Saturday, November 21, 2015

Traavi arendamisest

Kõik on kindlasti kuulnud, et koolisõiduhobusel peab olema hea samm ja galopp, sest traavi on alati võimalik treeningu käigus paremaks muuta. Minu viimase aja mõtted on tiirlenud selle ümber, et... kuidas seda siis teha?

Esimene küsimus tekib muidugi kiirelt - milline on üldse hobuse "loomulik" allüür, mille tasemelt me treeninguga pihta hakkame? Kas loomulikuks võiks pidada nt seda, kuidas hobune ilma ratsanikuta kordel liigub? Või on loomulik hoopis see, mida nad vabaliikumisel erutunud olekus näitavad (sellist liikumist ei saa just tavapäraseks nimetada, aga samas ei ole see ju ka kunstlik - keegi pole seda neile õpetanud). Potentsiaalselt väga suurte liikumistega hobused võivad treeningus käituda äärmiselt erinevalt - ühed on sellised, kelle traav on alati vetruv ja hõljuv ja suure sammuga; teiste liikumine pole aga tavaolekus enam kuigi märkimisväärne, vaid muutub lühemaks, rohkem maadligi ja suurem osa energiast kaob ära.

Olen juba pikemat aega mõelnud, et isiklikult ma ei ostaks hobust sellises erutatud olekus vabaliikumise põhjal, vaid tahaks justnimelt näha seda, kuidas ta nt kordel liigub (või kui tegemist saduldatud hobusega, siis loomulikult ratsaniku all) - just seetõttu, et mina ei ole kuigi osav selle traavi seljast kuidagi suuremaks või võimsamaks muutmises, ning siis on ju tore, kui hobuse traav on automaatselt juba üle keskmise. Teisest küljest - kui tegemist on väga kogenud ratsanikuga, kes oskab allüüridest parima välja tuua, siis ilmselt on just olulisem näha hobuse potentsiaalset võimekust, st milleks ta tegelikult füüsiliselt võimeline on, mitte seda, kuidas nt äsjasaduldatud ja mitte veel päris tasakaalus olev hobune ratsaniku all liigub.

Seega usun, et vabaliikumisel on justnimelt näha hobuse potentsiaali; seda eelkõige traavis, sest galopis võivad nad vahel liiga pingesse minna ja no sammu kvaliteeti ei saa erutatud olekus hobuse juures üldse hinnata. Selle põhjal võib tegelikult öelda, et isegi keskmisel mittekoolisõidusuunalisel harrastajahobusel (nii sporthobustel, aga ka nt meie enda tori hobustel, olgu nad siis poolsportliku veresusega või mitte) on tegelikult tihtipeale oluliselt rohkem potentsiaali liikumistes kui me arvame, peamist rolli mängib ikka see, et neil puudub vastav treening selle esile toomiseks. Loomulikult on sporthobuste aretuses tähelepanu pööratud ka sellele, kui lihtne on hobuse liikumiste potentsiaali treeningu kaudu reaalselt välja tuua - ja koolisõidusuunitlusega hobuse puhul on see üldjuhul lihtsam kui takistussõiduhobuse või siis näitena toodud tori hobuse korral.

Nüüd aga selle juurde, millest ma tegelikult alustasin - et kuidas seda hobuse võimekust siis reaalselt liikumises välja tuua. Siin Taanis olen ma sõitnud päris paljude toredate hobustega, kes jooksevad kenasti, keskmisest natuke suurema ja võimsama sammuga, sest aretus on koolisõidusuunaline, ja noh, on igati tublid noored hobused. Siis müüakse nad uutele omanikele ja nende tulevik võib minna kahes suunas (okei, tõe huvides tunnistan, et tegelikult on ka vahepealsed variandid võimalikud):
1) uus omanik ei oska absoluutselt ratsutada ja suudab hobuse üsna kiiresti vigaseks või sadula all protestivaks sõita, nii et tema ratsahobuse karjäär kuigi kaugele ei arene
2) uus omanik on väga hea ratsanik ja nende saadetud piltide ja videode põhjal tundub uskumatu, et... minu all olnud tublist ja üsna lahtiste liikumistega hobusest on saanud mõne kuuga sellise tasemega hobune, kelle taolist võiks vabalt ka kuskil noorhobuste MM-il vaadata.

Variandis nr 2 selguva põhjal tekibki küsimus, et millest selline muutus hobuse liikumises erinevate ratsanike all nii lühikese aja jooksul - midagi peavad need uued ratsanikud oluliselt teistmoodi tegema kui mina.

Esimese asjana toon muidugi siinkohal välja selle, et minu esimene eesmärk, erinevalt neist paljudest tulevastest hobuseomanikest, ei ole kunagi olnud hobuse äärmiselt silmapaistev ja ekstravagantne liikumine. Loomulikult noore hobuse puhul pööran rohkem tähelepanu tema lõdvestatusele, puhtale rütmile, erinevate märguannete õpetamisele ja nende aktsepteerimisele. Juhtub üsna harva, et ma kõikide nende punktidega hobuse juures 100% rahul olen ja seetõttu ilmselt pusingi vaikselt põhiasjade kallal edasi ja ei pööra eriti tähelepanu sellele, kui suur ja uhke see traav sealjuures on. Jällegi - see traavisamm iseenesest on neil peaaegu alati suurem kui mittekoolisõidusuunalistel hobustel, kellega nt Eesti sõitnud olen - ja seetõttu see tundub mulle piisavalt hea ja mitte kõige olulisem asi, mida antud hetkel edasi püüda arendada.

Teine, ja mitte vähemtähtis, on asjaolu, et liiga kiirelt liiga palju nõuda on alati riskantne. Suur on oht tekitada jalgu lakke viskavaid leg mover'eid, kes võivad 4-5-aastaselt küll vahvad välja näha, aga kaotavad hämmastavalt kiiresti oma korrektse liikumise ning lähevad suure tõenäosusega väga palju kiiremini katki kui tasakaalukalt ülesehitatud ja läbimõeldud treeningplaani põhjal töötavad hobused.

Aga sellegipoolest - kuna mul on hetkel võimalik üsna hea potentsiaaliga hobustega sõita, siis tegelikult ma tahaks seda veidi ära kasutada, ning olen viimasel ajal traavi kvaliteedile üsna palju tähelepanu üritanud pöörata. Põhiline asi, mille abil mina midagi natukenegi hobuse käikudes muuta oskan, on üleminekud - esialgu allüürisisesed, aga hiljem ka nt sammust traavile jne. Muidugi eelduseks on, et hobune reageerib väga hästi edasimineku osas säärele, ja tagasivõtmise osas istakule. Kui need asjad ei toimi, siis ei ole ükski üleminek tasakaalus ning seega ei abista ka mitte kuidagi allüüri paremaks muutmist. Mis ei tähendaks, et üleminekud sel puhul kasutud oleks, vastupidi - sellisel juhul tuleb samuti üleminekuid palju teha, lihtsalt eesmärgiks oleks just nende märguannete kinnistamine ja parema reaktsiooni saamine.

Supertore on, et mul on selline schoolmaster praegu kasutada nagu H, sest mitte ühegi hobusega varem ei ole ma nii hästi tundnud seda, kuidas hobuse traav ei kaota koondamisel mitte grammivõrdki energiat - lihtsalt edasiliikumise power muundatakse osaliselt enesekandmisvõimeks, samm muutub lühemaks, kuid sellevõrra vetruvamaks. See on superlahe tunne ja seda üritan ma endale meelde tuletada iga kord kui ma nooremate hobustega neid "allüüri parandamise üleminekuid" harrastama hakkan. Loomulikult on kõik tasemed noorte puhul hoopis madalamad ja allüürisiseste liikumiste erinevus hoopis väiksem, kuid idee jääb samaks.

Esimene samm on traavi veidi lühemaks sõita, nii et impulss säiliks. Impulsi säilimiseks on vaja neid kohati säärega pisut edasi aidata - ja just siinkohal on minu arvates ÜLIoluline, et hobune tunneks ja reageeriks hästi istaku peatavale mõjule. See täiesti ebanormaalselt populaarne arusaam, et "eest hoiad ja tagant sõidad" ei vii mitte millegi muu kui närvilise, vastuhakkava või lihtsalt tuima hobuseni, sest jõu kasutamine hobuse suus (ega ka kuskil mujal, kui aus olla) ei arenda neid mitte kunagi mingis positiivses suunas edasi. Kui aga hobune reageerib piisavalt hästi istakule, siis üllatus - sa saad neid ühtlasi säärega "edasi" sõita ja istakuga tagasi hoida, jättes ratsmele sealjuures kõigest veidi abistava/suunava ülesande - siit algabki minu arvates tõeline koondus.

Teine samm on siis see, kui sellest pisut lühema, kuid kõrgema ja energilise sammuga traavist õnnestub neid uuesti edasi sõita. See on koht, kus hobuse liikumises peaks olema rohkem impulssi, maahaaramist ja ka sammukõrgust võrreldes varasemaga, sest nad ei ole pidanud energiat nullist üles arendama, vaid see oli juba enne sammu pikendamist seal olemas ja kuhugi tuleb neil see ära mahutada :). Loomulikult esialgu ei ole erinevus märkimisväärselt suur, samuti ei suuda nad seda säilitada pikka aega, vaid ainult mõne sammu jooksul. Edasi on aga kõik treeningu ja kannatuse küsimus ning ühel hetkel muutub see suurem ja võimsam traav hobuse jaoks üsna loomulikuks liikumiseks.

Kusjuures - kuigi korrektse treeningu tagajärjel suudavad hobused seda tekitatud impulssi oma liikumises järjest pikemat ja pikemat aega hoida, siis ma arvan, et nad ei PEAKS seda tegelikult pidevalt tegema, sest isegi heas füüsilises vormis hobusele on see oluliselt koormavam kui nende "tavaline" traav. Oluline on, et hobused  suudaks neid samu lihaseid, mis neid kõrgele õhku tõukavad, sama edukalt lõdvestada ning seda ka ratsaniku all liikudes, mitte ainult koplis jalutades. Seega, mida suuremaid füüsilisi pingutusi hobuselt nõuda, seda tähtsamaks muutub trennieelne ja -järgne jalutamine ja sirutav lõdvestustraav, samuti lühikesed vaheldushetked trenni keskel.

Lisaks üleminekutele on muidugi võimalik allüüri kvaliteeti parandada ka kavalettide abil - kuigi minu arvamuse kohaselt arendavad kavaletid peamiselt vastavat lihastikku, kuid mitte niipalju hobuse nö mentaalset valmidust suuremat traavi teha ega oskust märguannetele vastavalt reageerida. Ma ei ole kuigi palju tähele pannud, et hobuste liikumine enne ja peale kavalette oluliselt muutuks (erinevalt sellisest trennist, kus palju edukaid üleminekuid teha) - pigem ikka muudetakse need konkreetsed 3-4 sammu, mis on vajalikud lattide ületamiseks, kuid üldjoontes jääb liikumine samaks. Pean aga tunnistama, et ma ei kasuta kavalette kaugeltki nii palju kui ideaalne oleks ja võib-olla on mu arusaam vale lihtsalt kogemuste puudumise tõttu. Füüsilise poole arendamine on aga igal juhul sama tähtis kui mentaalse, nii et kavalettide kasu ja tähtsust ei peaks sellegipoolest alahindama, isegi kui mu eelmainitud tähelepanek paika peab.

Kindlasti on lisaks üleminekutele ja kavalettidele veel mingeid kavalaid nippe olemas, aga võib-olla kuuluvad need ainult nende osavate ratsanikke saladuslikku kogemustepagasisse, millest mul siiani õrna aimugi ei ole. Kui keegi mõnest sellisest saladusest teadlik on, siis loeksin hea meelega. ;)

Sunday, November 8, 2015

Hobuste pidamisest ja tervisest ja südametunnistusest ka :)

Kuidagi märkamatult on kuu aega mööda läinud ilma ühegi postituseta, aga ega mingeid hiiglaslikke elulise tähtsusega muutusi pole ka aset leidnud. :)

Kehvakesed varsad on õnneks ilusasti kosunud ja isegi väikestest lisaprobleemidest hoolimata nüüdseks piisavalt terveks saanud, et naudivad nüüd jälle karjas õueelu. Viimane aeg oli nad tallist "välja visata", et nad talvel õues elamiseks pisavalt karastuks - samas on meil siin hoolimata novembrikuust mitmetel päevadel sellised toredad 15 kraadi sooja, nii et temperatuuri mõttes ei peaks neil häda küll olema ning vihma- ja tuulevarju õnnestub ka pisikestel minna, siiani saavad ilusti hakkama.
Küll aga ei olnud kõik mured veel läbi - üks hobune sai omale sellise sooleummistuse, et asi lõppes kliinikus ja lõikusega. Nüüdseks on sellest umbes poolteist nädalat möödas, hobune tagasi kodus, ja paistab tasapisi kosuvat, aga...  väga mitmed tuhanded eurod, mitu kuud boksirežiimi ja jalutamist, rääkimata ohust, et probleem võib halvemal juhul korduda + suure tõenäosusega tulevik sugumärana, sest kes see ikka tahaks hiljuti koolikuoperatsioonil käinud hobust omale osta? Aga noh... üks päästetud elu sellegipoolest ja suure loomasõbrana arvan, et see on kogu seda aja- ja rahakulu väärt küll. Kõrvaltvaatajana on muidugi lihtne rääkida, kui ise ei pea olema see, kes nende kulude jaoks ressursse leidma peab.

