Albatross ja teised hobutegelased

Mu uus hoolealune on nii lahe, et tahaks kohe edasisi tegemisi jagada... Ma kutsun teda WHY, sest just seda ta nimi tõlgituna tähendab, aga taani keeles on see nii keeruline hääldada, et keegi ei saa kunagi aru, kellest ma räägin. Tema õed-vennad (ehk samalt märalt pärinevad hobused) on kõik saanud omale nimeks erinevad küsisõnad taani keeles :D; lisaks on nad üsna eranditult kõik olnud noorena keerulise iseloomuga - aga hiljem on saanud asjalikud hobused, nii et loodame Why'st sedasama. Ühest tema poolõest on mul näiteks siiani kena mälestus puusanukil, kui ta 5 aastat tagasi pooleaastase varsana mind boksi lubada ei tahtnud ja ennast kapjadega kaitsema hakkas.

Aga see selleks. Hobuste koplist ära toomise ajal hakkas mingi hull sagimine talliõuel pihta (keegi treilerdas oma märaga kohale, lasime noore varsa esimest korda õue, üks väike kari lasti talli sisse jne), nii et Why tähelepanu oli suht võimatu endale saada, seega jätsin ta umbes tunnikeseks üksinda õue, kuni kõik rahuneb. Õnneks ei ole ta selline hobune, kes üksinda kardaks olla või ilma sõpradeta paanikasse läheks. Hiljem järgi minnes paistis ta küll üsna rõõmsa ilmega, et lõpuks tulin teda ka sisse võtma, ja jalutas mulle peaaegu väravasse vastu. Rõhk muidugi sõnal PEAAEGU - umbes 5 meetrit eemal jäi seisma ja selleks, et teda päris kätte saada, läks ikka umbes 10 minutit. Ühe korra proovis natuke minema ka joosta, aga... päris paanikasse ei läinud mu meelest, nii et aju siiski töötas ja ta oli nõus üsna kiiresti jälle seisma jääma. Lisaks sellele, et lihtsam on hobust kinni hoida, on kordel võrreldes jalutusnööriga ka see hea boonus, et ehmumise korral saab lasta tal paar sammu eemale hüpata ja alles siis päitsetele survet hakata avaldama. Kui oleks lühike nöör, siis hobuse tugeva tõmbamise korral hakkan ju ise otse tema nina all kaasa tõmblema ja see kindlasti ajab hirmunud hobust veel rohkem närvi (seda olen täheldanud ka täiesti tavaliste noorhobuste korral - et ehmatamise või sikutamise esialgne põhjus võib midagi muud olla, aga nööriga järgi lohisev inimene on see, mille tõttu nad enam peatuda ei taha).

Kuigi ega mulle väga Why'd jõuga kinni hoida ei meeldi, siis ma olen siiski veendunud, et hobune peab aru saama - kui nöör/korde on küljes, siis ära joosta EI SAA. See on juba ohutuse mõttes täiesti hädavajalik, sest kuidas muidu saaks teda üldse boksist õue või tagasi viia? Küll aga ei pane ma kohe esimesel võimalusel seda kordet talle külge - enne proovin teda otsa eest ja kukla tagant (kui lubab) natuke aega sügada, et ta enam-vähem turvaliselt ennast tunneks. Sel hetkel on tal veel ka võimalus lahkuda, kui asi liiga hirmutav peaks olema. Korde panen külge alles siis, kui ta on nõus ilma eemale tõmbumata rahulikult seisma ja laskma ennast lihtsamatest kohtadest puudutada.

Aga põnev osa on see, et täna käisime maneežis ka ja selle koha pealt on ta jällegi väga mõnus tüüp, oli täiesti rahulik nii alguses üksinda, kui ka hiljem, kui kõrvale täkku kordetama tuldi. Selleks ajaks oli ta juba aru saanud, et ma olen üsna ohutu tegelane (aegamööda saab aru küll, lihtsalt iga päev tuleb see algusest peale uuesti selgeks teha) ja kõndis lõdva nööriga hea meelega mulle järgi. Nagu ennist mainisin, siis olevat ta varem valjaste ja sedelgaga kordel käinud, aga P ütles, et tema nn kordetamise juures midagi ilusat või toredat küll pole ja kindlasti peavad nöörpäitsed olema, muidu tõmbab käest lahti. Minu esimeseks küsimuseks kordetamise juures oli see, et alustamiseks pean ma saama hobuse küljega enda poole, aga Why on selles osas väga skeptiline ja on nõus inimesega suhtlema ainult siis, kui ta saab otse näoga ennast minu poole pöörata. Hakkasin siis suht väikses ringis ümber tema kordamööda kummalegi poole kõndima. See teda ainult õige natuke ärevaks, aga nii kaua kuni sai ennast vastavalt minu liikumisele kaasa keerata, siis oli okei. Vahepeal hakkas veidi taandama, siis lõpetasin tiirutamise ära ja tegin hetkeks puhkepausi ning uuesti alustades püüdsin jälgida seda, et ta oma keeramise käigus pigem siiski astuks pool sammu minu poole edasi, mitte ei hakkaks eest ära taandama.

