Tuesday, January 31, 2012

Ma panin täna oma 172 cm turjakõrgusega hobusele valjad pähe, kasutades selleks ainult vasakut kätt. Ta on lihtsalt suuuuurepärane. :) Justkui oleks aru saanud, et täna peab minu jaoks selle asja võimalikult lihtsaks tegema. Mitte, et meil tavaliselt erilisi probleeme oleks valjastamisel, aga kasvõi nt eile, kui emps talle valjaid pani, siis ta küll keeras oma pead ühele ja teisele poole ja alla ja üles - lihtsalt niisama, et kõike ümberkaudset uurida. Aga täna ma lihtsalt riputasin valjad oma vasaku käe otsa, tõstsin tema poole ning peale mõnesekundilist järelemõtlemisaega lükkas Albatross oma nina sinna sisse, järgmise paari sekundi pärast avas suuliste jaoks oma suu ja siis hoidis pead niikaua täpselt minu käe kõrgusel, kuni ma kuklarihma üle mõlema kõrva sokutasin. That's my horse, muud pole öelda...

Albatross ja Cinderella eelmisel talvel

Kui kõike algusest peale rääkida, siis käisime, jah, juba eile tema juures. Puhastasime ta kahepeale ära ning seejärel tegi mu ema oma elu esimesed katsetused Albatrossi kordetada. Albatross õpetas teda hästi. :D Tegi oma "keeran nina sisse ja jään seisma" trikki päris mitu korda - no ikka iga kord, kui emps talle kogemata "tee peale astus". Mitte otseselt muidugi tee peale, aga Albatross reageerib ikka vääääga kergelt sellele, kui kordetaja temast nö ettepoole liigub - koheselt arvab ta, et ta tee on takistatud ja hakkab blokkima. Aga üsna kiiresti õppisid nad üksteisest aru saama ja lõpuks jooksis Albatross ülimõnusalt mõlemale poole traavi, lõdvestas ennast isegi täitsa ilusti ja oli üldse tubli. Mõnel korral läks galopile, aga üldiselt ei hakanud isegi oma energiaülejääke seekord välja elama.
Korde oli kinnitatud päitsete külge ja kuigi ta (eriti alguses) kippus ikka oma pead viltu küll vedama, siis ma olin täitsa hämmastunud, et keha liikus otse! No mitte otse, vaid ikka natuke paindes vastavalt ringi suurusele, aga tagajalad järgisid täpselt esijalgade teed ja polnud mingit õlgade ega tagumikuga väljavajumist, mis tema puhul tihtipeale probleemiks on.

Täna kordetasin ise - läks pisut kauem aega lõdvestamiseks ja seekord tegi ta natuke actionit ka, sest platsil oli rohkem hobuseid ja küsisin talt mõned galopitõsted ka. Lõpus aga jooksis jälle vääääga mõnusalt ette ja alla. :) Ja jällegi - kohati oli taas pea viltu ajamist (vahepeal panin korde ka suulise külge, sest jätsin seekord päitsed valjaste ALLA, aga nende külge kinnitatult hakkas korde külgratset sikutama), aga vasakule joostes oli päris palju hetki, mil Albatross hoidis kontakti ainult parema ratsmega ja paremale joostes hetki, mil kontakt oli mõlemaga võrdne. Need on head hetked, sest üldjuhul talle parempoolne kontakt ei meeldi.

Mis suu lahti ajamisse puutub, siis - suuline iseenesest seal suus teda ei sega. Kui korde on päitsete küljes ja külgratsmeid pole, siis ei lähe suu kordagi lahti. Kui lisada külgratsmed, siis esimesed korrad, kui ta suu nendega "kohtub" (tuletan meelde, et mul on külgratsmed nii lõdvalt, et kontakt tekib alles siis, kui Albatross ise selle järgi sirutama hakkab) oli näha natuke ebamugavust, kuid peale mõningat aega hoiab ta juba stabiilsemat kontakti ning suu jääb kinni.
Halvem on asi siis, kui kinnitada korde suulise külge - siis hakkab küll suud lahti ajama. Vasakule poole joostes tegi seda alguses üsna sageli, aga mingi aja jooksul, kui kontakt mõnus oli, siis lõpetas selle... kui tugevam kontakt tuli, siis avas jälle suu. Aga paremat pidi.... ! Kui korde oli parema suulise küljes, hakkas suu iga 3-4 sammu peal lahti käima ja enam kinni ei jäänudki. Isegi kui ta jooksis tükk aega juba nii, et korde täiesti lõdvalt rippus, siis mokad käisid sama aktiivselt kinni-lahti.

