Sunday, October 31, 2010

Palun saa ruttu terveks!

Halvasti on selle silmaga lood. Vahepeal paistis, nagu oleks juba peaaegu korras, aga nii kui ühed silmatilgad ära jätsime, oli kõik tagasi. Nii halb, kui täna, pole tal siiani vist olnudki. Kui teda tooma läksin, siis oli silm praktiliselt kinni ja vett lausa voolas - nägi välja täpselt nagu nutaks, tõesti. Vähemalt oli täna selgelt näha, kus tal see probleem on - mingi eriline paber pandi silmanurka ja siis lasti hoolega vedelikku silma, mis värvus roheliseks. Silmamuna peal siis on haavandid, mis olid selle rohelise värvusega hästi näha. Eelmine kord oli näha ainult pisike täpp, mis tundus olevat juba peaaegu paranenud haav - aga noh, ilmselgelt mitte. Praeguseks oli täpist saanud mitu korda suurem hägune ala.
Nüüd siis peab Albatross 4x päevas saama igasugust kraami silma-suhu, kokku vist 5 erinevat?? Vähemalt nädal aega, eks siis näeb, mis edasi saab.

Annikese trennid, mida ma väga ootasin, jäävad seekord meie jaoks ära. Alguses mul oli hästi kahju, sest meil ei tule just tihti sellist head võimalust, aga nüüd ma isegi ei mõtle enam sellele, vaid tahaks ainult, et Albatross ometi terveks saaks. Siis oleks kõik hästi, ükstapuha neist trennidest.

Ahjaa, vere võtmist sain ka praktiseerida tema peal. Nojah, ega ma muud ei teinud, kui torkasin nõela veeni, hoidsin ja ootasin, kuni katsutid (mida vahepeal vahetati) täis saavad, aga noh - ega seal suurt kunsti tegelikult polegi ju. Albatross oli sel ajal veel üsna uimane ka rahustist, nii et ei teinud väljagi. Verest tehakse seerum, mida ka siis tuleb hakata silma tilgutama, seal on ju tema enda rakud sees ja siis... on hea ühesõnaga. Ma ei hakka siia täpsemalt kirjutama seda, milles ma ise 100% kindel pole. Keeruline teadus on see kõik.

AGA, kui ma täna karjamaale läksin, siis Albatross parasjagu mängis ühe sõbraga. See tegi mu väga kehva tuju natuke paremaks, sest kui tal ikka väga halb oleks, siis vast lihtsalt norutaks kuskil kurvalt. Jäin eemale vaatama neid ja kui Albatross mind märkas, siis lõpetas kohe mängimise, vaatas natuke aega ja siis jalutas minu juurde... Ta ei tee kunagi nii, aga täna mingil põhjusel tegi. Mul pole õrna aimugi, miks ta nii käitus, aga igatahes tegi see veel tuju 1000000x paremaks. :)

Tuesday, October 26, 2010

Albatrossil on silmas põletik, päris kurb. Ravime, aga siiski täitsa mitu päeva juba ja ära ei taha minna. Homme loodetavasti saab üle vaadata, kas tal on mingeid väikseid haavandeid seal seespool, mis paraneda ei taha, või milles asi.
Naljakas lugu, tal on täiesti kaitsevärvusega kasukas. Läksin täna karjamaale hobuseid otsima, esialgu Albatrossi ei näinud, aga siis paistis teisel pool võsa natuke valgeid sokke - ahah, Albatross on seal. Kõndisin edasi (tahtsin enne Sebastiani nööri otsa võtta), aga vaatan uuesti teisele poole kraavi ja võsa ning järsku saan aru, et pole seal mingit Albatrossi. "Valged sokid" püsivad täiesti paigal ja keha polnud üldse: need sokid olid hoopis heledad puutüved. :P Naersin üsna pikalt enda üle, kuni äkki märkasin, et puutüvede juures liikus miski, nagu saba oleks. Lõpuks ei olnud ma endas enne kindel, kui läksin umbes 15 meetri kaugusele sellest kohast - tegelikult oli ikka hobune täitsa olemas, aga tõesti - keha oli niiii taustaga ühte värvi (mingi mäe nõlva ääres seisis ta) ja natuke võsas peidus ja ma millegipärast arvan, et mõni teine inimene poleks isegi neid sokke märganud, lihtsalt mul on Albatrossi jalamustrid ilmselt kuidagi alateadlikult pähe kulunud: et kui on nii mitu teatud kujuga valget asja, umbes nii kaugel üksteisest - siis tulevad kohe Albatrossi jalad silme ette, ilma et ma midagi mõtlema peaks. :D See on see liigne hobusesõltuvus.

