Albatross ja teised hobutegelased

Tundub, et oma veebruarikuu blogiikalduse suudan kiiresti märtsi alguses nüüd tasa teha. Aga mis teha, trennijutud peab kirja panema, enne kui meelest läheb.Kuna viimasel ajal hüpanud olen üksi, aga vahel ikka on hea mingit tagasisidet oma ratsutamise kohta saada, siis läksin täna hoopis ratsastustrenni. My toimis paremini kui hüppetrennides, :) aga oleks ka imelik, kui oleks vastupidi eksole. Tegime üsna samu asju, mille kallal isegi praegu pusinud olen.

Mis oli hea:
- sääre eest astumine. Seda olen viimasel ajal vist üldse kõige rohkem harjutanud ja nii tore, et see mingeid tulemusi on andnud.
- Myroni üleüldine olek ja liikumine. Soojendustraavis kipus natuke esiotsale minema, aga kui ma oma käed paremini paika sain ja hiljem harjutusi tegime, siis vähemalt nii dramaatilist äravajumist polnud, et mind ennast see kogu aeg häirinud oleks. Päris palju hetki oli igatahes, kus "tunne" oli hea.

Mis oli halb:
- keskmine traav. Kõikide katsetuste peale kokku tundsin heal juhul paaril korral mõneks esimeseks sammuks keskmist, edasi oli mingi puterdamine. AGA... kõikide katsetuste peale kokku ei olnud vist mitte ühtegi korda, kus ma oleks suutnud enda käsi normaalses kohas hoida, mitte kuhugi alla ja küljele suruda. Seega andsin muidugi oma suure panuse hobuse takistamiseks. 10x vist kuulsin, et ma ei tohiks seda teha, aga ikka tegin.
- minu istak galopis. Sain taaskord kinnitust, et see on päris kole (ainult natuke pehmemalt väljendatult :P) ja ma kardan, et see on asi, mida mul on kõige keerulisem üksinda sõites parandada. Jalg tuleb üles, ülakeha kaldub ette, käed sülle ja tagumik sadulast välja. Nõme värk! Galopi ajaks hakkas My kahjuks ära väsima juba, nii et väga palju mul polnud enam võimalust seal ennast parandada... aga teinekord ehk saab veidi rohkem galopiga tegeleda.

Ära tasub märkimist veel see, et vasakule poole kipub ta ennast endiselt üle painutama, ka õlad sees tehes tuleb see hästi nähtavale. Ma ei tahaks seda ei hea ega halva alla liigitada - see on küll probleem, millest ma teadlik olen, aga polnud täna sugugi hullem kui tavaliselt ja vahepeal isegi pigem parem. Nii liigse kaelapainde kui ka esiotsale vajumise vastu aitas aga ülimalt hästi, kui ma jällegi oma käsi suutsin jälgida - et mitte liiga madalale neid lükata ja küünarnukid ilusasti vastu keha hoida.

Kokkuvõttes, see on ikka palju vahvam, kui treener saab õpetada ja tuua välja ratsaniku vigu, mitte hobusi omi, sest noh... nagu mu kirjatükistki siin selgub, siis enamus raskuskohti on ikka üsna otseselt mu enda tekitatud ja on, mida parandada. (Võrdluseks siis nt need õnnetud hüppetrennid, kus lihtsalt oli tunne, et My võiks ju parem olla, aga mida MINA selleks teisiti tegema peaks - don't know ja tekkis selline väike lootusetuse tunne.) Teine asi on see, et isegi kui trennist ei saa mingeid imenippe, mille abil 5 minutiga hobuse nullist GP-tasemele õpetaks, siis ka väiksed tähelepanekud on väga palju väärt, eriti kui need on täpselt needsamad vead, mida ma ise kõrvaltvaatajana ilmselt kommenteerida tahaks, aga ratsutajana enda juures kahjuks ilma kõrvalise abita märgata ei suuda. Vahel ajab täitsa naerma, kui mulle öeldakse midagi, mida mina nt ise teistele trenni andes alati korrutan, aga näe ratsutades ei suuda ikka meeles pidada. Aga see vist pole ainult minu kiiks, olen mujalgi seda tähele pannud, et kõige kergemini hakkavad ikka silma needsamad probleemid, millega isegi hädas oled.