Ühesõnaga - tema suur kõverusprobleem ei ole siiski seotud AINULT kehaga (halb painduvus vasakule, pinges lihased paremal pool vms), vaid mingi probleem on ikkagi ka suus olemas ja seetõttu ei taha ta parempoolset kontakti hästi taluda. Nüüd ma saan ka veidi rohkem aru sellest, miks ta ratsutades ühel hetkel võib suu ilusasti kinni hoida, teisel hetkel tahab seda hirmsasti lahti ajada. Nimelt - isegi kui minu arust on hetkel ratsmekontakt üsna tugev, siis arvestades Albatrossi kalduvust toetuda vasakule ratsmele, on kontakt ilmselt enamasti tugev justnimelt ainult sellel pool ja üldse mitte nii tugev paremal pool. Samas - kui ma olen parempoolset ratset (vb mõnikord ka liiga intensiivselt - kuigi selleks ei tohiks vajadust olla) kasutanud ja põhjustanud suu lahti ajamise, siis võin selle küll järgmine hetk järgi anda, nii et mõlemad ratsmed lõdvalt ripuvad, aga Albatross jätkab oma suu lahti ajamist... täpselt samamoodi nagu ta täna seda täiesti lõdva kordenööriga jätkas.

Kui jube keeruline see kõik on... vähemalt olen nüüd saanud mingit informatsiooni ja natuke rohkem arusaamist selle probleemi osas. Kindlasti jätkan vähemalt mõnda aega tema kordetamist ja jälgimist, samas peab nüüd välja mõtlema, kas või mida saaks teha, et õpetada teda siiski kontakti aktsepteerima. Asja teeb keeruliseks see, et ma ju ei tea, kas tal teeb seal suus ka miskit haiget (hambad on küll kontrollitud), või on see tal lihtsalt mingi "kinnisidee", mida on tasapisi ikkagi võimalik vähendada ja talle arusaadavaks teha, et see ei ole tegelikult nii ebamugav ja raske, kui ta arvab.

P.S. See oli ka päris lahe, et väljas oli õhtuks -18 kraadi ja mul ei hakanud kordagi talliskäigu ajal külm. :D

Sunday, January 29, 2012

Jei, ma loodan nüüd kohe-kohe lõpuks talli jõuda. Ema soovis ka tulla Albatrossile külla korra ja eks näis, võib-olla tuleb tal siis hakata mu metsikut homme kordel taltsutama. ;)

Mu motivatsioon Albatrossiga tegeleda pole ammu niiii laes olnud... Aga taaskord - ma avastasin, et iga kord peale Albatrossi puhkust on mul selline mõte - plaanin ma nullist peale alustada, tegeleda põhialustega ja teha kõike korrektselt, õigesti. Tõenäoliselt - jällegi, nagu tavaliselt - kaldun ma mingil hetkel, mingil põhjusel sellelt teelt kõrvale, otsustan pisut teistsuguste meetodite kasuks jne, aga ikkagi ma usun, et põhialustega on ALATI vaja tööd teha ja igasugusest sellesuunalisest treeningust on Albatrossil kasu, olenemata sellest, kui kaua ma konkreetse asjaga tegeleda otsustan. Mingeid keerulisemaid harjutusi on ju alati aega treenida, aga need tulevad niiiiivõrd kiiremini ja kergemalt, kui hobune enne nendega alustamist (või jätkamist) hästi toimib ja märguannetele vastab.

Teisest küljest - ma arvan, et erinevad harjutused panevad nii hobuse mõtte kui keha rohkem tööle ja pingutama ning toovad vaheldust töösse põhialustega, nii et neid tasub julgelt harjutada-proovida ka isegi siis, kui lihtsamad asjad veel 100%-liselt alati ei õnnestu. Aga see on juba teine teema...

