Saturday, September 22, 2012

No ei saa neist muredest üle ega ümber. Peaaegu kaks aastat on juba möödas sellest, kui Albatross oma parema silma katki tegi ja sellega tükk aega mässamist oli - ilmselgelt oli nüüd ammu juba aeg ka vasaku silmaga midagi ette võtta. Ei olnud üks päev päris lahti see silm ja pisaraid tibutas ka. Paar päeva ootasin ja vaatasin ja panin ainult Fucithalmicut, aga kui ma juba sarvkesta peal hallika ala avastasin, siis rohkem küll ei julgenud oodata - eelmise silma ravimine 4x päevas poolteist kuud jutti, teadmata, kas see üldse mingil hetkel paremaks hakkab minema või mitte, ei olnud just kõige lõbusam ja muretum asi. Aga õnneks Albatrossile ja tema silmadele juba tuttav R. käis ja vaatas ja ütles, et on küll haavand, aga paistab üsna pindmine. Sai natuke atropiini silma, paar doosi valuvaigistit ja nüüd jätkame siiski lihtsalt Fucithalmicu geeliga ja loodame, et tõesti lähebki seekord lihtsamalt see asi. :) Tore oleks.

Kuna arstid kohal, siis kasutasime juhust ja vaatasime liikumise kah üle. Paremat pidi kordel ikka näitas midagi, aga R. arvas sama, mida mina - et kui mul temaga ratsutamise plaane nagunii pole, siis ei ole hetkel vajadust uuesti liigest süstida. Ja ratsutamise plaane mul ei ole, sest koormuse tõus võib selle jala olukorra väga kiiresti hoopis õnnetumaks pöörata, ja seda me ju ei taha. Ma arvan, et mida harvem süstida, seda kauem võib see jalg pikas perspektiivis tal vastu pidada, sest steroidid aitavad ju tegelikult kaasa liigesekõhre hävimisele. Kui hobusel on halb ja valus, siis tuleb teda muidugi aidata hetkeolukorra põhjal ja see süst teha - aga ma arvan, et Albatrossil on praegu täitsa okei olla. Ma olen muidugi mittekeegi, et ma seda tema eest niimoodi otsustada saaks, aga... ainuke võimalus on üritada oma hobust võimalikult palju jälgida ja proovida mõista ja vastavalt sellele peab ikkagi otsuseid tegema. Sest ta ise ju ei tee...

Täna tegelesin temaga ka natuke maneežis ja Albatross tegi esimest korda päris lahtiselt taandamist minu poole - st et mina seisin tema selja taga ja andsin märku ja tema tagurdas minuni. Tubli poiss! Tema lemmik on praegusel ajal siiski "nuuskurkoera" harjutus - nina maas mööda maneeži ringi käimine. Pead oskab ta juba varsti peaaegu et ainult minu mõttejõu tagajärjel langetada ja edasiliikumine ei ole kah ju midagi keerulist - ning kui need kaks asja kokku panna, siis saabki Albatrossist nuuskurkoer. Vahel saab temast nuuskurkoer isegi ilma minu märguanneteta, sest noh.. see on ju lihtsalt lõbus!

Vot nii me elamegi. Aa, sepa kutsumise saaga on ka täies hoos nagu ma juba ammmmmu ette oskasin arvata, aga ma olen siiani veel positiivselt meelestatud ja loodan, et Albatross saab ikkagi omale hea sepa. Seda hoolimata õudusjuttudest, mis räägivad sellest, kui raske head seppa kohale saada on. :) Ehk toob järgmine nädal selgust.

Friday, September 14, 2012

Heeeeeeei, ma avastasin, et ma unustasin kõigi muude murede keskel kevadel oma mustast palladiumipojast pilte panna, kuigi meil oli lõpuks üks kiire fotoshooting küll. Parandan selle vea, sest olgugi, et tegelesin temaga lühikest aega, sai mustast metsalisest 2 kuuga täitsa vahva ratsahobune ja väärib oma paari pilti siin blogis küll. :)
Esineb küll esiotsale ja väheke vertikaali taha vajumist, aga... 2 kuud täitsa nullist, hobune ei osanud alustades peaaegu et nööri otsaski käia (no uues kohas vähemalt mitte :P kodus ilmselt oskas paremini), nii et jäin temaga rahule. Nagu enamike oma toredate hobustega.

Aga nüüd tagasi olevikku - täna oli igatahes vahva, sest kõik hobused olid supermõnusad! Love those days!

