Tuesday, November 30, 2010

Tere tulemast tagasi Albatrossilainele. :)

Lood on nüüd pisut paremaks läinud, ehk siis tänasest alates üritame edaspidi ilma silmatilkade ja kõiksuguse muu ravimiseta hakkama saada (valuvaigistist hakkasime tasapisi juba paar nädalat tagasi võõrduma). Haavandit pole enam sarvkestal võimalik eristada, mistõttu antibiootikumid jms enam suurt effekti ei annaks, ja Albatross on kenasti omale silmanurka suure hulga uusi väikseid veresooni kasvatanud, mis nüüdsest asja lõpliku kordasaamise eest vastutavad on. :)

Kui lähedalt uurida, siis haavandit ümbritsenud hallikas ala on veel küll silmaga eristatav, aga loodetavasti kaob ka see ajapikku. Ja isegi KUI ei kao ja isegi KUI see tal mingil määral vaatevälja piirab, siis see ala on piisavalt pisike ja nii silmanurgas, et mingit üldist nägemise kehvenemist sellega ei kaasne. Nüüd siis tuleb lihtsalt loota, et see ilma ravimiteta sama kenasti edasi paraneb...

Aga see, et valuvaigistid ja atropiin Albatrossi "menüüst" eemaldatud on, tähendab, et saab hakata vaikselt ka treeninglainele naasema ja oma suure hoolega talveks kogutud pekikihti taas kulutama hakata. Ta ei ole mitte kunagi sellisel aastaajal nii ümmargune olnud, kui tänavu. :P Aga eks see treeninguvaba heinarull-kogu-aeg-ees-režiim mõjub ka temale nii nagu igale teisele normaalsele hobusele.


Mu pisike raskeveo-mõõtu hobune on ikka kõige parem :)

Igatahes on mul üle pika-pika aja superhea tuju ja selline tunne, et kõik võib veel täitsa korda saada, kui hästi läheb. Ja ma loodan, et teie hobused oma silmi hästi hoiavad, sest 5 nädalat 4x päevas 5 erineva ravimiga mässata ei ole üldse fun. :)

Sunday, November 21, 2010

oih, jutt läks käest ära... :)

Viimane trenn tegin Sebastianiga sadatuhat üleminekut, et teda vähe lihtsam tagasi saada oleks, mitte ei hakkaks omas tempos edasi liikuma. Noh, tegelikult on see omas tempos liikumine muidugi hea, ei pea kogu aeg sudima ja sundima, aga tema puhul kaasneb sellega see, et sääre peale hakkab kiirustama ning ratset ei taha väga tunda. Igatahes üleminekud aitasid superhästi, ta hakkas väga ilusasti mind ootama ja kuulama, et kas ma äkki mingit muutust ei taha. Kuna olid lühikesed jupid, siis tegin ka suhteliselt palju täisistakut, mis on tema seljas üsna mugav, ja saime isegi mõned päris ilusad sammupikendused traavis. On ju teada, et üleminekud aitavad alati... miks ma neid alati alles siis tegema hakkan, kui mingile probleemile lahendust vaja on leida?

Ahjaa, ta on muidugi omale suurest mudast jälle palaviku saanud (loe: prei), mis sedakorda on osaliselt see "põlvini mudas" variant ehk hakkab pihta hoopis sõrgatsist kõrgemalt. Ja osaliselt ka see tavaline "märja jala" variant (hmm, kas ma mõtlen siin preile nüüd mingeid alaliike välja?) Miski immuunsusemure vist ikka on ka...

Albatrossi jalad kontrollisin kah jälle üle, tal kõik õnneks korras. Kabjalõhe hakkab taaskord välja kasvama, aga eelmine talv üritas sama, lõpuks siiski ebaõnnestudes, nii et ma veel hõisata ei julge. Eks varsti näeb, kas sellest biotiini söötmisest mingit kasu ka olnud on.

Siis ma siin vahepeal niisama mõtlen elu üle järgi ja et kas ma olen ikka õiged valikud teinud ja blablablaa. Tõsiselt, ma olen iga kord niiiii kade, kui loen kellegi kogemustest, kes mingisse lahedasse talli välismaale sattunud on ja mingeid huvitavaid koolitusi näinud jnejne. Mitte halvas mõttes kade, aga väga väga tahaks ise ka veel kuhugi minna ja õppida, et ma oskaks paremini hobuseid õpetada, saaks neist paremini aru ja suudaks ennast paremini neile arusaadavaks teha ja.. noh, natuke parem ratsutamisoskus kuluks ka muidugi alati ära. Kõike tahaks paremini...

