Monday, December 18, 2017

Welcome Kizzy!

Vaba ajaga on nagu alati (puudub), aga lõpuks jõuan siiski ka uue preili tutvustamiseni.

Kizzy on 10-aastane mära, kelle omanikuks sain ma, nagu eelmises postituses põgusalt mainitud, väga ootamatult ja erinevate asjaolude kokkulangemisel. Plaanis omale veel ühte hobust võtta polnud üldse, aga noh, ju siis pidi nii minema. :)

Suurema osa oma elust on K veetnud sõbra/sõprade keskel vabapidamisel ja karjamaamõnusid nautides, kuigi ratsanikuga on ta ka aastate eest tutvust siiski teinud. Ka Kurtnas, kuhu me ta kolisime, elab ta koos kahe noore sõbraga praegu peamiselt õues, kusjuures uute kaaslastega kohanemine läks äärmiselt rahumeelselt ja seda minu arvates eelkõige tänu K väga mõnusale suhtumisele kõikidesse teistesse hobustesse - minu silmad mingit tigedat nägu või pea ligi tõmmatud kõrvi tema juures veel näinud ei ole. :) Ja mis need teised siis ikka aega kurjustamisele kulutavad, kui vastureaktsiooni kunagi ei tule, seega mingeid erilisi jagelemisi neil üldse ei esinenudki.


Mingeid päris kindlaid plaane meil Kizzyga hetkel ei olegi - praegu lihtsalt saame tuttavaks, käime jalutamas ja oleme kergel kujul ratsutamistreeningud ka ette võtnud. 2 kuud, mis ta siin juba elanud on, peaks muidugi olema piisav aeg hobusega "tuttavaks saamiseks" ja eks ta suuremas jaos ongi, aga pean ära märkima, et K on iseloomult näiteks üsna erinev Albatrossist ja eriti minu eelmisest hobusest Zinyst (kellega nad on vist peaaegu et vastandid) ja mul on siiani natuke vahel raskusi temast 100% aru saamisega. Sealjuures ei tähenda see absoluutselt, et ta kuidagipidi probleemne oleks, pigem vastupidi - kui üksinda tallis olemine välja arvata (see talle ei meeldi ja muudab kergelt närviliseks), siis muus osas on ta väga eeskujuliku käitumisega ja midagi ette heita ei saa absoluutselt. Pigem jätab ta natuke liigagi kuuleka ja "tubli" hobuse mulje, kui selline asi üldse olemas on...? - ühesõnaga see, mis mulle kõige rohkem raskusi valmistab, on et kuidas tegelemise käigus tema enda motivatsiooni ja entusiasmi rohkem tõsta, selle asemel et hobune lihtsalt teeb ilusasti kõik ära, mida palutakse.

Usun, et aegamööda siiski see õnnestub ja näiteks olen avastanud, et klikkertreening (koos porgandimaiustega muidugi :) ) läheb Kizzyle superhästi peale ja seda tehes on ta reaalselt ise hakanud asju katsetama ja pakkuma, mida on väga lahe näha, nii et kindlasti püüan sellega edaspidigi talle vaheldust pakkuda.

Ratsutanud oleme pigem vähe, aga sealgi on ta igati tubli olnud, arvestades kui ammusesse aega tema viimased ratsatreeningud jäid. Kõige suurem raskuskoht paistab praegu see, et K on üsna rahutu suuga - nii kui mingi õrn ratsmekontakt võtta, hakkab tihtipeale kerge suulise lõgistamine pihta. Hambad kontrollisime enne ratsutama hakkamist üle, nii et olen seda kommet praegu lihtsalt ingoreerinud ja vaatame, kas läheb ehk ise mingil ajal üle; võib-olla proovin mõnda teistsugust suulist mingi hetk (kuigi minu kogemuste põhjal need suulisevahetused just väga tihti märkimisväärset mõju ei avalda).
K-l on ka üks vana põlvevigastus, mis teda hetkel kuidagi häirivat ei tundu, aga kas ta koormusetaluvust kuidagi mõjutada võib, ei tea - õnneks mingit suure koormusega sporthobuse karjääri talle nagunii eesmärgiks sätitud ei ole, nii et praegu oleme muretud (nii kaua kuni põhjust pole). :)

Eks me näe, mis tulevik edasi toob...

Siis kui talvel vahel harva lumi maas on...
(Video tehtud peale ca 300-meetrist jooksujuppi, aga minu hingeldamise järgi oleks nagu 10 km seljataga :P)

Sunday, October 29, 2017

Oktoobrikuu tõusud ja mõõnad

Oktoobri algul oli hobuste koha pealt tõeline madalseis: noor mära hakkas just enne ülevaatust lonkama, paar päeva hiljem avastasin järgmise hobuse äkitselt tugeva lonkega, ning kõige tipuks pääses mu praegune lemmikpoiss kokku teise täkuga, mille tagajärjeks purunenud lõualuu. :( Teeb meele mustaks küll, kui üks jama niimoodi teise otsas ja lõppu ei paista - aga tagantjärgi võib nüüd vähemalt öelda, et praeguseks tunnevad kõik kolm ennast juba oluliselt paremini.

Küll aga tundub elu kulgevat hästi Albatrossil, kes on viimastel nädalatel olnud justkui suur rõõmurull - ja RULL ta kahjuks on, see on vist ka ainuke mure, mille üle tema puhul hetkel kurta võiks. Uskumatult efektiivse söödakasutusega ta igatahes on, sest kuni esimese lumeni toitusid nad oma 4-se poistekambaga ainult hilissügisest karjamaarohujäägist (kusjuures suurem rohi koplist oli teiste poolt ära söödud juba enne poistekarja sinna minekut suve lõpus). Igatahes, peale talvisele boksirežiimile üleminekut jääb energiat veelgi rohkem üle, nii et A on mõnusalt mänguhimuline ja liikumine on ka praegusel pehmema pinnasega ajal väga hea!



