Albatross ja teised hobutegelased

"Riding is only easy as long as you have no knowledge of it", kirjutas Bent Branderup täna.

Igatahes, tegin Myga täna trenni paljude erinevate harjutuste ja üleminekutega, et ta kogu aeg kaasa mõtleks ja kiirelt reageeriks. Traavis sammu pikemaks, lühemaks, sääre eest küljele, korraks pikale ratsmele järgi sirutamist, väikseid volte, õlad sees - hästi intensiivselt noh, et iga natukese aja tagant tuleb muudatus ja hoopis midagi erinevat eelnevast. Ja siis äkki mingil hetkel juhtus selline asi, et kui ma teda veidi kokkupoole üritasin korjata, siis ta võlus mingi energia kuskilt välja ja astus kõrgemate sammudega, säilitades täielikult aktiivsuse ja impulsi, tõstis enda esiotsa ka ülespoole ja no oli hetkeks selline ÕIGE tunne.
Tavaliselt jääb lihtsalt samm lühemaks ja madalamaks ja hobune ise passiivsemalt tiksuma - seda passiivsust saab muidugi vältida, kui säärega samal ajal elu eest sundida ja lihtsalt eest hobust nö kinni hoida, aga mulle selline asi väga ei istu. Aga nende üleminekute ja õlad sees harjutuste abil ta nagu ise täitsa pakkus seda soovitud lahendust ühel hetkel ja see oli väga lahe. Loodan, et õnnestub midagi sarnast ka järgnevatel trennidel välja meelitada.

Trenni teises pooles kasutasime ära pisikesi ristikesi ja lattaedu, mis maneeži jäetud olid, ning hüppasime väheke. Oli täitsa asjalik ja mul oli peaaegu tunne, et suutsime üsna hea rütmi saavutada ja mul ei jäänud muud üle, kui hobusele takistust näidata. Võib-olla natuke isegi sõitsin teda vähem edasi, kui viimased korrad trennides käies, aga... tundus kuidagi õigem täna veidi rahulikumalt võtta ja mitte teda niiväga tagant utsitada. Kusjuures paar korda ta õige pisut vingerdas risti ees (võib-olla tuli natuke ootamatult või ma ei tea...), aga mingil imelikult põhjusel ei hakanud mu erinevad kehaosad üldse mingit omaloomingut seal aretama ja asju paika sättima, vaid lihtsalt kergelt avasin seda ratset rohkem, kuhu poole tahtsin teda suunata ja andsin talle pigem rohkem ruumi - ning toimis! Väga lahe jällegi.

Ma ei oskagi nüüd seisukohta võtta - ta tundub kohati mõnusam siis, kui ma niisama oma lõbuks mõned hüpped teen, võrreldes sellega, kui päris trennis käime. Trennides ta teeb täpipealt nii palju kui vaja ja nagu ootaks kogu aeg, et kas lõpuks ometi aitab - ja see endapoolne pealehakkamine (või selle puudus) on tema puhul hetkel peaaegu et kõige olulisem asi! Trennid on küll alati väga paindlikud, me teeme üldiselt vähem ja lühemalt kui teised hobused ja kui väsima hakkab, siis lõpetame - aga millegipärast on ikkagi väike vahe sees. Samas ei ole pidevalt üksinda sõita ju üldse tore, igasugused vead hiilivad sisse, millest arugi ei saa. Ja kõik mõtted ning ideed, mis ma trennidest saanud olen, on ka muul ajal (nii ratsastades kui vahel hüpates või latte sõites) vägagi kasuks tulnud - nii et ma ei saagi aru täpselt, milles asi on. Et miks tal trennis käies tuleb palju lihtsamalt selline "no eks ma siis teen kui väga vaja"-suhtumine, üksinda sõites õnnestub seda nagu paremini vältida.

Ma ei tea, võib-olla kujutan lihtsalt ette kõike, et mida üks hobune arvata ja mõelda võiks... :D