Samas ma ei ole kordagi kahetsenud, et ma veterinaariat õppida otsustasin - mulle meeldib ja kuigi praegu on muidugi ülekaal veel teoreetilisel osal, siis veterinaaria puhul mõtlen ma enam-vähem samamoodi nagu hobuste õpetamise kohta - tekivad konkreetsed huvid mingite teemade vastu, mille kohta ma tahaks rohkem teada, ja plaanid tuleviku suhtes (mis muidugi ei ole kaugeltki veel selged, aga vähemalt mul on neid, eksole). Nii et see ei olnud kindlasti vale otsus, lihtsalt.. ma tahaks, et päevas oleks rohkem tunde või nädalas rohkem päevi või et oleks lihtsalt kahe elu võrra aega, mitte üks.
Okei, see on veider, et ma tahan kahte elu, et siis mõlemad ühel või teisel viisil hobustega siduda, aga noh - eriti siis, kui kooli enam pole, jääb põhitegevuse kõrvalt alati aega ka muuks. Aga kahte põhitegevust kahjuks kokku ei mahuta. Vist.

Praegu on siiski teemas veterinaaria ja vaevalt, et mul enam millalgi aega ja sobivat võimalust tuleb, et nö täisvõimsusel hobustega mässata. Noh, ratsutan küll, aga praegu on rohkem selline "niipalju kui ise oskan, nii palju teen" tegelemine, mis oli ka aastaid tagasi enne välismaale minekut ja millega ma päris rahul ei ole. Vahel kelleltki trenni saamine oleks muidugi minu ja Albatrossi jaoks hea, aga üldist olukorda ei muudaks seegi kuigi palju.

Ilmselt olen ka praeguseks tegelenud hobustega juba liiga palju selleks, et ma oleks rahul lihtsalt nendega koosolemisega. Või noh, muidugi on alati tore niisama tallis toimetada, tuju läheb heaks jne, aga ma pole kahjuks see inimene, kelle unistuseks on oma armsa hobusega kuskil metsas jalutada ja selle üle õnnelik olla. Tahaks juba rohkem...

Ega ma kurta ei saa, sest mitu minu unistust on juba täitunud (mõnel inimesel ei lähe niigi hästi)... aga alati peavad ju uued tulema. Can´t live without dreaming...

Igatahes, nüüd kui mu sügav hingeelu siia (liiga) pikalt kirja on saanud, siis noorematele lugejatele: ausalt, kui teil just mingit 100% kindlat tulevikuvisiooni ei ole, siis peale keskkooli on just see õige aasta (võib-olla kujuneb sellest ka mitu), millal proovida või teha seda, mida kõige rohkem tahad! Isegi kui sa sellega oma tulevikku just eriti suurel määral ei "panusta", on sellest aastast su enda jaoks tohutult kasu ja rõõmu ning mittttte kunagi hiljem ei tule sellist aega ja sellist võimalust.

Ja mis noorte inimeste tulevikku puutub, siis see on ikkagi ääretult nõme suhtumine, et "saagu mis saab, aga mingi kõrghariduse peab omandama, isegi kui see väga ei huvita". Mul oli ka see suhtumine, kuid õnneks mul väga vedas sellega, et otsustasin natuke oodata (selle asemel, et minna õppima seda, mis "väga ei huvita") ja sellega, et veterinaaria on tegelikult veel palju huvitavam kui ma varem arvata oskasin - mistõttu see vale suhtumine kujunes lõpuks ikkagi õigeks otsuseks (ma vähemalt loodan). Aga asjad oleks ka võinud minna teistmoodi ja ma oleks läinud nt õigusteadust õppima (mida ma üks hetk plaanisin, sest see oleks ka vähem aega võtnud, kui veterinaaria), mille tagajärjel peaks ma nüüd, aru pähe jõudes, õpingud pooleli jätma või veelgi kehvema enestundega edasi õppima ja terve elu mingit... ametnikuelu elama (no offence, keda see huvitab - ma räägin siin ainult endast). See oleks üsna kole.