Mõni aeg tagasi tegime huvi pärast Albatrossi jalgadest röntgenpildid, et näha, kui suured muutused on toimunud võrreldes selle ajaga, kui ta lonkama hakkas. Pilt oli kahjuks üsna kurb; lisaks tugevale kabjaliigese artroosile/ringbone'le mõlemas esijalas näevad ka tema süstikluud välja sõna otseses mõttes nagu auklik juust - ehk siis jala alaosas tal eriti ühtegi tervet struktuuri ei olegi. Murelikuks teeb see loomulikult, aga teisest küljest ei suuda ma ära rõõmustada, et teoreetiliselt igast otsast vigaste jalgadega Albatross liigub päriselus nii nagu sellel videol eelmisest nädalavahetusest:


Ausalt öeldes on tema liikumine (röntgenpilte arvestades) peaaegu, et uskumatu - on ju palju hobuseid oluliselt väiksemate muutustega, kes peavad viimasegi elukvaliteedi säilitamiseks regulaarselt ravimeid tarvitama. Eks praegu on ka muidugi väga hea periood; kehvematel aegadel on ikka traavis longet näha, aga senini mitte kunagi nii, et see teda ringi jooksmast või teistega mängimast takistanud oleks. :) 



Kuigi sel aastal jäi suvel lakk puude vastu koledaks nühkimata, siis jätkasin traditsiooni ja lõikasin talveks Albatrossi pikad salgud taaskord maha - selline sportlikum välimus sobib ka tema praeguste tujudega paremini kokku. ;)



Tänase postituse lõpuks võiks põgusalt tutvustada ka ühte uut toredat tüdrukut - seekord pole mitte isegi tegemist võõraga, vaid minust endast sai eelmisel nädalal veel ühe hobuse omanik. Tegemist oli täiesti etteplaneerimata ja ootamatu otsusega, aga erinevate asjaolude kokkulangemisel just nii läks. Lähemalt temast aga juba mõnes järgmises postituses. :)


facebook.com/500photosofHORSES

Saturday, August 26, 2017

Six Micro Lessons With Charlotte Dujardin vol 3

Jäänud on veel 2 viimast õppetundi - nende mõlema osas olen ma kindlasti saanud kõige rohkem mõjutusi Taanis noorte hobustega sõites ja trenni saades; ning pean mõlemat jällegi äärmiselt väärtuslikuks põhimõtteks.

Õppetund nr 5:

Ma mäletan algusaegadest Taanis hästi neid kordi, kui pidin nt minema noorte hobustega väliplatsile (mõnega olin senini ainult maneežis sõitnud) müügivideo tegemise eesmärgil ratsutama. Nad olid enamasti kõik küllalt temperamentsed ja ma olin üsna pahane, kui minu arvates niigi ärevil olevat hobust keegi veel natuke tagant utsitada püüdis, et neid rohkem "puhevile" ajade ja videosse efektsemat liikumist tabada. Minule tundus tookord, et mul kaob täielik kontroll hobuse üle ja mulle ei meeldinud see tunne (+ eks see väike võimalus oli ka alati, et ühel hetkel on hobuse jaoks liig ja otsustab ratsanikust vabaneda :D).

Tegelikult muidugi ei ole kontrolli täielik kadumine midagi toredat ja see ei näe ka kõrvalt vaadates hea välja - need maast "kaasa aitajad" ikkagi üldiselt jälgisid väga täpselt hobuse reaktsiooni ning ergutasid teda selle piirini, kus "power" oli maksimaalne, aga hobune siiski veel juhtimisvõtetes ja ennast kandev, mitte juba pea laiali otsas ringi tormav elukas. Eks selline video jaoks mõningase ärevuse tekitamine võib tõesti vahel väga piiripealne olla, aga sellest ajast saadik olen ma igatahes väääääga palju õppinud suure energiaga toimetulemist ja tihtipeale isegi selle nautimist.

Tavatrennideski tuleb ju ikka temperamentsematel hobustel ette, et miski köidab nende tähelepanu ja tekitab hobuses endas plahvatusliku koguse energiat - kui ma VÄHEGI julgen ja hobust usaldan, siis tänasel päeval üritan iga kord seda ära kasutada ja pigem hobust selle eest kiita. Koolisõiduhobuste puhul kõik ju tahavad, et nad liiguks suurelt/jõuliselt/pilkupüüdvalt - nii et miks seda takistada, kui see juhuste kokkulangemise tagajärjel meile vahel lihtsalt sülle langeb? :) Muidugi on sellises olukorras kõige olulisemaks oskuseks piiri tajumine, aga kui kontroll suuremalt jaolt säilib, siis eriti noorte hobuste puhul ei tasu mu arust teha suurt numbrit, kui ta elevuse tõttu mõnes nurgas natuke sisse vajub võib kuskilt aia äärest pisut kaugemalt mööduda tahab. Pole ju suur probleem, kui su hobune selle eest liigub energiaga, mida sa kunagi varem sadulas kogenud pole.

Keegi ju ometi ei arva, et noorhobused suurtel võistlustel saavad häid liikumise hindeid selle eest, et ratsanik neid veenda suutis: pole hullu, et me oleme võõras keskkonnas - ole ikka sama lõdvestunud, rahulik ja sonsu nagu kodus rahulikul treeningul. Nope :) Nad saavad häid hindeid, sest nad suudavad võõra keskkonna poolt tekitatud ärevust enda huvides ära kasutada ja hobustest parima välja võluda. Loomulikult ma ei alahinda kodust treeningut (ja mida kogenum hobune, seda vähem võõras võistlusväljak teda ka erutab), aga arvan, et täitsa arvestatavat hulka hobuseid on võistlusolukorras lihtsam suurelt, aktiivselt ja võimsalt liikuma saada kui kodus. Igatahes ei peaks me sellest võimalusest loobuma ei võistlustel ega tavatreeningus, kui hobune seda pakub. See on tegelikult päris vahva tunne! ;)

Õppetund nr 6:



Kui vaadata Charlottet ratsutamas, siis minu arust on alati tema istakus paistnud midagi teistest tippratsanikest erinevat - kõige rohkem olen pannud tähele, et Charlotte käed on küllalt ettepoole suunatud ja välja sirutatud (teatud hetkedel isegi küünarnukist peaaegu sirged). Mõnikord on see paistnud isegi natuke veider - või lihtsalt ebatavaline, sest tüüpilise "ilusa" istaku juures seda ei näe - aga tegelikult arvan, et see on pigem üks tema tugevamatest külgedest. Ma võtan küllalt tõsiselt klassikalise ratsutamiskunsti ammu teada-tuntud tõdesid, kombeid ja ideaale; samas olen aga väga veendunud, et me peame pürgima mitte kõrvalt ideaalsena paistma välisilme, vaid siiski selle õige sisemise tunde saavutamise suunas.

Mina kipun ka (üldse mitte teadlikult) oma käsi pigem sirgemana hoidma, kahjuks mul kaasneb sellega tihtipeale õlgade ettevajumine. Mulle on seda trennides meelde tuletatud ja märkusi tehtud, ometi on mul alati tunne, et kui viin õlad korralikult taha ning lasen õlavarrel vertikaalis õlast alla langeda (nagu "raamatud" ütlevad), siis kannatab selles oluliselt ratsmekontakt ning tunnetus hobuse suuga. Seega - mina pean muidugi tegelema oma õlgade ettevajumise probleemiga ja otsima üles pingekohad, mis selle nn korrektse asendi korral minu käe pehmust ja järeleandlikkust takistama hakkavad - samas saan täiesti aru, mis on käte eespool hoidmise eelised.

