Friday, September 30, 2011

Teen siis taaskord väikese ülevaate meie tegemistest. Ma olen VÄGA aktiivne talliskäija olnud.. no ikka väga-väga! Isegi imestan. :D

Albatross on seega kenasti trenni saanud, aga tal on praegu seda ka vaja, sest neile on viimaste nädalate jooksul uusi väikseid karjamaajuppe eraldatud, kus palju-palju süüa leidub ja sellel on oma tagajärjed. Nüüd vist hakkab söögikogus siiski vaikselt vähenema, seega pole hullu, eriti kui regulaarselt trenni saab teha. Selles mõttes on suuuurt kasvu loomaga ikka tunduvalt lihtsam kui mingite ponidega, kellele suvised karjamaaperioodid ikka päris halvasti võivad mõjuda, kui neile mingeid dieediaedasid eraldada võimalik pole.

Ja teiseks leiutati meil imetore platsikastmissüsteem (vihmavesi kogutakse suurde basseini ja siis sealt saab kerge vaevaga platsi üle ujutada :P), mistõttu pinnas on super. Kahjuks seda õnne vist küll väga kauaks ei jätku, sest enne talvekülmasid pole ilmselt väga tark tegu enam platsile suurtes kogustes vett lasta.

Igatahes - viimane nädal olen Albatrossil kasutanud suulise asemel hakamoore. Mingi aeg tagasi oli mul millegipärast tõsine vastumeelsus hakamooride suhtes - ilmselt sellepärast, et ma pole kunagi näinud kedagi neid tõesti ilusasti kasutamas. Hakamoorid pannakse pähe siis, kui nt suulisi ei saa kasutada (hammaste pärast vms) või kui hobust on raske peatada jnejne, mis tähendab, et need hobused iseenesest on juba väheke probleemsed. Aga see suvi sõideti meil Taanis ponidega päris palju hakamooridega (lihtsalt sellepärast, et mitte suulist kogu aeg kasutada) ja see oli nii ilus - hobused olid rohkem lõdvestunud ja no igati positiivne mulje jäi.

Kui esimesed paar päeva oli natuke mingeid arusaamatusi, siis nüüd lõpuks hakkas Albatross ka just nii neile reageerima, nagu ma lootnud olin (kuigi eriti ei uskunud, et see toimima hakkab) - ta on lõdvestunud, stabiilne, suhteliselt sirge ja ta EI TOETU VASAKU RATSME PEALE. Üks mu eesmärkidest suulisteta valjaste proovimisel oligi kontrollida, kas see tema kõverus ja asi on seotud konkreetselt suuga või mitte. Ja tuleb välja, et osaliselt siiski ilmselt on. Kuigi ta endiselt painutab paremale poole meelsamini ja ühtlasemalt, siis hakamoore kasutades on mõlemat pidi sõites rohkem kontakti välimisel ratsmel, mitte alati vasakul.

Muidugi sain ma ka aru sellest, et suulistega antavad märguanded on palju täpsemat ning seal on rohkem kasutusvõimalusi... nt hakamooridega sõites ei saa praktiliselt külgsuunalisele painutamisele ratsmega kaasa aidata, vaid see peab toimima ainult sääre toimel. Samuti on üsna keeruline hobuse koondamine, sest Albatross tahab olla üsna stabiilselt seal kuskil all ja mida rohkem ratset kasutada, seda rohkem survet avaldub kangiefekti kaudu kuklale ja see ei suuna teda kuidagi oma esiotsa kõrgemale tõstma. Kui tal koondamine juba kõrgel tasemel iseenesest ja hästi, pmst ainult keharaskuse kasutamise abil välja tuleks, siis kindlasti oleks lihtsam, aga nii haritud ta meil veel pole. :)

Põhimõtteliselt ongi see, et... ma saan harjutada neid asju, mida ta juba hästi oskab, ja need tulevad kuidagi mõnusamalt, kergemalt, lihtsamalt. Neid asju, mida ta veel hästi ei oska, on jällegi suhteliselt keeruline ilma suuliseta õpetada, vähemalt sellise treeningsüsteemi baasil, mida me siiani kasutanud oleme. Seega ma kindlasti ei jäägi ainult hakamooridega sõitma, aga ma olen veendunud, et see on talle toredaks ja kasulikuks vahelduseks.