See on üldse väga keeruline teema. Ühest küljest olen muidugi nõus sellega, et hobune on elusloom ja sõber, mitte ainult spordivahend, ja loomaomaniku vastutus tähendab ka seda, et looma eest ollakse valmis ja võimeline ka haiguste või muude probleemide korral hoolitsema - mis tähendab, et kui sul piisavalt raha pole (või pole valmis seda kulutama), siis sa ei peaks sellist kallist looma üldse omamagi. Teisest küljest - paljudel nö tavalistel hobuseomanikel ei ole võimalik vajadusel oma hobuste terviseprobleemide selgitamiseks või lahendamiseks aastas kümneid tuhandeid eurosid välja käia, samas aga elavad nende hobused palju vabamat ja õnnelikumat elu koos karjaga õues käies jms, võrreldes rikaste sponsoritega sporthobustega. Nii et kumbasorti hobusepidamine see parem variant on?

Mina isiklikult olen muidugi teinud otsuse, et Albatross on maailma tähtsaim hobune ja hoolimata sellest, et ma temast mingit otsest kasu enam ratsutamise näol ei saa, siis võtsin omale vastutuse tema eest hoolitseda nii kaua kuni ta ise elurõõmus ja õnnelik on. Olen ka kohati kriitiline inimeste suhtes, kes teevad teistsuguseid valikuid, sest... miks nemad oma loomade eest sarnast vastutust ei ole nõus võtma? Tundub kurb ja ebaõiglane nende hobuste suhtes ja ilmselt ongi. Reaalsus on aga see, et ratsaspordist ja hobusekasvatusest laiemas plaanis ei jääks ilmselt suurt midagi alles, kui iga spordiks (olgu see siis võistlus või niisama hobi/harrastamine) või siis nt aretuseks kõlbmatu hobuse aastatepikkuseks ülalpidamiseks ja vajadusel ka ravimiseks niivõrd suuri ressursse kulutama peaks nagu hobuse (kvaliteetne) pidamine maksab. Nii kurb kui see ka poleks.

Kuigi surutakse peale inimeste südametunnistusele, et ole nüüd vastutustundlik ja hoolitse oma vana/haige hobuse eest, samuti koguvad populaarsust igasugused organisatsioonid, mis sellistele hüljatutele uusi kodusid otsivad jnejne, siis lõppkokkuvõttes see probleemi siiski ei lahenda, sest kulutused nende hobuste peale on sellegipoolest hiiglaslikud, lihtsalt makstud kinni mitte hobust "kasutanud" inimeste, vaid teiste heasüdamlike taskutest näiteks. Küll aga võiks märkimisväärset mõju omada see, kui hobuseomanikud ja sportlased oma tegevusi planeerides oleksid veidi teadlikumad sellest, KUIDAS selle vigase hobuse tekkimist üldse vältida. Kui hobuse keskmine eluiga on ca 25 aastat, siis ei ole ju ometi normaalne, et 10-aastaseks saades on pooled (see suurusjärk on nüüd küll täiesti laest võetud, pean tunnistama) hobused piisavalt tõsiste terviseprobleemidega, et neid eesmärgikohaselt kasutada ei saa.

Me võime ju rääkida, kui pahad on hobuse jaoks mingid teatud treeningvõtted või kui laastavalt liiga suur koormus noorest peast neile mõjub; teatud seltskonnal pole sellisest moraaliloengust kahjuks sooja ega külma. Kummaline on aga see, kuidas seesama seltskond inimesi ei suuda aru saada, et iga liiga varakult katki sõidetud hobune tähendab neile endale mitme aasta jagu pidamis- ja treenimiskulude vastu taevast lendamist, rääkimata sellest, et selle õnnetu hobusega pole suurt midagi edasi peale hakata ja ta satub selle seltskonna hulka, kelle saatusest ma siin pikalt juba jutustanud olen. Täpselt sama lugu käib pidamise kohta - muidugi on kulukas võimaldada hobusele liigiomaseid tingimusi, eriti kui ta sealjuures peab olema suuteline kõrgel tasemel võistlussporti harrastama, aga kui see hobune omale tõsised koolikud (see on muidugi kõige ekstreemsem näide), maohaavad vms pidamisega seotud terviseprobleemid saab, siis võivad need kohati tema sooritusvõimet vägagi oluliselt pidurdada, ning ravimine või kehvemal juhul hobuse "ära viskamine" on jällegi palju suurem kaotus igas mõttes.

Ja ei saa unustata muidugi aretuse poolt - lisaks omadustele, mis suudavad lühiajaliselt sooritusvõime tippu viia, tuleks rohkem tähelepanu pöörata ka sellele, kas need omadused juhuslikult mitte hobuse pikaajalist vastupidavust hoopis negatiivselt ei mõjuta.
Seoses Albatrossiga (ta ei kuulu nüüd siia sporthobuste teemasse väga, aga siiski...) olen päris mitu korda kuulnud, et nii kahju, et ta mära ei ole - ilus hobune ju ja saaks vähemalt millekski teda kasutada. I love him with all my heart, aga jeerum - mille kuradi pärast peaks ma kasutama aretuses hobust, kelle jalad on luukilde täis ning ei pidanud halva konformatsiooni ja ehituse tõttu (mis on kuuldatavasti iseloomulik ka teistele samadest liinidest pärit hobustele - seega mitte ainult juhuslikult Albatrossi õnnetu isiklik probleem) rohkem kui 5 aastat keskmise koormusega trennitegemist vastu? Selleks, et mina või mõni järgmine õnnelik omanik saaks mõne aasta pärast samasuguste murede ja probleemidega vastakuti seista ja kaaluda variante: kas ma maksan heast südamest järgmised X aastat selle hobuse ülalpidamist kinni või kas ma lõpetan ta elu või kas ma üritan ta mõnele teisele heasüdamlikule inimesele pähe määrida või kas ma äkki teen temast mõned nunnud varsad veel juurde?

Nojah, nüüd sai see ammu igalpool äraleierdatud teema jälle ühe ringi peale, aga mis teha - see lihtsalt ONGI väga oluline. Just see, et hobuse tervisele ja tulevikule mõeldakse piisavalt sellel ajal, kui kõik veel hästi ja korras on, mitte ei hakata esimest korda kaugema tuleviku peale mõtlema alles siis, kui loomaga tegelikult enam midagi peale hakata ei ole.

Mul nüüd siin selle maailmaparandamise käigus oma hobustest aega rääkida ei jäänudki, aga mis seal ikka. Hetkel on neid mul umbes 15, nii et ega kellelegi midagi meelde ei jääkski. :)

Sunday, October 11, 2015

Puhkus läbi

Lühike puhkus Eestis möödus välgukiirusel, aga planeeritud päevakorrapunktid said enaaam-vähem täidetud.

Kõigetähtsamal Albatrossil käisin külas ja no peale tema nägemist üle mitme kuu on ikka raske hoiduda ülejäänud päev suu kõrvuni ringi käimast. Ta on endiselt kõige-kõige vahvam, hüüdmise peale tõstis kiirelt oma pea ja tatsas rõõmsalt vastu mulle. Nüüd ma vist olen küll piisavalt kaua piisavalt suur osa tema elust olnud, et ei pea selles enam kahtlema, et hobune vast tunneb mu ikka ära. :P Aga ta oli mõnus, tahtis suhelda (ja kommi saada loomulikult ka), nautis sügamist ja puhastamist ning oli igati sõps. Platsil mõned kiiremad sammud tehes ilmnes, et ongi tõsijutt, mida mulle suvest saati räägitud on, et Albatross paistab täitsa puhtalt liikuvat. Ei lonkagi! Kui ma vahel ikka oskan mingi käiguvahe tal ette kujutada ka siis, kui teiste kõrvaltvaatajate arust nagu midagi valesti ei paista, siis seekord ei suutnud. Superõnnelik ta üle!

Tegelikult isegi täitsa ootasin Taani tagasitulekut ka, sest... tüdimust ei ole veel peale tulnud ja tahtsin igapäevaste tegemistega edasi minna. Esimene päev oli aga... kergelt öeldes masendav. Minu äraolekul oli veel üks varss ilma emata jäänud (meil on neid õnnetuid nüüd kaks! sel aastal - varem pole minu siinoldud aja jooksul ühtegi olnud) + veel paar varssa haiged; ühesõnaga kuidagi... kurb oli kogu olukord ja mu heast tujust polnud tagasituleku päeval enam midagi alles. Aga mis seal ikka, nüüd paari päevaga olen vaikselt režiimi jälle sisse elanud ja läheb lihtsamaks jälle. Üks varss on hetkel üsna kriitilises seisus endiselt, pole juba nädalapäevad ise mitte midagi söönud ja elab sondimiste ning tilgutamiste najal praegu. Ei julge liiga lootusrikas olla. Teistel paistab raskeim periood möödas olevat (sülitan 3x üle õla) ja lähevad tasapisi rõõmsamaks.

Zynergie trennidest tahtsin ka kirjutada. Meil on jätkuvalt üsna keeruline periood selles osas, et... ideed hakkavad natuke otsa saama ja erilist edasiminekut ei toimu hetkel. Ziny puhul on tegemist väga aktiivse ja edasipürgiva hobusega, kes püsib seejuures ilusti kontrolli all ja tasakaalus - esmapilgul tundub nagu suhteliselt ideaalne variant, ma olen alati sellist hobust omale tahtnud. Probleem on aga selles, et kui ma teda lõbusalt ja aktiivselt edasi sõidan (või noh.. polegi väga vaja sõita, tal on see mootor kogu aeg endal töös), siis ongi kõik hästi ja tore. Kui ma üritan midagi muud küsida, nt üleminekut sammule või traavi veidi kokkupoole või isegi kasvõi lihtsalt sama allüüri sees poolpeatusi teha, siis need ei toimi kuigi hästi ja Zinyle väga ei meeldi, et ma üldse sellist asja küsida julgen. Ja kuigi see on iseenesest vahva tunne, siis ühel hetkel muutub väsitavaks, kui hobune liigub 100% ajast nii, nagu ta üritaks 4-aastaste noorhobuste tšempionaadil esineda. Lisaks sellele, et mul on raske mitmeid asju talt küsida, usun ma, et see mõjub hobusele ka füüsiliselt koormavalt - samamoodi nagu takistussõiduhobused ei hüppa iga trenn, ei peaks koolisõiduhobused iga trenn suurem osa ajast pikendatud traavis ringi liikuma (ja ei, Z küll ei oska pikendatud traavi - aga ta liigub nii suures traavis nagu tema oskab ja talle jõukohane on, nii et hobuse taset arvestades teeb koormuse mõttes ilmselt peaaegu sama välja).

Kõlab võib-olla imelikult, aga ma tahaks kordki tunda, et mu hobune on veidi laisk, nii et mul oleks vaja teda natuke edasi utsitada (praegu kasutan ma säärt edasisõitmiseks peamiselt siis, kui Z tähelepanu kuhugi ära hajub - ja mitte kunagi selle põhjusega, et ta piisavalt aktiivne poleks). Või tahaks tunda, et ta on trenni teises pooles väsinud ja vajub veidi ära esiotsale, selle asemel et kogu aeg alert olekus olla ja valmistuda ennast igal sammul jälle tagant suure hooga edasi tõukama.

Eilne trenn oli... natuke teistsugune kui varasemad, selles mõttes et - alguses ta oli muidugi jälle ülimalt edasipürgiv ja kui proovisin tempot vaiiiiiksemaks saada, siis muutus ebastabiilseks jne nagu ikka. Seejärel tegin palju üleminekuid traavist sammule, üritasin vähe ratset kasutada, aga võimalikult palju hääle ja istakuga aidata ning anda talle nii palju aega, kui ta vajas. Kui läks 15-20 meetrit aega ülemineku tegemiseks, siis läks, aga ootasin selle kannatlikult ära ja kiitsin siis hoolega, selle asemel et peale 2 meetrit rohkem ja kõvemini ratset võtta, millele oleks kindlasti mingi negatiivne reaktsioon järgnenud. Ning kui ma peale üleminekute harjutamist jälle traavile võtsin ning imepisikeste poolpeatuste abil traavi vaiksemaks küsisin, samal ajal ratset pikemaks lasin venitada, siis ühel hetkel hakkas ta sellises üsna keskmises tempos (ei olnud aeglane, aga... ei olnud tema kohta ka kiirustav) ühtlaselt traavima ja oma kaela allapoole sirutama. See kaela sirutamine on ka asi, mida Ziny praktiliselt kunagi ülemäära ei tee - talle meeldib eest vähe kõrgem ikka kogu aeg olla - nii et ma arvan, et ta ei olegi mul kunagi nii pika kaelaga ette-alla jooksnud nagu seekord.

