Sunday, March 25, 2012

Albatross otsustas üks päev testida, kas mu rangluu on ikka piisavalt korralikult kokku kasvanud. Õnneks oli. :D Ja no ta on ikka armas, suudab mu nii ilusasti kergelt pehme liiva sisse potsatada, et midagi ei anna tunda. Talle vist ühest tõestusest ei piisanud, sest järgmine päev üritas jälle, kui me peale trenni jalutamas käisime. Sel hetkel, kui ta parasjagu oli otsust langetamas, kas oksarisuhunnik tuleb kallale või mitte, hüppas kuskilt nurga tagant kaks värvilistes jooksudressides pühapäevasportlast välja. Seekord suutsin ise vähe paremini tasakaalu säilitada ja sadulas püsida, aga... üldiselt tundub, et tal on kevad südames ja peab seal seljas natuke rohkem reaktsioonivalmis olema.

Eile osalesin spontaanselt talli juubeli puhul korraldatud takistussõiduvõistlusel. See oli korralik 90 cm ja ma ei ole eriti palju selliseid parkuure sõitnud, aga mind sunniti... :D Ja no kuna mulle anti Epicuros, siis kuigi ma istusin tema seljas eile esimest korda (samas ta on ka ainuke hobune vist meie tallist, kellega ma oleksin nõus sellises eksperimendis osalema ilma eelnevalt harjutamata :D), oli päris vahva. Ma olen küll mõne koolisõidu-schoolmasteri seljas saanud ennast harida, aga sellist takistussõiduhobust, keda sa lihtsalt aktiivsena hoiad ja takistusele juhid ja KÕIK muu sinu eest ise ära tehakse... sellist vist polegi veel olnud. Ma oma Albatrossi ja igasuguste noorte või tooreste hüppajatega polegi varem taibanud, et parkuuri läbimine saab nii lihtne olla. Ja pani mind mõtlema jälle sellele, KUI palju üks selline hobune väärt on, kes algajale takistussõitjale kõik asjad nii lihtsaks teeb.

Friday, March 23, 2012

I believe there's improvement

Eile oli jälle päris mõnus. Sain Albatrossi vahepeal isegi traavis (mis meil praegu on raskem kui galopp) mingiteks perioodideks hästi mõnusaks ja pehmeks, nii et ise suutsin enam-vähem rahuldavalt istuda ja Albatross hoidis kenasti pehmet kontakti. Ma ei tea - see on mingi tõsine eripära tal, et teda ei saa mitte millekski SUNDIDA, vaid alati peab hobune ise valima selle õige tee. Ma arvan, et see on kohati seotud sellega, et ta on suur ja füüsiliselt igast küljest NII TUGEV, et tegelikult ta jõuab kõigele vastu hakata, mida ta teha ei taha. Vastuhakk võib olla aktiivne (nt kui teda jõuga on üritatud treilerisse panna) või passiivne (nt kui ta trennides mingitele minu märguannetele ei reageeri, suulisele kangelt oma lõugu vastu hoiab vms), aga kui ma ei suuda teda "veenda", et minu soovitud vastus on antud olukorras parim variant, siis ta lihtsalt ei vasta sellega. Ja nii ongi.

Kui seda kontaktiteemat nüüd eelneva jutuga seostada - siis seekord ka hoidsin lihtsalt käsi võimalikult paigal ning liigutasin suulist minimaalsel määral ainult siis, kui tundsin, et ta liiga raskeks eest läheb. Samal ajal küsisin aktiivset liikumist ja andsin talle aega sellise kontaktiga harjuda ja aru saada, et see sõltub TEMAST, kui meeldivaks või ebameeldivaks see kujuneb. Neil hetkedel, kui ta kangeks läks, viisin pigem kätt ettepoole ja kõrgemale, et ta saaks jälle selle meeldiva kontakti suunurgast leida, selle asemel et kätt allpool ja talle vastu hoida, et ta "järgi annaks". Point ei ole selles, et hobune ratsmekontaktile järgi annaks, vaid selles, et ta ise pehmet kontakti leida püüaks! Ma ei tea, kui palju ma seda mõtet siin blogis (ja oma peas) korranud olen, aga see on lihtsalt üks kõige tähtsamaid asju hea ratsastuse juures üldse. Ja tuleb kasuks piisavalt palju korrata, juhul kui ka mul endal kipub see põhitõde mõnikord meelest minema ja jälle "valedele jälgedele" sattuma hakkan.

Saime ka mõned täitsa mõnusad keskmised traavid. Sammude pikendamine traavis ei ole kindlasti mitte Albatrossi tugev külg, aga õnneks on keskmine ja pikendatud traav minu arvates selline liikumine, et hobuse seljas sa tunned 100% ära, kui ta asja õigesti teeb. Kiiremate sammudega edasi jooksmine on hoooopis midagi muud, kui see, et hobune tõeliselt tõukab ennast tugevamalt ja pikemate sammudega edasi... selles ei ole võimalik eksida, kui sa õiget asja kordki tundnud oled.