Niipalju siis hetkel Albatrossist. Olen ikka võimalust üritanud kasutada ja lisaks temale veel mõne hobuse selgas istunud - ühe projekti näol on tegemist ruunaga, kellel oli varem natuke seljas käidud, aga ega ta suurt midagi ei oska. Õnneks tundub suhteliselt mõistlik poiss ja vaikselt traavitame ringi, siiani ilma oluliste tagasilöökideta, niikaua, kuni mõni osavam trennilaps sinna selga julgetakse lasta. :) Sest ega mul väga palju aega ei ole ju...

Teine, kes on minu jaoks oluliselt huvitavam, on Triinu hobune Pahe. Kunagi paar aastat tagasi ka natuke sõitsin temaga, aga ta on... tõesti keeruline. Mõnikord rohkem, mõnikord vähem. Ta on tundlik ja energiline ja ei salli miskipärast väga sadulavööd, mistõttu trennis on teda raske selliseks mõnusaks, lõdvestunuks saada. Aga ta meeldib mulle ja temaga tegelemiseks üritan ikka hetkel aega leida nii palju kui võimalik. :)

Wednesday, September 21, 2011

Ma üritasin see nädal lausa meeles pidada, et blogi jaoks peaks mõne pildi tegema, võtsin talli fotoka kaasa ja puha... Aga no mis pilte sa neist karjamaal õgivatest hobustest ikka teed. Sellised tavalised "söön muru ja olen niisama nunnu" pildid tulevad ainult ju.




Kuna midagi muud põnevat pähe ei tulnud, siis vedasin Albatrossi väikese shetuvarsa juurde (tahtsin neid juba ammu koos pildistada) ja kamandasin neid siis poseerima. Kahjuks piltidele ei õnnestunud seda suurusevahet nii hästi jäädvustada - aga vahvad on nad ju koos ikkagi. Tegelikult on suurusevahe ikka täitsa olemas ja päris lahe on vaadata, kuid nad kõrvuti kuskil jalutavad.
See oli ka lahe, kui eelmine nädal hobuseid talli lastes (nad praegu on veel öösiti õues, aga käivad kord päevas sees kaera ja muud head-paremat söömas) leidsin äkitselt ühest mitte just väga suurest boksist kõrvuti Albatrossi ja 3 erinevas suuruses poni (new forest, shetikas ja shetikavarss). Ilusasti seisid suuruse järjekorras, Albatross kõige tagumine, üksteise kõrval ja ei paistnud sugugi arvavat, et see boks 4 hobuse jaoks liiga väike võiks olla. Kahjuks õigetel hetkedel ei ole ju kunagi fotokat käepärast.

Ja nagu te näete, siis sel ajal, kui teised hobused omal talvekarva kasvatama hakkavad, on Albatross täpselt sama sile kui kesksuvel ja talvekarva peale hakkab tõenäoliselt ka see aasta alles sügise lõpus mõtlema.



Trennid on väga vaheldusrikkad olnud.

Kordetrenn: See oli hästi lühike ja kerge, sest aega ei olnud kuigi palju. Aga kordetasin valjastega muidu. Vahepeal loomulikult jooksis taguotsaga välja ja keeras pead ja kaela sissepoole pisut viltu, aga üsna varsti hakkas lõdvestama ja siis läks tunduvalt paremaks. Niipea kui ta ringi vaatama hakkas või kõveraks ennast ajas, siis lasin eest kontakti peaaegu ära ja aktiviseerisin taguotsa, mille peale üsna kiiresti sirutas jälle ette-alla ja sellega kaasnes alati ka keha sirgenemine ning tagajalgadega otse keha alla raskuskeskme poole, mitte sellest mööda, astumine.
Galoppi tegin ka veidi ja seejuures oli kõige toredam, et ta ei hakanud kordagi ratsme peale istuma ega õlaga välja trügima. Väga ilusasti tegi häälkäskluse peale tõsteid (mul polnud kordepiitsa ka, ainult oma lühike stekk) ja tegi sellist hästi väikest ja rahulikku galoppi, kandes seejuures natuke rohkem raskust ka tagaotsal. Füüsilises mõttes see kordetreening võib-olla eriti palju juurde ei andnud, aga mulle just meeldis see, et see galopp tuli nii kergelt ja iseenesest - Albatrossi jaoks ei ole kindlasti väiksel korderingil (ei lasknud teda päris pika korde otsa) galopeerimine väga lihtne.