Kuna ta oli selle traavitöö ajal juba üsna niiskeks läinud (karv on kah juba täitsa tihe), siis pikemalt ei teinudki ja võtsin ülemineku sammule - ning seal toimis sama asi. Ta reaalselt kõndis pika ratsmega (aga siiski enaaam-vähem kontaktis, üritasin mitte päris ära visata ratset) ja kaelaga lõdvestunult sammu. Esimest korda elus, ma arvan. Samm on alati meie keerulisim osa olnud - kui ta oli noorem, siis tegin seda peaaegu alati lõdva ratsmega, et ta hakkaks julgema ennast sirutada, aga... seda ei juhtunud kunagi. Kui ta just VÄGA väsinud ei olnud (ja ma üritan mitte oma hobuseid väga väsinuks sõita), siis pigem tõstis ta lõdva ratsmega alati pea üles ja hakkas ringi vahtima, läks seljast nõgusaks ja sammust lühemaks. Mingil hetkel muutsin strateegiat ja hakkasin ratsmegakontaktiga sammu tegema - alguses ta muidugi ei olnud sellest väga vaimustunud, aga nüüd ajapikku on harjunud ja suudab ka sammu ajal olla eest stabiilne ja ei astu küll ülemäära pika sammuga, kuid pole ka väääga kramplik. Aga nüüd siis eile ta sirutas selle kaela ka kontaktiga pikaks ja alla ja ÜLISUUR vahe tekkis sammupikkuses, läks ilmselt vähemalt 2 kabjajälje võrra pikemaks kui see samm, mida ta tavaliselt ratsaniku all teeb.

Seda, et ta väga pikalt ennast ette-alla ei taha sirutada, pole ma hetkel KÕIGE suuremaks probleemiks pidanud - pigem vaadanud asja teisest küljest, et kui ta ühel hetkel oma peas rahuneda ja kehast rohkem lõdvestuda suudab, siis hakkab ka sirutama. Kuna nüüd viimane kord nägin aga teatud koha pealt kindlasti positiivset muutust, siis plaanin ilmselt järgmised trennid sama suunitlusega teha. Ma küll ei oska ennustada, kas see pikemas perspektiivis meie (minu hinnangul kõige suuremate) probleemide vastu aitab, aga katsetamist tasub ikka ju. Võib-olla just tulebki sellest otsast alustada?

Pildid on augustikuust:


Old habits die hard, ehk ma lasen endiselt ratsmetel vahel pikaks libiseda ja selle tagajärjel toon käed sellisesse nõmedasse kohta.
Ma üldjuhul küll pooldan enamusi klassikalise ratsakunsti põhitõdesid, aga selles, kas kukal peab ALATI olema kõrgeim punkt, olen kohati kahtlema hakanud. Nt selliste piltide põhjal. Ziny kehahoiak on siin suht lähedal minu ideaalettekujutusele ja ma suuda hästi näha, kuidas ta peaks oma pea/kaela asendit muutma, et kukal tõuseks kõrgemale. Arvan, et sporthobuste aretus on nende kehaproportsioone niivõrd palju aastakümnete jooksul muutnud, et mõned endised väärtused vajavad ka väiksel määral ümber hindamist.

Ja lisaks, lugesin just ühest artiklist, et Charlotte Dujardin hakkab regulaarselt täisistakut sõitma oma noorhobustega, kui nad on umbes 6-aastased. Seega mul on terve aasta veel selleni! :D Asjaoludega kohandatult isegi rohkem, kui arvestada, et Ziny on trennis käinud vähemalt poole lühemat aega, kui keskmine 5-aastane sporthobune. Tegelikult ma peaksingi temasse suhtuma hetkel veel kui 4-aastasesse, aga oma hea aktiivsuse ja enesekandmisega ta vahel petab mind ära ja kipun unustama, et mõned asjad võivad ta jaoks siiski ehk raskemad olla, kui ma arvata oskan.

Pshh ja no mis viga eksole Suurbritannias selle täisistakuga venitada, kus sul on kõikides algtaseme skeemides lubatud traavi ajal kergendada. Minu arust kurb, et see Euroopas laiemalt levinud ei ole (ja seda peamiselt ikka hobuste tervise, mitte selle asjaolu tõttu, et ma isiklikult lihtsalt piisavalt osav ei ole, et iga suvalise hobuse seljas sujuvalt istuda suudaks).

Sunday, September 27, 2015

Ziny esimene väliseiklus

Mis uut?

Kõige uuem on see, et Zynergie käis eile oma esimesel väiksel treeningreisil. Hobuseautos on ta mitmeid kordi käinud ja mul oli plaanis hakata teda ka ümber talli sõidutama väikeste juppide kaupa, aga selleni veel tegelikult ei jõudnudki, sest eile õhtul tuli järsku plaan minna mõnede hobustega ratsakooli ja kuna enam-vähem kõik mu ülejäänud selliseks tripiks sobivad hobused olid juba ära trennitatud, siis jäigi üle Ziny võtta. Hoolimata sellest, et kõrval oli ka rahulik sõber-koplikaaslane, ei olnud ta esialgu kuigi rahul liikuva jalgealusega, ning hakkas tsipa närveldama. Kuna sõit oli vaid ca 15 minutit, siis otsustasime, et ma lähen autosse hobustele seltsiks seisma - tundub, et see mõjus positiivselt, sest Ziny kärsitus kahanes vähemalt mõnevõrra.

Ilmselt oli sõit piisavalt stressirikas, uues kohas auto pealt maha tulles hingas Ziny igatahes kergendatult. :P Kõike võõrasse suhtus ta väga mõistlikult, väike ärevus väljendus vaid selles, et ta vahepeal seisma tahtis jääda ja ringi vaadata, mis kohta ta nüüd täpsemalt sattunud on. Kuna autosõiduga jõudis ta juba üsna soojaks minna, siis peale mõningast ringijalutamist uue platsi peal lasin ta 5-ks minutiks kordele ja seejärel tegin kiire 10-minutilise trenni otsa ning sellega piirdusimegi. Energiat oli võib-olla pisut rohkem, aga üldiselt toimis kõik niimoodi nagu kodus (samad positiivsed küljed, samad probleemid) ja platside ääres olevatele lattidele, tünnidele, ja koolisõidutähtedele koos lillepottidega reageeris ta vaid pisukese rajalt sissetõmbumisega ja sedagi vaid esimesel korral - nii et võib igati rahule jääda. Isegi teise hobuse kisendamisest ei teinud ta eriti välja, ainult piiksus korra või paar. Zynergiel nimelt on väga hele hääl, kui ta hirnub - ja tihtipeale ta alustab hirnumist, aga siis mõtleb kiiresti ümber ja ei vii oma plaani lõpuni, nii et välja tulebki vaid lühike piiks ja sellega asi piirdub. :D VÄGA naljakas, kui seal kõrval olla ja seda kuulda. Tagasi autosse ronis ta samuti hetkegi mõtlemata ja tagasiteel suutis ülesriputatud heinavõrk mõlema väsinud hobuse tähelepanu niivõrd hästi köita, et nad auto liikumist vist tähelegi ei pannud. ;) Võib seda väikest reisi vist edukaks pidada.

Täkuga on mul ka mõned üsna vaimustavad trennid olnud. Kui ma vahepeal olin juba üsna veendunud, et selle hobusega EI SAAGI nii sõita, et ratsmekontakt kergeks jääks, sest... midaiganes ma üritasin või ei üritanud, siis ta võttis selle suulise lihtsalt niii kõvasti omale "hambu", et... muudmoodi ma seda takistada ei osanudki, kui ratse lihtsalt täielikult ära visata - aga noh.. nii sonsu ta kahjuks pole, et maneežis koos teiste hobustega sõites lihtsalt igasugune ratsmekontakt loovutada ja kontroll hobusele üle anda. Rääkimata sellest, et ma temalt midagi nõuda niimoodi saaks. Aga siiski, mingi lambike lõi kuskil põlema ja kui ma ennast nüüd vägaväga kokku võtan ja trenni algusest peale pingsalt selle eesmärgi suunas töötan, siis olen viimasel ajal üsna mitme trenni jooksul ratsme peale vajumist suutnud vältida - ja jeerum, mis tunne, kui sa suudadki reaalselt istakuga võtta hobuse töögalopist pirueti-tasemel-galopile; või töötraavist koondatud, isegi peaaegu et passaaži-laadsele traavile. Selliste hetkede nimel olen valmis edasi pusima ja töötama küll, olgugi, et see ei tule meil väga kergelt ja mõnikord, kui tähelepanu muudele asjadele liiga ära kaob, siis kipub jälle trenn vana rada pidi vales suunas minema.

Kuigi ta üldiselt on väga viisakalt käitunud kogu aeg, siis viimane kord juhtusime õues sõitma samal ajal, kui märad väiksest koplist suure tormijooksuga karjamaale pääsesid, ning H tuletas mulle kiirelt meelde, et tal ikka hormoonid töötavad endiselt ja ega ma väga kaugel maaühendusest polnud ka, lootsin vaid, et jõuan maha üksinda, mitte koos hobusega, kes ennast korra üsna kõrgele juba püsti ajas. Õnneks päästis meid suuuuuuuuuur veoauto, mis õigel hetkel tallihoovile sõitis ja täku tähelepanu endale tõmbas, nii et ta seisma jäi ja mulle paar hetke edasiseks reageerimiseks aega andis. :P Aga noh... ju oli meeldetuletust vaja, sest ma peaaegu ei uskunudki enam neid jutte, kuidas ta vahel üsna metsikuks minna võib - minu seniste kogemuste põhjal oli ta vägagi normaalselt käitunud. Sõltumata sellest, on ta kindlasti praegu minu kõige ägedam schoolmaster ja usun, et mul on võimalus temalt superpalju õppida - kui vaid ise suudan piisavalt asjalik olla. Iga trenn nõuab küll korralikku mentaalset ja füüsilist ettevalmistust (sest ta on ka üks kõige suuremate liikumistega hobune, keda ma tean), aga õnnestumise korral on vastutasu suur.

Beebihobused ka vaikselt arenevad ikka. Sellel ühel olen nüüd paar korda seljas istunud ja veidi ringi jalutanud - talle VÄGA ei meeldi seda küll "üksinda" teha, aga... kuna ta oma loomult väga kergelt usaldav ei ole, siis kogemus on näidanud, et võõra inimese juuresolekul on ta palju rohkem pinges, nii et... best chances on mul hetkel vist üksinda pusides.
Üks teine nooruk läheb esmaspäeval opile ja peale seda 1-2 kuusele puhkerežiimile - ta on meil roarer ja minu arust hakkab hetkel juba vähese traavi peale natuke imelikku häält hingates tegema, nii et mulle on see üsna meeltmööda, et operatsioon praegu ära teha ja siis hiljem saduldamisega jätkata.

Oktoobris hakkame ilmselt esimesi varssu võõrutama - siis on tall pisikesi tegelasi täis, kuigi suurekasvulised mitte veel täielikult taltsutatud pooleaastased pole alati päris sama armsad kui beebivarsad. :P Aga nii see elu käib - märasid kontrollimiseks sisse tuues olen ikka üritanud võimalikult palju nende pisikestega ka sõprust sobitada, aga mõnel muidugi ununeb see lugu kiiresti karjamaale tagasi minnes. On ka neid, kellel meelde jääb - ja need tulevad alati huviga uudistades vastu, kui mul nende karjamaale asja on. See on tore. :) Mulle muidugi väga meeldiks, kui kõik varsad saaksid juba ema kõrval selgeks jalgade andmise, päitsete kandmise ja käe kõrval kõndimise, aga... üsna suurt rolli mängib see, kas sul on 2 või 5 või 40 varssa, nii et tuleb teatud järeleandmisi teha.

Jaaa mul õnnestub järgmise nädalavahetuse ajal korraks Eesti lipsata. Juunis ma ju lahkusin tegelikult väikse plaaniga ära olla umbes kuu või poolteist, aga teadagi, kuidas nende plaanidega läheb. Nüüd on kohe-kohe oktoober, nii et riieteks kaasa võetud lühikesed püksid ning ujumisriided tasuks võib-olla millegi vähe soojema vastu vahetada?

Pilte kah seekord:
 
Ziny arust olen vist valele poole aeda sattunud...

Sõberid

Karjamaaelukaid on siin lisaks hobustele teisigi
Üks mu 3-aastastest...
... ja veel kaks mu 3-aastastest  ;)
Ning üks paar... neljakümnest.

