Albatross ja teised hobutegelased

Kui Eestisse on kuulujuttude järgi talv saabunud, siis siin on kõik endiselt sama. Paar soojakraadi, vahelduva eduga vihma ja ohtralt tuult. Lumest tunnen küll puudust, aga varvaste ja näppude heaolu arvestades on muidugi meie ilm siin meeldivam. Hobusekoplid on küll kohutavad ja noh, kõige kehvem see, et traktoriga on sellise sopaga koplites ringi sõitmine ja sööda/põhu vedamine üsna ebameeldiv tegevus, nii et tahket maapinda tahaks küll, aga... mida pole seda pole.

Päris õuehobuseid, kellel kummikutega järgi tuleb käia, on mul õnneks ainult kolm. 4-aastased märad elavad küll ka õues, aga trennipäevadeks kupatatakse kogu nende kari väiksesse talli, kust neid siis ükshaaval oma plaanidele vastavalt välja saab sorteerida. Väike Z on kah nende hulgas, olen temaga praegu 3x nädalas üritanud trenni teha ja vahel niisama maneeži mängima viinud. Kusjuures trenni ajal on keskendumisraskused (mida tal ikka omajagu leidub) ja hädakisa poole suuremad kui "mängupäeval". Kui ma ta lahtiselt maneeži lasen, siis pole ühtegi sõpra meeles peale minu, kellel innukalt järgi kõmbitakse ning suhelda tahetakse. Meil saab teisaldatavate lintidega nüüd maneežist hõlpsalt jupi ära lõigata (mõeldud eelkõige noorte hobuste kordetamiseks), nii et selles ca 20x20 alas mõtlesin esialgu temaga midagi join-upi taolist teha, ainult et - tundus tsipa mõttetu tegevus, kui hobune niisamagi taskusse poeb? :) Nojah, tegin muid asju siis. Ses mõttes on Z küll vahva: kõnnib ja traavib ilusasti kõrval, seisma jääb ka, taandamist tohib ainult 1-2 sammu korraga küsida, vastasel juhul ta ütleb, et "okei, ma lähen siis ära, kui tahad" ja jalutab teises suunas. Kilekotti kordepiitsa otsas ei karda, saab igalt poolt puudutada ja sellega vehkida (õnneks ei ole Mortenil temast lähitulevikus müügivideot vaja teha, muidu võiks pahaseks saada, et miks hobune on õpetatud kilekoti eest mitte ära jooksma). Ja noh, lõpetuseks ta lausa pidas heaks mõtteks sahisevat kilekotti piitsa otsas taga ajada. Sammus läks ilusasti järgi, traavis võttis hoo vähe liiga üles ja jooksis kaugemale, suuremale ringile, aga nii kui "kilekott" suunda muutis, siis tegi Ziny kah kannapöörde ja hakkas teistpidi jooksma (endiselt ikka sahinale järgi, mitte selle eest ära). Igasuguseid märguandeid maast ja erinevat trikitamist oleks küll talle väga lõbus õpetada, ma usun.

Aga trennist ka, mis täna oli siiani vist kõige edukam. Võhma vähesuse tõttu eelistan teda mitte ette kordetada, aga kuna teine hobune just meie saabudes maneežist lahkus, siis leppisin, et kohe tuleb hädakisa ja peab mõned ringid ikka nööri otsas enne selga ronimist tegema. Aga näed, ei tasu alahinnata neid tegelasi. Z vaatas korra üle õla ja sammus rõõmsalt minu kõrval edasi. Nojah siis, jalused tagasi alla, ratsmed uuesti lahti ja selga. Õnneks (ja selle üle on mul VÄGA hea meel) on ta siiani alati väga ohutu hobune olnud, kordetamine on ka pigem selleks, et saaks rahuliku peaga trenni alustada, mitte kartusest pukitamise peale alla lennata.