Albatross oli juba koos mõnede kambajõmmidega talli tulnud, nii et kuigi plaanis polnud, siis võtsin tema ka täna ette. Üleeile puhastasin teda umbes tunnike :D, siis sai kogu pori ja tolm maha, takjad lakast ja sabast välja ja savikamakad kapjade alt kätte. Mu väike metsistunud hobune. Seekord ta oli õnneks ennast tagasi hoidnud ja puhastamine läks lihtsamalt. Käisime maneežis, tegime natuke harjutusi ja natuke niisama lollusi. :) Nothing special, et sellest pikalt kirjutada, aga lihtsalt et tema ajusid veidike töös hoida ja koos mõnusalt aega veeta. Ja need eesmärgid said täidetud.

Siis on mul nüüd veel see poni (kes ei olegi tegelikult poni, aga... minu mõtetes on vist) - ta on selline suhtleja ja aktivist, et ma ei teagi... Ma kunagi plaanisin, et kauges tulevikus võtan endale ühe poni lihtsalt niisama lolluste õpetamiseks - vot täpselt sellist ma tahtsingi - ainult et temale ei tohi lollusi õpetada, juba loeti sõnad peale :D Eiei, temast saab hoopis tubli ratsahobune! Aga ta on ülivahva ja üritan just tema puhul eriti silmas pidada, et trennid oleks võimalikult lihtsad ja toredad ja vaheldusrikkad, et mitte seda entusiasmi ja omapoolset aktiivsust hobuses ära kaotada. Sest selline iseloom on tegelikult ju kulda väärt! ...isegi kui vahel ära väsitab, et hobusel rohkem energiat on kui endal. :) Aga täna meil oli juba selline trenn, kus miskit looma hakkas - samm oli algusest peale pikk ja lahtine ja vaba, traavis tulid täitsa mõnusad painded ühele ja teisele poole, ka galopis leidis rohkem tasakaalu kui eelnevatel kordadel - nii et igati tubli. Lausa mõnus oli sõita!

Teise hobusega läks esimesel nädalal natuke aega - kuni ta veel kohaga harjunud polnud, siis ei suutnud üldse mulle keskenduda ja no ma ei julgenud ka kiirustada sinna selga ronimisega (kus tal kõigest mõned korrad varem käidud oli), aga praeguseks täitsa juba usaldan teda, oleme traaviga alustanud ja täna juba saime täitsa sujuvalt mõnusas energilises traavis suure ringi peal sõita ja talle sobivates suundades keerata-pöörata. Kui talle ei sobinud parasjagu, siis ei tulnud need pöörded väga sujuvalt välja, aga kuna põhirõhk on praegu edasiliikumisel, siis tühja sellest, olen väga rahul ka temaga.

Tuesday, September 4, 2012

Taanis olin kuni augusti viimaste päevadeni ja... ikka oli natuke jälle kurb ära tulla. Aga nüüd mul on aega oma suvel saadud teadmisi ja oskusi siin üritada lihvida ja ära kasutada, et siis loodetavasti mõne aja pärast jälle juurde õppima minna.

Viimastel päevadel jõudsime isegi väikestele võistlustele 4-aastastega. Nad on niiiii vahvad hobused ja seetõttu mul tegelikult lõpus oli täitsa mure, et ma ei oska nendega ikka piisavalt hästi ratsutada... ja no ega tegelikult ei oskagi, sest meie koostöö oli minu arvates kaugel ideaalsest, aga võistlustel saime sellegipoolest ühega täitsa hea keskmise hinde 8,2 ja teisega samuti rahuldava 7,7 (tegemist oli siis noorhobuste klassiga, kus hinnatakse allüüre ja hobuse potentsiaali põhimõtteliselt). Ma tean küll, et nad suudaks veel palju paremini - kui oleks kogenum ratsanik ja rohkem aega treenida - aga mu arust olid nad supertublid siiski. :) Ja käitusid ka üsna ilusasti arvestades seda, et poolteist kuud tagasi olid mõlemad alles täkud...

Kuna võistlustelt eriti ilusaid pilte ei õnnestunud saada, siis panen mõlemast ühe "kodupildi" kah. Eks nad ühesugused mustad ole mõlemad, aga noh... :) Esimesed kaks pilti on ühest hobust ja teised kaks teisest, easy.




Käisime ka Taani trakeenide finaalis ja meie Prize valiti aasta trakeenimäraks! :) Ja kõige lahedam on see, et Prize on täiesti "omatoodang", tema isaks on meie enda kasvanduse noortäkk (erinevalt enamikust finaalihobustest, kes on saadud Saksamaalt tellitud kõige hinnalisemate täkkude spermaga). Nii et super! Aga no ta on ka üks väga kena hobune, peab tunnistama...