Thursday, September 17, 2015

Saduladraama, täkujutt ja vanad põlvemured

Eelmised korrad jutustasin Ziny edusammudest, aga kuna elus käib kõik loomulikult sellist rada pidi:

siis vahepeal on palju muutunud ja  minumõtted käinud "maeiõpikunagiratsutama" juurest "mõtlennüüdkõikpõhjalikultläbijaküllsiistoimib" juurde ja tagasi ning külastanud veel vahepeal igasuguseid põnevaid variante. Nüüd on siis umbes selline olukord, et galopp on supermõnus ja kõik muu väga keeruline. Seega peale lühikest soojendustraavi teen tavaliselt paar galopitõstet, vahel lisan mõne kontrajupi sisse, mis tal iga päevaga aina paremini välja tulevad, naudin ja olen õnnelik; ning siiiiiiiiis hakkan muude asjade kallal pusima.

Kõigele lisaks olen ma nüüd Z-ga ka lõpuks ikka totaalselt kukkunud sinna sügavasse auku, mida suurem osa hobuseomanike tunneb "saduladraama" nime all. Zynergiel on suhteliselt lühike selg, laiemat sorti, aga mitte väga ilmekalt väljendunud turi, kaugele ulatuv õlg ning kõigele lisaks on ta ka pisut ülekaaluline. Noh, ja kui see kõik ei ole juba sadula sobitamise suhtes piisavalt keeruline, siis oleks tore, kui mina sinna selga asetatud sadulasse ka kuidagi ära mahuks. Erinevaid sadulaid justkui oleks, mida proovida, aga - mõni vajub koledasti ette õlgade peale, mõni on turjast kitsas, mõni on tema selja jaoks liiga pikkade paneelidega. Kokkuvõttes siis on meil ainult üks väiksemat sorti koolisõidu-Wintec, mis peaaegu nagu mõneks ajaks kõlbaks (kuigi ideaalist on ka sellel omajagu puudu); aga juhtumisi on see ka talli üks kõige-kõige ebamugavamaid sadulaid üldse ja mina ei oska selles kuidagi nii istuda, et jalad enam-vähem mõistlikult ümber hobuse ulatuks. Eks inimesed ja eelistused on väga erinevad, aga mulle pole kunagi need Wintecud millegipärast istunud (ja meie neljast Wintecust on see konkreetne veel kõige kehvem), aga mingi ebameeldiva loogika tõttu on just selle brändi sadulad need, mis siinsetele hobustele kõige paremini istuvad - eks sellepärast neid nii mitu siia ka kogunenud on aja jooksul. Nii et selline lisakomplikatsioon kah veel juures, mille lahendamist plaanin ilmselt pihta hakata korraliku anatoomilise vöö muretsemisest (mis aitaks enam-vähem sobivaid sadulaid loodetavasti veidigi paremini oma õige koha peal hoida) ning lootusest, et Z nüüd sügise saabudes ja regulaarselt trennikoormust saades veidi saleneda otsustab - ja siis on võimalik edasi vaadata. Niikaua katsun siiski oma jalad sunniviisiliselt kõverasse suruda (soovitatavalt kuhugi hobuse lähedusse) ja selles asendis siis midagi ratsutamiselaadset seal seljas korda saata.:)

Meie hobusekasvanduse (st kui keegi veel ei teadnudki või ei mäleta, siis meil on siin tegelikult veel mõned hobused lisaks Z-le - nii umbes paarisaja kanti) poole pealt nii palju, et meil on hetkel 42 tiinet mära (+2, kes on ära müüdud) ning mõned kahtlusalused veel, kelle täpne olek lähitulevikus selgub. Ja suurem osa neist on minu töö ja vaeva tulemus, olen täitsa uhke! :) Olgu, härradest täkkudest on ka muidugi suur abi olnud, tuleb tunnistada - ilma nendeta poleks ma hakkama saanud. Kõige tublim täkk on olnud kusjuures Z isa, nii et järgmisel suvel ootame Zinyle siis palju poolõdesid ja -vennakesi.
Taaskord imestan, kui hästi hobused teatud signaale loevad (või on see lihtsalt hea sisetunne, mis neile vihjeid annab) - kui lähen seda hobust täkutöö jaoks võtma, siis pole ma talli vahekäikugi jõudnud, kui juba tema boksist valjusti mörisetakse ja selleks ajaks, kui boksiukse lahti teen, peab tüüp juba kõvasti vaeva nägema, et oma hormoonid piisavalt kontrolli alla saada ja uuesti nelja jalaga maa peale toetuda. Ja siis teine päev (või sama päev, kuid teisel ajal, kusjuures võib olla nii varem kui hiljem, mingit kindlat ajarežiimi meil ei ole) on mul plaanis temaga ratsutama minna ja leian boksist heina mugiva hobuse, kes siis minu järel lõdva nööri otsas boksist välja longib. Ainuke erinevus, mida mina suudan tuvastada, on see, et talutamiseks kasutan esimesel juhul kordet + ketti; teisel juhul ainult jalutusnööri - aga seda, mis mul parasjagu käes on, ei näe ta ju ometi enne, kui ma tema boksi ette jõudnud olen; tema käitumuslikud reaktsioonid hakkavad aga juba mitu hetke varem vastavas suunas tööle. Tjah, mõned vastamata küsimused mul siiski veel on hobuste osas... ;)

Ahjaa, kuna ma esimeses pooles postitusest tegelesin natuke kurtmisega, siis võib ju ka lõpetada sellega. :D Nimelt olen ikka vägaväga häiritud oma põlveprobleemist. Vististi kirjutasin siia ka, kuidas ma kevadel ühe nooruki seljast eemale hüpates sirge jala peale maandusin ja tõenäoliselt miskid sidemed ära rebestasin. Tõenäoliselt seepärast, et ega ma seda 100% teada ei saanud - mõned nädalad hiljem arsti juurde minnes ja kurtes, et mul endiselt suvalistel hetkedel jalg alt ära kaob peale seda traumat, sain sisuliselt soovituseks paar kuud kodus puhata, sest tema ei saa midagi teha ega mind kuhugi saata vms, kui tegu pole TÕSISE probleemiga. :)

Ja nüüd siis, 5 kuud hiljem, ootab mu 3-aastane hobune nt ammu juba seljas turnimist - aga kuidas sa turnid, kui sa tead, et ei saa sealt vajadusel ennast kiirelt maha libistada, ilma et põlv jälle järgi annaks? Vastuseks, et turnin siis väga-väga ettevaatlikult (ja ainult ühelt poolt, sest ainult vasak jalg on täielikult funktsioneeriv :) ), aga 10x kauem läheb aega selle ettevaatlikkusega lihtsalt seetõttu, et ma ei ole võimeline ca meetri kõrguselt ennast probleemideta sealt maandama (mis terve põlvega ei ole kunagi mingiks probleemiks olnud). Ja see konkreetne hobune on siiani vähemalt 100% mõistlik olnud, mis ei pruugi järgnevate noorukite puhul kehtida. Või noh - mõistlik on ta minuga. Esimene kord oli mul idee, et mina hoian hobust eest ja tervete põlvedega P proovib tal seljas turnida - aga kui P maneeži astus, siis hakkas hobune värisema ja tahtis ära põgeneda. Mõne aja pärast sai küll aru, et P oma samamoodi inimene nagu minagi, aga tema lähedalolekut hobune väga ei nautinud siiski ja oli terve aeg ülikramplik, mistõttu sellest turnimise plaanist loobusime juba enne pihta hakkamist. Nii palju siis oma töö kiirelt teiste kaela veeretamisest - tundub, et see pole ka variant. :P Vähemalt mitte selle hobuse puhul.

Aga kui veel sellest lugejatele kindlasti äärmiselt igavast põlveteemast rääkida, siis viimaste kuude jooksul olen õnneks ainult ühe korra VÄGA valesti trepist alla astunud, mille tagajärjel nädal-paar jälle lomberdasin; ülejäänud korrad on asi piirdunud lihtsalt hetkelise "järeleandmisega" halva sammu tagajärjel ja sellele järgneva paaritunnise valu+lonkega, misjärel olek jälle normaliseerub, aga kuna seda ikka juhtub iga mõne nädala tagant (või tihedamini - oleneb, millistesse olukordadesse ma sattuda suudan), siis ilmselgelt ei suuda need miskid kahjustatud struktuurid põlve enam piisavalt hästi toetada. Üsna häiriv lugu ikka minu jaoks, kes ma ei suuda mitte mingil moel oma igapäevases elus neid füüsiliselt pisut rohkem koormavaid olukordi vältida. Aga noh, kuna sidemete jms tervenemine võib vahel väga kaua aega võtta, siis mingi väike osa minust ikka loodab, et ühel päeval on olukord parem kui praegu - mistõttu ma väga julgelt ei raatsi ka lasta igapäevaselt endal põlve välja väänata põhjendusega, et "mis see paar tundi longet ikka teeb".

Nii. Sai vist kõik kurdetud selleks korraks. Noorukile loodan kunagi varsti selga ära siiski istuda, sest peale seda ei oma enam tähtsust, et ma jalgadele maanduda ei suuda - kui sealt lendan, siis nagunii pea ees. :D Või rangluu...

Aga tegelikult on kõik väga hästi. :P Järgmine kord enam ei kurda ja jutustan toredatest hobustest, keda mul nüüd peale reprohooaja lõppu on mõnedki rohkem kui varem. Ning üks keerulisem kui teine. But that's the fun, isn't it?



Tuesday, September 8, 2015

Kord nädalas käib meil regulaarselt treener kah, ja kuna mu eelmine "trennihobune" on... tsipa keeruline eksemplar ja miskipärast eriti keerulisena näitab ta ennast siis, kui keegi trenni pealt vaatama või õpetama tuleb, siis mõtlesin, et pusin temaga mõnda aega ise, ja et Ziny peaks nüüd küll juba valmis olema üheks korralikuks trenniks ka. :) Ahjaa, seda vist eelmine kord ei maininud, aga Z longe seekord siiski taandus nädalakesega, nii et vägaväga loodan, et oligi lihtsalt mingi tobe väike vigastus ja mitte mingit hullemat ega taastekkivat jama.

Juba etteruttavalt ütlen ära, et ikka väga kasulik oli korra algusest lõpuni kellegi silma all sõita. Kõige toredam osa oli see, et kõik vead ja probleemid lükati kohe ja kiirelt 100% ratsaniku kaela. See ON tõesti tore, sest jube raske on kuhugi edasi liikuda, kui sa teed küll asju nii nagu treener soovitab, aga hobune ikka miskipärast ei toimi.

Kokkuvõttes tuli välja, et ma kipun ise seal seljas lihtsalt natuke liiga ettevaatlik olema ja ei tee oma tahtmisi piisavalt konkreetselt Zinyle selgeks. Selle peale võtab preili hüperaktiivne minu all muidugi kohe selle mõtlemise-otsustamise-tegutsemise enda peale ja siis lähevadki asjad veidi lappama. Kui nüüd keegi kõrvalt niimoodi tähelepaneku teeb, siis olen täitsa nõus, et Zynergie vajab vahel võib-olla natuke rohkem juhtnööre, sest ta ei ole hobune, kes oma mullis kuskil lihtsalt jätkab ühte asja, kuni midagi muud palutakse. Pean tunnistama, et seda piiri (millal ja kui palju talt asju küsida, korrigeerida või keelata) on mul isiklikult vägaväga keeruline õigesse kohta tõmmata - seda seepärast, et ma ei taha temast masinhobust vorpida, kes elu seisneb käskude täitmises, vaid üritan säilitada seda entusiasmi ja eneseväljendust, mis teevad Zinyst selle hobuse, kellena ta mulle nii väga meeldib. Samas tahan ma muidugi temast koolitada kuulekat ja mõistlikku hobust, mitte mingit vabakasvatusprodukti, kes oma tahtmise nimel üle inimeste trambivad. Neid kahte erinevat külge üheaegselt säilitada ja edasi arendada ei ole sugugi lihtne, aga ma asetaks selle meie treeningeesmärkide seas praegu vist esikohale, nii et loodan ikkagi katsetades (ja võib-olla vahel liiga ettevaatlik olles) leida selle õige tasakaalu. Ma endiselt arvan, et korralik ratsatreening (olgu see kasvõi tippspordi tasemel) ja õnnelik hobune ei pea tingimata üksteist välistama - lihtsalt see kombinatsioon vajab inimeste poolt veidi rohkem panustamist.

Aga trennist veel rääkides, siis üks väga konkreetne asi, mida ma kerge vaevaga parandada saan, on nt üleminekute kvaliteet. Ma pole kunagi tundnud, et Ziny oleks sääre taga vms, ometi ütles treener nii samm-traav kui traav-galopp üleminekutel, et esimesed sammud uues allüüris on väga ebakindlad ning et ta peaks konkreetsemalt sääre eest KOHE edasi minema. Loomulikult ei olnud probleem mitte selles, et Zynergie ei oskaks/tahaks säärele reageerida, vaid selles, et mina alateadlikult teda iga kord takistasin. Kuna varem kippus ta alatihti pigem liigselt kiirustama, siis sellest ajast peale ütlen ma talle üleminekute ajal, et "palun mine traavi, aga hääääästi tasakesi, mitte suure hooga" ja Ziny teebki täpselt seda - läheb vaiksele traavikesele üle, kuni ma otsustan, et hmm, võiks natuke aktiivsem olla, ja teda edasi sõidan. Tegelikkuses oleme juba ammu sealmaal, kus ma peaks lubama tal kohe esimesest sammust korralik ja hoogne traav võtta, mitte teda ise ülemineku ajal tagasi hoidma. Mine, aga ära mine ka? Ei ole hobuste elu sugugi mitte lihtne, kui nad ratsanike segaseid signaale omale lahti tõlkima peavad. Õnneks on Zynergie reageerimistega kõik senini korras ja nii pea, kui ma ennast parandasin, läksid meie üleminekud jupi maad paremaks.

