Wednesday, December 28, 2011


Vähemalt ma ei pea kulutama raha šampoonide ja palsamite peale, et hobust ilusaks saada, sest noh... pilt räägib vist enda eest. Ja see on üsna paks talvekarv, mis tal selle pildi pealt vastu läigib.

Monday, December 26, 2011

jõulud

Kui päriskodu asub ühes, kool ja hobune teises, ning ülejäänud pere (loe: sugulased) kolmandas Eesti otsas, siis on üsna keeruline kõigi juurde jõuludel jõuda... Aga Albatrossiga pidasime siis jõule 23. detsembril, kui veel väljas olid miinuskraadid ja põllul ratsutamas käies hõljus isegi lumekübemeid alla. :)

Need üksikud valged kübemed Albatrossi kõrvade juures ei ole tolm, vaid lumi! Päriselus oli neid muidugi tunduvalt rohkem, pildilt põgenesid kõik ära.

Pole jällegi ammu seal põllul käinud, sest enne pimedat ma kuigi tihti talli ei jõua ning väga märja-sopase-libeda ilmaga ka sinna sõitma ei lähe. Üldiselt sujus hästi, kuigi eks tal võttis lõdvestumine ikka jupp aega ja siiski mitte 100%-liselt. Kõige tigedamaks lõviks osutus seekord kellegi lõkkeplatsi tuhajäänuste hunnik, mida natuke eemal toetas kurjade värviliste silopallide kari ja no siin-seal liikus veel kiskjaid ringi. Põllule pääsemiseks tuli seekord minna ringiga ümber väikese elektrimajakese, aga põllult tagasi me ei saanudki. :D Rahustasin ja kiitsin küll tükk aega, aga mingist punktist edasi Albatross lihtsalt ei läinud või läks suuuure hoooga hoopis vastassuunas. Mis seal ikka, tulin alla, läksime ilma mingite probleemideta paarkümmend meetrit edasi (õnneks Albatross vähemalt niipalju teab, et MINUST küll mingi tuhahunnik jagu ei saaks... ja minu järel julgeb tema ka tulla), uuesti selga ja ülejäänud tee koduni oli rahulik.

Jõulukingiks sai Albatross omale mõnusa sooja villase teki ja loomulikult porgandeid.

Üritasin oma lubadust pidada ja mõne pildi ka teha, aga kuna polnud ei head ilma ega olukorda ega fotokat (võtsin ainult oma seebika kaasa), siis pildid on seekord eriti ebahuvitavad - demonstreerides näiteks seda, kuidas Albatross ja S talli vahel kõndides eriti koos pildile ei mahu ja muud taolist:
Aga õue jõudes tõmbavad kaks paksu kõhud sisse ja paistavad peaaegu kiitsakad ja naljakate nägudega - nagu tihtipeale hobuste ebaõnnestunud pildistamise tulemusena näha võib. :)

Natuke sellist teoreetilist juttu ka - seekord siis hobuste ja nende hirmude kohta ning kuidas nendega toime tulla. Kui hobused kuhugi minna ei taha või mingeid kohti/asju kardavad, siis tihtipeale arvatakse, et nad mängivad niisama lolli. Miks? - Sellepärast, et kui talle seal natuke tuupi anda, siis ju läheb ilma mingite probleemideta soovitud kohta ja ei pilguta silma ka. Mina olen üks neist, kes ei usu, et hobused midagi niisama kiusu või lollitamise pärast teevad. Kui nad kardavad, siis nad kardavad. Kui nad karistamise tagajärjel "kartmise lõpetavad", tähendab see lihtsalt seda, et nad kardavad edasist karistamist rohkem, kui seda koledat tünni keset platsi, mis lõpuks eriti ohtlikuks ei osutugi (erinevalt ratsaniku stekist ja kannustest).