Käte asend on muidugi vaid üks külg - teine ja ilmselt olulisem on see, kuidas või millises suunas neid kasutada. Sellest, et ratsmete enda poole tõmbamine pikemas perspektiivis kuhugi ei vii, on juba palju räägitud (ja alles paar postitust tagasi kirjutasin ka natuke ratsmekasutuse teemal); küll aga tahaksin tähelepanu juhtida mõttele, et hobune peab alati liikuma või end sirutama ratsmekontakti suunas. See mõte on ilmselge harjutuste juures nagu näiteks ette-alla sirutus, küll aga kiputakse seda ehk kergemini unustama teiste, eriti koondavate harjutuste juures, mil see minu arvates TÄPSELT sama oluline on. Iga koondava harjutuse lõppeesmärk peaks olema see, et hobune säilitab oma koondatud liigutuse, kuid samal ajal sirutub endiselt ratsme poole ning pikendab oma ülaliini niipea, kui ratsanik talle seda oma istakumuutuse ning ratsme pikemaks laskmisega võimaldab. Eks muidugi treeningmeetodeid on erinevaid: ka selliseid, kus hobused oma koondavaid harjutusi ilma igasuguse ratsmekontaktita sooritavad ja eks sel juhul toetutakse veel oluliselt rohkem just istaku ning tasakaaluga antavatele märguannetele; aga eelnevalt väljatoodu on minu arusaam sellest ideaalsest sääre, ratsme ja istmiku vahel olevast ning kõigile neile juhtimisvõtetele hästi vastavalt hobusest.

Ma ei saa kahjuks eriti asjatundlikult kaasa rääkida kõige kõrgema taseme koolisõidu harjutustest nagu passaaž, piafee jne, sest olen neid saanud oma ratsutamiskarjääri jooksul ainult loetud hobuste peal harjutada/tunnetada ning need sooritused olid nii minu kui ka hobuste kogenematuse tõttu ideaalsest ikka väga kaugel :) aga isegi seal, rääkimata harjutustest, mis mulle tuttavamad on, oli vahe kergelt märgatav. Lõppkokkuvõttes pole üldse tähtis, millisel tasemel hobusest jutt käib - kui neil on oma arengutasemele vastav enesekandmine, soov märguannetele reageerida ning valmisolek ratsme suunas end sirutada (mis on omakorda väga lähedalt seotud lõdvestatusega), siis on juba väga suur osa tööst tehtud ning ratsutamine igati nauditav. :)

Tuesday, August 22, 2017

Six Micro Lessons With Charlotte Dujardin vol 2

Jätkuks eelmisele postitusele...

Õppetund nr 1:

Need on minu arvates kuldsed sõnad. Kuna ma ratsutan palju noorte hobustega, siis tean, et mul on mõnikord komme jääda liiga pikalt lihtsalt ringi sõitma - muidugi teen volte, suunamuutusi jms, aga noore hobuse liikumises hea rütmi ja stabiilsuse saavutamise jaoks sõidan mõnikord pikemalt ühtlases tempos ning ei tee just ülemäära palju üleminekuid. Kuigi ma nõustun, et hobune võib niimoodi vahel liiga "oma mulli" jääda, siis üldkokkuvõttes pööran ma alati rohkem rõhku ülemineku kvaliteedile kui nende sagedusele.

Ammu teada-tuntud põhitõde, et üleminekud on abiks terve hunniku erinevate probleemide lahendamisel (kiirustamine, sääre taga olemine, esiotsale vajumine jnejne), peab küll paika, aga seda ühe väikse lisamärkusega - probleemide lahendamisel tulevad kasuks HÄSTI SOORITATUD üleminekud, mitte lihtsalt üleminekud. Kui sa hobust  iga kord peatamiseks sikutama pead ja edasi sõitmiseks kandadega nügima, siis võib selliseid üleminekuid 1000 tk järjest teha, aga midagi paremaks sellest kindlasti ei muutu. Loomulikult ei pruugi hobune alati sellele ideaalsele esimesele märguandele vastata, aga kui su ettevalmistus on hea ning ise teed kõik õigesti (lihtsalt hobune ei oska või eelista hetkel märguandele soovitud viisil vastata), siis piisabki mõnest kordusest ja korrektuurist ning asi läheb paremaks. Kui ei lähe kuigi palju paremaks, siis on ilmselt aeg hoopis töötada üleminekute endi arendamise kallal ja antud hetkel mitte loota nende abistavale toimele muude probleemide osas.

Kui ma näiteks ratsutades tunnen, et hobune kipub järjest rohkem esiotsale vajuma, siis selle asemel, et koheselt üleminek teha (mis ei tuleks kindlasti mitte ilus ja tasakaalus, sest esiotsal olev hobune ei suuda teha head üleminekut), püüan pigem poolpeatuste ja sääre/steki abil teda kasvõi mõneks sammukski end rohkem kandma utsitada ning teen ülemineku sel hetkel, kui hobune HÄSTI töötab; samas piisavalt kiiresti, et ta ei jõuaks uuesti ära esiotsale vajuda. Ehk siis kokkuvõttes - kuigi me tahaks üleminekuid kasutada soorituse parandamiseks, peab minu arvates mingi muutuse või korrektuuri saavutama siiski juba enne üleminekut, et hobune oleks suuteline tasakaalu jääma ning üleminekutest pikemas perspektiivis mingit kasu oleks.


Õppetund nr 2:

Ma olen pikka aega selle üle mõelnud, et kas eelistan pigem laisemaid või erksamaid hobuseid. Aja jooksul on eelistused mitu korda muutunud: algajana tunnihobustega sõites tundusid toredamad ikka need, kes ise edasi viitsisid liikuda; piisavalt palju ärevate hobustega tegeledes aga hakkad rahulikemaid soosima, sest pidevalt hobust rahustada ja tagasi hoida ei ole ka meeldiv; kuni taaskord satub ette mõni nii flegmaatiline, keda mõistliku tugevusega sääre- või stekimärguanded üldse ei kõiguta ja jälle on raske. Kuldne kesktee on loomulikult parim variant, aga arvestades, et praeguste trennikaaslaste seast on minu lemmikuteks kaks täielikku vastandit (üks kõige tulisem ja teine kõige "laisem" hobune), siis tuleb välja, et ega mul vist kindlat eelistust pole - või siis mängivad ülejäänud omadused lihtsalt rohkem rolli.

