Friday, January 23, 2015

Zynergiest 2015 jaanuaris + õlad sees harjutuse dilemma

Teen ühe ülevaatliku postituse Ziny kohta veel (sest muidu on temast niigi harva juttu) ja seejärel tuleb ilmselt blogisse mõneks ajaks paus - täpselt nii kauaks, kuni mul uuesti enda arust millestki kirjutada on. Rangluu paranemine ei edene siiani kahjuks üldse mitte ootuspäraselt, nii et ei oska hetkel arvata, millal mul jälle hobustega tõsisemalt kokku puutuda õnnestub.

Aga Zynergie - kõige toredam asi tema juures on endiselt see, et ta tõesti naudib tähelepanu ja igasugu tegelemist, tuleb alati karjamaal vastu ning vaatab kadedalt, kui kaasa võetakse hoopis mõni koplikaaslane. Olen täiesti veendunud, et olenemata sellest, mida täpselt keegi oma hobusega harrastab, on saadud emotsioon kordades suurem, kui tead, et ka hobune seda naudib ja heaks ajaveetmiseks peab.

Kõige keerulisem asi tema juures on endiselt see, et kohati on ta ikka paras sahmerdis ja püsimatu hing. Mu esimene päev sellel aastal Taanis oli ühtlasi sepakülastuspäev ja kuna Z on ülitundlike kapjadega, siis trenni tegemise jaoks on esijalgade rautus suht kohustuslik. Kuna ta oli aga pool aastat koplis vedelenud ja nüüd esimest päeva talli tuli, siis käitus ta kõike muud kui eeskujulikult. Tal pole probleemi kapjade andmisega ega ka mingit kartust sepa või kellegi teise ees, küll aga on tema jaoks väga keeruline nii pikalt ühes kohas paigal seista. Selle üle oli natuke kurb meel, aga... kuna me ei ela ideaalmaailmas ega ideaaltingimustes, siis pean seda veidi lihtsalt paratamatuseks. Kiituseks peab aga ära märkima, et 2 nädalat hiljem uuesti sepa kätte sattudes (kuna üks raud oli juba mudakoplisse kaotatud), oli regulaarne tegelemine oma töö teinud, Ziny oluliselt kannatlikum ja uus raud sai alla kiiresti ning suuremate probleemideta.

Ratsutada jõudsin temaga täpselt 2x ja midagi erilist ma neil kordadel ei küsinud, isegi galoppi ei teinud, nii et selle koha pealt pole suurt midagi kirjutada. Proovime kunagi järgmisel korral uuesti.

Peale õla vigastamist olen aga temaga siiski mitmeid kordi lahtiselt ning õige pisut ka käekõrval maatööd teinud. Maneežis vabalt on temaga väga vahva tegutseda, ta on energiline, huvitatud, tuleb kõikide mängudega kaasa, aga samas ei trügi liiga otsa. Tähelepanu hajumist tuleb ka siin ette, aga... kõige tihedamini jällegi seismise ajal. Nii, kui Z on 2 sekundit paigal seisnud, siis võib täiesti kindel olla, et ta kuuleb kuskil mingit häält või näeb midagi huvitavat ja võimaluse korral seab oma sammud sinna suunda. Neil hetkedel, kui ta ringi liigub (sammus või traavis), on temaga kuidagi palju lihtsam kontakti saada ja märguandeid anda. Iga "trenni" lõpus, kui ta suurema energia oli välja elanud, harjutasime spetsiaalselt seda seismist siis ka... ja no neil hetkedel sai ta juba PEAAEGU asjaga hakkama. Ikka tuleb ette, et tahab ära astuda, aga korrigeerin teda ja seejärel seisab jälle mõnda aega.