Kui võtta näiteks seesama Albatrossi ja tuhahunniku juhtum, siis miks ma peaksin tekitama oma karistamisega temas veel suuremat hirmu ja ebamugavust, et ta lõpuks oleks nõus ikka seal mööduma? Loomulikult ma esialgu ikka ajasin teda edasi, lasin natuke järgi mõelda ja proovisin taas, aga ma ju tunnen oma hobust ning kui ma olen oma nõudmistega talle olukorra juba piisavalt ebameeldivaks muutnud, kuid Albatross IKKA ei vasta neile - siis järelikult on tal piisavalt põhjust mitte edasi minna... sest see on tema jaoks ohtlik. Ja kui mul on siis valida, kas minna sealt mööda, hobune käe kõrval (mis suurendab hobuse usaldust minu vastu ning vähendab tema ebamugavustunnet ja hirmu) või üritada ikka iga hinna eest teda seal seljas edasi suruda (mis tekitab talle ebameeldivaid mälestusi seoses ratsanikuga ning lisab veel rohkem ebamugavust ja hirmu), siis pole raske arvata, kumma variandi ma valin.

Ka nt võistlustel käimisega seoses häirib mind kõige rohkem see, et võrreldes treeningutega on seal tohutult väiksemad võimalused hobusega arvestamiseks ja tema heaolu huvides käitumiseks. Hobune PEAB seal kuulama ratsanikku ka siis, kui ta kardab, tal on segadus, hirm või paanika. Ja seetõttu on kodus vaja samu asju treenida - sest ei saa kodus iga hirmuga tegelemiselt mitu päeva aega võtta ning siis võistlustel täiesti vastupidi käituda, hobust sundida ja teda seejuures veel rohkem segadusse ajada. Mina võib-olla tahaks vahel võistelda, aga samas ma ei ole nõus kasutama selliseid treeningmeetodeid, mille tahajärjel on täielikult alla surutud mu hobuse enda tahe ja õigus näidata, mida ta arvab või tunneb. Niigi on hobustest tihtipeale väga keeruline aru saada, sest nad ei oska ju meile oma muredest rääkida... kuidas neid siis üldse võimalik mõista on, kui me ka nende käitumist niivõrd muudame, et nad töötavadki justkui vajutaks nuppudele ja mitte kui elusolendid?

Jube filosofeerimine tuli nüüd küll, aga noh... ikka juhtub. Mind endiselt siiski huvitab ratsasport ja ma jätkuvalt usun, et ka võistlustel on võimalik edukas olla hobusesõbralike treeningmeetoditega ratsanikul. Kui ta on piisavalt andekas, kannatlik ja arukas inimene, kes suudab leida ühise kontakti oma hobus(t)ega, siis kindlasti on.

Aga häid jõule igatahes kõigile ja laske oma hobustel vähemalt mõnikordki olla ja käituda nagu hobused - ma arvan, et neile meeldib see... :)

Thursday, December 15, 2011

Olympia lainetel

Homme on taaskord üks eksam tulekul, seega arvake, millega ma eile õhtul tegelesin? Loomulikult õppimise vältimisega ja vaatasin hoopis koolisõidu maailmakarika etappi Londonis.

See oli hea mõte, ma avastasin, et mulle tõesti vägaväga meeldivad Carl Hester ja Charlotte Dujardin ja kohe ilus oli vaadata nende sõitusid. :) Kahju, et Charlottel nii mitu tehnilist viga sisse tuli, muidu oleks ilmselt ära ka võitnud... aga Valegro on lihtsalt nii armas hobune ja ma usun, et ta saab sellise sõitja käe all üks päev vägaväga heaks. Tundub selline hobune, kes veidi kipub ennast kaelast lühikeseks tegema (minu arust tihtipeale selliste kompaktsemate hobuste viga), aga need mõlemad sõitjad paistavad väga mõnusa pehme käega olevat ja lasevad oma hobustel ise kontakti poole kogu aeg liikuda + ei ole mingit igal sammul kannustega ribidesse äsamist - ühesõnaga väga positiivne.

Nt Laura B, kes teoreetiliselt peaks ka olema väga klassikalise sõidustiiliga, sooritas küll enamuse harjutustest väga korrektselt, aga mind nii häirib selline (vähemalt pealtnäha) jõuga ratsmete rebimine teatud harjutuste juures... ja hobune tundub ka tihtipeale väga jäik ja kõvasti vertikaali taha tõmmatud seetõttu. :( Ma saan aru, et ilmselt on tegu keerulise hobusega, kes kippub suust nö tugevaks minema jne (nagu Albatross, noh :) ja ma tean, et see on nõme probleem) ning see ei ole tema eesmärk niimoodi sõita, aga noh... siiani ei ole nad paarina eriti head muljet mulle jätnud.