Viimane trenn omapead harjutasin kontragaloppi jälle ja seekord sõitis ta lühikesed otsad mõlemat pidi imeväikse vaevaga ja juba päris hea tasakaaluga. Natuke läks kiiremaks tempo, kui ma suuna peale tagasipööret seina poole võtsin - nii et ilmselt ta ikka aimas, et veidi läheb raskemaks kohe - aga ega ma otseselt ei takistanud ka seda kiirendamist, sest hea galopirütm ja -tasakaal on mu arust esialgu olulisem kui 100% ühtlane tempo.

Ja järgmine asi, millega me tegelema peaks hakkama, on sääre eest astumine. Natuke olen seda varem katsetanud ka, aga... alateadlikult vist üritan seda harjutust vältida, sest kuigi teoorias peaks ta lihtsaim olema, siis praktikas on selle korrektne sooritamine minu jaoks raskem kui ükskõik milline teine külgliikumine. Kui hobune on paindes, on asi hulga lihtsam. Sirge hobune (nagu sääre eest astumisel teoreetiliselt olema peaks) on üldse üks igavene mõistatus algusest lõpuni. Ja Zynergie ka oma loomuliku sirgsusega just otseselt ei hiilga, kipub ikka keerulisemates kohtades ennast natuke ühele või teisele poole kõveraks väänama nagu enamus noori hobuseid. Aga mis seal ikka, pean ennast kokku võtma ja natuke ikka tegelema sellega. Või siis järgima Branderupi eeskuju, kelle koolkond oma hobustele sellist füüsilise arengu mõttes kasutut harjutust üldse ei õpetagi, vaid lähevad kohe õlad sees ja traversi-renversi juurde. Aren't they clever?

Ja ongi järsku jälle juttu piisavalt selleks korraks, kuigi terve hunnik asju veel kirjutamata. Sekretäri oleks vaja, kes kõik mõtted kohe nende tekkides kirja paneks. ;)

Et oleks lõbusam, siis lõpetuseks video meie lastekoduvarsast. Miskipärast ta selles videos jookseb kuidagi väga lidus kõrvadega oma ämbri juurde - tegelikult on ta igati viisakas varss ja hoolimata sellest, et pooleldi inimeste poolt üles kasvatatud (pooleldi seepärast. et talle leiti õnneks üsna kiiresti siiski kasuema), ei ole liigselt pealetükkiv ega oma mingeid õpitud halbu kombeid.




Friday, August 28, 2015

Mõtlesin, kas kirjutada blogi teemal:
a) kui kole ja kohutav on koolisõidumaailm oma kõikide ratsutajate, kohtunike, ja muude tegelastega
b) kui rahulolematu ma endiselt olen oma ratsutamisoskust ja istakut puudutavate probleemide üle
c) kui vahvad ja tublid hobused mul on.

Tough choice, but C it is. :D Võib-olla olen lihtsalt rumal, aga üritan ikka kogu hobunduseteemat enda jaoks pigem toredate sündmuste ja tegevustega seostada, sest... positiivsed emotsioonid ja hea tagasiside oma hobustelt on põhjus, mille pärast üldse nendega tegeleda, eksole? Üritan seda meeles pidada, olgugi et ka mul on loomulikult kahju neist hobustest, kelle ratsanikel hoopis teistsugused eesmärgid ning vastuvõetamatud meetodid nendeni jõudmiseks.

Aga ma räägin beebidest seekord jälle. Neli 3-aastast ruuna anti mulle tegeleda; esimesel päeval hobustele koplisse järgi minnes õnnestus mul neist kätte saada üks. 25% ei ole vist päris hea tulemus. :D Hiljem muidugi vihjati ka, et see polnud päris juhuslik valik, et mulle 10st hobusest 3 kõige ebakindlamat/inimkartlikumat sattus - kuidagi on see siin juba kujunenud nii, et sellised hobused mulle antakse. Mul pole midagi selle vastu ka tegelikult, sest... minu kogemuste järgi just selliste hobustega kontakti leidmisel oled sa ühest hetkest alates järsku nende maailmanaba ja tugi ja turvaisik kõik üheskoos - ja kellele ei meeldiks see inimene hobuse jaoks olla? :)

Kutsusin P appi ja saime üheskoos neid kuhugi nurka blokeerides ühe hobuse veel kätte. Kuna selle jaoks läks tund ja natuke peale, siis me otsustasime ülejäänud kahest loobuda tol hetkel ja saime bossiga kokkuleppe, et nad hakkavad päeval söömas käima väikses tallis (kus on kaks suurt ühisboksi), nii et järgmine päev sain kitsastes põgenemisvõimaluseta tallitingimustes ülejäänud kahele ka päitsed pähe ja siis polnud neid enam raske kätte saada. Inimesest huvitatud on nad tegelikult kõik ja otsaesist lubasid juba algul enam-vähem sügada ka, aga kõrvade või kaela puutumine, samuti lihtsalt hobuse KÕRVAL seismine (ehk asjad, mida oleks vaja teha edukaks päitsete pähe panemiseks) olid välistatud.

Mis hobuste "püüdmist" puudutab, siis enne seda olin ma just väga rahul olnud oma selle suve edukusega - igapäevaselt olen ma käinud ju karjamaadelt sugumärasid talli toomas ja siis jälle tagasi viimas ning endagi suureks üllatuseks ei ole ma selle suve jooksul mitte ühtegi korda tühjade kätega karjamaalt tagasi tulnud. :P Varasemalt ikka mäletan, kuidas mõnda vana tarka varsaga mära (ilma varsata märad on miskipärast palju rohkem huvitatud inimesega suhtlemisest) käis viis erinevat inimest toomas, ja siis lõpuks läksime ikka kõik koos, et nad nööride-lintidega ühte karjamaanurka suruda, või mõnikord lasime võimalusel teised märad kõrvale karjamaale ja siis see üksik ei tahtnud üksik enam olla ning andis alla. Ei imesta ka, sest tallitulemine tähendab nende jaoks paremal juhul lihtsalt kiiret skännimist, aga halvemal juhul mitmepäevast boksivangistust piiratud kopliskäimise ajaga ja kes see ikka seda eelistaks vabalt sõpradega suurel karjamaal elamisele.

Aga nende märadega on natuke teisiti kui noorte hobustega - noored hobused on kartlikud, aga märad on lihtsalt väga targad ja iseteadlikud. Olen aru saanud, et nende puhul kehtib rohkem kui kellegi teise puhul see, et hobune peab sinu juurde tulema ja mitte vastupidi (kehtib siis nende teada-tuntud "raskestipüütavate" kohta; ülejäänutele võib muidugi samamoodi lihtsalt ligi kõndida ja päitsed pähe libistada). Niipea, kui see tark mära saab aru, et sul on plaan teda kinni püüda, siis on sinu võimalus selleks korraks läinud. :P Ma liigun tavaliselt alati temale kõige lähemal oleva teise hobuse suunas (ja loodan, et see teine hobune samasugune "põgenik" pole), sügan teda, söödan miskit nänni, mis kaasa võetud on, ja see meelitab tavaliselt kõrvalolijad ka kohale. Vähemalt siiani. Küllap varsti leidub mõni, kellega see meetod ka ei toimi.

Ja no teine asi on muidugi see - kehtib kõikide hobuste kohta - et millal iganes ma hobust karjamaalt tooma lähen, siis üritan teha kõik selleks, et see talle pigem positiivselt meelde jääks kui negatiivselt. Palju kiitmist, sügamisi, head süüa ja seda kõike ka siis, kui tegemist on keerulise hobusega ja sa kulutasid just pool tundi tema kättesaamiseks ja sul on kiire ja sa oled närvis ja hobune ei kõnni korralikult käekõrval ja sada muud muret. Kui sa ühelgi neist sajast lased ennast mõjutada ja peale päitsete pähe saamist või nööri külge panemist oma pahameelt hobuse peal välja elama hakkad (ei jõua kokku lugeda, kui palju kordi ma sellist asja näinud olen), siis võid kindel olla, et järgmine kord on tema kättesaamine veel keerulisem.

Kaldusin vist sellest noorte hobuste teemast nüüd küll kõrvale, nagu ikka kipub juhtuma. Aga ega ma kokkuvõttes ei tahtnudki muud öelda, et nad on vahvad ja tublid. :P Esimesel päeval tuletasid nad mulle meelde, kuiiii väsitav selliste vähetegeletud hobustega alustamine on.... ning alates teisest päevast tuletavad nad mulle iga kord meelde, kui õppimisvõimelised ja kiire arenguga nad on.

2 nädalaga on saanud umbusklikest beebidest mõnusad taskuloomad, kes trügivad üksteisevõidu selle nimel, kes esimesena boksist välja trenni võetakse.
SEE on see, mille pärast mina hobustega tegelen.

Wednesday, August 19, 2015

Elu on olnud viimasel ajal väga keeruline ja samas ka tihedalt tegemisi täis (viimase kahe kuu jooksul on mul olnud täpselt üks vaba päev), mistõttu on ka blogimine päris unarusse jäänud. Kõigest ei jaksa ega oskagi tagantjärgi rääkida, aga midagi võiks ju hobustest ikkagi kirjutada.

Zynergie kohta ei leia ma piisavalt kiidusõnu, sest kuskil on tal mingi lambike põlema läinud - või äkki hoopis minul, kes teab? - igatahes on koostöö nende suvenädalate jooksul suure hüppe ülesmäge teinud ja esimest korda üle pika aja tunnen jälle, et kõik läheb täpselt õiges suunas. Zinyga on ju väiksest peale väike "pinge" peal olnud, sest tahtsin temaga jätta tegemata kõik need vead, mida Albatross välja kannatama pidi, ja oma kõikide aastate tarkused kokku võtma, et temast võimalikult tore hobune kasvaks. Ideaalid on toredad küll ning kuigi tema saduldamine läks hoolimata Ziny kärsitust iseloomust väga lihtsalt, siis edaspidi hiilis ikka ratsastuse (ja ka mõne muu) koha pealt sisse probleeme, mida ma oma pingutustest hoolimata vältida ei osanud. Aga nüüd äkki on need senised probleemid kuidagi iseenesest lahenema hakanud ja mul on temaga ratsutades superhäid hetki olnud.

Eelmine kord postitatud video annab hea ülevaate tema praegusest tasemest - tookord oli selline üsna keskmine trenn, veidi võib-olla sai kiirustades tehtud ja esimestes traavides pole päris nii palju stabiilsust kui mõnel paremal päeval. Tjah - mingist "tasemest" selles videos tundub muidugi naljakas rääkida, kuna muud me ju seal ei tee, kui ainult kolme allüüri mõlemas suunas, aga just liikumiste üldise kvaliteedi mõttes ongi minu meelest edasiminek toiminud. Natuke harjutame ka sääre eest astumist ja kontragaloppi, aga mitte veel videojäädvustuse tasemel. :P

Galopis on vist kõige suurem edasiminek - ma tõesti ei tea, mis juhtus, aga ühel päeval Z otsustas, et ta suudab nüüdsest ennast galopis ilma probleemideta tasakaalustada ja kanda, vajadusel 10 meetriseid volte teha ja nagu öeldud, isegi kontragalopi võtsime käsile. 3-aastasena kordel oli tal kohutaaaaav galopp - kiirustav, erutumise tõttu (ta läks alati kordel kiiremaid allüüre tehes väga erksasse meeleseisundisse) ilma korraliku taktita, seljast nõgus jne. 4-selt sadulas galoppi tehes sai rütmi heaks ja tempo veidi rohkem kontrolli alla, aga siiski kippusid sammud kiiremaks ning Ziny pingesse ja kõveraks minema. Ja siis nüüd järsku jookseb ta ilusasti enda alla, rahulikus tempos ja hea rütmiga galoppi, mida on võimalik väikeste sammude kaupa ka kokku võtta ja edasi sõita ning täitsa arvestatava suurusega pöördeid/volte teha. Väga mõnus! :)


Traavis on suurim edasiminek ka vist see, et tempo on paremini kontrolli all. Nüüd julgen juba vahepeal häästi ettevaatlikult talt samme pikemaks küsida ja kohati täitsa reageerib - eelmine suvi pidin suuremas osas trennidest tegelema sellega, et ta rahulikuks saada ning kuigi ta tegelikult oleks juba tol ajal kindlasti rohkem erinevaid "ülesandeid" trennis tahtnud ehk nt sammupikkuse ja tempomuutuseid, siis edasi sõitmine viis peaaegu alati kiirustamise ja kramplikuseni, nii et tol ajal ma sellega väga palju ei töötanud.
Samuti on vasaku ja parema poole erinevus oluliselt vähenenud - alguses oli suunamuutust tehes selline tunne, nagu oleks uue hobuse selga istunud, sest liikumine oli teises suunas hoopis teistsugune + loomulikult oli raskem painutada jms, siis nüüd on mõlemad pooled ühtlustuma hakanud. Jaa, endiselt ta vahel "unustab", et vasakut pidi on ka võimalik ennast korrektselt asetada, aga see vajab korraks meeldetuletamist ja siis toimib jälle, nii et... tundub, et see polegi talle füüsiliselt nii väga raske, aga ilmselt on tal ka automaatsed harjumused keha kasutamise mõttes üsna sügavale sisse süübinud ja läheb aega, enne kui neist päris lahti saab.

