Albatross ja teised hobutegelased

Esimene nädal on kuhugi juba märkamatult kadunud, aga ilusti sai sisse elatud, kõikide uute hobustega tutvust tehtud, jalad esimeste päevadega süldiks sõidetud, aga tänaseks juba ära taastunud. Kusjuures seda tunnet, et hommikul voodist enam ei tõuse, polnudki see aasta - lausa kummaline minu puhul, kes ma oma lihaste pärast oigan ka siis, kui 2 päeva ratsutamist vahele jääb ja siis ühe hobuse selga saan. Samas pole mul hetkel ka kuigi palju hobuseid sõita, kõigest 13 ( ning ühte neist jagan Suzannaga), kuna muude toimetuste peale läheb hulgaliselt aega.

Muudeks toimetusteks on siis peamiselt see, et paaril päeval nädalas sõidan rattaga 7 km kaugusele kohaliku hobusearsti juurde ja veedan seal veidi aega. Samuti haarasin oma hoole alla hunniku sugumärasid, kellega ma nüüd võimalikult palju ise toimetada tahaks, et siis vaadata, mitu hobust suve lõpuks tiineks on jäänud - kas on lootust must vetina ka asja saada või mitte. :D Hetkelgi valvan ja venitan magamamineku aega edasi, sest üks mära ootab öösel 12-1 vahel skännimist.

Aga muidu ülejäänud vaba (ja mitte vaba) aja üritan hobuste seljas veeta - enamuses loomulikult on taaskord tegu noortega, mõned vanemad sekka. 3-aastaseid on siiski ainult üks, ülejäänud juba 4-5, mis on tore, sest saab vähe tõsisemalt trenne teha ja ei pea nii palju beebitama nendega. Selle 3-aastase sain ka täitsa juhuslikult "asenduseks", sest üks märadest paistis mulle esimest korda saduldama hakates ikka LIIGA ebanormaalselt paks olevat, kõhu alla piiludes saime muidugi ka põhjuse ka kohe teada. Ma olen tagantjärgi üsna rahul, et enda arvates lihtsalt ühe paksukesega kablutama ei läinud, sest tänaseks päevaks on antud hobune juba oluliselt saledam ja jalutab koplis ringi koos jõnglasega. Kui tagantjärgi M päevikut lappasime, siis leidsime vastavad sissekanded täitsa üles - aga miskipärast oli see info kuskil poole peal kaduma läinud, nii et keegi ei osanud sellist üllatust oodata. Mära oli muidugi  mõned päevad enne mu saabumist ära rautatud ja puha, et nüüd hakkab kõva trennitamine pihta - nii palju siis sellest.

Ziny on ka muidugi endiselt imearmas ja jube pugeja ka, nii et igakord kui nende koplist mööda kõnnin (tuleb üsna tihti ette, kuna koppel otse talli kõrval), siis jalutab ta aia äärde ja teeb mulle suuri silmi, et kas ei olegi tema kord veel tulla? Rääkimata sellest, kui lähen mõnda tema koplikaaslast ära tooma, siis jääb tüüp eriti nõutu näoga värava ette seisma, kui selle ta nina all sulgenud olen. Aga teisest küljest on ta ikka endiselt jube sahmerdis, nii et trenni minnes ja tehes sunnin ennast päris tihti sügavalt sisse ja välja hingama. :)

Aga eks ma püüan tema ja teiste hobulaste tegemisi natuke siiski suve jooksul siin kajastada - jällegi pärast ju tore endal ka kunagistest tegemistest lugeda.