Albatrossi puhul pean alati meeles hoidma, et mitte sammude pikendamisega üle pingutada. Mõnikord läheb asi algusest peale võssa, kui ettevalmistus hea pole, aga mõnikord algab asi suurepäraselt ja kuna tunne on nii hea, siis ma mõtlen et - no praegu ta jõuaks küll veel naaaatuke rohkem pingutada. Tavaliselt ei jõua siiski ja rikun hea asja oma liigse nõudmisega ära, misjärel järgmine kord on juba jälle raskem neid häid samme isegi alguses kätte saada, sest Albatross juba ennetab minu ootuseid ja hakkab kohe nõgusa seljaga kiirustama. Kui ma aga vähegi suudan ennast kontrollida ja selle "õige tunde" kättesaamisel lihtsalt kergelt hoian hobust ja lasen tal oma energiat õigesse kohta suunata, siis on juba täitsa heaaaa, tema kohta. :) Praegusel hetkel siiski on veel ülekaalus "mitte päris nii head" sooritused, aga algus on tehtud vähemalt.

Ainuke halb asi on see, et mu vasak jalg on vist otsustanud ratsutamisest loobuda. See on mingi veider asi, mis varem väljendus alaseljavalus peale trenni, aga nüüd viimasel ajal hoopis selles, et ma reaalselt EI SAA sadulasse istudes ühte jalga kõrvale ja alla sirutada, ehk esimesed paar minutit istun kuidagi ekstrakõveras, ühe külje peal ja üritan jalga tasapisi liigutades õigesse kohta saada. Hea külg on muidugi see, et natukese aja pärast see õnnestub ja siis pole terve trenni jooksul mingit valu ega probleemi enam, kui jalg "ära on harjunud", aga... no need esimesed minutid on küll juba täitsa ebameeldivad.

Monday, March 19, 2012

Kätte jõudnud PSHHHHHH... kevad

Jah, võib vist kinnitada, et nii kummikuhooaeg kui ka hobuse-puhastamiseks-läheb-5-tundi-hooaeg on alanud, ning Albatross aitas seda uut algust tähistada ühe korrrrrrraliku mudavanniga, mille tagajärgi likvideerides ma järk-järgult ühtlase tolmukihi alla kadusin. Kõik mitte-teki-sees-elavate hobuste omanikud ilmselt teavad, millest jutt käib... kui teil pole just see üks õnnelik isend sajast, kellele ei kõlba oma sokikesi ja ülejäänud kasukat poriseks määrida. Albatross selleks erandiks igatahes pole - nii et palju õnne, teie tõenäosus taolist hobust omada tõusis just 1/99 peale! :)

Minu panused on veel Musta peal, kes polnud küll puhas, aga vähemalt mitte poris sukeldumas käinud. Mis temasse puutub, siis olen seljas istunud ja sammu käinud. Ma olin veendunud, et temaga läheb selleni jõudmiseks ÜLIkaua, sest tüüp ju ei oska paigal seista. Aga kuna otsustasin sellest hoolimata temaga kuhugipoole edasi areneda, siis tutvustasin talle sadulat (ei olnud mingit probleemi) ja avastasin poolkogemata, et erandkorras on Must nõus paigal seisma küll - just täpselt siis, kui ma talle selga üritan ronida, aga mitte mingil muul ajal. ;) See oli igatahes kasulik avastus ja nüüd on selgunud, et keegi olevus seljas teda ka kohe üldse ei häiri. Tubli. Endiselt häirib aga paigalseismine ja see, kui olevus ratsmeid näppima hakkab. Aga see on täitsa normaalne, nii et... läheme lihtsalt siit vaikselt edasi.

Albatross - tema oli täna... täitsa hää. Olen proovinud traavis ratsme ette andmise harjutust - see peaks nagu tõestama, et hobusel on miski self-carriage olemas. Või siis teistpidi - tõestab, et Albatrossil ei ole mingit self-carriage't olemas, sest me ei saa sellega eriti kenasti hakkama. No seda võib-olla on liig öelda, et ta üldse ennast ise ei kanna, sest praegusel ajal ta küll väga palju ratsme otsa ei toetu (ja ma üritan ka mitte lasta), aga ratset ette andes ei säili tal samasugune hoiak nagu kontakti olemasolul. Samas, kui aus olla, siis.. seda ongi natuke palju loota, võttes arvesse just minu eelmises postituses kurdetud stabiilsuse puudumist meie sõidus - kui ratsmekontaktigagi on ühtlust ja stabiilsust raske saavutada, siis täiesti loogiline, et kontakti ära andes see hobusesse kuskilt järsku ilmuda ei saa.

