Albatross ja teised hobutegelased

Täna kauplesin omale oma vana treeneri Andersi trenni välja - kunagi ammu-ammu käis ta meil siin regulaarselt ja kuna üks tema praegustest õpilastest plaanib siit võib-olla hobust osta, siis tulid koos treeneriga vaatama. Ma siis nii muuseas lasin uurida, et kui ta nagunii tulemas on, äkki viitsib trenni anda ja õnnestus. :)
Käisin Canaliga ja ta leidis üles täpselt samad nõrgad küljed, mida Margit skype-trenniski rääkis, lihtsalt võib-olla lähenesime asjale teisiti. Canal on suur hobune (no ütleme, et sporthobuse kohta üsna jämeda kondiga), suurte liikumistega, aga seetõttu mitte väga väle. :P Energiat on küll palju, aga ta kasutab seda energiat pigem jõuliselt ära ning keeruline on seda taguotsa veidi kiiremaks ja teravamaks saada. Nii traavis kui galopis olen temaga palju üleminekuid teinud, kokku-lahku tuleb päris hästi juba (kuigi A ütles, et tema tasemel hobuse kohta ma võiks isegi rohkem teda vahepeal kokku võtta, ma olen veits leebeke ses suhtes ja ei nõua piisavalt pingutamist hobuselt), aga nt kui õlad sees või küljendamist teha, siis jääb ta sinna oma rahulikku rütmi tiksuma ja äkitselt see säär enam üldse ei huvita. Teeb tublisti oma harjutust küll, aga kõige muud ignoreerib. :P Ilmselt ongi see, et neid harjutusi tehes ta on sunnitud oma raskust rohkem tagaotsal kandma, mitte ainult edasi tõukama, ja siis ta ei oskagi seda energiat teisiti kuhugi suunata. Ja noh, võib-olla talt polegi seda eriti varem küsitud - ses mõttes, et nt võistlustel saab sellise ilusa, ühtlase rütmiga soorituse eest ilmselt head hinded ja miks siis üldse midagi muud küsida? (Ta oli kaua aega vahepeal teises tallis, seega ega ma eriti täpselt ei tea, kuidas temaga sõidetud on).

Galopp-samm on meil vahepeal täitsa õnnestunud, täna aga oli psiut vaevaline jälle - see on ka selline harjutus, mida ma ilmselt väheste hobustega ja vaid üksikud korrad oma elus olen suutnud õnnestunult sooritada. Selles mõttes, et... üks asi on see, et hobune õpib ära, kuidas galopilt kohe sammule kukkuda ilma vahepealsete traavisammudeta (see on ju energia kokkuhoid, nii et nad õpivad hea meelega), seda oskas Albatross ka, aga seda tunnet, et koondatud galopist sammule üleminekut tehes täpselt seesama edasipürgimine, energia ja hea kontakt alles jääks, ei ole mul just kuigi tihti olnud. Canaliga mõned korrad on, ja seal on  seesama nipp, mis peatuseidki tehes - et kõige parema ülemineku saad siis, kui päris ülemineku hetkel on võimalik ratse juba järgi anda ja ainult säärega ta sinna hea rütmiga sammu nö lükata. Niipea, kui sa sel viimasel hetkel veel ratset võtma jääd, siis kukub hobune esiotsale ja üleminek on nässus. Aga muidugi - kui ettevalmistus piisavalt hea pole ja lihtsalt ratsme viimasel hetkel järgi annad, siis ta ei teegi seda üleminekut, vaid jätkab sääresurve peale galopis, kehvemal juhul vajub traavile vms.

Aga lisaks oli mul veel väga tore ka mõne treeneri käest kuulda seda, mida ma isegi olen juba päris tükk aega arvanud: see lähenemine, et oma istaku või puusaga hobust nö edasi lükata, ei ole päris õige. Need peavad ikka sääred olema, mis hobuse liikuma panevad ning oma istakuga sa kas lähed igal sammul väga sujuvalt ja hästi kaasa (ehk segad võimalikult vähe ja lased hobusel seda liikumist säilitada, mille säärtega tekitanud oled) või hakkad hoopis hobuse edasi liikumist peatama, tekitades sellega kas ülemineku madalamale allüürile või soodustades hobuse koondamist. Minu arust ei saa kuidagi aktiivselt istmikuga lükates hobust edasi ajada või tema samme pikemaks muuta, sest igasugune oma tagumiku tugevamalt sadulasse lükkamine kohe kindlasti pigem soodustab selja nö blokeerimist, mitte selle vabamat liikumist. Muidugi jälle - hobusele on võimalik kõike ÕPETADA, ka seda, et ta istmikuga pushimise peale edasi peaks minema, aga see läheb hobuse keha liikumise põhimõtetega vastuollu.