Kui nüüd Albatrossi juurde tagasi tulla (ja meenutada, et ma olen tegelikult mittekeegi :) ja ei tohiks selliseid maailmatasemel sõitjaid kritiseerida), siis... olen nüüd püüdnud trennis häääästi sammhaaval asju võtta ja selliseid alustõdesid lihvida ja paigas hoida. Nt enda istakut üritan jälgida... sammusoojenduse teen tihtipeale ilma jalusteta ja siis jaluseid võttes on selline tunne, et võiks peaaaegu ühe augu võrra pikemaks lasta. Võib-olla isegi katsetan seda mõni päev.

Ilma jalusteta traavides tundsin, et paremale poole sõites on kurvides mul raske hobusega tasakaalus püsida - nagu miski lükkaks täiega väljapoole mind. Aga.. kui hobuse nö tugev külg on parem külg ja sealpool on lihased rohkem kokku tõmbunud (vasakul küljel pigem venitatud), siis tõusebki ju parem pool kõrgemale? Oli vist selline teooria? Ja see kõlaks loogiliselt küll, vasakule poole sõites nt ei visanud mind kurvides kuhugi väljapoole, vähemalt ma ei pannud tähele küll.

Kõverusega võitleme ka nii, et üritan lihtsalt väga täpselt tema õlgu ja tagumist otsa kontrollida. Tagumise otsaga on lihtsam, aga õlgu on ainult jalgadega natuke keeruline juhtida, tahes tahtmata peab veidi ratsmega kaasa aitama, kuid siis on juba raske eraldi hoida ratsmesurvet kaelale (õlgade kontrollimiseks) ja suule (mille peale ta kipub nina väljapoole lükkama).

Ja teine asi on see vasaku ratsme peale tuimaks muutumine... nt jalavahetustega ma pole nüüd väga hoolikalt tegelenud (mõne trenni jooksul paar korda proovin siiski), sest kui ta seda ennetama hakkab (mida ta teeb, sest ma ei saa talt poole sekundi jooksul järsku seda asja nõuda, ilma ettevalmistamata), siis ta läheb veidi pingesse ja sellel hetkel on vasaku ratsmega kontakt meil SUUR NULL. Tõesti, absoluuuuuuuuutselt ei reageeri sellele, nagu lülitaks täiesti välja omal selle suupoole. Ja niimoodi on natuke raske midagi õpetada, seega püüan vahepeal tegeleda selle probleemi kõrvaldamisega, vb pean siiski kontragaloppi ka jälle vahelduseks harrastama, et ta jääks ka suunamuutuste puhul galopis pehmeks. Aga ma ei tea ka... siis ta vb satub rohkem segadusse jälle nende jalavahetuste osas... ei teaaaaa... Mõtlen veel.

Igatahes, KUI ta läheb vasaku ratsme peale tuimaks, siis ma pean tõesti lihtsalt väikeste sõrmeliigutustega niikaua seda suulist liigutama, kuni ta jälle reageerima hakkab. Tihtipeale ma teen seda 1-2 korda, ta ei reageeri, ja siis ma juba jään pikemalt vastu hoidma, et "ta ju peab andma järgi". Ja no siis mingi hetk annab ka, aga.. see ei ole õige, ja see kaob kohe järgmise hetke jooksul. See on mul loll komme lihtsalt ja kannatuse puudumine. Tuleb hääästi pisikesi märguandeid anda nii kaua, kuni vastus tuleb. Sest ükskord ta tuleb ja mida kannatlikum ma olen, seda kiiremini ta iga kord tulema hakkab. Tõestatud värk. :)

Üldiselt mulle tundub, et meil oleks hädasti mõnda pilti vaja blogisse, nii vahelduse mõttes. Niipea, kui mõnel mu tallipäeval pilved veidi hõrenevad (ja valges talli jõuan), üritan Albatrossi jäädvustada jälle.