Anna andeks, hobune, et ma su blogi nüüd selliste täiesti kummaliste mõtisklustega koormasin, aga no tuli tuju kirjutada... sellistest imelikest ebamäärastest asjadest nagu elu ja otsused... :P
Luban, et järgmine postitus tuleb palju tähtsamal ja konkreetsemal teemal - Albatross. :)

Saturday, November 13, 2010

Hobused ja positive reinforcement

Mu viimane maaühendus jäigi juba suve algusesse, nii et ilmselt oli vaja pisikest meeldetuletust, et ma liiga mugavalt ennast sadulasse loksuma ei unustaks. Niigi imestan, et me oleme siiani Pirelliga ilma igasuguste ebameeldivate vahejuhtumiteta hakkama saanud, kuigi jah - enam seda niiväga ei oodanud küll. Aga tal oli täna algusest peale (juba talli vahel puhastades) kehv päev + pidi teise hobu lahkudes üksi maneeži jääma + hirmutavad kolinad ja puurimised ja mürtsud maneeži kõrvalt, nii et oli natuke põhjust siiski ka. Õnneks ta hüppas mu alt suht sujuvalt ja kiiresti ära, nii et füüsiliselt ma eriti traumatiseeritud polnud. Tuju oli küll kehv, aga seda isegi rohkem nagu... kogu muu jama pärast, mis vaikselt väsitama hakkab. Pikka viha ma nagunii kunagi ei pea, traavitasime veel mõned minutid maneeži ohutuma poole peal ja lõpetasime ikka sõbralikult.

Pärast mässasin poniga, no tema olukord tegi ka ikka päris õnnetuks. Nii vahva poni oli, õppis kiiresti, aga nüüd eile olevat juttude järgi lihtsalt blokkinud keset platsi ja tagant üles visanud. Ja tõesti, täna jõudsin vaevu selga minna, kui juba tagajalad lendama hakkasid - täitsa lõpp... niimoodi ühe päevaga, out of nowhere, selline komme? Tema seljast tulin küll kiiresti vabatahtlikult alla, sest sadulas läks olemine väga ebakindlaks. Kordetasin natuke, aga ei tahtnud ka liiga pikaks trenni venitada, sest ma oletan, et see halb komme tuli tal eile ka tõenäoliselt sellest, et juba jõudis kopa ette visata ja täna lihtsalt proovis sama asja katsetada. Siis tegin uue alguse, ronisin selga, kiitsin vahetpidamata, alguses seistes, siis iga väikese sammu peale (säärt vastu pannes tõmbas kohe ennast kangeks, nii et seda vältisin) ja noh... tegelesin nagu poniga, kes teeb esimesi samme ratsaniku all, mitte poniga, kes nädala alguses juba ilusti traavi sai joostud. Aga asi toimis :), kui ta hästi palju kiita sai, siis mingi aja pärast lubas juba sääred ka vastu panna ning lõpuks saime isegi traavitud suure ringi peal enam-vähem õnnelikult. Paar korda kippus see tagumik veel tõusma (ja nende olukordade järgi sain kindlalt aru, et asi oli ikka tema arvamustes kinni, mitte mingi füüsiline jama, mida ma korraks isegi kahtlustasin alguses), aga üldiselt leidsime niigi piisavalt hea ühise keele, arvestades seda, mida ta alguses ratsanikust arvas.

Albatross hoiab praegu oma silma peaaegu lahti, ainult vahepeal kissitab ja loomulikult ka siis, kui näeb, et ma süstlatega tulen. Nii palju, kui mul üksinda vaadata õnnestub, siis haavand on ikkagi seal ja.. ikka samasugune. Aga noh, kui silm on rohkem lahti, siis ehk on valu siiski vähem ja kokkuvõttes asi natukenegi parem? Hope so.

Ma olen mõelnud, et kui ma Albatrossi poleks endale saanud, siis tõenäoliselt tegeleksin lihtsalt kellegi teise hobus(t)ega ja kokkuvõttes eriti vahet poleks (peale selle, et raha vähem kuluks). Hetkel tegelengi põhiliselt teiste hobustega ja jõudsin järeldusele, et no ikka on küll vahe ja väga suur. Teised hobused on ka vahvad, aga see on ikka hoopis teine lugu, kui päris oma hobune. Tõesti on, kuigi enne hobuse omamist poleks ma uskunud, et see nii palju loeb.