Having your legs on/off - minu tõlgendus (mis ei pruugi muidugi õige olla, aga eks igaüks teeb oma järeldused) sellest taaskord ei ole mitte see, kas sa reaalselt sääri hobuse vastas hoiad, vaid just kui palju/tihti nende säärtega survet avaldada. Arvan, et kergelt peaks säär olema hobuse vastas pidevalt ja mul ei ole seni ka kuumade hobuste seas ühtegi sellist olnud, kes lihtsalt õrna ja ühtlast säärekontakti ei taluks - küsimus ikka pigem surve tugevuses ja muutmises.

Tuliste hobuste puhul on minu arust kaks olulist sammu: esiteks see, et ei peaks neid ratsmest pidevalt tagasi hoidma; ja teiseks see, et saaks neid säärega hakata edasi sõitma. Enamasti tuleb need sammud just sellises järjekorras ka ette võtta. Muidugi sa võid oma säärega suruma hakata ka seda hobust, kes kiirustab ja tagasi tulla ei taha, aga kui tegemist on tõesti närvilise hobusega, siis tõenäoliselt see suuri edusamme ei too. Minu strateegia selliste hobuste puhul on alati esialgu püüda neid häälega rahustada, teha poolpeatusi, erinevaid kujundeid, võimalikult soodustada lõdvestamist - ning saavutada see hetk, kus hobune hoiab ise allüüris ühtlast tempot ja rütmi ka pehme ratsmekontaktiga või hoopis ilma selleta. Kusjuures see tempo ei pea olema aeglane! Kui hobune on loomult elav ning temperamentne, siis on tema jaoks väga raske lonkivat traavi joosta ja ma ei näe selleks ka vajadust - liikumine võib alati jääda aktiivseks ning edasipürgivaks, nii kaua kui see on ühtlane ning ei esine hobusepoolset omaalgatusliku kiirendamist.

Kui hobune kiirustamisest on loobunud (vähemalt enamjaolt - eks aeg-ajalt tuleb ikka raskemaid olukordi ette), siis saab hakata mõnevõrra rohkem ja julgemalt teda säärega ratsme suunas edasi sõitma. See samm kipub ilmselt kergemini ratsanikel ununema. :) Vähemalt enda eest võin küll rääkida - kui temperamentne hobune on õppinud ühtlases tempos ja mõnusa kontaktiga jooksma, siis tihtipeale on seal seljas väga mõnus istuda ja jääbki selline tunne, et mitte midagi ei pea tegema. Ei sõida edasi, ei võta tagasi, hobune jätkab oma asja ilma igasuguste erimeelsustega ja ongi vahva. Küll aga tuleb sedaviisi arengus mingi pidur ette, sest kuigi niisama ringi hõljuda on mõnus ja hea, siis uute asjade õppimiseks peab hobune siiski harjuma sääremärguannetega ja oskama neile reageerida viisil, mis ei ole lihtsalt edasi kiirustamine või käest ära jooksmine. Mina oma eelmainitud temperamentsemat tüüpi hobusega olen hetkel just selles punktis, kus rahulikus ja neutraalses olekus on kõik super, aga veidi ise juurde küsima hakates kipub lõdvestatus kergesti kaduma. Ometi - need mõned hetked, kus ta jääb veidiiiii vähem aktiivseks kui ma tahaks (tema puhul on need oodatud hetked, hehe), saan teda oma säärega edasi aidata ning hobune vastab sellega, et liigub edasi jõulisemalt (mitte kiiremini) ja kenasti ratsmekontakti poole - need hetked on meie trennide tippmomendid ja kindlasti midagi, mis oma treeningutel eesmärgiks võtta. Loomulikult koos ohtrate lõdvestamispausidega. :)

Teises äärmuses on laisk hobune. See minu mainitud eksemplar on kõige tuimem hobune, keda ma elus kohanud olen. Mulle ei meeldi tegelikult hobust iseloomustades ei väljendid "laisk" ega "tuim" kumbki, sest nt kui seesama hobune hoo sisse saab, siis pole ta enam kuskilt otsast laisk; samuti tunneb ta loomulikult mu märguandeid täpselt samamoodi nagu iga teine hobune - aga küsimus lihtsalt selles, et inimese märguanded (ka VÄGA tugevad mitte - oluliselt tugevamad kui mulle üldse hobuseid treenides kasutada meeldiks) ei ole tema jaoks piisavalt motiveerivad/häirivad? et ta eelistaks nende talumise asemel edasi liikuda või muud moodi reageerida. Tegemist on loomulikult ka väga nö eneseteadliku hobusega ja ütleme nii, et teda ei ole lihtne veenda tegema seda, mida inimene heaks arvab. Kerged märguanded ei ole lahendus, sest ta ignoreerib neid meelsasti; tugevad märguanded ei ole samuti lahendus, sest ta ignoreerib neid kuni liiga häirivaks muutuvad ja siis annab sulle oma stoilise rahuga kuid suure hobuse jõuga märku, et sina ikka ei tule talle ütlema, mida teha. :)

Nüüd ma olen temast väga koleda pildi maalinud - tegelikult nendel hetkedel, kus temalt midagi (tema arvates liigset) ei paluta, vaid saab niisama olla ja tsillida, võiks ta peaaegu, et taskusse pugeda. :) Ja treeningu mõttes on temaga olnud küll keeruline, aga eelkõige on see vajanud minu kõva ajuderagistamist, et kuidas temaga ümber käia või mida teha, et saaks vaikselt ikkagi edasi liikuda. Areng on aeglane, aga kuude jooksul on saduldamata hobusest saanud siiski selline, kellega kõiki 3 allüüri üsnagi probleemivabalt sõita saab. Iga trenni algus on pisut vaevaline, sest ta ei ole mitte kunagi algusest peale sääre ees ning lahenduseks ei ole mitte tugevamad märguanded, vaid pigem lihtsalt rahulik soojendus - mingist hetkest alates ta aga leiab kuskilt oma "sisemise" energia ja muutub vägagi edasipürgivaks hobuseks, nii et tihtipeale on mul vaja teda teatud hetkedel pigem lausa tagasi hoida.