Pikkade igavate tundide veetmiseks oma toas õnnestus mul pääseda ligi Branderupi Swani videopäevikule ja sealt mõtteid/inspiratsiooni kogudes ukerdasin Zinyle ka vasaku käega jälle cavessoni pähe ja proovisime käekõrval mõningaid harjutusi. Peamiselt seisu pealt mõlemale küljele painutamised, käe järgi ette-alla ja jälle kõrgemasse asendisse liikumine, tasakaalu rohkem tagajalgadele viimine. Selle kõigega saab ta võrdlemisi hästi hakkama. Veidi proovisime ka kordel ja käekõrval liikumist, aga selliste tegevuste jaoks jäi ühest funktsionaalsest käest ikkagi väheks ja harjutamine polnud väga efektiivne.

Järgnev pole otseselt Z-ga seonduv, aga kuna mul on hetkel palju vaba aega, siis panen kirja mõned mõtted/dilemma, mis mul õlad sees harjutusega seostub. Nimelt - juba mitu aastat on paar treenerit siin lasknud mul väga palju hobustega ringil/voldil õlad sees asendis sõita. Ideaalis tore, reaalsuses on mul alati nii noored ja toored hobused, kes tegelikult sellest harjutusest veel mitte midagi ei tea - ehk siis "õige" õlad sees asendi asemel (kus hobune on sissepoole painutatud, õlad trajektoorilt sisse viidud, kuid taguots liigub endiselt esialgse ringi/voldi peal) pean nad veidi rohkem sissepoole (üle) painutama ja taguotsa veidi tahapoole asetatud sisemise jalaga välja lükkama. Jah, tulemusena jookseb hobune tagajalgadega suuremat ringi kui esijalgadega, aga esiteks on see tagaots, mis asukohta muutis, mitte esiots, ning teiseks astub hobune tagajalgadega risti, mitte otse enda alla - ja minu jaoks on see harjutus juba hoopis mingi muu asi.

Kui nüüd rääkida edasi hobusest kordel, siis Albatrossil on alati olnud komme kordel joostes (aga ka nt käekõrval sammuharjutusi tehes) taguotsaga välja vajuda, milllega kaasneb tihtipeale kaela ülepaine. Ta ei astu tagajalgadega esijalgade jälgedesse, vaid neist pisut väljapoole, ja sellest ajast peale, kui seda endale teadvustanud olen, on mul üsna keeruline olnud seda parandada, sest kordel ei ole ju võimalik kasutada välimist säärt või ratset väljavajumise takistamiseks. Teatud harjutuste läbi siiski on seda õnnestunud veidi parandada ja olen väga õnnelik selle üle olnud, aga.... nüüd vaatan neidsamu Swani päevikuid, kus vahva Swan esimesi kordi kordel liikudes täpselt sama asja teeb (kaela ülepaine, tagajalad liiguvad veidi suuremas ringis kui esijalad) ning B seda kergeks õlad sees asetuseks nimetab ja positiivseks peab?

Seega ma olen kohati segaduses. Mõlemas eelpool mainitud näites (ratsutades vs kordel) kirjeldaks mina hobuse liikumist kui tasakaalust väljas olevat, sest taguots vajub trajektoorilt tegelikult ära ja see peaks ju teoreetiliselt viga olema, aga targemad inimesed ütlevad, et see on peaaegu sama, mis õlad sees liikumine, ja aitab just hobuse raskust tagaotsale viia ning tagumisi jalgu aktiivsemaks muuta. Ma ei olegi nüüd kindel, kas ma olen selle õlad sees harjutuse põhimõttest siiani täiesti valesti aru saanud või saan ma teiste inimeste seletustest valesti aru (kuigi olen selle üle ka teistega arutlenud ja nemad saavad samamoodi aru), aga... midagi minu peas päris hästi ei klapi. Vajab seega mõtlemist, sest niikaua kuni mu aju ei taipa, milleks ja kuidas mingi harjutus vajalik on või toimima peaks, niikaua ma ei näe ka mingit mõtet seda hobuste seljas harjutada/sooritada, sest noh... see võrdub rohkem mingi automaatjuhtimisega (pane jalg ühte kohta, käsi teise kohta ja voila), mitte ratsutamisega.

