Teine lugu on muidugi see, mida Bent oma hobustega teha suudab. Tallis on paar hispaanlast, kes on oma eeldustelt kindlasti kõige sobivamad hobused sellist sorti ratsakunsti jaoks, aga kultuuri hoidva inimesena on tal endal rohkem taani päritolu ehk knabstrupi ja frederiksborgi tõugu hobused. Knabstrupperid (need täpilised) on tal üsna madalad ning raskema kondiga, frederiksborger aga on juba oma üldiselt tüübilt igasuguse koondamise ning koolisõidu jaoks väga ebasobiva kehaehitusega tõug ja no need Benti omad on veel ikka erakordselt naljakalt välja kukkunud, et mitte halvasti öelda. :P Väga pika keha, nõgusa selja, lameda ja kõrge laudjaga eksemplarid... ainult, et kui neid töös vaadata, siis tuleb esimese mõttena pähe, et tahaks mõnda soojaverelist koolisõiduhobust ka kunagi näha oma treeningus sellist koondust ja enesekandmist demonstreerimas.
See on see koht, kus tulevad mängu ratsutamise eesmärgid. Kas kasutada hobust koolisõidu harrastamise ja võistlemise jaoks või kasutada koolisõidutreeningut hobuse arendamiseks ja tema füüsiliste võimete tõstmiseks? Kumb neist on eesmärk ja kumb on vahend selleni jõudmiseks? Kas meie treening väikeste sammude haaval kulutab hobust, kuni ta lõpuks ühel hetkel katki läheb, või aitab treening püsida neil tugeva, vastupidavana ja säilitada head konditsiooni ka vanemas eas? Seal on päris suur ja oluline vahe.
Ohjah, ega minust ilmselt ikka ühte õiget ratsutajat ei saa. :) Sellise võistlussuunalise treeningu jaoks olen ilmselgelt liiga pehmo: mitte et mul midagi hobustega konkreetne olemise ja neilt millegi nõudmise vastu midagi oleks, aga... ma leian, et seda on äärmiselt keeruline teha ilma samal ajal nende vastu ülekohtune olemata. Tihtipeale ühest küljest hobusele midagi juurde õpetades (või seda üritades) juhtub ka nii, et teisest küljest võtad märkamatult kogemata midagi vähemaks. Ja see mulle ei meeldi. Mida kaugemale jõuad, seda keerulisemaks asi ses mõttes läheb.
"Oma asja" ajamiseks, kus üritada kõike ideaalilähedaselt teha ja liikuda edasi täpselt selles tempos, mida hobune selle käigus pakub, olen aga ilmselt liiga vähese kannatlikkuse ja oskustega.
Üritan kogu aeg nende kahe vahepeal laveerida, aga ega see asjade kokku segamine ka alati kõige paremat lahendust ei anna, võib juhtuda, et läheb lihtsalt pudruks kätte ära. :)
Kahjuks on see hobustega tegelemine ja nende õpetamine aga nii pagana huvitav, et ma loobuda ka nagu hästi ei raatsi, nii et... eks ma ilmselt hulbin oma selles pudrus vähemalt mõnda aega edasi ja üritan pisikestegi edusammude üle rõõmus olla - see viimane tuleb mul õnneks hästi välja.
Zinyga tegin hoolimata siia jõudnud miinuskraadidest ja kõledast tuulest ühe väikse jalutustripi ja no on ikka mõistlik hobune. Normaalsed hobused vist tegelikult ongi sellised, aga ilmselt mulle pole neid liiga palju veel ette sattunud. Täiesti võõras koht (ega ta ei olegi talliümbrusest ju oma 3,5 eluaasta jooksul eriti kaugemale jõudnud), aga mitte ühtegi kõhklust, et kas ta ikka peaks mulle järgnema, mitte ühtegi katset sammu kiirendada, isegi mitte ühtegi hädahüüatust sõpradele. Ainult uudishimulik nägu ja põnevusega ringivahtimine. Olgu, tõele au andes, siis kui ringiga tagasi hobusteni jõudsime ja noorte täkkude kari galopis meie poole kihutas, siis tegi Z tegelikult kaks traavisammu.
Ratsutama ei olegi temaga vist vahepeal jõudnud, sest... nüüd tekkis huvi BB mängida ja minu suureks üllatuseks on Z nõus maneežis lõdvestunud kordel sammu käima (tavaliselt on ta väga energiline, pea ja saba pigem ülespoole sirutatud) ning isegi paigal seisma, nii et sain küll natuke algtasemel groundworki temaga teha. See tasakaaluga mängimine on väga lõbus tegelt, kunagi ta igatahes teeb mu lemmikharjutuse ehk school halti ka ära, ausõna. See ei tundu mulle hetkel midagi üle jõu käivat ega keerulist, vajab lihtsalt tagaotsa ja kõhulihaste treenitust ning regulaarset harjutamist, et hobune su soovidest aru oskaks saada. Pixi poni näiteks hakkas piafeed harjutades seda lambist ise pakkuma, nii et järelikult peaks ta olema hobuse jaoks lihtsam sooritada kui piafee ise. See kõik on muidugi tulevikuteema, aga maast õpetades ei tundu ükski harjutus nii keeruline kui seljast. :)
Vahepeal on veel paar head trenni olnud teiste hobustega, aga kõigest vist ei jõua kirjutada. Omale märgin ära kasuliku nipi, et nende hobuste puhul, kes mingil hetkel hakkavad ratset vastu vedama või käest sikutama (aga siiski ette/alla suunas, mitte kael tagurpidi ja pea taevas), siis aitavad kõige paremini väikesed, aga sagedased paindevahetused. Mitte tegelikult isegi paindevahetus, ma lihtsalt ei tea kuidas eesti keelde tõlkida sõna "flexion" - ühesõnaga paine läbi keha võib samaks jääda (voldil sõites nt), aga just see, et oled võimeline hobuse kukalt ühele ja teisele poole asetama igal hetkel. See on tegelikult alati oluline, aga nüüd avastasin, et toimib väga hästi ka eelmainitud probleemi korral.
2 comments:
No natuke ikka kadestan sind ka, et sa seal oled ja seda kõike õpid ja näed. Aga sa oled seda väärt kah, nii et aus värk:D
Heh, nii ja naa, eks mul on ka siin tegelikult VÄGA palju üksinda igasuguste erinevate hobustega (seekord nt ka väga mitu "halbade kommetega" eksemplari) ratsutamist ja pusimist ja muretsemist, et miks asjad välja ei tule - samamoodi nagu igaühel ja igal pool, lihtsalt sellest ei hakka blogisse kirjutama, kui on hoopis huvitavamaid teemasid. Aga see õppimise ja nägemise osa meeldib muidugi mulle endale ka. ;)
Post a Comment