Kui ma lähinädalatel kordetamisega tegeleda kavatsen, siis üks probleem, millele keskenduda võiks, on see, et Albatross oma suud lahti tahab ajada. Olen üht-teist sellest kunagi ka blogis kirjeldanud, aga ühesõnaga - ta hakkab mingitel perioodidel iga natukese aja tagant suud lahti lükkama. Ma ei ole päris kindel, MIS teda häirib, sest mõnikord teeb ta seda ka lõdva ratsmega traavi ajal, samas võib suu täiesti kinni (kui rahulik suulise mälumine välja arvata) hoida ka sellistel hetkedel, kui minu arust ratsmekontakt liiga tugevaks muutub. Nii et... ??

Aga kui ma nüüd eemaldaks temalt igasugused kapslid ja mõnda aega ei ratsuta nagunii, siis peaks olema võimalus kordel välja selgitada, kas see on siiski minu käsi ja surve, mis kuidagi teda vastupanu osutama sunnib, või on tal endal mingi probleem suulise hoidmisega suus. Ma loodan esimese variandi peale - see küll näitab, et ma pole oma käega tema jaoks piisavalt pehme ja järeleandlik olnud, aga vähemalt on mul võimalus (ja kohustus) seda parandada. Kui talle lihtsalt suuline ei meeldi... siis on palju keerulisem lugu. Nagunii on tal suhteliselt vähe ruumi võttev suuline, kolmaosaline, lisaks veel sellisest materjalist, mis hobustele meeldima peaks - nii et kui SEE suuline ei sobi talle suhu eriti hästi, siis ma kardan, et on väga keeruline leida mingit varianti, mis sobiks. Aga enne probleemi lahendamist üritan siiski põhjuse selgeks teha ja seda loodetavasti nüüd lähitulevikus.

Ratsutamiseni läheb veel aega, aga et mul selleks ajaks kõik praegused mõtted ära ei ununeks, siis: ma olen siin kurtnud, et Albatrossiga täisistakut sõites olen viimasel ajal veidi jänni jäänud - justkui vajutaksin tal käsipiduri peale ja ise muidugi samaaegselt tunnen, et ega ma ei suuda tema liikumisega eriti hästi kaasa minna. Ma olen nüüdseks küll aru saanud, et selline puusade/ristluu liigutamine, nagu mulle kunagi õpetati, ja nagu isegi nt Müseleri raamatus soovitatakse (umbes nagu lükkaks kiigel hoogu juurde või üritaks taburetil istudes selle tagumisi jalgu õhku tõsta), ei anna muud tulemust, kui vaid avaldab suuremat survet hobuse seljale ning põhjustab liikumise VÄHENEMIST (halvemal juhul selja nõgusaks tõmbamist), aga mitte SUURENEMIST. Ja kuigi ma nüüd juba tükk aega üritan natuke midagi muud seal seljas teha, siis alati see mul siiski välja ei tule ning liikumisega kaasaminemisest saabki väga kergesti hoopis liikumise peatamine. Aga no seda ma räägin ja tunnen juba ammu, et Albatross reageerib mu istakumuutustele väga hästi ja õigesti - lihtsalt mina ei oska alati õigel hetkel õigesti istuda. :)

Selleks, et mul (ja ka Albatrossil) oleks lihtsam seda "õiget" täisistakut kätte saada, anti mulle imelihtne ja loogiline idee - ma ei saa isegi aru, miks ma seda eriti siiani katsetanud pole. Fakt on see, et pinges hobuse seljas on 10x raskem istuda, kui lõdvestunud hobuse seljas. Ja kui ma hobuse liikumist istakuga takistan, aga samas säärtega aktiveerin, siis on tema pingesse minek üsna vältimatu. Asi, milles Albatross aga enamasti väga hea ja stabiilne on, on pika kaelaga ette-alla traavimine - see on ühtlasi asend, milles hobusel on üsna võimatu ennast pingesse tõmmata. Madal kael ja pinges keha EI lähe kokku. Seega ma peaks lihtsalt üritama samm-sammu haaval hakata sadulas istuma justnimelt sellise ette-alla traavi ajal. Hobune on lõdvestunud, mis kergendab minu istumist tema seljas; ning igasuguse pingesoleku märgid suudan väga kiiresti välja lugeda, mille tagajärjel on võimalik ju kohe taas kergendama hakata ja hobune stabiilseks sõita, misjärel uuesti proovida. Nii lihtne ja nii loogiline. Can't wait.

