Tuesday, July 15, 2008

Lõpp. Aga ainult praeguseks.

Selleks korraks on nüüd vist siis kõik. Ma loodan, et Albatross leiab endale inimesi, kes teda sama palju hoiavad ja armastavad, kui mina seda teinud olen.

Homme lähen teda veel vaatama ja võib-olla ka sõidan, aga tegelikult oli laupäeval "ametlikult" meie viimane päev. Käisin teda niisama karjamaal nunnutamas ja pärast tegelesime pisut väikses jooksuaias ka, meil oli tore. :)

Mõnus on ju, kui sügatakse...
Tuletasime vanu harjutusi meelde, oskas küll ikka veel
Niiiiii kallis...


Nii ilusasti astub risti, et paremini enam ei saakski :)
Aga ega ma ei taha öelda, et see päriselt lõppenud on. Kunagi me veel kohtume ja siis saab tal elu lõpuni nii hea olema, et unistada ka ei oskaks. Ta jääb ju alati mu parimaks!

Wednesday, July 9, 2008

Suve keskpaik juba käes, hobused (osa neist vähemalt) on ennast nüüdseks üsna mõnusalt ümaraks söönud ja üldse on mõnus olla, kui putukad välja arvata, aga neid peletab vahel eemale vihm. Päev (ja öö) otsa karjamaal olemine aga vast kurnab ka natuke, viimasel ajal jääb Albatross tihtipeale magama, kui ta enne sõitmist boksi toon. Tallis pole seda kuuma päikest ja palavust ning kui keegi veel samal ajal harjaga üle keha sügab, siis on ju päris hea tukkuma jääda. ;) Seda on päris naljakas vaadata - silmad on poolpilukil, pea langetatud umbes turja kõrgusele ja mokk ripub niisama. Võin tal neil hetkedel näiteks kõik hambad üle vaadata või isegi porganditüki moka sisse pista, teda ei häiri miski, magab edasi. Siis kui ma mingi hetk ta üles äratan, leiab suust midagi maitsvat ja vaatab arusaamatu näoga ringi. :D

Trennidega on nii ja naa, Albatross on endiselt tubli, iseäranis hästi on meil viimasel ajal hakanud galopid sujuma - jalavahetused traavi kaudu tulevad enamasti välja, 20-meetrisel ringil saab kontragalopiga ka täitsa hakkama. Suudan tal aina rohkem seda sammupikkust kontrollida, see omakorda aitab hüppetrennides kaasa. Viimases hüppetrennis tõrkus ta mul esimest korda, jäi lihtsalt ühe lainelise takistus ees viimasel sammul seisma. Aga pole hullu, ma lihtsalt ise ei osanud sellega arvestada, et ta midagi sellist võib teha, järgmist korda juba valmistusin varakult ja kuigi Albatross korra üritas blokkida, siis minu edasiajamise peale hüppas ikkagi kohapealt üle (see polnud õnneks ka kõrge takistus). Edaspidi ületas nii selle kui teised tõkked ilma probleemideta.


Veidi kurb on aga see, et treener kelle õpetused mulle siiani kõige rohkem tundusid sobivad, lahkus meilt ja nüüd olen jälle nö omapead. Samas, viimasel ajal sõitsin nii võiteisiti praktiliselt kõik trennid üksi, nii et sellist äkilist ootamatut muutust ei tule, aga põhimõtteliselt ikkagi. Eks näis, võib-olla tuleb keegi tema asemele. Niikaua siis jällegi vaikselt sõidame omaette ja üritame kahekesi koos ikka edasi areneda. :) Mõlemad ju oskame teineteist pisut õpetada.


Ma lihtsalt ei tea, kuidas ilma temata hakkama saan.