Ja S. areneb ka edukalt. Esimesed korrad seljas läksid vaevaliselt, ta tõesti EI TAHTNUD pöörata ega edasi liikuda ega seisma jääda ega mitte midagi. Aga sel korral jällegi tasus mu kannatlikkus end ära ja nüüd praktiliselt probleem puudub. :) Mulle tundus ka, et talle midagi vahepeal väga ei meeldinud - seega ma igaks juhuks üritan nüüd iga trenni vahele jätta vähemalt ühe vaba päeva, kus ta oma lihaseid puhata saab (KUI äkki oli selles asi) ja no trennid on meil lühikesed nagunii - 10 minutit kordet (kuigi seda aega võib nüüd ilmselt lühendama hakata) ja 10 minutit seljas. Ilusasti saab sammus ja traavis keeratud, pööratud, volte tehtud ning tegin eile esimesed sammud galoppi isegi. Ja seda kõike kordepäitsetega - esimene hobune ilmselt, keda ma ilma suulisteta "algratsastanud" olen. Järgmisest nädalast aga ilmselt teeme suulistega taas tutvust siiski.

Thursday, December 8, 2011

Hambaarst

Teisipäeval oli meil tallis veterinaariapäev. Kuni äsjakastreeritud täkkude toibumist oodati, said teised hobused hambaarstiteenuseid kasutada, sh Albatross ja noor S.

Albatrossil olid hambad veidi teravaks kasvanud ja oli raspeldada vaja. Nägin ka väikseid haavandeid, mis tema põskedesse juba tekkida olid jõudnud... ja see muidugi pani mind mõtlema jälle. Esiteks muidugi selle üle, et ma ei ole piisavalt tema hammaste pärast muretsenud. Kuigi tegelikult ma lasin neid suvel vaadata ja siis öeldi, et veel pole mõtet raspeldada, aga siiski - kui tal praeguseks juba haavandid olid tekkinud, siis olin ma ilmselgelt liiga kaua uuesti kontrollimisega oodanud. Kavatsen nüüd ise hakata tema suhu aeg-ajalt vaatama ning üritada natuke aru saada, mis seal toimub, et sellist asja rohkem ei juhtuks.

Põhjus, miks ma selle üle nii tõsiselt mõtlema hakkasin, on see, et kui mul endal nt mingil ajal suvalisse kohta suu limaskesta väiksed haavandid tulid, siis olid need ikka üsna ebameeldivad. Aga veel hullem - kui mul ühel tarkusehambal mingi aeg selline terav serv tekkis, siis hakkas see ka konkreetselt nö põske hammustama ja see oli juba täiesti kohutav tunne - üldse normaalselt süüa ei saanud, KOGU AEG oli valus, suud liigutada eriti ei julgenud. Ja mina pidin seda kõigest 2-3 päeva taluma, siis sain korda. Kui nüüd mõelda, et hobused elavad liiga teravate hammastega nädalaid ja kuid, halvematel juhtudel isegi aastaid!!!, siis seda on ikka suhteliselt kurb ette kujutada, mida nad tundma peavad.

Teoorias ma võiks nüüd peale hambaarsti külastust jälle loota, et äkki tema vasaku ratsme peal istumise probleem väheneb, aga tegelikult ma olen üsna veendunud, et see probleem istub rohkem kogu tema kehas kui suus ja kunagi varem pole hammaste raspeldamine märkimisväärselt meie treeninguedu kuidagi muutnud, nii et... see lootus on minu puhul vist pigem lolli lohutus. :)
See kõverus on jah, ikka endiselt häiriv. Üritan taaskord sellele natuke rohkem keskenduda (mitte küll parandada, sest seda ma ei oska), et täpsemalt aru saada, KUS või MILLES probleem täpsemalt seisneb. Mõned tähelepanekud on, aga kuna need mind veel ühegi konkreetse uue idee või mõtteni pole viinud, siis ei hakka neid hetkel põhjalikumalt siin lahkama. See oleks tõesti taevane kingitus kui ma (või mõni targem kõrvaltvaataja) oskaks selle meie kõige suurema raskuse põhjusest aru saada ja mingite meetoditega seda parandada.