Sebastian oli enam-vähem okei ja Pirelliga tegin esimesed galopid. :)

Monday, October 18, 2010

Albatrossiga oli meil eile päris vahva trenn, kuna mul tuli (mitte planeeritult, aga sõitmise käigus) paar head ideed, mida katsetada proovisin. Või noh, ma ei tea küll, kui head või kasulikud need nagu üldise arengu mõttes on, aga iga uus idee on minu arust positiivne - vähemalt on siis, mille peale mõelda.

Igatahes, peale soojendust harjutasin natuke samm-galopp-samm üleminekuid. Galopiõsted olid nii ja naa, reageeris küll, aga kui ma sammu enne üleminekut natuke koondada üritasin, siis kippus ikka veidi kõveraks ja veidi kangeks üle selja minema. Galopist sammu on keerulisem võta - kui liiga palju säärt, siis ta läheb normaalsesse aktiivsesse traavi, aga ei taha sealt kuigi kiiresti ja lihtsalt sammu tulla. Kui liiga vähe säärt, siis ta vajub sammu (aga sedagi läbi traavi tavaliselt) küll kiiresti, aga see ongi sõna otseses mõttes "vajumine".

Aga siis hakkasin galopis sellist asja proovima, et andsin suvalisel ajahetkel ühe ratsme täiesti ära, aga kõik muu üritasin samaks jätta - sama tempo, sama paine. Tegin seda mõlemat pidi galopis ning vahelduvalt andsin ära ükskõik kumba, kas sisemise või välimise ratsme. Kui sisemine ära visata, pidi sisemise säärega aktiivselt töötama, et paine säiliks ja Albatross (normaalselt sirge hobune seda võib-olla ei teeks) üritas ka vahepeal ainult nina välja keerata, kuigi paine jäi samaks. Nendel hetkedel siis KORRAKS võitsin ikkagi selle sisemise uuesti kätte, kuna hobuse nina ma teistmoodi tõesti kontrollida ei saanud.
Välimise ratsme ära andmine soodustas ülepainde tekkimist ja õlast välja vajumist, aga selle vastu aitas see, kui säärega pisut edasi sõita ning sisemist ratset ka parasjagu nii palju järgi anda, et ta saaks selle tekkinud energia ettepoole suunata, mitte ei keeraks pead ratsmesurve tõttu sissepoole.

Pärast mõtlesin veel natuke edasi ja traavis tegin ka sellist ühe ratsme ära andmist aga natuke teisiti - nimelt ma hakkasin selle abil painet küsima. Kuna minu jaoks on (vähemalt hetkel) hästi oluline see teema, et hobune ise otsiks ja hoiaks kontakti, siis selle asemel, et nt vasakule painutamist aidata kaasa ratsme avamise/liigutamisega, siis vastupidi - hoidsin sisemist ratset paigal ja andsin ära hoopis välimise ratsme. Mõnikord ta reageeris koheselt, mõnikord oli vaja sisemise säärega rohkem nügida, aga eesmärk oli see, et ta üritaks seda paremapoolset kontakti ise otsida - st pikendab paremat külge ja võtab seejuures automaatselt sisse ka soovitud painde. Miks see oli parem variant painde saavutamiseks? Sest sellega ei kaasnenud mingit ratsme sikutamist või tagasivõttu. Kui sisemist painet aidata sisemise ratsmega saavutada, kipub ikkagi alateadlikult väääga tihti tulema sisse see enda poole tõmbamise hetk - et hobune kuklast järgi annaks vms... Ja Albatrossi puhul on selline asi ka üks põhilisemaid, mis teda kõveraks ajab. Selle variandi puhul aga oli ainuke ratsmetegevus järeleandmine, kõik muu käis sääre abil ja KUI hobune ennast painutas ja kontakti leidis, siis oli 100% kindel, et asi toimis õigesti, läbi selja jms, mitte ei olnud tema jaoks tegemist mingi sundasendiga.

