Albatross ja teised hobutegelased

Eile õhtul tsillisime niisama Z-ga veits ja öösel valmis sellest videojupike:

Aga kirjutan täna hoopis ühest põnevast hobusest, kelle ma omale juurde tegeleda sain. Muidu Peter on temaga üht-teist teinud, aga tal viskas juba täiega kopa ette, et hobust koplistki normaalselt kätte ei saa, rääkimata muudest asjadest. Üks päev läksingi talle appi koplisse vaheaeda üleval hoidma (siis jäi hobune oluliselt väiksema ala peale) - aga kasu eriti polnud, sest hobune jooksis samamoodi eest ära, kuni siis... ühel hetkel tuli täitsa ise vabatahtlikult minu juurde. :D Siis Peter sellest järeldas kohe kiiresti, et ilmselt peaks mina temaga edasi tegelema. Nii läks.

Ühesõnaga, tegemist on ühe VÄGA kartliku ja ebakindla hobusega. Positiivne on see, et oma suurest hirmust hoolimata on ta kohati siiski uudishimulik ja veidi nagu... tahaks küll sügatud saada inimese poolt, kui see kõik nii kohutavalt kole ja surmaohtlik ei oleks. Miks ta too päev minu juurde koplis tuli, oli lihtsalt seetõttu, et P oli oma join-upi või Parelli strateegiate või millega iganes (minu arust) selle hobuse puhul veidi liiale läinud - nii kartlikku hobust lihtsalt ei saa lõputult ringi ajada ja loota, et ta ühel hetkel loobub ja ise sinu juurde tuleb. P juurde minemine oli viimane asi, mis tal sel hetkel plaanis oli, aga eks ta samas teadis, et koplist ära (oma sõbra juurde, kes juba paar minutit varem ära boksi oli viidud) saab ainult koos inimesega, ja siis valiski turvalisema variandi ehk paigal seisva minu.

Kui ma teda ise koplist nüüd olen hakanud ära tooma, siis esimene päev läks ka kaua aega, umbes 15-20 minutit, enne kui ta mind ligidale lasi ja ära oli nõus tulema. Täna aga lubas mind juba palju kiiremini enda juurde. Ma muidugi talle mingit survet praegu praktiliselt üldse ei avalda, isegi kui ta eemale otsustab minna või joosta esialgu. Kusjuures selline tavaline hobusest ohutus kauguses edasi-tagasi kõndimine, ja taganemine, kui ta mõne sammu sinu poole astub, ei tundu koplis tema puhul väga hästi toimivat. Ta keerab end näoga täpselt minu suunas ja võin küll taganeda, aga sellest suurt midagi ei juhtu. Ikkagi pean üldiselt ise tema juurde minema aeglaselt. Otsaesise sügamine meeldib hullult ja seda laseb enamasti teha, kui juba lähedale oled saanud - aga kael ja kõik sealt edasi on suur no-no, st külje peale ta sind koplis kindlasti ei lase.

Ja siis on muidugi veel see probleem, et kui ta ükskord nööri otsa saadud on (või noh, korde üldjuhul), siis võib suvalisel hetkel tekkida paanikahoog ja otsus minema joosta. Jällegi, mingit survet praktiliselt ei tohi päitsetele avaldada, sest siis üritab plehku panna. Tuleb lihtsalt ees kõndida ja loota et ta järgneb - aga nagu mainisin, siis ta seda väga tihti ei tee, nii et siis taidlengi niisama seal ringi, lähen küljele ja teisele küljele (siis ta vähemalt vabatahtlikult liigutab ennast, sest ei taha minu poole küljega jääda) ja ootan, kuni ta mingi hetk otsustab järgneda ja talli ära tulla.

Ta olevat isegi valjaid ja sedelgavööd millalgi kandnud, aga... ma ausalt öeldes üldse ei taha veel tema kordetamisegi peale mõelda. Esiteks ta tõenäoliselt üritab käest ära tõmmata, ja teiseks ei tundu nagu olevat paras aeg selleks, et seda hobust endast piitsa või millegi muuga EEMALE ajada. Täna plaanisin õhtul rahulikus keskkonnas temaga ühe maneežitiiru küll teha, aga... kuna ta oli suuuuuuuuuuuures ühisboksis ilma päitseteta, siis nende pähepanekuks läks juba nii kaua, et ei hakanud teda välja tassima. Võttis palju aega, oma kolmveerand tundi ilmselt veetsin temaga seal, aga lõpus igatahes lasi ta ennast vahepeal isegi kaelalt, õlgadelt ja selja pealt katsuda (mitte kogu aeg, mõnikord läks järsku hirmsaks) ja kui ma temast eemale läksin, siis nüüd boksis tuli küll üsna kohe ise mulle järgi.

Tundub, nagu ta tegelikult väga TAHAKS inimesega suhelda, neil parematel hetkedel kui ma kaela jms sügasin, siis ta pani samal ajal oma pea mulle enam-vähem sülle, aga nii kui teed mingi liigutuse, millega ta arvestanud ei ole, siis on hobune välgukiirusel boksi teises otsas kohe. Aga väga huvitav minu jaoks igatahes, ja ma kavatsen tema suurele suhtlemissoovile panustada, et selle abil vaikselt usaldust tekitada ja edasi liikuda.