Siis ma tahaks veel hobust, keda saaksin algusest peale õpetada nii palju kui vähegi võimalik ainult positive reinforcement'i abil. Kui ma mingi aeg tagasi olin veendunud, et no mitte kuidagi ei ole võimalik hobust AINULT positiivse kinnistamise abil õpetada, siis nüüd peale mõningate huvitavate internetiallikate peale sattumist arvan, et see on üsna 95% võimalik, kuid ma ei usu, et seda saab mingi traditsioonilise treenimisviisiga (ei klassikalise ratsakunsti ega ka Parelli või Monty Robertsi tüüpi natural horsemanshipiga) väga ühendada, ja kuna mu huvi nende vastu on vähemalt sama suur, siis nõuab see omamoodi "ohverdust", et ainult sellele ühele treenimisviisile pühenduda. Ja mis veel - sellise õpetusviisi puhul ei ole harjutuste täpsus, arengu kiirus jms võib-olla võrreldav paljude teiste treenimisviisidega, aga nende asemel on palju olulisemal kohal just koostöö ja kindlasti ka sõprus kõige suuremal määral, mis hobuse ja inimese vahel üldse võimalik on.
Muidugi kasutan ka praegu hobuste õpetamisel võimalikult palju positiivset kinnistamist ja ülaltoodu on põhimõtteliselt ekstreemsus (sealjuures üks vähestest, mida ma katsetada tahaksin). Traditsioonilises mõttes head ja osavat ratsahobust aga kahjuks ilma negatiivse kinnistamiseta tõesti ei õpeta - märguanded on liiga keerulised ja täpsed selleks, et hobune ise nende peale oskaks tulla.

NB! Kes veel päris täpselt kursis ei ole, siis negatiivne kinnistamine ei võrdu karistamisega! Negatiivne kinnistamine on see, kui hobune saab õige käitumise abil lahti millestki ebameeldivast (nt mistahes survest). Nt kui me avaldame hobuse kuklale survet, et ta pea alla paneks, ja katkestame kohe surve, kui hobune seda teeb, siis see on negatiivne kinnistamine (hoopis midagi muud, kui karistamine, eksole?) Kui me hobust pea langetamise järel ka kiidame ja kuidagi premeerime, siis see on juba positiivne kinnistamine. :)

Monday, November 8, 2010

Kui ei ole Albatrossi, siis on teised hobused eksole - ma loodan, et ta nõus neile oma blogi laenama mõneks ajaks.

Nüüd eile olid Seb ja Pirelli mõlemad koos trennis teistega (Pirellil kusjuures vist esimest korda üldse keegi teine seljas) ja nii mõnus oli vaadata neid kõrvalt. :) Kõik, mis hästi välja ei tulnud, läks ikka minu südametunnistusele ja kuigi ma enam-vähem tean ju, mis nende nõrgad küljed on, siis ikkagi sain taaskord kinnitust sellele, mida me kõige rohkem harjutama peaks. Aga palju oli ka positiivset, nii et see tegi tuju heaks.
Eriti üllatas Pirelli - ta oli lihtsalt supertubli. Või noh, tegelikult ta ongi selliseks mõnusaks läinud kohati, aga see on hea märk, et ta ONGI selline, mitte ei sõltu nii väga sellest, kes seljas on. Ei ole nii, et ühe ratsanikuga harjub ära ja siis teisest ei saa aru (kuigi tema puhul ma poleks imestanud). Ainuke probleem oli selga minemisega, ta ei seisnud väga paigal ja ma aitasin hoida, samas on teada, et ega talle see hoidmine ka väga ei meeldi - lõppkokkuvõttes läks hetkeks väga närvi. Aga rahunes kiiresti ja edasi oli kõik okei. Galopis on ta muidugi väga toores, aga traavis oli nii ilus liikumine, lõdvestas täitsa ja super.