Maastik: Pühapäeval läksin teistega kaasa - suurt tahtmist tegelikult ei olnud, aga Albatrossi pärast peaks siiski käima vahel... ja kuna kõik polnud väga oskajad, siis arvasin, et tuleb selline rahulikum sõit natuke. Tuligi - kõik põllud olid üles küntud, nii et suurem osa ajast käisime sammu. Väga lahe oli! :D Ma olen ilmselt ainuke, kes nii arvas, aga mõnus oli lihtsalt jalutada, Albatross oli ka praktiliselt terve sõidu aja rahulik ja... polegi ammu nii positiivset maastikukogemust olnud. Mul on vist need ajad möödas, kus põllul ringi kihutamine mingit väga lahedat elamust pakub.
Ja tegelikult lõpupoole tulid ikka mõned traavikohad ka, ning kuna esimeste hobuste traavitempo oli Albatrossi jaoks natuke liig, siis saime isegi ilusat rahulikku galoppi täitsa rahuldava jupi. See oli ka päris vahva, kui mulle (kui ainukesele, kes polnud sellel metsarajal varem kordagi käinud) väikest ehmatust üritati teha - läksime mööda seda metsarada traavis ja siis peale ühte äkilisemat pööret oli ees üks korralikult järsk mägi, mida mööda minu ees olev hobune juba üles galopeeris. Ega mul midagi aega mõelda ei olnud, aga isegi Albatross vist ei saanud kohe aru, mis toimub, sest peale esimesi samme jäi korraks peaaegu seisma - ta pole ju varem sellisest mäest koos ratsanikuga üles roninud ja vist ehmatas ära... või ei teagi, mis ta mõtles. :D. Aga no võtsin kõvasti lakast kinni ja ergutasin natuke teda edasi ja saime sealt ilusti üles joostud. Sinna läheks kohe teinekordki!

Ja noh, platsil olen ka ikka paar korda sõitnud. Nii ja naa läheb... olen päris palju täisistakut sõitnud traavis, aga mingi käsipiduriefekt kipub ikka tulema tihti. St et kui ma ei suuda täielikult ta liikumisega kaasa minna, siis tõmbun automaatselt natuke kangeks ja ta KOHEKOHE tajub seda ning igasugune aktiivsus kaob. No ja peale seda ma võin ju teda taas edasi sõita, aga varsti kordub jälle seesama. Ning lõpuks (pole imestada) ta ei ole enam kuigi entusiastlik mu sääre peale ilusti ja kiiresti reageerima, sest teab, et see viib kohe-kohe jälle ebamugavusteni.

Aga noh.. see on 100% (või rohkem) minu viga, nii et hobuse kallal ei saa selle asja puhul küll vinguda. Tema ju reageerib kõigele täiesti õigesti.

Friday, September 16, 2011

Latid ja ristid ja tõkked ja hüpped

Viimastel päevadel õpetasin Albatrossi takistussõiduhobuseks. :) No mitte päris, aga teisipäeval tegime mõned väiksed hüpped ja kolmapäeval kujunes latiharjutustest ka mingi pisikeste ristidega rida, mida ma kangesti ikka proovida tahtsin ja nii ta läks. Eile sai ta see eest minust natuke puhata.