Wednesday, January 25, 2012

Aasta ja kaheksa kuud

See postitus kolib küll õige varsti teise blogi alla, aga kirjutan siis veidi Zynergiest.


Ta oli meil nüüd paar päeva tallis ja kohanes olukorraga minu arust võrdlemisi hästi. Hõikas natuke oma karjakaaslasi taga ja eriti häiris teda see, kui teisi hobuseid mööda vahekäiku sisse-välja veeti, aga panime ta kahe rahuliku ruuna vahele boksi ja üsna varsti mõistis ta neist eeskuju võtta. Kahjuks polnud ma ise väga konditsioonis, et talle käekõrval kõndimist õpetada ja väljas ringi jalutada, küll aga sisustasin ta aega boksis ja sellesse suhtus Z väga positiivselt - peaaegu et unustas kõik ümbritseva ja keskendus mulle, tema huvi ei saanud tõesti kunagi otsa. :)

Sellisel asemel pikutaks isegi - mõtlen ma kogu aeg, kui seda pilti vaatan

Tegelikult ma olen ikka päris üllatunud selle üle, kui mõistlik ja usaldav ta iseloomult on. Tõsiselt. Arvestades, KUI vähe temaga tegeletud on - paar nädalat varsa-väljaõpet nagu kõigil siinsetel hobustel ning peale seda põhimõtteliselt ainult minu kaks külastust talvel ja suvel - siis on täitsa imestamapanev, et saan teda absoluutselt igalt poolt katsuda, ilma probleemita (ja ka ühe käega) päitseid pähe panna, sinist krabisevat kotti üle keha igale poole visata, nööriga tema ümber/kohal/üle pea vehkida ja muud taolist. Ja kõige selle juures arvestada seda, et ta oli esimest korda elus kõigist oma tuttavatest karjakaaslastest eraldatud (kui välja arvata see paar tundi, mis ta suvel korraks tallis oli), mis üldjuhul kindlasti hobuseid rahulikukaks ega julgemaks ei tee... Tundub, et vähemalt selle koha pealt on talle mõistlikkust küllaga jagatud.

Mõlemal päeval tegime ka väikse maneežitiiru. Esimene kord lasime tal ringi joosta ja Z oli samasugune show-off nagu eelmise talve video peal - saba püsti ja kõrgeeeed sammud, veetis suuremas osa ajast õhus, kui maas. :P Maneežis mul kahjuks pildid enamasti ei õnnestu, seega loobusime sellest üsna kiiresti, aga video ütleb nagunii rohkem kui sada pilti ja selle loodan oma valdusesse millalgi saada. Eile jalutas ta niisama vabalt maneežis ja - jällegi mind üllatades - oli täiesti mõistlik. Asi piirdus vaid mõne traavisammuga ja peale seda nuuskis Z terve maneeži väga põhjalikult ja VÄGA rahulikult läbi. Mingi aja pärast oli ta ka hea meelega valmis mulle järgi jalutama, aga paigal seismine ja sügatud saamine teda sel hetkel väga ei huvitanud, selle asemel läks hoopis järgmist kabjajälge uurima.


Natuke on ikka võõras siiski kogu see värk talle veel... - ütlevad silmad.

