Üldse hakkab siin mingi rakendispordi suund ilmet võtma :P, päris mitmed hobused on juba tutvust teinud ohjamise ja vana rehvi järel vedamisega, lihtsalt suurte hobuste jaoks puudub meil hetkel vanker (aga see mure on juba lahendamisel, suur vanker läheb homme remonti), seega praeguseni sõidame vaid ponidega.
Iseenesest see on päris tore mõte, sest ikka sünnib vahel teiste sekka mõni veidi aeglaste tagajalgadega või lihtsalt loomu pärast ennast mitte väga edukalt kanda suutev hobune (enamasti on nad sealjuures ka üsna suured ja tugevad), ning sellist on koolisõiduprospektina üsna keeruline müüa. Samuti võivad mõned füüsilised puudused takistada ratsahobuseks, aga mitte veohobuseks saamist. Selle teemaga seoses on mind väga huvitama hakanud, et kui suur see koormuste vahe ikkagi erinevatel kehapiirkondadel on - sh lihased, liigesed, kõõlused, sidemed jms - sõltuvalt hobuse kasutusvaldkonnast. Kui keegi selle kohta mõnda põnevat allikat oskab soovitada, siis oleks väga teretulnud, ma kiirelt guugeldades midagi asjalikku veel ei leidnud. Loogilist mõtlemist kasutades võib muidugi juba mitmeid erinevusi välja tuua, aga usun, et keegi kuskil maailmas on vast kindlasti selle kohta midagi täpsemat ja konkreetsemat kirja pannud?
Why'ga sujub kenasti. Koplisse järgi minnes jalutab peaaegu alati vastu, aga selle viimase sammu ehk päris kätte saamisega peab ikka veidi aega mängima. Viisin ta täna talli vahele seisma natukeseks - sinna, kus me tavaliselt hobuseid valmis paneme. Seal oli tal natuke vähem eest ära liikumise ruumi ja lubas mind isegi täitsa hämmastavalt palju enda külgedele. Sain tasapisi katsuda ja puhastada kaela, turja, selga ja ka kõhualust, edasi ei hakanud seekord pressima.
Nöörpäitseid ma parasjagu ei leidnud, aga kuna hobune oli juba näpu otsas, siis mõtlesin, et mis seal ikka ja läksime tavaliste päitsetega maneeži (ja sellest ei tekkinud absoluutselt mingit probleemi, et ta oleks üritanud nt rohkem käest ära tõmmata vms). Maneežis proovisin samamoodi külgedele minna, nagu talli vahel - seal oli see veidi keerulisem, aga kohati lubas küll. Natuke aega lubas, siis taandas kiiresti sellisesse asendisse, et ma jälle tema ees seisaksin. Seega proovisin need jupid külje peal väga lühikesed teha ja piisavalt kiiresti ise tagasi tema "turvatsooni" ehk ettepoole astuda, enne kui ta ebamugavust tundma hakkas.
Kordele liikumine läks juba hulga ladusamalt, kui eelmine kord - ta teadis juba hästi, mis ma tahan. Parema poolega ei ole mingit probleemi, vasakut pidi näitas ta veidi vastumeelsust ikkagi välja ja paar korda (kui ma ise oma kehakeelega piisavalt selgeid märguandeid ei andnud) proovis kordel otsa ümber pöörata ja teisele poole joosta. Aga kokkuvõttes ikkagi saime ka vasaku poolega ilusasti hakkama + mõlemat pidi tegime traavi ka mitu ringi. Muidu jooksis väga mõnusat rahulikku ja lõdvestatud traavi, aga vasakut pidi viskas paar galopispurti sisse. Ma ei saanudki aru, kas see oli seotud rohkem minuga või traktoriga, mis maneežiuste ees mässas (uksed olid lahti). Võib-olla siiski pigem minu ja tema vasaku poole foobiaga, kuna mingeid traktoreid, lehvivaid asju, kolle jms ta ei tundu üldse keskmisest hobusest rohkem kartvat.
Ahsoo, proovisin ta nina all natuke rohkem ka liikuda, kui aegluubis ja hästi ettevaatlikult. Kuna üldiselt mulle meeldib noorte hobustega enne selga minekut natuke käekõrval joosta (niimoodi, et mina jooksen sadula kõrval ja hoian ratsmeid käes), aga paljud kardavad esialgu seda, kui nende kõrval järsku jooksma hakata, siis tihtipeale enne jooksma hakkamist niisama hüplen natuke nende nina all, et nad mu sellise liikumisega harjuksid. Why puhul ei hakanud ma muidugi kohe hüplema, vaid lihtsalt kükitasin ja lükkasin ennast pikaks sirgu tagasi, aga niipea, kui see ei toimunud aegluubis, oli see tema jaoks küll hästikolehirmus. Puhises, astus mõned sammud tahapoole ja lükkas esijalad kangelt ette (selle asendi võtab ta alati, kui kardab), aga ära joosta siiski ei proovinud. Kordamööda teda rahustades ja kiites ning siis jälle veidi ennast rohkem liigutades jõudsime lõpuks selleni, et mitte küll otse tema nina all, aga paari meetri kaugusel võisin oma üles-alla nõksutamist rahulikult teha. Jälle sammuke edasi.
Kunagi, kui mul aega ja isu on, siis räägin kellegagi ratsutamisest ka. Aga see on natuke selline vana ja igav teema, et ma ei oska ikka pooltki nii palju kui tahaks ja blablabla. :)
2 comments:
Tere! oleksin väga huvitatud kui Te teeksite ühe postituse veterinaariameditsiini valdkonnas õppimise kohta ning üldse sealsest elust ja olust :)
Kui pead silmas veterinaariaõpinguid Tartus, siis neid kõiki aastaid on üsna keeruline ühe postitusega kokku võtta, pealegi see blogi on mõeldud peamiselt kajastama siiski minu mõtteid ja tegemisi hobumaailma teemal. Kui sul mingeid konkreetsemaid küsimusi vetiõpingute osas on on, siis neile võin vastata küll - meiliaadress on profiilis olemas.
Post a Comment