Vähemalt on mul, mille üle puhkuse ajal mõtiskleda. Salaja loodan muidugi, et leian võimalikult kiiresti uusi põhjusi blogimiseks, aga muud märgid viitavad sellele, et sinna läheb ikka veidi aega. Eks näis.

Aga lõpetuseks väike video mu lemmikmärast, keda ma jälle kindlasti igatsema hakkan. :)


Friday, January 16, 2015

Nüüd hakkas mul ikka Zinyst nii kahju (ja noh, tõsi küll,endast ka), et võtsin ta täna maneeži mängima. Love her!
video

Ja Albatrossist on paar talvist pildikest, mille E mulle aasta lõpus saatis. :) Love him!


Thursday, January 15, 2015

Igasugustest asjadest oleks võinud vahepeal blogida, aga pole selleni jälle kuidagi jõudnud. Nüüd on õnneks aastavahetusest juba nii palju aega möödas ka, et pole enam kohustust mingit aastakokkuvõtet või uusi lubadusi teha. ;) Ega midagi erilist sel aastal väga ei juhtunud ka, tegelesin erinevate noortega tasapisi, kellest nüüd on juba mitmed omale uued inimesed ja tegevused leidnud. Ratsutamise suhtes on motivatsioonipuudus vist suurem kui kunagi varem, praegusel hetkel ma nagu... ei oska sellel mingit sügavamat eesmärki või mõtet leida? Iseasi, kas seal peab üldse mõni muu eesmärk olema lisaks sellele, et see on lihtsalt mõnus ja ühtlasi huvitav tegevus... võib-olla ei peagi.

Endamisi mõtlesin, et motivatsiooni suudaks mõningal määral taastada kaks võimalikku asja:
-  leida mingil moel võimalus ennast ratsutamise teemal vahepeal väga agaralt arendada, sest mul pole erilist tunnet, et oleksin viimase paari aasta jooksul midagi väga asjalikku juurde õppinud ja kord nädalas noore hobusega kelleltki trenni võtmine (mis hetkeseisuga parim võimalus paistaks olevat) doesn't really do the trick.
- saada natuke Zinyga ratsutada, sest... kuigi nad toovad muresid tihtipeale peaaegu sama palju kui rõõme, siis oma hobune on ikkagi oma hobune ja hetkel tundub hobusega tegelemine kuidagi hoopis mõnusam teades, et võib-olla on sul selle tegelemise/õpetamise tagajärgi võimalik kunagi ka endal nautida.

Aga noh, see Ziny-teema, mis kahest variandist praegu reaalsem tundus (isegi kui see oleks vaid mõned nädalad kestnud), lendas suure hooga vastu taevast selle paaripäevataguse maaühendusega, mis mu kõvera rangluu järjekordselt pooleks litsus. Seega puhkab Ziny ja puhkavad ülejäänud hobused, kellega ma natuke juba esimesel siinveedetud nädalal tegelema jõudsin hakata. Nädalaga sai tehtud üle 30 trenni, jala- ja seljalihased täiesti haigeks sõidetud (juhtub, kui peale kuuajast pausi sellise hooga taasalustada), aga juba hakkasid kenasti koormusega harjuma... Ühesõnaga väga kurb lugu, oleksin nii mitmetega neist tahtnud veidi trennitada ja asju katsetada, aga selle asemel saan nüüd igavleda. Isegi fotokat ei ole mul seekord kaasas, küll aga omastasin videokaamera ja käin nüüd hoolsasti vähemalt teiste trenne filmimas ja teen neil videomaterjaliga tuju heaks (või halvaks, oleneb hobusest :D).

Üks päev, kui mu käsi enam iga väikest liigutust ei karda, proovin Ziny ka siiski maneeži vedada ja natuke temaga seal lahtiselt tegeleda, sest hobune lihtsalt iga kord mind nähes (ja vahel vist ka teisi nähes) tuleb oma koplivärava ette seisma ja ootab seal tükkkkk aega, et miks teda trenni ei viida. Uskumatult armas elukas ikka, ja samas veidi õnnetu teda seal ootusrikkalt jälgida.