Aga hüppasime põhimõtteliselt kolmest süsteemi, mõlemasse vahesse üks fulee. Esialgu olid kõik lihtsalt lattidena maas ja no me ei saanud üldse asjale pihta. :) Kumbki vist ei saanud. Ma ei hoidnud hobust piisavalt aktiivsena ja ratse oli ka liiga pikk; Albatross seepeale kas jäi traavile või isegi kui säilitas galopi, ei suutnud neid vahesid ära katta (kuigi tegemist polnud sugugi mitte pikkade vahedega) ja koperdas kuidagi hädavaevu neist üle ja no üsna katastroofiline. Aga kui keskmine latt üles tõsteti, siis hakkas juba sujuvamalt minema. Minu põhiline töö oligi teda piisavalt aktiivsena hoida - kui piisavalt hea galopp säilis, siis läks kõik kenasti. Esimesele latile ei klappinud samm küll alati ideaalselt, aga sellest ei tekkinud isegi probleemi, sest esimese lati ületamisega sättis juba sammu paika ja ülejäänud sujus edasi hästi. Aktiivsus, aktiivsus, AKTIIVSUS! oli lihtsalt see, mida ma hoidma pidin. Kui galopp on aeglane ja loid, siis niipea, kui on vaja pisut kehvemast kohast ära tõugata, ei suuda ta enam järgnevate lattide/takistuste jaoks ennast korda sättida.

Mingi aja pärast olid kõik kolm takistusteks ehitatud ja viimasele (teistpidi tulles esimesele) panime mingeid kolle ka alla - värviline kast, sinna peale veel värvilisem kile jne. Kasti Albatross isegi mitte ei vaadanud; kilet vahtis küll, aga hüppas lihtsalt vähe suurema kaarega. Tubli, tubli! :) Paar korda küll lõpus kolistas natuke vastu kõige kõrgemat latti (mis ei olnud muidugi üldse kõrge :P), ma arvasin, et võib-olla osaliselt väsimusest ja lõpetasin ära. Seega rohelise tünni hüppamine jäi meie jaoks ära, aga tühja kah!

Ja järgmine päev siis tulime trenni teises pooles esialgu traavilatte - ta tuleb juba päääris mõnusalt, eriti siis, kui vahed on veidi pikemad ja ma ise teda liiga palju edasi ei sõida. Sellisel juhul tuleme hästi tavalise töötraaviga, paraja tempoga peale, aga vahede ära katmiseks peab ta oma koivakesi natuke rohkem välja sirutama. :) Ja tulemuseks mõnus pikendatud, kõrgemate sammude tunne. Kui ma ta enne latte väga aktiivseks sõidan, siis tal on loomulikult neid endal lihtsam tulla, aga seetõttu ei pea väga ise vaeva nägema, sest samm on juba niigi parajalt pikk, ja üle lattide sõitmine ei anna väga mingit efekti.

Seejärel ehitatati sellest samast eelmise päeva kolmesest süsteemist üks korralik rida - mõned maalatid ja mõned madalad ristid, aga kokkuvõttes päris intensiivne harjutus minu ja Albatrossi jaoks, kes me pole väga palju selliseid ridasid ju harjutanud. Aga jällegi jäin rahule - paar korda läks natuke untsu ka, aga see oli taaskord minu viga, kui ma aktiivsust ei säilitanud.

Ma üritavat ise ka selle rea peal liiga palju hobusele kaasa aidata, et peaksin rohkem laskma tal ise tööd teha. See on muidugi õige, aga enne vist pean ratsastuse poole pealt ta veel rohkem sääre ette saama ja saavutama selle iseenesliku liikumise. Kui ta ilma ühegi märguandeta suudaks ennast piisavalt aktiivsena hoida, siis oleks ka selliste harjutuste sooritamine tunduvalt lihtsam; praegusel hetkel aga, kui ma prooviks ise lihtsalt sealt istuda ja mitte liiga palju kaasa aidata, siis sureks ta ilmselt poole rea peal päris välja. :) Aga tubli on ta mul ikkagi.

Tuesday, September 13, 2011

Sääre ette!

Eilne trenn Albatrossiga oli päris meeldiv. Noh, jah, eks ikka esinesid mõned samad vanad probleemid, millest me vist kunagi lahti ei saagi (aga äkki ikka saame), kuid kui need tähelepanuta jätta, siis oli hästi mõnus.

Väga pikalt ei tahtnud teha peale 2-päevast puhkust, seega proovisin pigem lühidalt ja intensiivselt teha (mis sobibki talle mu arust paremini). Keskendusin eelkõige sellele, et ta oleks hästi-hästi sääre ees ja jääks sinna ka erinevatel üleminekutel, kujundite sõitmisel jne. Kuidagi kujunes aga nii, et ma sõitsin lõppkokkuvõttes suurema osa trennist täisistakus traavi ja täiesti hea tunne oli! Tihtipeale hakkan ma seal seljas nii ebamugavalt põrkama - tõenäoliselt suuresti ka seepärast, et hobune on veidi pinges - ja siis pole nagu isu teha seda nii pikalt; aga eile kuidagi kõik klappis, kuigi traav oli enamuse ajast vägagi aktiivne, mitte mingi linta-lönta pisikeste sammudega.

