Sunday, October 26, 2008

Albatross :)

Albatross oli armas nagu alati. Esimene päev, kui teda karjamaale vaatama läksin, ei saanud isegi pisarat tagasi hoida, nii hea oli lihtsalt. :')
Ta oli omale juba korraliku talvekava peale kasvatanud ja tunduvalt tumedam, kui suvel. Mulle meeldib, kui ta tume on, nii on ilus. :)
Ratsutasin temaga ka paar korda - eks ta sõitmise koha pealt on selliseks tüüpiliseks tunnikaks ära läinud küll, aga midagi väga halba ma isegi ei oska öelda. Ma arvan, et ta on hea tunnihobune selles mõttes, et ta läheb ideaalselt sinna, kuhu ratsmega suunda näitad, sääre peale liigub hästi edasi, galopitõsted on ka väga lihtsad, nõudmise peale põhimõtteliselt painutas ka mõlemat pidi, kuigi pisut liiga palju ainult kaelast.
Mis aga oli suhteliselt läinud, oli ratsmekontakti otsimine ja julgus seda hoida, läbi keha sirge olemine (oi, sellega nägin kunagi palju vaeva) - isegi maneeži pikka serva mööda sõites tahab ta ennast kuidagi kõverdada.
Aga eks see ole tunnihobuse värk - ei saa ju talle pahaks panna, et ta oma elu lihtsamaks üritab teha ja võimalikult vähese ebamugavusega need igapäevased grupitunnid läbi sõita. Mul on siiski hea meel selle üle, et ta on nii püüdlik hobune, et ei vaja mingit tohutut stekiandmist, eest tirimist vms, et ka algajamad temaga hakkama saaksid - loomulikult teevad nad sõites palju vigu, aga vähemalt jäävad need tahtlikud jõumeetodid ehk ära. Ja nii palju kui nägin, suudab see hobu ennast selliste enam-vähem sõitjate all täitsa isegi lõdvestada aegajalt, mitte ei jookse krampliku kaela ja lühikeste sammudega, nagu nt meie traavlitel pisut kombeks.
Mu suur unistus oleks temaga kunagi täiesti uue alguse teha - et ta unustaks nii tunnihobusena saadud kogemused kui ka minu lünkliku "algratsastuse" vead, õpiks kõik algusest peale ja õigemini selgeks - ma usun, et lisaks niisama armas olemisele võiks temast vägagi hea ratsahobuse saada - küllaltki kena liikumine ja suurepärane iseloom on tal selleks olemas.

Thursday, October 9, 2008

Ootan sind...

Aga täpselt 6 päeva pärast näen ma teda jälle natukeseks. Nii kummaline on olnud Albatrossist 3 kuud eemal olla, kuigi pilte vaatan tihti ja mõtlen ta peale iga päev! Ja hoolimata sellest, et nii kaugel olen, ei ole ta absoluutselt mulle vähem tähtsaks jäänud, vastupidi. Olen lihtsalt õppinud ilma temata olema ja elama, aga tegelikult ei muutu miski...
Nii väga ootan juba tema pehmet nina, mis paitamist ja suhkrutükki tahab. :) Varsti...