Sebastian ei viitsinud edasi liikuda. See oli minu jaoks jällegi veider, sest jah, närvitüübilt ta on küll selline päris rahulik tüüp ja kui platsil seista tükk aega, siis jääb enam-vähem magama :), aga sellist probleemi, et ta trenni ajal laiskleks, pole küll ette tulnud. Sammus võib-olla on pisut väheaktiivne, samas ma nõuan sammus alati kõikidelt päris korralikku edasiminekut ka. Traavis on ta enamasti selline iseliikuja, et kui jooksma saab, siis lihtsalt jooksebki, ja galoppi tahaks ma tihtipeale isegi pisut rahulikumaks. Et selles suhtes oli kummaline, aga ei vinguks väga ka tema kallal siiski, tal on lihtsalt rasked ajad praegu.

Nii palju siis neist. Minu aega on viimastel päevadel sisustanud üks hässsssssssssti armas poniprojekt ja siis veel üks sadulat mitte salliv suur (umbes 180 cm kõrge) projekt. Poni on niinii vahva, et kindlasti üks mu lemmikponidest - järjekordselt, aga hea on ju, kui on palju lemmikud - ja õpib kiiresti. Viitsib liikuda ka ja siis on nii lahe temaga platsil ringi siblida. :) Suur elukas on ka tegelt päris mõnusa iseloomuga, sõbralik ja rahulik, ainult sadulavööd ei salli ja teeb korralikku rodeot, kui midagi ümbert kinni tõmmata. Aga siis, kui rodeo läbi, on kõik jälle parimas korras ja kõõlusin juba sadulaski natuke (kõõlutud on tal kodutalliski).

Toredad kõik. Kui ma nagunii praegusel ajal põhimõtteliselt kogu oma vaba aja tallis veedan, et saaks Albatrossile järjekordselt paari tunni pärast midagi silma tilgutada (hmm, see vist ongi see kurikuulus asi nimega "vastutus", mille eest kõiki tulevasi hobuseomanikke hoiatatakse), siis peab ju millegagi aega sisustama.

Mis Albatrossi puutub, siis ta sai eile korraliku puhastuskuuri, mille jälgi oli isegi täna veel kohati näha (st täitsa 4 valget sokki oli võimalik üles leida). Käisin korraks lausa maneežis temaga, aga ilma minupoolse aktiveerimiseta ta midagi teha ei viitsinud ja ma ei raatsi teda praegu väga mõjutada selles suhtes - las olla nii nagu tahab. Muidu karjamaal oli küll jälle actionit täna hommikul teinud sõpradega, nii et vähemalt ühe tuju meist kahest ei ole kogu selle jama tõttu nullis. :) Ahjaa, selle aja jooksul, millal ta tallis järgmist rohukorda ootas, aitas vist 5 boksi heinajäänustest tühjaks koristada, tõstsin teda aina edasi järgmisesse. Tubli, tubli!
Vet käis ka jälle ja enam-vähem sama lugu mis varem, ainult et Albatross näitab üha enam välja vastumeelsust oma veenide torkimise suhtes. Ühe rohu saime juurde ja nüüd siis ootame taas reedeni. Aga jah... võib veel nädalaid minna... eks ma valmistun vaikselt pankrotistumiseks ja selleks, et mul veel tükk aega kooli ja talli kõrvalt ühtegi vaba hetke ei jää. Aga noh, he's all worth it!

Saturday, November 6, 2010

Tahaks, nii väga tahaks... aga ei ole midagi Albatrossist kirjutada. Praegu pole silm hullemaks läinud, aga mitte ka nii märkimisväärselt paremaks, kui tahaks. Kiusame teda 4x päevas erinevate silmarohtude ja valuvaigistiga, üritades samal ajal välja selgitada, mis seal ikkagi on, et ei parane väga edukalt. Esmaspäeval saab loodetavasti mõnes asjas selgust juurde...



Teised hobused on väga tublid ja toredad olnud. Loomi, kellega tegeleda, sajab praegusel ajal justkui taevast alla, nii et igavuse üle ma ei kurda, aga kõige tähtsam on siiski puudu.

Täna-homme annab Annike trenne, vaatasin ja kadetsesin küll, et ma ei saanud minna, aga mis teha. Mitu korda mõtlesin (ja mõtlen praegugi, et oleks võib-olla võinud) Sebastianiga minemise peale - ta on viimasel ajal sammus ja traavis vääääga mõnus olnud, galopis veel mitte nii väga - aga ei läinud ikkagi. Tore oleks olnud kindlasti, aga noh... mingil põhjusel otsustasin seekord nii.