Samm.. noh, samm on ja jääb ilmselt alati kõige keerulisemaks. Kui ta mul käekõrval kõnnib, siis on suuteline ilusat ja pikka sammu tegema, aga seljast hakkab tal see pea ja kael väga lihtsalt üles-alla kõikuma (nii ratsmekontaktiga kui ilma, ning nii kiirema kui aeglasema tempo juures), ja võtab sammupikkust ka lühemaks muidugi kohe. Hetkel ma väga sellega midagi pihta hakata ei oska, aga... äkki see laheneb ka üks hetk iseenesest? Haha, mul on üsna asjalikud plaanid hobuse treeningu koha pealt eksole, ootan ja vaatan, kas asi hakkab toimima ilma minu sekkumiseta. :P Aga no - ausõna, paljud mured lahenevadki iseenesest ilma konkreetselt probleemiga tegelemata, kui lihtsalt õiges suunas ja rahulikult püüda hobust edasi treenida.

Hobusega võrreldes  palju enam probleeme on mul muidugi iseendaga, nagu ikka - ja need on ka need, millest on keerulisem lahti saada. Aga et mitte postitust 10 lk pikkuseks venitada, siis ma neist detailselt praegu kirjutama ei hakka. Video on igatahes superhea asi analüüsimiseks ja õppimiseks, nii et võtsin eesmärgiks nüüdsest kindlasti püüda kedagi tihedamini enda trenne filmima meelitada. 5 minutist korraga juba piisab täiesti, et mingi ülevaade saada ja uued põhilised eesmärgid paika panna, millega esmajoones tegeleda vaja on.


AGA... nagu ma mainisin, siis elu on keeruline ja otseloomulikult ei saa kogu see asi nii lilleline olla nagu äsja kirjeldatud. Kuigi otsus Ziny müümise või mittemüümise kohta sai praegu edasilükatud ja sellega ajutiselt üks väääga raske kivi südamelt ära veeratud, siis nüüd hakkas Z lonkama. Teatud põhjustel on mul selle lonke osas ausalt öeldes veidi halb eelaimdus (võib olla seotud ka asjaoluga, et mul on Eestis krooniliselt lonkav Albatross ja olen üsna tundlik selle teema suhtes), aga loomulikult loodan, et ta sai lihtsalt mõnelt koplikaaslaselt nätaka või on jala välja väänanud vms. Homme ilmselt vaatan, kuidas olukord on, ja kui endiselt lonkab, siis peab kuskilt otsast proovima hakata põhjust välja selgitama, sest niisama jalga vaadates-katsudes pole miskit aru saada.

Muid hobuseid on mul ka natuke sõita, nagu ikka... nende seas seekord ka Ziny issi, kes jälle Firfodis tagasi on. Kunagi aastaid tagasi sõitsin temaga ja ei saanud üldse hästi hakkama, sest peale on mul kogu aeg isu olnud uuesti proovida, sest oma arust ma ratsutan ikka natuke paremini nüüd kui... ca 4 aastat tagasi? Ja no tuleb välja küll paremini. :) Ta on ka hästi energilise olekuga ja seetõttu kipub käes veidi minu maitsele tihtipeale liiga raskeks minema, aga sellega siis kõige rohkem tegelemegi. Pean harjutama ALATI esimese märguande istakuga tegema ja alles siis ratset kasutama ning mitte langema mingisse tirimisvõitluse lõksu, kuigi kui hobune lihtsalt suure sammuga edasi vuhib, siis on see vahel küllaltki suur väljakutse. Aga parematel hetkedel on muidugi supertunne, galopiküljendused on mu lemmikharjutus temaga, sest... kui need hobusele nii lihtsad on, siis tekib endalgi tunne nagu oskaks midagi. :D Üldiselt on ta ikkagi vahva ja tublisti käitunud ka, hoolimata sellest, et hetkel käib veel tihe paaritushooaeg ja trennidega vaheldumisi tegeleb ta ka selle tööga igal nädalal 3-4 korda.

Lisaks ratsutamisele teen natuke maatööd ka, ja selle jaoks on mulle seekord GP hobune eraldatud. :D Privileeg missugune. Tegelikult on tegemist meie talli täkuga, kelle võistluskarjäär tänu Taani teada-tuntud skandaalsetele ratsasportlaste "heale tööle" läbi on, aga... me mõtlesime, et maatöö võiks talle kasulik olla. Kuna tal kogu tugielundkond nagu füüsiliselt peaks töötama ja probleemiks on närvikahjustus, siis... tasub võib-olla proovida? On ju küll ja veel mingi õnnetuse tagajärjel osaliselt halvatud inimesi, kes pika füsioteraapia ja harjutamise tagajärjel hämmastavaid edusamme teevad, nii et teoorias võiks see ka hobustega toimida. Ja noh, ega me just nullist ei alusta enam, täkk suudab ilma probleemideta kõigis kolmes allüüris liikuda, lihtsalt teatud spetsiifilisi liigutusi tehes ei ole tagajalad nii hästi kordineeritud kui tervel hobusel. Mul on juba igasuguseid kavaletiharjutusi ja muid mõtteid peas ja kuigi ega tegelikult suurt midagi loota ei tohi, siis... katsetada võib ju ikka. Ja no pealegi oskab ta käekõrval imehästi piafeed teha, nii et kui muud kasu pole, siis ma vähemalt saan seda nautida ja kujutada ette, kuidas minu hobused ka seda tulevikus oskama hakkavad. :D

Mul oli küll idee koolisõidumaailma ja meistrivõistluste jms teemal ka midagi kirjutada, kuna see tundub nii ääretult populaarne hetkel olevat, aga... ei viitsi rohkem hetkel kirjutada ja ega mul võib-olla midagi uut ja huvitavat selle äraleierdatud teema kohta öelda olekski. Või siis mõtlen veel natuke ja kirjutan hiljem. Korralikelt koolisõidufännidelt ma saaks nagunii peapesu selle eest, et ma eelmine nädal Aachenist läbi sõitsin ilma meistrikatele jalga tõstmata :D, aga ma usun, et FEI-tv pakkus oluliselt asjalikumat pilti olukorrast kui kohapeal kilomeetri kauguselt binokliga koolisõiduplatsi otsides (sest pildi järgi tundusid pealtvaatajad areenist umbes täpselt nii kaugel olevat). Ega ma õige fänn pole nii või teisiti, sest võistluskoolisõidu eesmärgid, hindamised, treeningmeetodid ja muu asjaajamine lähevad endiselt ikka kohati väga suure ringiga minu arusaamistest mööda. Mis ei tähenda muidugi, et ma häid ratsutajaid või hobuseid ei tunnustaks - mul on väga hea meel näha, et neid ikka leidub ka mustade lammaste kõrval. :)

Thursday, August 6, 2015

Pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna, mis siis veel videost rääkida, eksole? Ehk siis ma ei hakka siia hetkel romaani kirjutama, võib-olla järgmine kord teen väikse tagasivaate.

Tubli Ziny, kes on selle aasta aasta jooksul kokku peaaegu kolm nädalat trenni teinud:


Thursday, July 16, 2015

Flyinge

Viimastest nädalatest mul laiemale lugejaskonnale mingit hullupööra huvitavat kokkuvõtet teha ei ole, sest olen selle aja veetnud Flyinge breeding stationis ja otseselt ratsutamisega või hobustega treenimise mõttes eriti kokku puutunud ei ole. Endale mulle muidugi on need nädalad huvitavad ja superkasulikud olnud, olen kindlasti tuleviku tarbeks palju teadmisi juurde saanud ja kogemus jälle omaette.

Pealelõunane ravimiring

Heh, nende süstimistega kusjuures on väga naljakas lugu - hobused tajuvad inimesi kohati ikka paremini vist kui me arvame. Kui ma lähen hobust boksist välja võtma, siis ootavad nad rõõmsalt ukse ees vastas; kui ma lähen hobust süstima (ja süstal ei ole mitte käes, vaid taskusse peidetud), siis keeravad nad tihtipeale minu poole oma taguotsa ja meelsamini ei lasekski endale päitseidki pähe panna. Mille järgi nad aru saavad, mis mul plaanis on? - pole õrna aimugi. Aga üldiselt ma pean neid kiitma, sest selle lugematu hulga hobuste seas, kes siit viimaste nädalatega läbi on käinud, pole mitte ühtegi olnud, kes süstimisest mingi draama teeks. Jah, mõnele ei meeldi, aga siis nad tõmbavad omal kaela jäigaks, võib-olla siplevad natuke, ja see on kõik. Ning mõned neist saavad siin veedetud aja jooksul ikka PALJU süste. Nii et kust need hullumeelsed hobud tulevad, kes veterinaari või süstalt nähes mööda boksiseina lakke ronivad - ma ei kujuta ette, ju seal on ikka inimeste poolt kunagi millegagi üle pingutatud (ja noh, muidugi alati leidub erandeid, kes... ongi väheke imelikena sündinud :D).

Flyinge iseenesest on muidugi täitsa erakordne koht, sest noh... siitkandist on raske leida inimest, kes hobustega ei tegele. Sõiduplatsid, krossirajad, galopirada, 4 maneeži, ca 10 talli, ja kõik teeääred muudkui kopleid ja hobuseid täis. Praegu on siin tegelikult isegi üsna rahulik, kuna õpilased, kes siin kõike hobustega seonduvat õppimas käivad, on ju samamoodi suvevaheajale läinud. Igal nädalavahetusel on siiski erinevad üritused: oli araabia hobuste näitus, oli rahvusvaheline voltižeerimisevõistlus (mida ma endagi imestuseks täitsa vaadata viitsisin natuke, sest ma polegi varem näinud voltižeerimist kõrgemal tasemel kui nende paari eesti ratsakooli laste etteaste kunagi Horse Show'l); nüüd see nädalavahetus on kolmevõistlus, mille krossitakistused näevad ikka päris hirmuäratavad välja - aga kuna ma homme juba lahkun, siis õnnestus mul sellest võistlusest ainult esimest osa ehk koolisõitu veidi jälgida. Peab tunnistama, et ma olen tegelikult viimasel ajal igasuguste võistluste suhtes kuidagi... ükskõikseks muutunud. Isegi sellel ei ole viitsinud eriti silma peal hoida, mis suures koolisõidumaailmas toimub, sest noh... olen vist rohkem huvitatud sellest, kuidas mul enda hobustega kulgeb? Siiski, siiski, kui midagi huvitavat ära märkida, siis Adrenalin pääses see aasta Verdenisse taanlasi 6-aastaste klassis esindama, nii et siis vähemalt tean, kellele pöialt hoida. :)

Mina olen suurema osa ajast siin sugumärade, beebivarssade ja täkkude seltsis veetnud. Natukene paneb imestama küll, kui mõni harrastushobuseomanik ca 10 tonni selle alla paneb, et oma 25-aastasest keskpärasest märast Totilase varssa saada (ebaõnnestunult, sest mära on vana ja pole ammu poeginud), aga noh - klient on ju kuningas, mis seal ikka. Kui mul hullumeelselt palju raha oleks, siis võib-olla teeksin samasuguseid otsuseid.

Albatrossil läheb kuuldatavasti suurepäraselt, saab oma väikse poistekarjaga ülihästi läbi ja pidi väga eeskujulikult väikseid jõmpsikaid kantseldama. Nagu ikka - veidi kurb, et ta minust jälle nii kaugel elab - aga tean, et ta on kõige paremates kätes ja kui A on õnnelik, siis olen ma ka igati rahul.

Albsu uus pere :)
Ja homme saab jälle väikse Ziny nägu näha, kui ma üle 6 kuu tema koplisse ilmun - teda teades olen ma 100% kindel, et ta tunneb mu ära ja on rõõmus, et lõpuks ometi keegi temaga jälle tegeleb vahelduseks. Olen väga kahevahel, mida temaga nüüd edasi teha, aga eks järgnevate kuude jooksul peaks see ka vaikselt selguma - või noh, ma pean lihtsalt otsusele jõudma. Keegi ei ole huvitatud ühe koolisõidusuunalise mära rentimisest (ratsutamiseks või nt aretuseks) mõneks ajaks, et ma ta Eesti tuua saaks ja mul kauem lõplikuks otsuseks aega oleks? :P Ta on energiline ja elav, samas ratsutamiseks igati ohutu, käigud on üle harju keskmise, ja sugupuu ka asjalik - ainuke miinus (minu jaoks) on see, et ta kõrgusesse kasvamise veidi varem järgi jättis, kui plaanitud oli.