Kõige positiivsem asi viimasel ajal on aga see, kuidas Albatross liigub. Vanasti oli mul tihtipeale (eriti peale mõne teise hobusega sõitmist) Albatrossi selga istudes selline natuke ebameeldiv tunne, sest ta sammud tundusid nii lühikesed ja kinnised. Seda põhiliselt traavis, samm oli üsna okei ja galopp ka, kui ma teda piisavalt edasi sõitsin. Aga nüüd viimasel ajal juhtub väga tihti, et ma traavi ajal tunnen ja imestan, kuidas ta enda kohta ebatavaliselt pikkade sammudega liigub. :P No mitte ebanormaalselt pikkadega, vaid sellistega nagu ma kogu aeg soovinud olen, et ta liiguks. Tõesti on see jooks traavis kuidagi lahtisemaks ja vabamaks läinud ja nii hea tunne on, kui su suur hobune reaalselt liigub iga sammuga tüki maad edasi, mitte ei tiksu niisama meeterhaaval edasi.

Tihtipeale need sammud on paremad päris trenni alguses ja mida edasi, seda rohkem hakkavad jälle kustuma (ilmselt asi selles, et ta väsib pingutamise korral üsna kiiresti siiski), aga näiteks viimane trenn püsis hea liikumine praktiliselt lõpuni ning keskmise traavi ajal jõudsime ebatavaliselt kiiresti ühest maneežiotsast teise. :D Kui päris aus olla, siis veidi siiski muutus ka tempo, aga... ma ei nimetaks seda enam otseselt kiirustamiseks - sest ta ei kaotanud seejuures oma tasakaalu ega hakanud mõtlematult jalgadega sabistama, vaid lihtsalt püüdes seda edasiviivat energiat võimalikult palju ära kasutada, liigutas oma jalgu tunduvalt aktiivsemalt kui tavaliselt. Ma ei taha ka tema aeglustamiseks hakata ratsmega eest piirama, riskides siiani saavutatud ära rikkuda, sest niigi tal pole see sammude pikendamine eriti lihtsalt tulnud. Aga samas mulle tundub, et ta lihtsalt õpib ennast kandma, mida rohkem me seda harjutame. Varem hakkas ta väga tihti kiirustama, aga ma ei ole tegelikult suurt midagi selle vastu teinud - lihtsalt kordan harjutust, ilma LIIGA PALJU nõudmata, ja üritan veenduda, et ta enne keskmisesse traavi minekut liigub mul võimalikult hästi, aktiivselt, pehmelt.

Kui ma nüüd mõtlema hakkan, siis see liikumise paranemine võib tegelikult vabalt olla seotud sadulaga. Sellest ajast peale, kui ma Albatrossi endale sain, on tal küll olnud nö passitatud sadul, aga ei esimene sadul ega ka praegune sadul enne ümbertoppimist ei istunud tal nii hästi, kui nüüd (päris ideaalne ei ole ta ilmselt ka praegu, aga tuntav vahe siiski varasemaga). Ja kuigi see sai topitud juba suve alguses, siis arvestades seda, et suvel ma väääga palju temaga sõita ei jõudnud ning muutus tema liikumises ei pruugi ka kindlasti mitte üleöö tulla - st tal läheb aega, enne kui oma lihaseid taas õigesti kasutama harjub - võib sadul vabalt selle positiivse muutuse põhjuseks olla. Seda enam, et kui Albatrossi selg juba ise annab VÄGA selgelt teada, kui talle sadul ei meeldi (väga kergesti tekivad survepunktid, punnid), siis miks ta ülejäänud keha peaks sellele vähem reageerima?
Ja no teine asi on see, et ma viimasel ajal kulutan kauem aega soojaks jalutamisele enne tõsisema trenniga alustamist. See aitab ka kindlasti kaasa.

S. -l tõmmati välja susihambad (need olid väiksemad, kui minu enda tarkusehambad... veider), mis tähendab, et paar nädalat tuleb ta suulistest eemal hoida. Ma polegi veel ühtegi hobust "bitless" meetodil sadulasse pannud, aga niisama treeninguid katki ju ka ei taha jätta, seega laenasin kordepäitseid ja käisin seljas ikka. S. natuke protestib, kui ei saa oma soovitud suunas liikuda, aga muidu pole isegi viga, saab veidi juba ringi jalutada küll.