Kokkuvõttes oli ta lõpuks palju lõdvestunum, ERITI galopis. Seal toimis see kõik superhästi, kuigi eesmärk oli ka natuke teine kui traavis. Aga traavis oli samuti kõik selline...noh, mugav ja hea ja pehme ja tema tegi sama palju tööd ära kui mina.

Muidugi ei arva ma kaugelt, et kogu aeg peakski nii sõitma, nagu ma kirjeldasin, aga see oli lihtsalt jälle üks hea harjutus konkreetsete probleemide jaoks ja minu arvates toimis päris hästi.

Sebastianiga on veidi raskem periood... hea on see, et vasakust jalast galopp tuleb juba enam-vähem lihtsalt, kui ma ta õlga suudan kontrollida välja vajumast; ning samm on ka tunduvalt paremaks ja lahtisemaks läinud võrreldes algusega, kuigi on siiski tunduvalt raskem allüür tema jaoks kui traav või galopp. Aga miski häirib teda kohati ratsmekontaktis... ja päris palju kohe. Viimane kord nt ei saanud ma ÜLDSE mingit kontakti hoida sel ajal, kui ta seisis. Ma ei küsinud talt mitte midagi, aga üritasin oma käega tema suuga võimalikult pehmet kontakti leida, lihtsalt et ma õrnalt tunnekski seda - aga ei. Nii kui tal 100% vaba ratse ei olnud ja tundis suus imeõrna kontakti, üritas ta kõike võimalikku - viskas pead üles ja sikutas pead alla, keeras kaela rulli või üritas kuidagi vääneldes ratset mu käest ära sikutada. Liikumise peal pole asi nii hull, aga ikka mingeid probleeme on. Eks tal on praegu erinevaid ratsanikke ka vahepeal olnud ja võib-olla satub lihtsalt segadusse.

Pirelliga saame parematel päevadel ilusti ringi traavitada, kuid vahel siiski väljuvad närvid natuke kontrolli alt :P, nendel päevadel teen lihtsalt vähem. Märana on tal ka natuke "rohkem iseloomu" kui neil kõikidel armsatel ja toredatel ruunadel, kellega ma rohkem tegelenud olen - st ta ikka näitab välja, kui ta ei viitsi või ei taha, aga enamasti ma lihtsalt ignoreerin sellist käitumist, kiidan palju siis, kui ta tubli on, ja üritan rahulikult, aga võimalikult kiiresti tegutseda, et tal oleks kogu aeg millegi peale mõelda ja ei jõuaks ära tüdineda

Thursday, October 14, 2010

Hobuse käsitlemine maast

Ma mõtlen, et peaks vahelduseks rohkem tähelepanu pöörama hobuste maast käsitlemisele ja noh, maatööle, ühesõnaga. Albatrossi puhul on natuke vist märgata seda, mida enamus nimetaks: "hobune on ülbeks läinud". :P Mina seda nii ei nimetaks, sest esiteks ta käitumine ei ole sugugi nii halb, kui sellest lausest järeldada võiks, ja teiseks - miks peaks hobune iseenesest alati ideaalselt käituma, kui temalt seda ei nõuta.

Albatrossi ma tunnen hästi ja tean, et kui ta ka vahel astub puhastamise ajal kuhugi kõrvale, siis ta nagunii jääb uuesti seisma. Kui ta otsustab iseseisvalt kuhugi ninaga tuhnima minna, siis see on pigem naljakas ja ma saan ta sealt ju kohe ära võtta, kui see probleeme peaks tekitama. Kui ta mul käe kõrval või järel kõndides tahab äkitselt seisma jääda, hoopis kuhugi mujale vaadata vms, siis mul pole tavaliselt midagi selle vastu, et seal mõni sekund või pool minutit aega veeta ja lasta tal uudistada. Lihtsalt mõnikord, kui ma parasjagu EI taha, et ta mingite oma mõtete ja tahtmiste järgi tegutseks, vaid mind kuulaks, siis ei saa ta sellest kohe aru.