Eesmärk sai ka enam-vähem täidetud - Albatross hakkas ise aktiivselt edasiliikumist pakkuma, ilma et ma iga samm seda meelde tuletama peaks, ning säärele reageeris samuti ilusasti. Kui ma rohkem üleminekuid ja muutusi tegema hakkan, siis ta vahel jäi mõneks hetkeks toppama, aga selle ma loen enda veaks. Kuna ma üritan üleminekuid võimalikult rohkem kehaga ja vähem ratsmega teha, siis ta on lausa uskumatult! hästi võimeline iga väikest muutust läbi sadula tajuma ning kui mina mingil hetkel ei suuda stabiilselt ja lõdvestunult istuda (ikka tuleb ette selliseid hetki) ja natukenegi mingeid reielihaseid vms kogemata pingutan, siis tema loeb seda kohe märguandena ja aeglustab või teeb väiksemaid samme.

Üha enam veendun ma siiski ka selles, et pole olemas nö tuimi hobuseid. Kõik on tundlikud, lihtsalt kõiki pole õpetatud väikestele märguannetele reageerima. Väga tihti räägitakse nt, et kellegil pole lihtsalt piisavalt jõudu ühe või teise hobusega sõitmiseks, kuna need vajavad nii tugevat sääresurvet, on nn meestehobused vms. Jah, muidugi on olemas selliseid hobuseid, kes õrna märguande peale lihtsalt ei reageeri (olenevalt sellest, milline on ratsaniku sõidustiil või kui palju jõudu tal jalgades on, ei peagita võib-olla seda vajalikuks), aga mitte sellepärast, et nad ei ole tundlikud, vaid sellepärast, et neile pole seda õpetatud. Iga hobust on võimalik õrna sääresurve peale õpetada reageerima. Laiskade hobuste puhul on see keerulisem, aga võimatu? Ei usu, enne kui ma pole sellise selga sattunud. :)

Uuesti Albatrossist rääkides, siis galopis ei olnud asi niiii hea kui traavis, aga lõpuks sain vähemalt paremat pidi sõites siiski mõned äärmiselt mõnusad energilised ja edasipürgivad sammud, ilma et ta oleks liiga laiali vajunud või kiirustama hakanud. Ja kõige selle kõrval, millele ma trenni jooksul teadlikult tähelepanu pöörasin, avastasin mingi hetk, et ta on ka eest võtnud väga mõnusa hoiaku, hoidis ennast ise parajalt kõrgel (ma arvan, et ERITI selliste asjade harjutamisel ei tohiks hobune eest liiga madalal või rullis olla), aga samas toetus kenasti ratsmele ka siis, kui ma käsi veidi kõrgemal hoidsin. Samuti ei olnud ta vääga kõver, natuke ikka eelistas vasakule ratsmele toetuda, aga see selleks. Nii et... väga rahul. :)

Sunday, September 11, 2011

Suhteliselt tegusalt on need viimased paar nädalat läinud - eelmise nädala teisipäeval tulin tagasi Eestisse ja neljapäeval juba viisime Albatrossi Tartusse. Mu selle aasta tunniplaan nägi küll selline välja, et ilmselt jõuan järgmist korda hobuse juurde talvevaheajal :P, aga vähemalt esimene nädal jõudsin siiski üllatavalt tihedalt talli. Mingid õppeained tõsteti natuke ümber, seega päris lootusetu olukord siiski pole, lihtsalt ilma autota on seda talliskäimist pisut keeruline organiseerida, kui koolipäev nii pikalt kestab.