Nüüd olen aga tagasi Eestis. Mis Albatrossi puutub, siis... ma olen isegi positiivselt üllatunud. Juttude järgi pidi ta sammus ok olema, aga traavis ikka kehvapoolne, kuid minu arust on asi ikka tunduvalt parem, kui kevadel või suve alguses. Jah, ta hoiab endiselt traavis seda esijalga, aga... kui ta nüüd näiteks tagasi Tartusse kolis ja esimest päeva karjamaal teiste hobustega ringi jooksis, siis oli longet vaevu-vaevu näha. Ja ma arvan, et tema olukorda arvesse võttes on selline seis hetkel suht hea. Seda enam, et tal endal ei tundu liikumise vastu midagi olevat (no uues kohas muidugi jookseks ringi nii või teisiti, aga ka Kurtnas tegi küll vahel kiiremaid liigutusi, ilma igasuguse ilmselge põhjuseta). Nii et ma loodan ja usun, et tal on praegu karjamaal elada täitsa ok, ei ole pidevalt halb ja valus olla.

Ma nüüd pean natuke uurima ja otsima infot veidi teistsugustest nurkadest ja netiavarustest, kui siiani harjunud olen, aga olen täitsa kindel, et leian võimaluse tegeleda ja õpetada Albatrossi ka sellisel viisil, mis tema jalale rohkem koormust ei anna, kui karjamaaelu - aga loodetavasti teeb vähemalt olemist natuke huvitavamaks. Alustasin uuesti klikkeriga (ma ei tea, mitmendat korda juba... aga mul pole püsivust olnud), proovisin karjamaal lihtsalt ta huvi äratada ja kui see juba õnnestus, siis klikkisin ka mõnede Albatrossi jaoks hästi lihtsate harjutuste peale (pea langetamine, taandamine). Ja maneežis/platsil oleme mõned korrad proovinud sellises stiilis algharjutusi, mida Taanis Bent Branderupi juures olen näinud õpetatavat. See on samuti midagi, mis minu arvates meile sobida võiks - loomulikult jätame välja harjutused traavis ja kiiremates allüürides, aga... korrektne painutamine läbi keha, raskuse tagaotsale viimine ja muu selline ei tohiks talle halba teha, kui asja aeglaselt ja tasakaalukalt edasi arendada.

Transport kulges hästi, kuigi... mu närvid vist ei kannata varsti enam tema treilerdamist välja. Sain teda seekord 3 päeva enne sõitu treileriga harjutada, mis ei olnud just ülemäära palju, aga siiski rohkem kui üldse mitte. Sellegipoolest tuli mul pühapäeval (mil pidime ta Tartusse tooma) enne sõidu algust meelde, kui halvasti eelmine kord jälle läks + juba mitu plaani sellel päeval oli nässu läinud, nii et mul oli juba ennetavalt suur masendus ja kurbus ja kartus, et asi ei õnnestu. Albatross õnneks on niiiiiiiiii supertubli poiss, et hoolimata minu väga valest suhtumisest ja olekust tol hetkel kõndis ta ilusasti treilerisse nagu eelmistel päevadel harjutatud oli ja ei põhjustanud mingeid probleeme ei laadimisel ega ka sõidu jooksul. Vahepeal käisin piilumas ka - oli natuke mureliku ilmega küll, aga rahulik.

Kohale jõudes jooksis esimene päev küll karjamaal hoolega ringi, aga minu arust mitte seepärast, et ta oleks närviline või stressis transpordist, aga ta lihtsalt üritas paarile vanemale ruunale kohta kätte näidata ja omale karja üle võita. Nendesamade ruunadega on ta varem ka jagelenud... Selles mõttes on Albatross muutunud nagu öö ja päev - kunagi oli väga pikalt karjahierarhias kõige madalamal, aga mingist hetkest otsustas hakata enda eest seisma ja nüüd juba arvab, et ei ole sugugi kõigil lubatud "tema hobuste" juurde tulla. Siin Ados käitub ta aeg-ajalt lausa veidi täkulikult. Noh, ma loodan igatahes, et nad rahunevad seal varsti maha ja saavad oma asjad paika pandud. Ruumi jätkub ju kõigile ja hobuseid on piisavalt ka mitme karja moodustamiseks, kui nad muudmoodi hakkama ei saa.


Oma hobune on muidugi alati eriline, aga mu arust Albatross on lihtsalt imeilus! Täpselt selline nagu mulle meeldib. :)

Ja siis veel tulid pühapäeval teised kaks tegelast, kellega ma nüüd sügisest tegelema hakkan. Üks on pisike ülivahva 4-aastane ruunapoiss, selline hull aktivist ja süllepugeja; ja teine 5-aastane ruun, kelle õpetamisega alles alustati, nii et sadulas on mõned korrad juba käidud, aga mitte rohkem. Neid ma eriti hästi veel ei tunne, aga... küll jõuab. :)