Teisest küljest... kuna ta ei ole iseloomult selline hobune, kes hullumoodi tahaks inimese seltsi ja suhelda ja trenni teha jne, samas aga on väga leplik ja pole mingi vastuhakkaja tüüp, siis ma tegelikult proovingi mitte iga tema mõtet ja tahtmist maha suruda, vaid lasta ka temal välja näidata, mida parasjagu mõtleb või arvab. Muidugi ei ole hobusel sellist mõtlemist, et "ma ju olen valmis teda iga päev tund aega seljas sõidutama, midagi võiks vastutasuks ka saada", aga mul inimesena on sellised mõtted olemas ja siis ma üritan kuidagigi tema elu mõnusamaks teha. Ma tahaks ikkagi mingit sorti vastastikust sõprust (nii palju, kui see võimalik on), mitte tallaalust, kes minu juuresolekul midagi teha ei julge peale käskude täitmise.

Aga jah - mingisugused maatöö-trennid lisaks igapäevasele käsitlemisele võib-olla aitaks talle meelde tuletada, et KUI ma midagi ütlen, siis ma ka mõtlen seda; samas ei peaks ma alati teda keelama ja korrigeerima, kui ta midagi oma peaga välja mõtleb või teha proovib. Öeldakse küll, et hobune ei saa aru, kui ta ükskord tohib mingit asja teha ja teine kord mitte - aga ma ei eeldagi seda, et ta vastavalt minu tujudele suudab ära arvata, mida ta parasjagu tohib teha või mitte. Ma eeldan lihtsalt seda, et kui ta proovib midagi sellist, mida ma hetkel ei soovi, siis annan sellest märku ja ta kuulab ja jätab järgi. Võib-olla on see tõesti natukene keeruline ühe hobuseaju jaoks :P, aga kui sellesse kannatlikult suhtuda ja ennast lihtsalt piisavalt tihti korrata, siis on tulemuseks ehk siiski natukenegi rahulolevam hobu? :)

Siiski - kuigi Albatross võib vahel katsetada, et kas ta ikka peaaaaaaaaaaaab tegema nii, nagu ma ütlen, siis tänu maatööle (mida ma varasematel perioodidel olen ikka oma arust piisavalt teinud) on tema igapäevane käsitlemine siiski NIIII palju kergem ja mugavam, kui ükskõik millise teise hobuse puhul. Selliseid lihtsaid asju, nagu surve eest ära astumine, pea langetamine, ja 100 muud pisiasja, pole teistele hobustele lihtsalt kunagi õpetatud või on seda teinud keegi teine, kelle märguanded on kindlasti osaliselt teistsugused kui mul. Albatross saab tihtipeale juba peaaegu olematutest märguannetest aru, mida ma tahan, kuid teiste hobustega näen vahel tükk aega vaeva, enne kui neilt oodatud reaktsiooni saan.

Nendele noortele hobustele, kellega praegu tegelen, on muidugi maast enam-vähem selgeks tehtud hädavajalikud märguanded, mida iga hobune enne ratsahobuseks saamist teadma peaks, aga tegelikult võiks ka nemad nii-nii palju rohkem osata ja kergemini inimesest aru saada. Kahjuks pole võõraste hobustega kunagi nii palju aega, kui enda omaga, ja kõike, mida tahaks, nendega lihtsalt teha ei jõua. Aga vähemalt ma tuletasin nüüd endale jälle meelde, kui hästi maatöö hobuse üldisele käsitlemisele mõjub, nii et ma tõesti proovin meie vähesest ajanatukesest kasvõi pisikese osa ka selle peale kulutada. :)

Wednesday, October 6, 2010

whats up

Kõik on ikka vahvad.