Ma olen nõus, et see konkreetne hobune on isegi nende "laiskade" isendite seas küllaltki ekstreemne näide, aga mittttte üks trenn ei hakka ta liikuma selle tõttu, et ma teda kogu aeg sääre või stekiga edasi sudiks, vaid kuidagi soojenduse ja üleminekute (ma päris täpselt isegi ei oska veel öelda, mille mõjul) kaudu muutub ta ISE edasipürgivaks ning minu liiga sagedane edasiutsitamine tekitab pigem temas trotsi ja võtab liikumist hoopis vähemaks. Seega ta on ideaalne näide sellest nö laisast hobusest, kes töötab kõige paremini ilma pideva sääresurveta. Jah, ma saan aru, et meil on palju hetki, kus ta liigub küll edasi, aga on endiselt sääre taga - küll aga kasutan ma iga kord väga hea meelega ära tema enda soovi edasi liikuda ning eks muidugi pusime märguannetele reageerimise kallal kogu aeg tasapisi edasi. Arvan, et päris lootusetu ei ole. :)

Saturday, August 19, 2017

Six Micro Lessons With Charlotte Dujardin

Need on ringlenud internetis juba mõnda aega, aga kuna hiljuti olid ka Eesti Koolisõidu fb-lehel lingitud, siis sattusin neile taaskord peale. Ei ole mingi saladus, et erinevalt paljudest teistest tippkoolisõitjatest on Charlotte Dujardin mulle alati väga eeskujuliku mulje jätnud (for obvious reasons) ja kuulun nende sekka, kellele selle "koolkonna" treeningpõhimõtted ja -meetodid igati mõistlikud tunduvad.

Samuti rõhutavad need 6 lihtsustatud "õppetundi" minu arvates just neid kõige-kõige olulisemaid põhimõtteid, mis võiks aidata areneda keskpärasest ratsutajast väga heaks koolisõitjaks. Miks mitte neid siis ka siin jagada?

Need 6 õppetundi on järgnevad:
1) Every transition you ride at home has to be a good one.
2) Hot horses have to learn to be ridden with your legs on. Lazy horses have to learn to be ridden with your legs off.
3) You have to be brave as a rider. You have to see how far you can go.
4) Your corners and short sides are what make your movements. Nine times out of 10, you have to do something out of the corner. If you ride a bad corner, you ride a bad movement.
5) You can't be afraid of the power. You need to use it.
6) Think of your hands being in front of the saddle and always pushing the horse to the bit, not pulling the horse back.

Võib kohe ära mainida, et punktid nr 3 ja 4 on kindlasti need, millele mina oma ratsutamises piisavalt tähelepanu ei pane.


Eriti punkt nr 3 - ma ei tõlgenda siinkohal seda julgust mitte selles võtmes, et kui hullude või metsikute hobuste selga ratsanik nõus minema on, vaid pigem just motivatsiooni edasi pürgida, endasse uskuda ja mitte karta tagasilööke. Minus on kindlasti liiga vähe seda "ma lähen ja teen ja saan kõige paremaks" suhtumist, et tõsiseks võistlussportlaseks hakata; ja kõik korrad, mil ma võistlema olen jõudnud, on mul tegelikult suured kahtlused selle koha pealt, et kas me hobusega oleme ikka selleks valmis ja tegelikult ei tule harjutused veel nii hästi välja kui võiks jnejne. Enamasti on tagantjärgi selgunud, et muretsemine oli ilmaasjata; kuid mõned korrad, kui pole eriti hästi läinud, olen ka pisut kahetsenud - et miks ma enda kartusi tõsisemalt ei võtnud. Ehk siis pigem olen kindlasti kahtleja, kui enesekindel ja kõigest väest edasipürgiv ratsanik.


Nr 4 puhul peab lihtsalt tunnistama, et ma ei keskendu iga kord selle nurga ideaalsena läbi sõitmisele - veendun lihtsalt, et hobune oleks tasakaalus ja õiges paindes, aga tihtipeale lasen neil pisut suuremalt ja sujuvamalt need nurgad läbida, kui nende tase tegelikult lubaks. Samas üritan ma iga konkreetse harjutuse jaoks küll hobust võimalikult hästi ette valmistada, seega võib-olla ma kodus sõites lihtsalt ei tee liiga palju harjutusi otse nurgast välja? :) Kui teen, siis küll panen eelneva nurga või lühikese külje korralikult läbimisele rohkem rõhku. Viimasel M. H. koolitusel Väänas juhtis ka tema palju tähelepanu nurkade läbisõitmisele, nii et see on kindlasti midagi, millele ma võiks rohkem keskenduda.

Järgmises postituses kirjutan pikemalt nendest põhimõtetest, mida ma tõesti igapäevaselt ja teadlikult kasutada püüan ja kui palju sellest mu arvates kasu on.

Saturday, July 15, 2017

Noored täkud vol 100

Täitsa paar blogisobilikku teemat on mul viimase nädala jooksul pähe tulnud, aga... enne kui nendeni jõuab, tuleb kaua oma järge oodanud mustandiga ühele poole saada ja vahvast noorhobusest pilte näidata (eriti arvestades, et mu blogi on üldiselt piltide koha pealt üsna puudulik). Piltide autoriks nagu tavaliselt K, thank you! :)

Millalgi suve alguses võtsime ette väikse sõidu Ruilasse, näitamaks järjekordsele täkuhakatisele, et tegelikult ulatub maailm kodutallist omajagu kaugemale. Kui mu viimase aja postitustest jääb mulje nagu mul ainult täkud tegeleda olekski, siis... ega palju mööda ei pane. Ei tea, miks mind see aasta niimoodi õnnistatud on, aga peab ära mainima küll, et kui nende kõrvale aeg-ajalt mõni mära/ruun ära eksib, siis tundub kõik järsku palju lihtsam ja hobune nii mõistlik ja sonsu. :P Täkud võivad ka muidugi väga toredad ratsahobused olla, aga alateadlikult tuleb ikka alati nendega tegeledes hoolikas olla ja hobusest alati ühe sammu võrra ette mõelda, et stressirikkaid olukordi vältida - mistõttu on nendega tegelemine kokkuvõttes mitte isegi alati niivõrd keerulisem, aga lihtsalt pisut väsitav.


Igatahes see 4 aastat noor poiss on üks mu järjekordsetest lemmikutest. Iseloomult küllaltki temperamentne ja suur sahkerdaja, aga sadulas oma vanuse kohta superhea tasakaaluga ja üleüldiselt väga meeldiv sõita. Loomulikult mida rohkem nõudma hakata, seda kergemini tulevad välja ka (kas tema või siis hoopis minu) nõrgemad kohad, mille kallal rohkem pusime - aga kui midagi hästi on, siis ikka VÄGA hästi ja olen taas sunnitud endale meelde tuletama, et tegemist vaid 4-aastasega.

