Albatross ja teised hobutegelased

Rumala peaga lubasin kuu aega sama tihedalt blogida nagu E (teades, et ta viimasel ajal seda nii harva teeb), aga võta näpust - nüüd ma ei jõua enam järgi ja ei saa tänast postitust enam kuidagi edasi lükata.

Aastavahetuseks oli päris hulk inimesi külla kutsutud, nii et oli üsna vahva. Sai palju jutustatud ja ennast viimase aja Taani sündmustega kurssi viidud.

Uus aasta algas... hmm tallis ilmselgelt. Olin tubli ja aitasin hobuseid edasi-tagasi vedada ning bokse teha, seejärel ajatäiteks tõin korraks oma väikse mudakolli kah koplist sisse. Suur oli minu üllatus, kui avastasin, et Z-l on rauad all. Mõtlesin juba, et kas hakkas tõesti niimoodi hellitama, et ei saanud ilma raudeta kopliski oldud, aga ei - küsimise peale sain teada, et talle eelmisel nädalal pandi, kuna teadsid ju et ma tulen ja tahan temaga trennitada. Nojah... sellise luksusega võib täitsa ära harjuda. :D Aga mudakollike käitus väga ilusti, noh natuke häälekas oli nagu ikka ja jooksis nagu täkupoiss, aga muidu igati mõistlik. Täna tegin endale sünnipäevakingituse ja ronisin talle selga kah, no nii vahva väike elukas ikka. Kui kinkidest rääkida, siis tundub, nagu oleks hoopis Zinyl sünnipäev olnud - igatahes sai ta omale tänase päeva puhul päris omaenda valjad (vist esimene päris isiklik asi tal üldse :P juba loeti sõnad peale, et teistel hobustel ma neid kasutada ei tohi) ja maiustusenänni. Mis talle muidugi eriti ei maitse, aga no küll me teeme nii, et hakkab maitsema.

Mis ratsutamisesse puutub, siis esimese päeva lõpus viimase hobuse seljast alla ronides mul reaalselt jalad värisesid. Tund aega hiljem ikka veel värisesid. Sõitsin küll ainult 5 hobusega, aga need ei olnud miski 3-aastased või nunnud Myronid, vaid tahtsid ikka palju tööd saada ja olin suht sült lõpuks. Järgmine päev enam ei värisenud, ainult lihased valutasid terve päev ja õhtuks eriti. Tänaseks olen vist režiimiga kohanenud ja füüsiliselt on juba suht mõistlik olla.

Hobuseid on palju ja igasuguseid, kõik seekord juba vähemal või rohkemal määral ka sadulasse pandud, nii et eriti veidi vanemate elukate sõitmisest üritan mingit kasu lõigata ja nendega kõike proovida, mida vähegi saab. 3 sellist hobust on ka, kelle selga ronimine (milleni ma veel jõudnud pole) mind natuke murelikuks teeb ja noh... üks neist on ikka kohe selline, et KUI ma talle ükspäev selga julgen ronida, siis on mu elu suurim hirm ilmselt ületatud :D. See hobune oli 3-aastase täkuna absoluutselt talli kõige ilusam hobune, superheade liikumistega ja täiesti psühhopaatilise närvikavaga, nii et kuigi ma ikka VÄGA ettevaatlikult teda tol ajal koplitesse ja sealt tagasi toimetasin, siis võis ikka aegajalt paari kapju oma pea kohalt ähvardamast leida.  Nüüd ruunana on ta igas muus mõttes küll veidi taltsunud, aga noh, selle peale, kuidas ta maneežis kordele lastes käitub, ei teki küll endiselt absoluutselt mingit isu sinna selga ronida. Muidugi ta on paar nädalat tööst väljas ka praegu olnud, eks ma kordetan, kogun julgust ja vaatan, kas asi võtab mingi hetk helgema pöörde või mitte. :P

Praeguseks kõik. Järgmine kord kirjutan äkki mõnest trennist kah natuke.