Albatross sai ükspäev nüüd massaaži jälle, kuigi ma ise ei saanud sel ajal kahjuks tallis olla. Aga noh, vähemalt läks puhkepäev ka asja ette. :)
Olen käinud põllul jälle, paar kõksu teinud, korra topeltkordet proovinud, niisama platsil mänginud ja noh, natuke üritanud ratsastada ka siiski. Nii et päris vaheldusrikas nädal vist.
Põllul käies tegin seekord galoppi ka veidi sekka ja mulle tundub, et talle meeldis. Üsna hoogse tempo tahtis üles võtta, aga kihutama ei hakanud, närveldama ei hakanud, lihtsalt jooksis. Võib-olla liialdan, kui ütlen, et ta lausa TAHTIS joosta (sest ilmsselgelt valiks ta ju mittemillegitegemise trenni asemel), aga ma ei pidanud teda sundima küll millekski, andsin ainult märku ja tema tegi kõik ülejäänud. See oli mõnus.
Topeltkordet tegin jälle päitsetega, aga noh - tavalised päitsed liiguvad peas natuke liiga palju ja tavalised korded ei ole piisavalt kerged ja ei jookse ikkagi piisavalt hästi läbi sedelgarõngaste, nii et päris õige värk see pole. Muidu oli täitsa okei, aga vasakule poole ringi ta väga joosta ei tahtnud. Kui sisemise korde otse suuliseni panin, oli kõik ok, aga kui see läbi sedelga läks (et saaks vahepeal suunamuutuseid teha), siis tekkis kohati raskusi.
Lasin tal üle lattide joosta, hiljem võtsin kogu varustuse ära ja jooksime kõrvuti ka üle lattide, ma väsisin kiiresti ära. :D Tegin veel nalja ja ronisin talle selga korraks. Õnneks Albatross oli armas ja mingeid trikke ette ei võtnud, aga niipalju tegi mulle muidugi selgeks, et kui mul tema peaga ega kaelaga mitte mingit kontaktivõimalust ei ole, siis ainult sääre, istmiku ja keharaskuse märguannetest on tal sügavalt ükskõik. :P Sain ta edasi liikuma küll ja kuna häälkäskluste peale ta oskab seista ja taandada, siis need ka natuke tulid välja, aga pööramisest, rääkimata keerulisematest asjadest, polnud juttugi. Kui tal oleks kasvõi jalutusnöörike ümber kaela olnud, siis oleks kindlasti juba teine lugu olnud - trenni alguses või lõpus juhin teda ju tihti täiesti ilma ratsmeid kasutamata, aga kuna ta sai esimese sekundi jooksul aru, et mul nagunii ei ole midagi, millega tema esiotsa mõjutada, siis läks nii... et ta kõndis otsejoones värava juurde. :)

Oma adrenaliinilaksust Sebastianiga pole ma vist ka rääkinud - nimelt pandi meid hüppama. Oli vaja ägedat Spartacuse järglast demonstreerida ja lõppes asi sellega, et ma lendasin temaga üle umbes meetrikõrguse okseri (äkki oli madalam... mulle tundus igatahes 150cm vähemalt!) ja ainuke mõte mu peas oli, et palun, palun püsi seljas! :D See oli raudselt kõige kõrgem okser, mida ma kunagi hüpanud olen JA kõige kõrgem takistus, mida Sebastian koos ratsanikuga hüpanud on JA meie esimesed hüpped koos JA koolisõidusadulaga (oskasin ikka õigel päeval hüppesadula asemel selle panna, eksole) JA kuna Sebastian tõesti hüppab hästi, siis ei ületanud ta seda takistust mitte just väga tagasihoidlikult. :P Seega tegi paar päris korralikku õhulendu, aga kuna mu otsused iga kord üsna varakult temaga kaasa minna osutusid õigeteks - ta õnneks pigem tõukab mitu meetrit varem ära, mitte ei koperda väikseid samme kuhugi alla - siis seekord torti ei saanud.
Tagantjärgi oli tegelikult päris vahva, aga samas tõestas jälle hästi, et ratsastus vajab ikka palju tööd - nt kui ta juba veits hüppehoogu läks, siis ei olnud eriti kerge teda galopis takistusele peale saada, lihtsalt ei keeranud välja. Aga noh, see oligi ühekordne värk lihtsalt hüppe näitamiseks, ega ta selllisel tasemel trennideks veel nagunii valmis poleks. Oh, aga kellegi osava takistussõitja käe all võiks temast küll ükskord võimekas hobune tulla.

Pirelli jaoks ei olegi väga palju aega jäänud - üks päev, kui Maarja appi teda hoidma tuli, otsustas ta olla närviline ja mitte kuhugi me omadega ei jõudnud (noh kõhuli ikka sai käidud seljas, aga mitte rohkem), aga suure tõenäosusega see oli lihtsalt seepärast, et ta pole nüüd harjunud kaht inimest korraga jälgima jne. Täna oli tubli, sain taaskord selga minna ja täitsa mitu minutit seiklesime sammus mööda platsi ringi. Ja tegelikult, KUI ta otsustaks pukitama või ringi hüppama hakata, siis ega see korde otsas hoidja seda hobust nagunii eriti peatada ei saaks, nii et lõppkokkuvõttes polegi väga vahet. ;) Loodame lihtsalt selle peale, et ta on edaspidigi tubli.