Platsinurgas olid draakonid
Lisaks elavale loomule on ta väga tundlik ka igasuguste uute asjade suhtes, nii et võõra talli aiapiirded, lillepotid ja hobused muutsid meeled küllaltki erksaks, aga lõppkokkuvõttes andis poiss endast parima ja kogu ettevõtmine ei kujunenud tegelikult üldse nii dramaatiliseks nagu ma kartnud olin. Pigem eeldasin temast suure täku mängimist (sest kodus meeldib talle seda küll teiste hobuste ees teha) - aga tundub, et adrenaliin sai seekord teistest hormoonidest võitu ning suuremalt jaolt pidime tegelema lihtsalt tüüpilise noore hobuse "olen-uues-kohas-ja-natuke-hirmus-on" käitumismaneeridega.

Ka minul tuleb ette hetki, kus esimeseks reaktsiooniks on "wow, i like the horse" ja alles siis tähele panen, kui palju asju pildil tegelikult valesti on. But i still like the horse. :)
 

Siis, kui hobune nii kõrgele ära hõljub, et seljas lihtsalt naljakas hakkab ;)
Jah, ma olen alati oma hobuste üle uhke. :) Ja hetkel ei viitsi isegi mitte oma väga silmatorkavaid istakuprobleeme lahkama hakata, sest selle kallal vingumisele on nagunii kunagi (vaadates viimase aja blogiaktiivsust, siis kahjuks ilmselt kauges) tulevikus terve postitus plaanis pühendada!

Monday, June 5, 2017

Härmas trennis

Kuna see nädalavahetus õnnestus mul ennast üle väga pika aja päris trenni sokutada (viimati sain teistelt ratsutamise osas abi eelmisel suvel Taanis), siis mõtlesin, et oleks hea mõte paar sõna kirja panna - eriti kuna ma trennist enda arvates mõne üsna olulise asja suutsin kõrva taha panna.

Eda trennis käisin seekord hobusega Härmas -  tema on vanatüübiline tori tõugu täkk, kellega ma juba eelmise aasta lõpust tegelenud olen. Tegemist on igati püüdliku ja toreda hobusega, muidugi osutavad aga tema rasket tüüpi kehaehitus ja massiivne esiots mõnede eesmärkide saavutamise juures füüsilises mõttes küllaltki suuri väljakutseid. :) Ja noh, mõnikord - eriti praegusel ajal, kui märad külas käivad - saavad hormoonid ka mõistusest võitu, aga eks sellega tuleb leppida, harjuda ja proovida toime tulla. Kui pilte võrrelda, siis mingisuguse vormi on ta igatahes poole aasta jooksul saavutanud ja ratsutada on headel päevadel täitsa mõnus.

Eelmise aasta lõpp
Käesoleva aasta aprill
Hobusest kiiret ülevaadet andes mainisin ära, et harjutus, mida Härmas eriti meelsasti (loe: praktiliselt üldse) ei tee, on kaela ette-alla pikaks sirutamine. Sammus ikka mingi hetk lõdvestab ja pikendab oma ülaliini, aga traavis jääb ta väga kergelt oma mingisse hoiakusse pidama ja pole eriti vahet, kas või kui palju ma talle ratset pakun. Ma sellesse ette-alla sirutamisesse kui eraldi harjutusse otseselt ei suhtugi, küll aga näitavad raskused selle sooritamisel minu arvates, et päris õiget tagant ettepoole hea kontakti suunas liikumist ikkagi pole.

Sõnasabast kinni võttes hakkasimegi algusest peale just selles suunas töötama ja tegelikult tegelesime sellega erinevates allüürides (samm ja traav) ning erinevate harjutuste näol sisuliselt terve trenni jooksul.

Hobuse ette ja alla sirutamist saab alati soodustada läbi külgsuunalise painde - sealjuures pean meeles pidama, et paine ulatuks läbi terve keha, mitte ei lõpeks ainult kaelapaindega õla ees. Istaku osas pean sammus veidi külgsuunaliselt oma puusasid rohkem hobuse rindkere liikumisega kaasa viima. Härmase ümar rinnakorv kõigub tegelikult VÄGA palju küljelt küljele ja mul pole muud teha, kui sellega kaasa minna (millega juba iseenesest kaasneb sisemise sääre surve õigel ajal hobuse painutamise jaoks) - selle asemel et puusasid ainult ette-taha mööda sadulat nühkida. Ma tegelikult ise üldse väga ei usu sellesse, et sammus hobust puusadega või istmikuga EDASI sõita - selle jaoks on ikkagi säär ja istmik peab lihtsalt sujuvalt kaasa liikuma, aga väga lihtne on kergelt laisa hobuse puhul hakata teda kogemata liigselt edasi "lükkama".

Teine ja võib-olla et olulisemgi istakuparandus puudutas mu käsi ja ratsmekasutust (see ikka käib ju istaku alla? :) ). Ma olen üksinda sõites väga tobedalt harjutanud sisse kombe ratset kasutada suunaga enda poole - kuna see on tugev (sest ratsme enda poole võtmine on alati tugev, võrreldes nt ratsme avamise või tõstmisega) märguanne vale suunaga, siis põhjustab NIII kergelt hobuste kaelast/kuklast kõveraks asetumist ja ma tean ju tegelikult seda küll, aga sellegipoolest pole mul ammu pähe tulnud sellele tähelepanu pöörata. Härmase puhul jäi pea kallutamist oluliselt vähemaks, kui ma ratsme abil lihtsalt suulist kergelt suunurgas ülespoole tõstsin, selle asemel et kätt enda poole võtta - ja loodan väga sama efekti ka teiste hobuste puhul, kellega mul sarnast probleemi esineb.

Mis ette-alla sirutamist puudutab, siis edusammud selle osas ei olnud sugugi kiired ega hiiglaslikud, aga kui keegi ikkagi kõrvalt järjepidevalt meelde tuletab, et uuesti ja uuesti küsida ning hobusele võimalus anda, siis ühel hetkel hakkab enamasti siiski midagi muutuma. Kui me seekord trennis võib-olla päris nii kaugele ei jõudnud, kui tahtnud oleks, siis kõige suurem üllatus tabas mind järgmise päeva trennis, mil lühidalt sama asja kallal omapäi töötamine viis küll juba väga märkimisväärsete muutusteni ehk trenni lõpuks täisistaku ja kergendatud traavi (+ ratsme järgiandmise) vahel üleminekuid tehes kasutas Härmas absoluutselt iga kord ära võimalust enda kaela pikemaks sirutada. :) Aga olen seda varemgi täheldanud, et kui ühes trennis millegi konkreetse kallal pikalt töötamine päris soovitud tulemusi ei anna, siis järgmine kord sama asja proovides võib hobune ratsanikku väga positiivselt üllatada. Ma olen täiesti veendunud, et mu hobused puhkepäevadel koplis kordavad mõttes trennis läbitehtut, sest peale mõnepäevast mõtlemis- ja seedimisaega tulevad neil harjutused peaaegu alati paremini välja. :) Tõsijutt!