Üldse oli ta täna kuidagi väga koostööaldis, lasi nt sammus ja kohati ka traavis täitsa ennast sääre eest natuke nurkadesse ja rajale lükata, keeras-pööras paremini kui eelmised korrad (muidu kipub ukse poole pisut õlaga vedama tihtipeale).
Traav paremale: ikka täitsatäitsa väga hea, sellega olen igati rahul
Galopp paremale: ka kohati päris okei, kui hobu keskenduda suudab. Ilmselt natuke kipub paremale ennast üle painutama, sest galoppi tõstmine ei õnnestu alati esimesel korral, tahab teisest jalast minna. Aga sest pole praegu hullu.
Traav vasakule: oluliselt keerulisem, aga jällegi on juba päris häid hetki.
Galopp vasakule: veel üsna toores ja Ziny kipub ennast pisut jäigaks tõmbama, kui teda rohkem painutama üritan suunata. Ma võiks muidugi säärele lisaks seda sisemist ratset lihtsalt mõned korrad jõuga võtta ja ma ARVAN, et ta nö annaks järgi, aga... kuna ma niiiii väga tahan, et Z oleks õigete põhimõtete järgi sõidetud ja õpetatud hobune ning olen ise 100% veendunud, et see tasakaal ka vasakule poole tuleb üsna varsti (sest traavis juba täitsa tuleb kohati), siis ma lihtsalt keelasin omale igasuguse hobuse väänamise ära, isegi kui seda oleks ainult hästi natuke. :P See, kui ta omal pea rulli paneks, nagunii mingit tasakaalu juurde ei anna - tasakaal tuleb ikka siis kui ta tuleb, ainult välise pildi saaksin võib-olla kiiremini "ilusaks", samas riskin sellega, et ta liiga varajase nõudmise tõttu nt ratse taha otsustab hoopis peituda või hakkab painde vältimiseks pead viltu ajama või misiganes probleemid, millega siis hiljem võitlema on vaja hakata. Z kuulub ka nende hobuste hulka, kelle seljas sa tõesti TUNNED, kui oled suunamuutuse teinud, sest hobune liigub kuidagi hoopis teisiti. Mitte halvemini, aga... teisiti. Ma usun, et see on selge märk, et hobuse erinevad pooled on erinevalt arenenud (on see siis sünnipärane või treeningust põhjustatud) ja tulebki lihtsalt tasapisi tegutseda, piisavalt aega anda.

Üldiselt see, kuidas ta praegu headel hetkedel liigub, paistab ka kõrvalt just nii nagu mulle meeldib, nii et ma üritan igas mõttes senist rida edasi ajata. Teate ju küll seda olukorda, kui endal tunne hobuse seljas on kas hoopis parem või hoopis halvem kui nt hiljem video pealt näha võib? Siis mõtled, et hmmm midagi ikka on kuskilt nihu... samuti on väga kerge ennast kogemata ära petta, nii et pigem üritan seda mitte teha ja kui hobune millekski valmis pole, siis lepin sellega, et seda on ka kõrvalt paista.

Kui teistest ka mõne sõnaga rääkida, siis eelmise nädala skype-trenn ei olnud väga õnnestunud, sest... ma ei saanud oma hobust soojenduse ajal piisavalt pehmeks ja lõdvestunuks, mistõttu mul oli selle suure sammuga eluka seljas täisistakut veel 5x raskem teha kui tavaliselt. Kui kogu energia kulub hobuse seljas istumisele (millega ma hoolimata suurest pingutusest ikkagi hästi hakkama ei saanud), siis lihtsalt ei jõua muule enam mõelda ja noh.. siis vedasid kõik asjad kuidagi viltu. Aga samu harjutusi olen nüüd hiljem ise trennides proovinud, ja kui hobune enne nende alustamist piisavalt elastne ja mõnus on, siis on nii täisistak kui kõik harjutused oluliselt lihtsamad. Nii et noh.. natuke mu oma süü see nihu läinud trenn, oleks lihtsalt pidanud ütlema, et teeme natuke veel soojendust vms. Hea on muidugi, et tegelikult pole asi nii kole kui trennis tundus, ja et olen ise pusides asjad paremini toimima saanud.

Tänane trenn oli aga hoooopis teine lugu. Seekord käisin HR-ga ja natuke muretsesin, sest... ta on selline hobune, kellelt sa võid ainult hästi natuke korraga midagi raskemat nõuda, sest nii kui talle harjutus vms üle jõu käib, siis on sul see kogu 600 kg käe otsas ja kiirustab alt minema. Selline naljakas hobune. Kui kõik on lihtne ja arusaadav, siis ei ole tal mingit isu kuhugi ratsme peale istuma jääda, vaid on igati super, aga jah - iga nõudmisega peab ettevaatlik olema. Aga trenn oli väga edukas ja iga minutiga tundsin, kuidas hobune hakkas paremini tööle, lõpuks proovisime lisaks muudele asjadele natuke rajal teha õlad sees välimise paindega (või siis põhimõtteliselt õlad väljas, kui nii öelda võib) - ühtepidi toimis hästi, teistpidi õlgu tegelikult eriti ei liigutanud, võttis ainult painde välja (aga olin sellegagi rahul, sest vähemalt ei protestinud) - aga iga kord peale harjutust voldile minnes liikus hobune eelnevast oluliselt paremini. Väga edukas ühesõnaga. Samu asju proovisin õhtupoole üksinda veel ühe märaga ja tema hakkas ka imeliselt toimima. :)