Aga no see oli see kõige keerulisem asi täna; palju-palju muuga jäin rahule. Kauuuuuuugel sellest, mis mu ideaalpilt välja näeb, aga parem sellest, mis tavaliselt. Testime praegu ka veidi suuremaid (st pikemaid) suulisi - hetkel ei ole vahest väga aru saanud, aga... noh.. annan natuke aega. Mis mul muud üle jääb, enne kui ühtegi uut ja paremat ideed ei tule. Keskendun endiselt sellele, et ratsmekontakt tema jaoks võimalikult pehmeks ja meeldivaks teha. Vahel tundub, et tema keskendub mulle vastutöötamisele - et võimalikult palju suulisekontakti ignoreerida, tugevdada või vältida, aga... loomulikult see pole nii. Ta lihtsalt ei saa veel sellest kõigest aru ja minu ülesanne on aidata tal selle arusaamiseni jõuda, ükskõik kui kaua see aega peaks võtma. Ükskord saame hakkama - eksju, Albatross?

Midamida, jälle viis jutt probleemideni. Ei ole nii, tegelt oli ikkagi väga hea trenn. Ausalt. :)

Wednesday, March 14, 2012

Kohe mitte ei jõua praegusel ajal nii palju trenni teha, kui tahaks, aga... mis teha. Võib-olla jällegi on see Albatrossile hea - ei tule nii kergesti tüdimust peale ja ootab rohkem tegelemist. Samuti jõuan ma siis trennivahelistel aegadel piisavalt palju mõtteid ja ideid koguda, nii et ükski treening ei möödu "niisama ratsutades", vaid alati ikka proovin midagi uut (või vana, aga toimivat), püstitan eesmärgid, saan targemaks.

Lisaks on mul see Must, kes ei suuda siiani harjuda sellega, et ta üksinda talli või maneeži tuuakse, mistõttu ta tahaks hetkel hästi tihedat tegelemist saada. Ja iga päev mõlema hobusega ei jõua, siis peab valima. Aga isegi kui ma trenni ei jõua, siis karjamaal Albatrossi patsutamas käin ikka ja kulutan veidi aega temaga tegelemiseks - mida ta viimasel ajal 100% ootab ja naudib! Kui mulle ööpäevas mõned lisatunnid võimaldataks, siis ma kulutaks need kõik selleks, et temaga rohkem positiivse kinnistamise põhist treeningut edasi arendada, sest see on kirjeldamatult palju meile mõlemale juurde andnud. :) Mitte füüsilise treeningu ja tulemuste mõttes, aga milleski palju olulisemas. Endiselt aga pean ma ka nö klassikalist ratsutamist ja koolisõitu väga huvitavaks, seega proovin praegu neid erinevaid meetodeid kombineerida ja võib-olla isegi üksteise kasuks tööle panna.

Mõned päevad enne võistlust, kui ma olin natuke intensiivsemaid trenne teinud, oli korraks suur masendus, sest kuigi Albatross väliselt enam-vähem toimis, siis... minu jaoks ei olnud asi üldse õige. Tundus nagu teda häiriks kõik (suur rõhk siinkohal suulistel, mis talle endiselt erilist rõõmu ei valmista) ning see tegi mulle temalt millegi nõudmise väga ebameeldivaks. Palju lõbusam on trenni teha, kui saad aru, et hobusel on ka täitsa tore vahelduseks karjamaal seismisele. Ma ei eelda, et hobune peaks eelistama trenni tegemist (ehk tööd) söömisele või sõpradega koos laisklemisele, aga talle ei tohiks see ka vastumeelt olla.

Üritasin seejärel aga kõike hääästi rahulikult võtta, tegin kõik oma nõudmised Albatrossi jaoks võimalikult kergeks ja väikesteks sammudeks, nii et tal mingeid raskusi nende täitmisega polnud. Sellest oli kasu, sest kohe oli positiivset muutust tunda. Tõesti veider, kuidas vahel inimesed ei teadvusta endale üldse oma käitumise ja tegutsemise muutusi ja kui sellele äkki tähelepanu pöörata ja suhtumist muuta, on tulemused kohe hoopis teised.