Ühel hetkel, kui ma paremat pidi suhteliselt aktiivse sammuga juba ümber tema tiirutasin, hakkas tal vist üle viskama ja astus mõned järsemad sammud kiirelt otse edasi, mitte ei keeranud enam minu suunas. Tõenäoliselt oli tal korraks kerge äraminemise mõte peas, aga tema üllatuseks ma hoopis andsin kordet hoolega järgi ja kiitsin kõva häälega, nii et Why samm jäi uuesti rahulikuks ja sisuliselt oligi mul kordel kõndiv hobune. Näha oli, et ta on selle nööri otsas ringi liikumise põhimõttega kergelt tuttav küll, muidu ei oleks nii hästi aru saanud - aga kõige lahedam oli see, et tal ei tulnud kordagi mingit sikutamise hetke ette, vaid kontakt päitsetega jäi kogu aeg väga kergeks. Tegin siis kordamööda mõned peatused ja uuesti ringile suunamised: esimeste peatuste ajal ta jällegi kõhkles, et kas ikka tasub uuesti mu juurde tulla, aga häälkäsklus + enda hästi madalaks tegemine (peaaegu kükitasin alguses) aitas päris hästi.

Vasakut pidi tahtsin sama asja proovida, see osutus veidi keerulisemaks. Selle külje peale tahtis ta mind veel vähem lasta, seega minu järjepideva nõudmise peale otsustas jälle paar üksikut põgenemissammu teha, seekord ka nii, et ma pidin teda päitsetest korra tugevamalt tagasi hoidma. Aga peale iga põgenemiskatset (neid oli u 3, ma pakun, aga õnneks üsna tagasihoidlikud ja lühikesed) tegin kohe peatuse, palusin tal jälle enda juurde tulla, kiitsin, ja proovisin uuesti. Lõpuks saime ka niipidi hakkama, nii et hobune kõndis lõdvestunult kordel ringi. Sellega ka lõpetasime selleks korraks.

Ta tegelikult õpib ja jagab kõik uued asjad ära superkiiresti, lihtsalt kartlikkuse tõttu on ilmselt enamus senist "tööd" toimunud tema jaoks hirmu najal, nii et see on see ainuke asi, millest me lahti peame saama. Jällegi olen nii rõõmus, et tegemist on tegelikult mõtleva ja inimesega koostööd teha tahtva hobusega, kogu raskus seisneb lihtsalt usalduse võitmises. Võrdluseks näiteks tuleb meelde üks varasem hobune, kes ka ennast koplis esialgu üldse kätte ei andnud - kui juba nöör küljes oli, siis sai temaga küll enam-vähem kõike teha, aga tegelemise ajal oli hobune justkui mingisse muusse maailmasse kadunud. Ta silmades oli reaalselt täielik tühjus, ta ei vaadanud ringi ega inimesele otsa vms, vaid tegi omale mingi "ma ei näe ja ma ei kuule, mis toimub" blokaadi ette ja täiesti võimatu oli temaga mingit kontakti saada. Jah, seisis paigal kui vaja ja jooksis kordel ja ratsutati ja kõik värgid-särgid, aga hobune ise oli seejuures nagu masin, täiesti välja lülitatud ümbritsevast maailmast, kuni ta uuesti koplisse vabadusse sai. Kuigi ühest küljest sai temaga oluliselt rohkem teha, kui hetkel Why'ga, siis tegelikult oli see tegelane hooooopis keerulisem minu jaoks, sest nagu... ei osanud tema olekut kuidagi muuta.

Why'ga on järgmine eesmärk, et ta lubaks mind veidi ka oma külgede lähedusse, selga jms kohti katsuda. Kordel küll nüüd liikus jah küljega minu poole, aga see oli siiski võimalik vaid siis, kui ma ise vähemalt mõned meetrid eemal olin. Tean ka, et osaliselt tuleb iga päev see vaikselt lähenemise rutiin (ükskõik, kas koplis või boksis) uuesti ja uuesti läbi teha, et ta mind üldse enda ligi laseks, aga teiseks eesmärgiks oleks igatahes, et ta hakkaks iga päevaga sellesse punkti kiiremini jõudma.