Loodan igatahes Zinyga nüüd natuke toredalt aega veeta ja ehk saab seekord veidi trenni ka teha, talvel rikkus mu järjekordne rangluutrauma selle plaani ära ju. Ja siis selgub, mis edasi saab - võib juhtuda, et mul tuleb isegi täitsa uut ja põnevat blogimismaterjali ühel hetkel, kui mõni plaan teoks saab. Plaanidel on samas komme muutuda, nii et... you never know. :)

Friday, June 19, 2015

Minul on igatahes väga põnev suve algus olnud ja tõenäoliselt jätkub põnevalt ka edaspidi, kuigi kõik plaanid pole veel selged. See pole küll otseselt hobustega seotud (kaudselt küll ja üsna palju), aga sain lõpuks oma kooli lõpetatud peale 6 pikka aastat! Nii et järgmine aasta saan Albatrossi vaktsiini oma allkirja ja templiga passi kanda - see peaks ju olema küll 6 aastat ajakulu väärt, eksju. ;)

Albatrossiga midagi põnevat väga ei ole ette võtnud, aga tegelemist ta on viimasel ajal täie rinnaga nautinud ja jep - lisaks koplis vastutulemisele on mu maailmaparim hobune mõned korrad minu tervituseks lausa paar sõna lausunud. Poleks iial uskunud, et A nii suhtlejaks kunagi hakkab. Igatahes - usun, et Kurtnas oli tal praeguseni täitsa tore elu ja mitmeid sõpru, aga iga asi saab ükskord otsa ja erinevatel põhjustel võtsime me nüüd ette ühe kolimise pisemasse talli.

Transportimise pärast olin taaskord pärispäris mures nagu ikka, aga kuna me viimastel aegadel oleme siin seda treikuasja natuke harjutanud ja A on ju imetubli, siis läks reisimine kenasti. Treilerisse sisse jalutas väga tublisti, aga kuna ta on lihtsalt niiii suure kerega, siis esimesed kaks korda, kui ta rinnaga päris esipuu vastu ei läinud, jäi tagumik ikka 10 cm liiga kaugele välja ja mingit tagant surkimist (välja arvatud väike märguanne lohakile jäänud jala järgi tõmbamise eesmärgil) A ei kannata. Aga polnud probleemi - tagurdasime välja, läksime uuesti ja kolmandal korral siis vaatasin, et  saan ka tagumise puu kinni mahutatud. Eks temaga nii olegi - kas saame paari minutiga hakkama või ei saa üldse mitte. :) Seekord siis esimene variant õnneks.

Uues kodus on ta nüüd täitsa poistekambas, pisikeste täkuhakatistega koos ja saavad hästi hakkama. Üks täiskasvanud ruun, kellele A nii väga esialgu ei meeldinud, läks praegu mõneks ajaks teise koplisse,  seega hetkel on rahu majas ja eks näis, keda ja millal nende väiksesse karja uuesti juurde lisatakse. Üldiselt on ta superhüper rahulik olnud peale tallivahetust (esialgu tundus korraks isegi liiiiiga rahulik, aga oletan, et oli lihtsalt veidi väsinud), uue talli ümbruses ringi kolades kohati puristas, aga midagi tegelikult ei kartnud ja on igati mõistlikult käitunud. K teeb jooksvalt kogu aeg väikest fotoreportaaži ka mulle, kui ma ise eemal olen, nii et tuju on hea ja süda rahul - usun et tema eest hoolitsetakse väga hästi. :)

Pildid on jällegi Kersti tehtud: esimene Kurtnas ja teine juba uues kodus.



Ratsutamistrenni olen ka peaaegu igapäevaselt saanud ja no ei jõua ära hõisata, kui vahva see on. Tunnen, kuidas uute hobustega on jõudnud juba mingi kontakt tekkida, tekib omavaheline arusaamine ja harjutused sujuvad iga korraga järjest paremini. Täitsa uskumatu, et nt õlad sees ja traversit on ka võimalik nii teha, et sa ei mõtle enam sajale erinevale asjale, millise käe ja millise jalaga sa kuskilt nüüd sudima pead, vaid reaalselt nagu... keerad enda keha lihtsalt nii nagu sa ise tahaks rajal edasi liikuda ja hobune sätibki ennast sinu järgi õigesse asendisse. Minu jaoks väga uus tunne - olen seda kogenud küll lihtsamate asjadega nagu keeramine/pööramine, edasisõitmine/kokkuvõtmine, aga enne kui ise proovinud polnud, tundus ikka natuke võimatu, et ka raskemaid harjutusi sooritades see võimalik saaks olla. ;) Vasakut pidi travers on endiselt ja alati kõige keerulisem osa, aga praeguseks on endal juba naaatuke lihtsam seal seljas ennast paigutada ja vasak jalg säilitab ka siiski mingi reaktsioonivõime, mitte ei jää kasutult ripnema hobuse küljest eemal. Veidi liigne välimisele istmikuluule toetumine on nende traversite juures siiski endiselt põhiline viga ja nõuab rohkem aega, et ma seda parandada suudaks - aga algust ja praegust võrreldes tunnen küll suurt edasiminekut.

Samuti oli ülilahe kogemus üks päev galoppi sõites - minu kahest põhilisest "õppehobusest" nooremal on üsna suur galopp ja selle kokkuvõtmine on tema jaoks (vähemalt minuga sadulas) üsna keeruline olnud. Seega galopi koondamine on senini välja näinud niimoodi:
- annan säärtega veidi impulssi juurde
- selle peale läheb hobune hoogsamalt edasi või teeb sammu pikemaks
- hetk hiljem teen mina poolpeatuse, andes märku, et ma ei tahtnud sammu pikemaks, vaid rohkem enda alla lihtsalt
- kordan poolpeatust paar korda, kuni saan selle ennist tekitatud energia kontrolli alla
- naudin neid paari fuleed, mis ta veidi koondatumalt jookseb, enne kui jälle liiga ära vajub ja kogu asja algusest peale jälle kordama peab.
Aga nüüd viimane kord äkitselt oli nii, et istusin ise võimalikult sügavalt sadulas, andsin säärtega kergelt märku ja tadaa - tekitatud impulss läks otsemaid vaid tagajalgadesse, mis tuntavalt rohkem raskust sel hetkel kanda võtsid ja eest jäi hobune ülikergeks ning tegi ennast kõrgemaks. Superlahe tunne! :) Võttis küll kümneid või sadu kordusi mitmete trennide jooksul, et talle arusaadavaks teha, mida ma soovin, aga viis tulemuseni.

Vanema ja kogenumad ruunaga olen palju jalavahetusi harjutanud ja seda maailma olen ka nüüd nende nädalate jooksul hoopis teistmoodi vaatama hakanud. Kui esialgu oli eesmärgiks saada puhas jalavahetus õigeaegselt minu märguande peale (mitte hiljem), siis praeguseks on juba kümme uut ja väiksemat detaili nende jalavahetuste juures, mida silmas pean pidama ja mida paremaks veel saada võiks:
- et hobune oleks enne ja peale jalavahetust ilusasti sirge - mul kipub kas jalavahetust ennetades või peale seda ühele või teisele poole sirgest liinist vajuma
- et galopp enne ja peale jalavahetust oleks koondatud, aga endiselt aktiivne (mitte aeglane!)
- et jalavahetuse fulee oleks sama pikk teiste galopifuleedega - ei tohi jalavahetuse ajal mingit lühemat sammu teha, aga ka mitte suure hooga edasi hüpata
- et hobune jääks pehmeks ja ümaraks - no see on iseenesest nagu suht basic, aga see ruun kipub kergesti ennast veidi pingesse tõmbama ja võib raskemates kohtades üle ratsme tikkuda
- jalavahetus peab toimuma minu märguandest JÄRGMISEL fuleel, mitte samal. Jah, enamasti on jalavahetustel probleemiks pigem hiljaks jäämine, aga mul kipub hobune üsna entusiastlikuks minema ja ise neid mingil hetkel pakkuma hakkama. Nüüd olen selle küll enam-vähem kontrolli alla saanud, et kui ma konkreetselt palun ühest jalast galoppi jätkata, siis ta päris isehakatuslikult ei tee vahetust, aga seda on küll veel ette juhtunud, et ta hulllllult tahaks teha juba ja ma siis ühel hetkel nö lõpetan nt vasakust jalast galopi sõitmise ja selle peale juba tema vahetab oma jalgu samal ajal, kui mina alles enda istakut ja märguandeid vahetan. See oli alguses väga hea tunne - no täpselt seesama, et piisab ainult mõtlemisest ja hobune juba reageerib, aga tegelikult nende jalavahetustega peaks koolisõiduhobune (takistussõitjatega veidi teine lugu ilmselt) ikka konkreetse märguande ära ootama korralikult ja alles peale seda jalavahetuse sooritama - sest kuidas muidu oleks võimalik tulevikus jalavahetuste seeriaid sooritada.
Nii et korraks lihtsaks muutunud harjutusest on kiiresti jälle saanud palju tähelepanu ja keskendumist nõudev asi.

Need galopp-samm üleminekud on aga ikkagi see koht, millega ma päääris rahul veel ei saa olla. Kui ma ilusasti ette valmistan hobust, siis ta keskendub küll ja vastab hästi - aga ikka peaaegu iga kord on selline tunne, et midagi jäi natuke sellest päris ÕIGEST siiski puudu. Kas teeb sammule ülemineku liiga järsult, nii et esimestes sammudes ei ole üldse impulssi; või kui ma niiii konkreetselt ei tee märguannet, siis tuleb ikka üksik traavisamm vahele; või on liikumise osa täitsa ok, aga hea ja ühtlane kontakt kaob eest ära; või jääb õlast välja vajuma sammus, sest ma veidi liigse ülepainutusega üritan teda "ümarana" hoida - mis on tegelikult probleemist kõrvale hiilimine. Ju ma ikkagi ise mingil hetkel annan segaseid märguandeid - hobused reageerivad väga hästi istakumuutustele ja mul on tunne, et ehk mu istak pole veel selliste rohkem tähelepanu nõudvate harjutuste juures piisavalt stabiilne ja teeb asja hobuse jaoks segasemaks.

Beebimära läks puhkama.
Beebiruun on olnud hästitubli, teeme lahtiselt veidi sammu-traavi-galoppi ja läheb ka kohe puhkama.
Beebitäkk ehk Napsik on teinud trenni paar korda nädalas - viimane kord hüppasime veidi ja ülivahva oli. :) Mõned eksimused nagu noorel hobusel (ja minu tasemel takistussõitjal, kes tegelikult vb ei peaks nii noortega hüppama :D) ikka, aga igati aus ja püüdlik ja seljas on supermõnus tunne. Kui samm tuleb sinna, kuhu ma eeldan, siis ka suurema hüppe korral, kus turi tõesti tõuseb kõrgele ja tõukes on palju jõudu, tundis isegi minusugune harrastaja ennast seal seljas mugavalt ja tasakaalus olevat, polnud mingit sadulast lahtiviskamist ega midagi. Väga tore kogemus. Ainult Quicky ja Napsikuga olen ma ennast hüpates nii hästi tundnud (ja need mõlemad hobused kusjuures on ju sadulas väga vähe hüpanud - ju see "hea tunne" on ikka suuresti geneetilise taustaga neil).
Ja Vicky, kes kaskadööridele saadeti, on vist peale paari nädalat regulaarset pukitamist ka enam-vähem ratsutamiskõlblikuks muutunud. :) Mul pole muud kui hea meel, et mõned inimesed suudavad ka sellised hobused raskest perioodist läbi vedada, ja usun endiselt, et ta ei jää igavesti mingiks rodeopulliks, vaid mõistus jõuab üks päev koju (kui ta piisavalt harjunud on ratsanikuga) ja edasi on jälle ehk lihtsam. :)

Nii palju hobustest. Mina reisin kohe jälle Eestist ära, alustan seekord Rootsimaast ja eks siis näis, kuhu teed edasi viivad. Küllap blogin ikka, kui mul midagi asjalikku kirjutada on.

