
Ja vahel tuleb üks või teine asi lihtsalt ajaga.
Tjah, ma ise pidasingi praegu silmas just treeningu erinevust, mitte niivõrd hobuse enda eeldusi (mille tagajärjel ta ühte või teise suunda sattuda võib). Aga olen igati nõus...
Minu seisukoht on olnud see, et TS puhul peab hobusel endal ka nö oidu ka oskust olema, et mis ja kuidas teha. Kui ratsanik teeb KS apsaka, siis kannatab selle all tulemus (kolevolt või üleminek liiga hilja jne), aga hobune ei saa üldjuhul haiget. Kui aga inimene eksib tõkkele minnes ja hobune kuulab pimesi, siis võib tulemuseks olla tõeline ämber :s Mida kõrgemad tõkked, seda ohtlikumad need ämbrid on nii inimesele kui ka hobusele. Siis on laias laastus 2 varianti. Hobune hakkab tõrkuma, kui näeb, et asi hapu ja ise ta inimese viga korrigeerida ei oska/ei julge (sest on ju koolitatud nii, et alati tuleb oodata ja kuulata ja teha mis palutakse). Või kui on hingelt TS hobune, siis võtab ta juhtimise üle ja teeb oma töö ära. Kui ratsanik on jobu, siis ta karistab hobust sellise "allumatuse" eest. Kui aga normaalne, kes saab oma veast aru ja tänab hobust päästmise eest, siis kasvab sellest nii hobuse usaldus ratsaniku vastu: et ma ikka pingutasin ja päästsin olukorra ja näe see kahejalgne sai aru ja kiitis ka. Ning ka inimese usaldus oma hobuse vastu: Mina tegin ämbri, aga mu tubli loom punnitas ja päästis olukorra.
Kõik see toimib muidugi olukorras, kus ämbreid pole palju, sest kui ikka pidevalt on hobusel tõketel keeruline, siis kaob ka kõige suurema hüppajahingega hobusel hüppetahe ära.
Ma olen jällegi kõigega nõus, ainult et kuidas tekitada hobusel, kes ilmselt ei ole see kõige suurema hüppehingega isend, tahet ise mõelda ja pingutada? Ma olen siiani kogu aeg hüppetrennides proovinud anda talle seda võimalust, aga... kui mitmed teised asjad on paranenud (rohkem aktiivsust, parem tempo jms), siis selle koha pealt nagu ei liigu asi eriti kuhugi. Ja mulle tundub, et meie ämbrid tulevad sellest, et tema ootab minu märguandeid, aga ma ei anna neid. Kui annan, siis on tal ilmselgelt lihtsam ja hüppab ka parema meelega, sest raskeid olukordi tuleb tunduvalt harvem ette (kuigi jah, ka mina võin loomulikult eksida).
Nii et mida ma sellise hobusega teen? Lõpetan ratsastamise ära, et ta minu märguandeid vähem ootama hakkaks? :P Jätan hoopis hüppamise ära või sõidan samamoodi edasi ja loodan, et äkki üks hetk järsku midagi muutub? Või lepin sellega, et teda lihtsalt tulebki veidi aidata. Kui ma teaksin, mida teistmoodi teha, et panna teda hüppetrennides ise mõtlema ja otsustama, siis ma teeksin seda - aga pole siiani suutnud seda välja mõelda.
Väga raske on nii ilma hobust ja trenni nägemata otsest nõu anda, aga kui ma nüüd õigesti aru olen saanud, siis on see eksemplar veel nooruke. Seega pole tal palju kogemusi ja ehk napib ka julgust. Küll tundub tal olevat suur usaldus sinusse. Mida mina teeks:
Ma püüaks hobuse usaldust mitte petta ja teda meelega üksi ei jätaks. Paneks tõkkele lähenedes kaugemal asjad paika ja siis oleks hobuse jaoks olemas. Säär toetamas, keha rahulik. Kui vaja, aitaks. Minu väikene kogemus näitab, et pigem rohkem kiitust ja preemiat õnnestumise ja ka väikese initsiatiivi korral toob pikemas plaanis edu.
Ja samas on kõik hobused erinevad isiksused ja mõni ongi selline, et vajab rohkeb ratsaniku juhiseid. See ei ole tingimata halb! Lihtsalt algajal ratsanikul ei ole väga lihtne sellise hobusega õppida hüppama, sest siis on kaks nö rumalat koos. Tugevamale sõitjale on aga sedatüüpi väga kuulekas hobune kindlasti hea kaaslane, kes kogemuse kasvades ilmselt ka natuke päästab, kui on kindel, et saab siis präänikut, mitte piitsa :)
Võin oma hobusega saadud kogemustest rääkida. Kuidas tema oli alguses täitsa jänes jne ja mis temast tänaseks on saanud. Mis ämbreid ma tegin ja mis head ja halba sellest välja tuli. See on aga pikem ja privaatsem jutt.
Enam-vähem samale järeldusele olen ma ise ka vist jõudnud - et väga tore oleks küll, kui ta mingi hetk ka "üksi" hakkama saaks, aga tundub, et praegu see üksi jätmine pigem vähendab tema usaldust minu vastu, sest ta ei tea päris täpselt, mida teha.
Proovin vahepeal veidi rohkem talle ise toeks olla ja kaasa aidata, ning kui need hüpped tal seetõttu lihtsamini ja paremini õnnestuma hakkaksid, siis võib-olla just see oleks see, mis tema enda motivatsiooni ja pealehakkamist hakkaks aegamööda tõstma.
Post a Comment