Põhilised asjad, mis mul vaja meelde jätta on, sest need toimivad liiga hästi, et neid unustada tohiks:
- ülakehaga hobuse pööramine: ehk vaatad ja pöörad õlgadega ennast soovitud suunda, mitte ainult ei liiguta ratsmeid või sääri
- käte hoidmine kõrgel ja sadulast eespool: tegelikult muidugi normaalselt kõrgusel, aga niipalju kui ma olen näinud, siis 90% ratsutajatest (sh mina) arvavad, et nad hoiavad käsi oluliselt kõrgemal, kui nad tegelikult hoiavad. See on ka mingi õudne arusaam, et kui sa paned käe madalale ja oma kintsu juurde, siis on lihtsam hobust külgedele painutada. Jah - jõudu on tõesti rohkem, aga niiiiiiiii palju lihtsam on hoida kätt normaalsel kõrgusel, enda ees (mitte külje peal) ja pigem seda õrnalt vastu hobuse kaela lükata, sisemise säärega toetades tuleb sel juhul paine nagu automaatselt, ilma mingisugust jõudu rakendamata.
- sisemine säär aitab alati. No ausalt, ükskõik mis olukorras on sellest ainult kasu. :D Kõlab võib-olla ebaloogiliselt, aga see aitab nt isegi siis, kui sul hobune õlaga välja vajub - kasutad sisemist säärt, aktiviseerid hobuse sisemist jalga enda alla astuma, hobune viib raskust rohkem tagaotsale, esiots muutub kergemaks ja seda õlga on oluliselt kergem tagasi õigele kohale tuua (võrreldes sellega kui kogu raskus esiotsale ja sellele samale õlale vajunud on - siis võid seal välimise ratsmega blokeerida palju tahad, aga ikka trügib hobune oma raskusega sellest läbi).

Samuti olen hakanud jälgima seda, millal ma oma märguandeid täpselt annan - nt on väga oluline vahe, kas anda sääremärguanne sel ajal, kui hobuse tagajalg on tõusmas või sel ajal, kui ta on maas. Esimesel juhul saab aktiviseerimisega pikendada jala õhus olemise aega (ehk nt kui sammus või traavis soovida sammu pikendada), teisel juhul aga kiirendada tõukamist (nt kui teha üleminekut sammust traavile). Üldse hobuse tagajalgade tunnetamine enda istumise all on see, millele ma tahaks nüüd rohkem tähelepanu pöörata ja usun, et selleks on õige aeg. Need on jällegi sellised pisikesed detailid, mis ei paista esmapilgul olulised, kuid tegelikult mõjutavad üldpilti vägagi palju.

Samasse patta läheb peatuste harjutamine (mida on muidugi peeglitega maneežis hea lihtne teha) - kui hakkasin tähelepanu pöörama sellele, et hobune astuks peatuseks tagajalgadega viimase sammu enda alla, mitte ei venitaks ennast esiotsale, siis oli äkitselt kogu tunne hoopis teistsugune ja mingi aja pärast oli minu viimane märguanne enne peatust MITTE vastuhoidev ratse, vaid edasiajav säär. Aga see toimib ainult siis, kui hobuse esiots juba piltlikult öeldes seisab ja viimase asjana lükkadki taguotsa õigesse kohta paika. Niikaua kuni hobune on harjunud peatuses esiotsale vajuma, tuleb ratset (või misiganes märguannet talle peatumiseks õpetatud on - minu hobused enamasti reageerivad ka ülakeha nö jäigaks muutmisele ja sügavalt sadulasse istumisele) kasutada kuni peatumiseni välja ja ei tule kuskilt seda ilusat üleminekut.

Läks nüüd jutustamiseks jälle, aga mis seal ikka. Ahah, selle mainin ka ära, et ka kolmas "hulluke" on alistatud, noh vähemalt osaliselt, sest ma traavitasin temaga ringi. Mitte et ta ühel heal päeval mind nagu välk selgest taevast alla ei võiks lennutada, aga... algus seegi. ;) Mul on üldse kuidagi palju ringi hüplevaid hobuseid seekord, aga otseselt kardan veel... umbes 1,5 neist. Sedasama kellest äsja kirjutasin ja eelmises postituses mainitud noor mära on ka endiselt tiba kahtlane, kuigi juba oluliselt vähem kui nädal aega tagasi.