Friday, June 5, 2015

Et kogu ring täis saaks, siis nüüd see postitus tuleb neist "poole kohaga" hobustest, keda eelmine kord mainisin - ainult et nad on praeguseks juba täitsa täiskohaga. ;)

Nimelt leidsin omale mõni aeg tagasi mitte väga kaugel kodust võimaluse lisaks noorukitele natuke ratsutada ja trenni saada pisut (või noh - tegelikult üsna palju) suuremate kogemustega hobustega - ja mul on selle üle niiii hea meel. See motivatsioonipuudus, mis mind vahepeal päris tugevasti tabas, on praeguseks jälle peitu pugenud, ja väga ootan igapäevaseid talliskäimisi. Ja noh - seetõttu on mul lõpuks ometi ka midagi huvitavamat analüüsida, kui tavaliseks kujunenud "hakkas natuke lõdvestuma", "peaaegu painutab juba vasakule poole ka" ja "on täitsa võimalik juba ühtlast ratsmekontakti säilitada". Et mitte vale muljet jätta, siis mulle endiselt väga meeldib noorte hobustega tegeleda, aga selleks, et mul nendega oleks mingist punktist kergem edasi liikuda, peab ise ka ikkagi kuskilt otsast edasi arenema.

Aga kui nüüd konkreetsemalt midagi kirja panna, siis...

Palju oleme harjutanud külgliikumisi - natuke sääre eest astumisi ja hästi palju palju õlad sees, traversi, küljendamise harjutusi. Positiivne on see, et üldjoontes on need harjutused kõikide hobustega välja tulnud (kuigi palju on muidugi lihvimist vaja) - ehk ma annan neile ilmselt enam-vähem õigeid märguandeid ja hobused saavad minust aru küll. Teisest küljest aga tunnen, KUI palju lihtsam on mul selliste hobustega neid harjutusi sooritada võrreldes nende mõnedega, kellele ma ise vaikselt olen külgliikumiste algeid õpetanud. Minul pikemat aega sõita olnud hobused on ikka sääre eest astumist ja õlad sees liikumist, mõningal määral ka traversit harjutanud ja teinud küll, aga praegu tuleb mulle uuesti meelde, et nendega oli iga selline sooritus ikka suur pusimine ja pidin alati üsna palju vaeva nägema, et see üks pikk sirge korralikult õige painde, hoiakuga ja õiges jäljes läbi sõita. Nii et arenguruumi selles osas on väga palju ja loodan, et kui endale veidi parema tunnetuse kätte saan nende sooritamisel, siis õnnestuks mul edaspidi äkki ka uutele hobustele selliseid asju paremini selgeks teha.

Aga kui see nüüd kõrvale jätta, et ÜLDJOONTES saame harjutustega hakkama, siis tegelikult pisiasju ja -vigu tuleb ikka väga palju välja. Esiteks avastasin, et külgliikumistel on ikka ülimalt lihtne ennast kehast kõveraks ajada, ja kui ma varem olen palju oma isehakanud vasaku käega hädas olnud, siis nüüd tundub suurem probleem hoopis puusast all pool olevat. Ehk - kui ma paremale poole hobust painutan (ükskõik, kas õlad sees või traversit tehes), siis suudan ennast enam-vähem paigas hoida, aga vasakut pidi sõites lükkan KOGU aeg kogu keharaskuse välimisele ehk paremale istmikupoolele ja vasak kehapool nö "vajub kokku". See omakorda toob kaasa selle, et ma ei suuda vasakut säärt ka enam normaalselt kasutada, see tõmbub mingisse imelikku asendisse suunaga ülespoole ja no tundub füüsiliselt lihtsalt võimatu seda jalga uuesti pikaks sirutada ja õigesse kohta vastu hobuse külge viia. Kuna kõik on ikka nõiaringis, siis loomulikult ei jää sellise segapudru juures ka need käed alati päris heasse asendisse - aga neid vähemalt olen suuteline korrigeerima, kui sellesse süvenen. Nii et väga keeruline, aga samal ajal väga huvitav ka; ja kuigi pool tundi (õnneks ikka väikeste pausidega vahepeal) suure liikumisega hobuse seljas täisistakut teha on minu jaoks hetkel ikka päris võhmale ajav (sest noh, 3-4 aastastega üldiselt täisistakut niimoodi pikkade juppide kaupa ei vuhi), siis üritan iga kord siiski oma viimased jõuvarud välja pigistada, sest niiiiiiii tahaks ju paremini osata ja peab praegu neid vahvaid trenne võimalikult ära kasutama.

Siis samm-galopp-samm üleminekud kuuluvad ka hetkel mu lemmikharjutuste hulka. Ok, samm-galopp ei ole mingi ülemõistuse keeruline asi ja seda on isegi minu hobused täitsa edukalt teinud (noh, praktiliselt kõik mõnda aega treeningus olnud ja galopitõstet jagavad hobused saavad enamasti sellega hakkama ju), kuigi, kuigi - ka seal on ikka kvaliteedi koha pealt üleminekul ja üleminekul suur vahe sees. Aga see teine osa ehk galopp-samm on mulle isiklikult alati peavalu tekitanud ja taaskord - õpetada hobune galopist ilma ühtegi traavisammu vahele tegemata sammu jääma ei ole sugugi võimatu, aga teha seda nii, et ta sealjuures esiotsale ei kukuks, igatpidi pehmeks ja lõdvestunuks jääks, SIRGE oleks ja esimesest sammust alates aktiivselt enda alla astuks - noh, see on minu jaoks küll peaaegu et raketiteadus juba. :D Selle harjutusega on praegu täpselt sama lugu mis eelkirjeldatutega - hobused saavad aru küll väga hästi, mida ma neilt nõuan (st neil ei ole kahtlust, et kas nad äkki peaks sammu asemel traavi jääma või hoopis koondgalopis nt jätkama), aga detailid vajavad veel kõvasti lihvimist ja selliseid üleminekuid, millega päris rahul olen, on vaid üksikuid ette tulnud.

Galopiga on see tore asi ka, et ma ju ei oska seal üldse istuda. :( Pole kunagi osanud ja kes teab, äkki ei hakkagi kunagi, aga... ma veel päris lootust ei kaota. Muidugi mulle on varem öeldud ka, et õlad peaks tahapoole jääma ja jalg paigal olema (säär kipub mul edasi-tagasi liikuma galopis), aga alles nüüd sain täpsemalt aru sellest, mis mind ennastki videosid vaadates kõige rohkem häirib ja millest need eelnimetatud probleemid tulevad - püüdes hobuse liikumisega kaasa minna, olen kere keskosast ikkagi kuidagi sült liiga ja no harrastan seal peaaegu et mingit kõhutantsu vahepeal :D tundub nii. Kõige kehvem on see, et mul on endal galopis alati väga mugav ja tore istuda, (erinevalt nt täisistakus traavides, kus valesti istudes on ikka vääääääga ebameeldivalt künklik tunne), nii et raske on a) endale meelde tuletada, et istaku peale mõelda; ja b) ainult tunnetamise abil aru saada, millal asi paremaks läheb. Nüüd kui ma olen rohkem selle peale mõelnud, üritanud ennast ülakehast sirgemaks lükata ja kere rohkem paigal hoida, siis arvake, mis juhtub - hobused jäävad galopist traavile. :P No ilmselgelt, sest... kui liikumisega kaasaminemine lõpetada ja hobuse galopirütmi blokeerida, siis ongi hobuse poolt õige vastus traavile jääda ju (mina püüan oma hobuseid nii õpetada ja paljud teised ka muidugi). Seega ma ei saa vist ikka päris täpselt pihta, mispidi see puus täpselt liikuma peab - sest kui liigutan, siis see on liigne, ja kui püüan rohkem paigal hoida, siis ei ole jällegi piisavalt kaasaminemist. Teeb küll natuke kurvaks kui 10 aasta ratsutamise peale pole õpinud galoppi sõitma, aga noh... jällegi - hetkel mul on vähemalt suur isu püüda seda pisikeste sammude kaupa parandada. Äkki õnnestub mõnevõrra?

Ühesõnaga olen oma ratsutamise juures (taas)avastanud mitmeid vigu ja probleeme, aga samas on trennides vahel ka superhäid hetki, millest jääb kohe kauaks hea tunne sisse. Ülejäänud aeg kulub siis selle hea tunde tagaotsimisele jälle - aga kui vähemalt tead, mida otsid, siis see on juba pool võitu ju!

Tuesday, May 26, 2015

Noored ja veel nooremad

Pidin ju teistest hobustest ja tegemistest ka kirjutama, eks.

Minu "põhiratsuks" on hetkel jäänud... vaevu 3-aastane täkuhakatis. :D Ehk siis väga tõsist trennitamist mul tegelikult viimasel ajal ilmselgelt olnud pole. Aga Ninety-Nine aka Napsik on igati tubli, käis oma testil ära (ja sai isegi litsentsi selleks aastaks - nii et leiab suvel igavuse peletamiseks äkki mõne märagi külla, kes teab), natuke puhkas ja nüüd käib niimoodi paar korda nädalas kergelt sadulas, olenevalt sellest, palju mul aega on.

Selline poiss ongi. Usun, et läheb veel jupi ilusamaks, kui suuremaks kasvab ja tublisti trenni teeb.
Kersti pilt
Esialgu mul käisid need tema varajasemad pukirallid ikka iga kord enne selgaronimist silme eest läbi, aga tegelikult on ta ratsutamise suhtes küll algusest peale üsna 100% taltsas olnud, nii et pole mingit probleemi peale 3-4 puhkepäeva hobune saduldada ja paarikümneks minutiks selga ronida, et kerge trenn teha. Kui ta alguses oli hästi kõver igatpidi ja suht kramplik liikumiselt, siis praeguseks on edasiminekut juba tublisti tunda. Galoppi oleme vähe teinud ja seal ikka tuleb ette igasugu vajumist, aga traaviga olen rahul - arvestades, et see on kindlasti ta kõige nõrgem allüür, siis võrreldes sellega, millega alustasime, on praegu juba täitsa ok.




 Fotograafideks olid jällegi Egle (esimesed 3) ja Kersti (viimane pilt).

Kui Ninety on igavesti tubli ja eeskujulik, siis tema eakaaslase Vickyga ei ole asjad sugugi nii libedalt läinud. :P Oma põlve lõhkumisest juba kirjutasin vist millalgi - ja see oli minu poolt muidugi rumal lootus, et asi paari päevaga juba korda sai. Loomulikult lendas mul seesama jalg poolteist nädalat hiljem pisut vale liigutust tehes samamoodi alt ära ning olin alguses tagasi, sama lombakas jälle. Isegi perearsti juurde vedasin ennast, et äkki saaks kuskil uurida, mis seal siis katki on, aga noh... niikaua kui mul midagi "tõsist" (tema sõnade järgi) viga ei ole, võin sellest vist ainult unistada. Päris sirgeks/kõveraks ei saa ma jalga endiselt, aga... üritan ettevaatlik olla ja loodan, et kannatada said sellised struktuurid, mis aja jooksul ise ennast siiski taastada suudavad.

Vicky seljast kõõlumast olen peale seda siiski üsna mitu korda veel hooga alla hüpanud (ok, tunnistan, et see pole võib-olla parim "ettevaatlikuse strateegia", et põlv kiiremini paraneks), sest talle mitte ei meeldi see turnimine. Tähendab, tegelikult sain üksinda tegeledes nii kaugele küll, et olin kõhuli seljas ja lasin tal mööda maneeži ringi jalutada - see oli tema jaoks okei, aga kuna ma üksinda päris selga ei julgenud minna (+ see tähendaks ratsmetega seljast susserdamist, millest ta nagunii superhästi veel aru ei saa), siis palusin endale kedagi appi teda hoidma. Nii pea kui ühest inimesest saab kaks, on Vickyl aga ajud krussis, võpatab iga puudutuse ja järsema liigutuse peale, nii et isegi kõhuli kõõlumine lõppes tihtipeale hobuse ehmatusega ja sellele järgneva kohalt minema hüppamise või püsti tõusmisega, ühe korra isegi istus pmst maha ja kukkus ise külili.

Kuna mina talle üksinda selga minna ei julge, samas ei taha mingit nõmedat kommet ka talle selgeks õpetada + ideaalis ma sooviks siiski oma jala ka jälle funktsioneerima üks hetk saada, mitte seda regulaarselt ära põrutada, siis saatsime Vicky veidikeseks ajaks kaskadööride juurde. Eks näis - võib-olla on ratsanik seljas tema jaoks hoopis turvalisem ja mugavam nähtus, kui pooleldi sadula küljes kõõluv jahukott, ja ei tulegi mingit suurt probleemi sellest sadulasse ronimisest. :)

Vicky on väga suur kasvu hobune ja nagu näha, läheb tal oma proportsioonide leidmisega veel päris pikalt aega. Päriselus ta tegelikult näeb natuke vähem naljakas juba välja. :D
Kurtnas oli mul veel Lord ka mõnda aega sõita, aga kuna nüüd hakkas 4-aastastel ka tõsisem treeningperiood pihta ja M arust (kes nendega vaikselt trennitamas ja hüppamas käib) on ka Lord kõige vahvam tüüp nende kambast :), siis nüüd sõidab nädala sees peamiselt tema. Nädalalõppudel olen veel mõne korra ise ka ratsutanud, aga ega väga palju aega polegi jäänud selleks.



Nii palju siis neist praeguseks. Paarist "poole kohaga" hobusest jäi veel tegelikult kirjutamata, aga äkki järgmine kord jõuan sellenigi.