Aga niipalju siis tänasest filosofeerimisest. :D

Skeemist sain video ka (mu digiseebi videokvaliteet on aga kahjuks allapoole arvestust, et seda kuskil jagada) ja kõige rohkem torkasid silma järgnevad kaks asja:
- Albatrossi ebastabiilsus. Naljakas, et ühe kohtuniku kommentaariks oli "väga hea üldmulje" (ka eelmine kord kirjutati midagi sarnast), kui mind häirib kõrvalt vaadates kõige rohkem just see, et ta ei jookse traavis sugugi ühtlaselt ega lõdvestunult. Galopp on tunduvalt kenam vaadata.
- minu istak. Ma ei tea, kas Albatrossi pinges liikumine võistluste ajal teeb ka seda hullemaks (pole koduplatsil tehtud videot tükk aga saanud jälle), aga see ei näe kohe üldse okei välja ja kindlasti ei aita kaasa niigi äreva Albatrossi lõdvestumisele. Kusjuures enne võistlust olin just õnnelik, et viimased trennid ma olin saanud kenasti täisistakut sõita, ilma et Albatross oma käsipiduri peale oleks tõmmanud... aga muidugi uues kohas ja olukorras tuli ikka sama vana jama jälle välja. Tema seljas on tõesti ka ääretult raske istuda, mistõttu ma ei kujuta ette, kuidas ma ennast selles suhtes üksinda edasi arendada saaks, kuigi üritan küll iga kord ka istakule märkimisväärset tähelepanu pöörata.

Treenerit on vaja. Ma peaks tõenäoliselt midagi ette võtma selles suhtes, mitte lihtsalt vinguma, et on vaja. Aga... ma kardan vist uusi treenereid. :D Mitte nüüd niimoodi otseselt, aga selles mõttes, et - ma ei taha vastu vaielda inimesele, kes eelduste kohaselt teab ratsutamisest palju rohkem kui mina, aga mul on mõned üsna kindlad põhimõtted, mida ma ei ole nõus muutma. Ja kui juhtub, et treeneri põhimõtted ei ühti, siis.. no siis on lihtsalt väga ebameeldiv olukord. Ja nt kui ma kunagi trennis ütlesin, et Albatross istub hetkel 100%-liselt vasaku ratsme peal ja on ülikõver, siis (paberite järgi VÄGA tasemel) treener vaatas ja ütles, et "ei ole probleemi, praegu paistab kõrvalt täitsa hea", muud midagi. Ma rohkem ei käinud tema trennis. :) Samas kunagi ei tea, kui palju treenerist võib kasu olla, enne kui pole proovinud, nii et... peab vist julgem olema.

Monday, March 12, 2012

Ja jälle on üks aasta möödas... Albatross oli kahe ja poole aastane, kui ta meile tuli (mulle ikka meeldib seda meelde tuletada) ja tänasest on ta kaheksa! Ja jätkuvalt teeb ta mul iga päeva toredamaks. :) Palju õnne sünnipäevaks, Albatross!

Albatross üritas vist iga hinna eest üksinda pildile jääda. :) Käroli tegi pilti.

Peab vist ka ära mainima, et nädalavahetusel võtsime oma teised võistlused ette - seekord kahevõistlus. Skeemi tahtsin sõita ja kuna ilma hüppamata seda teha ei saanud, siis ei jäänud muud üle. ;) Õnneks oli võimalus valida ülimadal 60 cm ja see ei käinud isegi Albatrossile üle jõu.

Mis koolisõitu puutus, siis... tegime mõlemad mõned vead (nagu mul skeemi ära unustamine, millest ma kohe üldse rääkida ei taha :D) ning Albatross oli võistluse ajal üsna pinges (kuigi soojendusel väga mõnus), aga kokkuvõttes jäin temaga rahule ikka. 66% oli tulemus ja kuna ta parkuuri ka ilusti läbi sõitis, siis saime ka seekord ühe sini-must-valge, aga see pole kuigi märkimisväärne, kuna selliseid, kes madala 85 cm-se parkuuri asemel VEEL madalama valisid, oli vähem kui ühel käel sõrmi. Aga tubli on ta sellegipoolest. Kuigi järjekordselt palju asju tuli mulle pähe ja märkasin, mida oleks kindlasti paremaks vaja saada. Võib-olla mõni teine päev neist täpsemalt...

Thursday, March 8, 2012

Väga kiire vahepala

Aega pole, aga Albatross on ja üks uus must metsaline on ka, üldiselt tore. Aga aega tõesti pole.

Albatrossiga hüppasin väheke üks päev, vedasin lausa pisikese parkuuri omale. Mingist täiesti mõttetust lattaiakesest miskipärast tõmbas mööda esialgu, aga edasi hüppas täitsa mõnusalt ja hoogsalt ja puhtalt. Mul on täitsa tegemist, et hüpates tema hasarti tagasi hoida, läheb vähe metsikuks ära. :) Aga no.. osaliselt see ongi nagu asja mõte, et oleks vaheldust ja oleks fun. Kuna noh, kõrgused on 70 cm kanti eks.

Ehk järgmine nädal leian rohkem aega kirjutada.