Aga... Albatross käitus transportimisel hästi nagu tal viimasel ajal kombeks on. Päev enne proovisin teda korraks ka treilerisse panna, tubli poiss jalutas ilma mõtlemata sisse, ja täpselt samamoodi ka järgmine päev, kui minek oli. Kohanemine karjamaa ja hobustega läks seekord juba väga kiiresti (peaaegu kõik on ju tuttavad ka tal tegelikult), kuigi järgmisel päeval nende juurest ÄRA tulemine oli talle natuke rohkem vastukarva. Hirnus päris hoolega, nii et ma erilist trenni ei teinud, tegelesin natuke käekõrval ja lasin sõpside juurde tagasi. Ühtegi teist stressimärki ta näidanud pole peale selle, et ei taha eriti lahkuda sõpradest ja nüüd nädal aega hiljem polnud enam seegi mingiks probleemiks. Tore.

Viimati tegime trenni reedel, proovisin vahelduseks taas pisut ohjamist/topeltkordet. No peamiselt ohjamist siiski. Hästi mõnus on see, et kui ma vähegi stabiilne oma kordedega suudan olla, siis ohjates ta päris meelsasti otsib ise selle kontakti üles (korded olid suulise küljes) ja nagu toetub natuke selle peale - positiivses mõttes, mitte ei hakka rippuma ja sikutama, vaid pigem hoiab ühtlast kontakti, mille nimel ta sadula all küll väga ei pinguta. Igasugused edasiminekud, tagasitulekud ja lihtsamad pööramised on meil selged, keerulisem on justnimelt liikumiste nö lihvimisega. Nt vältida nurgas sissevajumist ja teda välja lükata; hoida volti liiga suureks vajumast välimise õla peatamisega jne. Rääkimata külgliikumistest, mida ma veel proovinud pole - kuigi seekord isegi üritasin natuke teda saada küljele astuma, mille peale Albatross tegi paar ilusat küljendussammu paremale. :) Aga need olid sellised poolkogemata sammud siiski... Kaks kordet annavad kahjuks ikka väga palju vähem võimalusi hobust täpselt mõjutada võrreldes ratsanikuga, kellel on käed, sääred, reied, keharaskus ja kõigi nende kombinatsioonid kasutada. Eelkõige häirib mind, et ükskõik, mis suunas mina kordele survet avaldan, siis suuliseni jõuab ikka ainult tahapoole "tõmbav" surve, sest korde jookseb ju läbi sedelgarõnga. St, et ma ei saa nt ratset lihtsalt avada painde saavutamiseks. Teiseks ei saa ma kasutada nn kaudset ratset tema kaela peal, sest tagumik on laiem kui kael ja kogu surve, mis suuliseni EI jõua, kaob vastu tagumikku ju ära. No ja selliste võimaluste puudumisest piisab juba täiesti, et paljude meile vähegi loogiliste ja arusaadavate märguannete kasutamine on välistatud ja tuleb saada hakkama hulga vähema ja lihtsamatega.

Peale trenni läksime põllule maha jalutama (kuna trenniks oli ohjamine, siis ilmselgelt jahutasime mind, mitte hobust) - see on mõnus põld, tuli isu sinna ratsutama minna. Kui võib, siis kindlasti peaks võimalust kasutama. Albatross nt vajab hädasti võimalust sirge peal galopeerida, mida ma üks päev avastasin, et ta eriti ei oska. :) Proovisin teha galopidiagonaale, mille keskel või lõpus üleminek traavile, aga päris osavalt vajusime ühele ja teisele poole selle asemel, et diagonaalil enne üleminekut end enam-vähem sirgeks seada. Arusaadav ka, sest esiteks väikses maneežis pole suurel hobusel kunagi ülearu ruumi galopeerida, teiseks ma pole ka ise sellele konkreetsele asjale väga rõhku pannud. Kui traavis ikka saab keskliine ja veerandliine ja diagonaale rohkem sõidetud, siis galopis sõidan enamasti mööda rada ja ringide/voltide peal, vahel ka mingeid kaarekesi kontragalopis, aga VÄGA harva sirgjooni. St raja peal sõitmine ei ole sama, mis sirgjoonel sõitmine, vähemalt mitte hobuse õpetamise mõttes, sest noh.. rada on rada. Ükski hobune ei vaju sealt niisama lihtsalt kuhugi kõrvale ära.

Uusi pilte pole, aga vanas koduarvutis oli ka vahva ringi tuuseldada, seega üks foto just-just 3-aastaseks saanud Albatrossist. :)