Saturday, May 6, 2017

Cambodia

Blogi ei taha mul sellel aastal ikka üldse vedu võtta - aga parem hilja kui mitte kunagi, seega panen omaenda jaoks siia tagantjärgi mõne sõna kirja ühest järjekordsest vahvast noorukist.

Cambodia oli minu juures saduldamisel umbes kaks ja pool kuud ning tagasi vaadates võin kõhklemata öelda, et ta oli üks kõige lihtsamaid noorhobuseid (rääkimata täkkudest!), kellega ma kunagi tegelenud olen. :) Muidugi aitas sellele palju kaasa see, et ta oli igati hästi käsitletud ja oskas juba enne minu juurde tulekut kõike mida üks hobuselaps oma kolmandal eluaastal enne ratsanikuga tutvuma hakkamist oskama peab, aga kõige suuremaks boonuseks oli vist ikkagi üle ootuste mõistlik ja tore iseloom.

Selga sai kiiresti ronitud ja juba mõne nädala pärast suutis ta edukalt teiste hobuste vahel maneežis trenni teha. Mida rohkem kevad kätte jõudis, seda enam tulid muidugi hormoonid ka mängu ja lõpupoole ta küll hea meelega alati teatas kõigile häälekalt oma saabumisest (olgu see siis koplisse, maneeži/platsile või talli) ja oli trennides vahel isegi natuke lõbus, aga seda kõike endiselt mõistlikkuse piires ja ratsutades tuli harva meelde, et ta tegelikult alles väga noor ja ainult loetud nädalad sadula all käinud.

Kuna parasjagu oli Kurtnas täkkude päev ka korraldamisel ja treening sujus ilusti, siis oli mõte ka tal lasta seal võõrratsanikuga paar hüpet teha. Viimased nädalad ei olnud küll väga plaanipärased - täkkude päev lükati teatavasti herpeseohu tõttu edasi, samas tuli ka meie trennitamisesse väikeste terviseprobleemide tõttu paus sisse, nii et paar nädalat möödus lihtsalt hobust väga kergelt liigutamises ja jälle korralikku trenni (mis noore hobuse puhul tähendab küll kuni 25 minutit aktiivset liikumist :P, aga see on ikka juba oluliselt rohkem kui 5-10 minutit sammu-traavi ) jõudsimegi lõpus ainult 2 päeva teha.



Sellegi poolest oli ta täkkude päeval minu meelest igast küljest tubli laps, minul endal oli supermõnus ja mugav temaga sõita, võõrratsaniku all oleks ta võib-olla natukeneee rohkem toetamist tahtnud, eriti kui pandi ette oluliselt kõrgemad takistused kui need, mida ta kunagi ratsanikuga hüpanud on (mina olin ca 70 cm paar korda harjutanud :P ) - kuigi eks täkukatsete osa ole muidugi ka hindamine, kuidas hobune ilma liigse kõrvalise abita toimib ja ennast keerulistest olukordadest välja päästab. Tore oli siiski, et ratsanikult tuli peamiselt kiidusõnu, ja kuigi sugutäku kandidaadiks oli ta komisjoni ühise arvamuse kohaselt muidugi liiga pisike (ja ei hüpanud takistusi ka meetrise varuga, et piisavalt wow-faktorit demonstreerida), siis mina isiklikult olen küll oma järjekordse beebihobuse üle väga uhke ja arvan, et temast saab oma inimesele tulevikus üks vägagi mõnus ja tore ratsahobune ning kaaslane.

Peale rasket kevadet läks Cambodia nüüd oma igati välja teenitud suvepuhkust nautima ja jätkab kunagi sügisel oma ratsahobuse teekonda kindlasti veel targema, tugevama ja ilusamana! ;)


Monday, March 20, 2017

Tuleb tunnistada, et kirjutamistuhin on viimasel ajal küll väga kesine, või siis pigem lihtsalt kõikide teiste tegemiste vahelt ajapuuduse tõttu tahaplaanile jäänud. Mõtted kipuvad ka viimasel ajal rohkem ringi rändama - seda on vahel blogipostidest ilmselt olnud nähagi, sest ikka hüppan aeg-ajalt ühele või teisele parajasti minu jaoks aktuaalsele teemale, aga tegelikult tahaksin siiski lähitulevikus jälle jõuda oma mõtetega uuesti rohkem ratsutamise/ratsastamise/hobuste õpetamise lainele ja ehk siis õnnestub midagi taas kirja panna.

Nagu alati, on ka mu praegused hoolealused tegelikult ju igati vahvad ja õpetlikud, olen viimase paari kuu jooksul väga erinevate hobustega tegeledes hulgaliselt kogemusi saanud ning loodetavasti ka mõne tarkuse kuhugi ajusoppi talletanud. Samas on ikka kõigil omad nõrkused ja raskuskohad, millest üle ronimine nõuab omajagu mõttetööd, aega ja katsetamist, ning selle kirja panemine ja arutamine aitab mul tihtipeale endalgi uusi paremaid lahendusi välja mõelda; rääkimata sellest, et kunagi hiljem on oi-kui-vahva oma kunagiseid mõttekäike lugeda!

Albatrossi elu-olu kulgeb ikka endiselt - tunneb ennast oma väikse karja bossina vist hästi, võtab mind külaskäikude ajal rõõmsalt vastu ja naudib tegelemist. Ei naudi nii väga seda, kui ma liiga sageli ta kapjade kallal urgitseda tahan, sest ta peab jalgade pikalt üleval hoidmist veidi tüütuks, aga mis tal muud üle jääb, kui leppida. Arusaadav, et palju mõnusam on hoopis saada kraabitud/sügatud või harjutuste abil maiustusi välja teenida - õnneks enamik kordi me tegelemegi pigem selliste asjadega. Sellest nädalast avasime ka temaga karvavahetushooaja, nii et loeme kevade kättejõudnuks!

