Albatross ja teised hobutegelased

Noh, nüüd olen kahel hullukesel juba seljas ka käinud ning still alive! Kusjuures nad on tegelt päris nunnud :). Ma arvan, et üks neist ei olegi tegelikult enam nii hulluke kui ma arvan, lihtsalt suvisest ajast, kui teda sadulasse pandi, on mul endal paar päris hirmsat pilti silme eest.

Teine, mära, on vähe keerulisem küll - see hobune on põhimõtteliselt aasta aega treeningus olnud ja detsembris tehti temaga esimest korda lahtiselt galoppi. Ei ole vist päris normaalne. Aga Pix ütles mu arust õigesti, et teda on oma õrna närvikava tõttu lihtsalt kogu aeg "vati sees" hoitud ja sellepärast ajabki iga pisem asi vaese hobuse aju keema. Seega nüüd sel ajal kui mina teda ette kordetan, siis Pix käib maneežis ringi jooksmas, võimlemas, hüppamas, kolkimas ja liiva sees aelemas :D :D :D. See kütab noore mära üles küll, aga äkki ühel heal päeval enam ei küta? Enne selga istumist teeme paar minutit veel rahulikku kordet ilma kõrvalteguritega ja siiani on ta täitsa asjalik olnud.
Kõige kehvem komme on tal see, et tihtipeale paneb ilma selge põhjuseta lihtsalt ajama - noh, mingi põhjus ikka on, näiteks see, et liiv vastu maneežiseina lendab või... keegi hingab näiteks. Ja siis muidugi kardan sama reaktsiooni ka seljas olles, aga eile olid edusammud ja ta ei teinud ühtegi omavolilist kiirendust kordel. Üritasin kogu aeg hobuse tähelepanu endal hoida ning kui galoppi tegin (kus ta kõige kergemini saba jalgevahele tõmbab ja jooksu paneb) siis lihtsalt IGAL SAMMUL nõudsin teda ise edasi. Rahulikult, et mitte teda ise närvi ajada, aga väga kindlalt ja konkreetselt. Ja ma olen peaaegu kindel, et just seetõttu jäi ta kontrolli alla. Enamasti on seesama asi, et ütled tasakesi hobusele "galopp" ja kui läheb, siis ei julge hingata ka, et äkki läheb hulluks ära. No lähebki, kui seda oodata ja talle piisavalt muud ajutegevust ei paku - aga kui iga hetk hobuse tähelepanu endal hoida, siis on hoopis teine tera. Seljast üritan sama asja teha - olla võimalikult rahulik, kuid mitte teda nö omapead jätta. Kas küsin/nõuan midagi, või kui hea vastuse tõttu korraks nõudmised lõpetan, siis kiidan väga häälekalt ja kratsin turja pealt, nii et ikka tähelepanu püsiks seal kus vaja.

Viimane trenn Zinyga läks kergelt aia taha, kuna niipea kui selga olin jõudnud, lahkus teine hobune maneežist ja jättis meid üksi. Murelik Z siis oli tsipa keskendumisraskustega, nii et midagi väga asjalikku ei õnnestunud teha. Tegelikult paremat pidi traavis oli küll vahepeal väga hea tunne, aga siis avastasin, et ta küll jookseb hästi, aga üsna ignoreerib mu märguandeid (nt sammu võttes läks kohe kramplikuks, ei olnud samamoodi hea pehme), nii et ei saa ikka päris rahule jääda. Seega järgmine kord uuesti ja paremini ning siis kirjutan temast võib-olla rohkem.

Mul on tegelikult igasuguseid huvitavaid hobuseid praegu, aga ei jaksa ju kõigist kirjutada. Homme on vist skype-trenni päev, plaanisin alguses ühe teisega minna, aga võtan siiski oma hetkel kõige "osavama" hobuse, et saaks neid igasuguseid õlad sees ja küljendusi ja pöördeid tagaotsal harjutada treeneriga. Oeh, mul tuli hetkel vahepeal kerge kurbusehoog, kui siin kellegagi midagi taolist proovisin (sääre eest astumist vist) ja... siis sain aru, et ma ei ole ikka Myronile neid asju üldse nii õigesti õpetanud. Mulle tundus, et ta nagu natuke täitsa oskab üht-teist, päris alati võib-olla lihtsalt ei õnnestu, aga... nüüd siin mõnede hobustega proovides on see "tunne" hoopis teine kui Myga. Tema teeb neid asju ikka väga poolikult veel. Kui viimati filmisime, siis sealt pealt oli ka seda hästi näha (kusjuures seda videot peaks siin ka täitsa jagama, kui mingi hetk viitsin). Positiivne on jällegi see, et kui videot Pixile näitasin, siis ta suhtus igati positiivselt sellesse, kiitis ja ütles täpselt sedasama, mida KÕIK ütlevad, et tal see basic on juba päris hea, et võiks küll vabalt hakata rohkem küsima ja nõudma. Nojah, ma tean ise ka, et võiks - aga mis sa teed, kui ei oska? Grrr.... Aga selle eesmärgiga nüüd siin igatahes katsetan, proovin ja üritan õige tunde meelde jätta ning hakkan seda siis hiljem kodus taga ajama. Peab tulema ju.

Paar täkuhakatist olen ka vahepeal ära kastreerinud. Sorry, poisid. :)
Mul endal oli ka vahepeal olek üsna õnnetu, sest üks hammas otsustas mind aeglaselt ja piinarikkalt surmama hakata. Nüüd sain õnneks taani hirmkallite hambaarstide juures ära käia ja hakkasin ka lõualuupõletiku vastu antibiootikume mugima, elu on kohe viis korda ilusam. :)