Üldiselt blogi on üksluine ja kogu aeg mõtlen piltide tegemise peale, aga reaalselt meil on siin mudamaailm, nii et pole mingit isu fotokat talli kaasa tassida, kui kõik õuehobused porised on ja tallis ju pilti ei tee. Ratsutamist Pix vahel pildistab/filmib, aga need saan oma valdusesse kunagi... kes teab millal.

Vahepeal oli üks õhulend ka, kahjuks ilma turvavestita (muidu "ohtlike" hobustega ma ikka siin kannan seda) ja korraliku laksuga vastu seina peale ühte maneežisirget pukitamist. Ohjah, mõnus. :) Kuigi peab tõdema, et kukkumises ma olen vist ikka üsna andekas - kokkupuutel seina ja maaga oli küll selline tunne, et kops läks üle maksa ja kõik muud organid ka sees sassis, aga... sain hingamise tagasi, mõtlesin paar minutit seal nurgas omasid mõtteid, tõusin püsti ja ronisin ilma ühegi sinika või valusa kohata tagasi hobuse selga. :D Olgu, enne tegelt jooksutasin teda tsipa, et kolisev maneež (armastan Taani tuult) vähem õudne tunduks. Aga arvestades minu pukitavate hobuste ja selle tagajärjel kukkumiste hulka olen ma ikka väga vähe nende käigus haiget saanud.

See on see kõige hullem variant, kui hobune kartma hakkab (muidugi kolin põhjustas ainult esimesed hüpped, peale seda hakkas ta juba omaenda pukitamist ja minu ebastabiilset olekut seal seljas kartma), sest siis on neid kõige raskem peatada. Kui niisama lollitamisega tegu, siis õigel ajal jaole saades on hobuse voldile keeramine ikka kõige edukam lahendus, olen nüüdseks aru saanud. Okei, volt on võib-olla palju öeldud - tuleb lihtsalt nii palju hobuse pea ja kael küljele keerata, et ta tasakaalust välja viia. Kui tegu on pooleldi naljapukitamisega, siis see aitab; kui tegu on aga hirmust põhjustatud rodeoga, siis suure tõenäosusega nad jätkavad ja keeravad ennast halvemal juhul külili liiva sisse, mis ei ole just kõige parem variant.
Nii palju sellest.

Zinyst, ma mõtlesin (jälle), saaks ka hea politseihobuse, kui muu peaks ebaõnnestuma. :D Nende soojaverelistega siin võrreldes on ta ikka eriliselt külma närviga, mis igasuguseid kolle, hääli ja muud uudset puudutab. Eile nt mängisime suure musta kilega (mis algselt oli prügikott) - Ziny nt väga vist ei märganud, et ma vahepeal teda sealt üle kõndima suunasin ja vahepeal selle kile talle selja peale viskasin. Siis, kui kile veel kott oli ja kaera sisaldas, siis sukeldus ta terve peaga sinna sisse, nii et ma igaks juhuks hoidsin koti alumistest servadest kinni, et ta järsult pead tõstes äkitselt seda kotti pähe omale ei tõmba ja kummitusena mööda maneeži ringi tuhisema ei hakkaks. Ratsutamise ajal tegi maneeži teises otsas üks hobune kordel korralikku rodeorallit - no sinnapoole heitis Z korra pilgu küll, aga sellega asi piirdus. Nüüd on ainult veel vaja selle sõpradest võõrutamise teemaga tegeleda, aga eks see tuleb vast ajapikku. Jalutamas (esialgu käekõrval) peaks temaga ka hakkama erinevates kohtades käima, et ta ka võõrast ümbruskonda natuke näeks ja sellega harjuks. Aa, nädalavahetusega suutis ta mingil kombel oma mõlemast rauast ka lahti saada, ilmselt tegid sõpradega mudarallit. Aga täna liikus ilma raudadeta ka päris okeilt, nii et kuna ma juba nädala pärast tagasi Eesti poole liigun, siis ilmselt ei hakka teda kolmapäeval, kui sepp tuleb, enam uuesti raudu panema.