Ka sellel talvel on tal köhimisega probleeme olnud, nii et tõenäoliselt pretendeerib ka A edaspidi talvehooajalsuures osas kuivsilo sööjaks. Meie selle aasta silo, olles õnnetult madala valgusisaldusega, ei ole Albatrossil isegi preiprobleemi tekitanud (ma ei ole päris kindel, kas tegemist on liblikõieliste kõrge proteiinisisaldusega või nende fotosensitiseeriva toimega, igatahes on neil oluline roll Albatrossi prei avaldumises) - nii et "halb" või "hea" ei ole tõesti sugugi sobivad sõnad iseloomustamaks ühtegi sööta. On vaid erinevad söödad ning erinevate vajadustega hobused, kogu saladus peitub sobivate koosluste leidmises ja õigete valikute tegemises.

Kabjahooldusega proovin endiselt tegeleda nii palju, kui jõuan. Hetkel üritan ca 10-15 hobusel järjepidevalt silma peal hoida ja vastavalt vajadusele värkida. Isiklikele kogemustele tuginedes võin nüüd öelda küll, et muutused tõesti ei sünni üleöö - loomulikult näevad ülekasvanud kabjad peale esimest värkimist välja oluliselt paremad kui varem, aga kabjakasvus tulevad (minu) silmale nähtavad muutused ilmsiks tihtipeale alles mitu kuud hiljem. Seda ma veel praegu küll väita ei julge, et need muutused ainult värkimisest tingitud on; võib-olla mängib suuremat rolli hoopis muude tingimuste (ilmastik, pinnas, sööt, treening) vaheldumine? Eks mida aeg edasi, seda selgemaid järeldusi on võimalik teha. Ootan neid põnevusega!

Ühtegi hobusepilti mul ka kahjuks lisada pole. See on teine viga (blogi unarusse jätmise kõrval), mida parandada tuleks - aga mida ma veelgi väiksema tõenäosusega täide viia suudan. Vabandan juba ette. :)

Tuesday, January 31, 2017

Kapjadest taaskord

Kes oleks arvanud, et see kapjade teema nii põnevaks kujuneb? Rumal küsimus ilmselt - mulle endalegi on see aeg-ajalt rohkem (ja siis jälle vähem) huvi pakkunud, aga teooria on siiski vaid teooria ning selle kõrvalt kuude kaupa oma ühe hobuse kapju vahtides ning oodates, et 2 mm jälle ära raspeldada saaks, ilma suuri loodetud tulemusi nägemata, siis kipub see entusiasm taas kaduma. Nüüd mul on võimalus teiste kapjade kallal ka aeg-ajalt nokitseda ja ikka väga palju uut ja põnevat olen avastanud, mida enne märgatagi poleks osanud.

Ühesõnaga järgmises elus kavatsen väiksest saati oma seljatervise eest kõvasti hoolt kanda, et täiskasvanuna sepakarjääri teha. ;)

Mis Albatrossi kapjadesse puutub, siis kui võrrelda tema väga ülekasvanud raudus kapju (2 kuud vana rautus) sellega, millised need 3,5 kuud hiljem regulaarse värkimise tagajärjel välja näevad, siis muidugi on seal ilmselge erinevus, aga kui otseselt kabjakasvu iseloomu jälgida, siis tegelikult pole ma praegu veel küll kahjuks päris selliseid muutuseid näinud, mida ideaalis oodata võiks. Teisest küljest - iga hobune ON erinev ja tema kapjadel lihtsalt ON väga suur soodumus olla just sellised nagu nad on. Kõige olulisem igasuguse kabjahoolduse juures on kindlasti alati meeles pidada, et kabi ei pea vastama meie kehtestatud ideaalistandardile, vaid hobuse vajadusele. Kui hobune sellega hästi toime tuleb, siis on ju kõik hästi (muidugi tasub alati silmas pidada ohukohti, mis potentsiaalselt võivad mingi hetk probleeme tekitada) ja täiesti utoopiline on mõte igale hobusele mustangikapju kasvatada.

Parem esimene 27. sept
Parem esimene 15. jaanuar


Albatross võib-olla pole ka kõige lihtsam eksemplar, sest kuidas värkida hobust, kes:
- on väga õhukese tallaga, mistõttu vajab toetumiseks rohkem tuge muudelt struktuuridelt (nagu nt kabjaseinad)
- on nii õhukeste ja pehmete kabjaseinadega, et need igasuguse toetamisfunktsiooni omamise käigus kohe tallast eemale painduvad
- vajab oma kehvade liigeste võimalikult väikseks koormamiseks pigem pisut suuremat kabjanurka (kõrgem päkk ja lühem varbaosa ning tavalisest suurem breakover eest)
- omab head ja korralikku valgejooneühendust ainult kabja varbaosas, mistõttu just see osa oleks võimeline mingi aeg rohkem kapja toetama, kui seda MITTE nii lühikeseks võtta

Nii ma siis kaalun kogu aeg vastandlikke variantide vahel ja püüan otsustada, millised positiivsed efektid võiks negatiivseid efekte rohkem üle kaaluda, sest ideaalset lahendust polegi. Seetõttu olen ka igasuguseid muudatusi väga aeglaselt ja ettevaatlikult teinud - arvestades seda ning asjaolu, et ta kabjakasv on tõesti üsna aeglane praegusel talvisel perioodil, siis usun, et aja jooksul võib veel ühte-teist muutuda.

Kuna minu töövahendite hulka kuuluvad nuga, raspel ja tangid, siis loomulikult huvitavad mind praktilises mõttes kõige rohkem erinevad barefoot-tehnikad ja vaatenurgad, aga ega ma põhimõtteliselt rautamise vastane kindlasti ei ole ning usun, et lisaks rautuse kahjulikule toimel hobuse kapjadele on ikka väga palju olukordi, kus raudadega saab saavutada (kasvõi lühiajaliselt) midagi, mida ilma ei saa. Rautus peaks endast adekvaatse sepa jaoks kujutama suurt hulka lisavõimalusi, mida vajadusel kasutada, et hobuse kabjad tema vajadustele vastavalt parimas seisukorras hoida.

Väga põnev on igatahes küll ja pidevalt saan midagi uut teada (praegusel ajal juba pigem kapju vaadates ja siis püüdes aru saada, mis seal toimub - mitte ainult kuiva juttu lugedes). Natuke tuleb aga muidugi ka see kõigile tuttav tunne peale, et "the more you know, the more you realize how little you know" ehk iga uue infokillu kohta kipub tulema 10 uut küsimust ja vastuseid ei ole enam lihtne leida. :)

Monday, January 2, 2017

Esimese jaanuari trenn...

... ehk kui Albatross aastavahetuse puhul jalad oma suure kõhu alt välja on sunnitud võtma ja täitsa puhta sammuga ringi lippab. :) Nii tore näha, et tal ikka selliseid päevi ka jagub ja ühega neist uut aastat alustada pole ju sugugi paha!