Kuna lõpuks ometi olid miinuskraadid, aga nii ilus päikesepaisteline ilm, siis läksime natukeseks õue kah (mina kahjuks muidugi endiselt fotograafi, mitte hobusetaltsutaja rollis). Ei julgenud teda väliplatsile lahti lasta, sest sealt näeb ja kuuleb ta oma karja ja äkki jookseb läbi karjuse, aga noh - Z otsustas, et joosta ta TAHAB siiski ja pilte on ka vaja ja no siis ta korraldas vastu meie tahtmist ikkagi selle, et jooksis lõpuks lahtiselt ühes koplis ringi. Ühesõnaga see, mida tal kõige rohkem hetkel vaja õppida oleks, on see, mida ma kohe sugugi praegu temaga teha ei saa - jalutusnööri otsas talutamist. Aga mis seal ikka, peab suveni kannatama, ja ega keegi teda tõenäoliselt vahepeal nööri otsa ilmselt nagunii võtta ei plaanigi. :)


Monday, January 23, 2012

Nawww, ma juba igatsen Albatrossi. Kuigi ma hetkel ei ratsuta, siis vahin vähemalt võimalikult palju teiste sõitmist ja trenne (homme saan jälle Branderupi juurde kaasa, jee) ja suur motivatsioonitõus on jälle nagu alati Taanis käies. Natuke uusi ideid, natuke vanu teadmisi meelde tuletatud ja suuuur isu Albatrossiga kõike katsetada. Kuigi jah.. praegu seisuga tundub, et minu hobuse selga jõudmiseni läheb ikka... tükk aega. Esialgu lootsin (natuke naiivselt võib-olla jah, aga lootsin ikka), et paar nädalat ja asi korras, aga, aga, aga, tundub et päris nii lihtsalt ei lähe. Tundub, et on alanud minu 6-aastase ratsutamisajaloo kõige pikem paus. Pshhhhhhhhh.

Aga ma loodan siiski, et üsna varsti peale Eestisse tagasitulekut saan temaga vähemalt kordetööd alustada veidi - siis saabki natuke taas vormi ette valmistada ratsutamiseks, sest ligi kuu aega puhkust võib juba täitsa üht-teist muuta. Loodetavasti ta on nüüd külgratsmete teemast aru saanud ja ehk saab nende abil ta vaikselt ja lõdvalt taas tööle panna, siis vaatab edasi. Maatööd võiks ka lõpmatuseni teha, aga seda vist ühe käega eriti efektiivselt läbi viia ei saa. Aga alati saab ka niisama mängida ja ringi joosta ja lollusi teha, nii et küll me miskit huvitavat leiame. :)

Ooooootan.

Thursday, January 19, 2012

Just kui sa mõtled, et enam hullemaks ei saa minna, siis - alati saab. :) Ma olin juba täitsa ära harjunud eluga ühekäelisena, kuni järsku üleeile pusa seljast ära võttes pingutasin oma haige käe lihaseid liiga palju ja tundsin, kuidas ma raginal ühe lahtise luuotsa üle teise tõmbasin. Mõnuuuuus. Seda tõestasid ka hilisemad kordusröntgenpildid ja kõige piinavam valu, mida ma eales tundnud olen. Lõpuks jõudsime jälle otsapidi traumasse välja, kus mul 8-kujulise sidemega õlad taha tõmmati (valu mõttes ka üsna once-in-a-lifetime kogemus, ma vähemalt väga loodan), aga vähemalt peale seda on nüüd pooleteist päevaga tunduvalt talutavamaks asi läinud. Valuvaigistite koguse tõttu muidugi tunnen ennast nagu väike narkomaan, aga... :) mitte kauaks, ma loodan.

Aga olgu, see jutt väga hobustesse tegelikult ei puutu enam... Igatahes teisipäeval, kui mul veel õnnestus edukalt ka ühekäelisena väljas ringi käia ja toimetada, siis käisin 2-aastaste metsikute karjamaal väikest Z taltsutamas. :) Tal on õnneks suvest väga palju meeles, ehk siis on tunduvalt sõbralikum ja julgem kui ülejäänud kari, nii et sai täitsa ühe käega talle päitseid pähe panna ja puha. Jalutada eriti ei saanud, sest mudas on paha ja kuival pinnasel tulid teised hobused liiga lähedale uurima ja nuuskima, nii et mulle väga ei meeldinud neist ümbritsetud olla. Aga lõbus oli see, et kui ma Zynergie peast päitsed ära võtsin ja läbi muda tagasi hakkasin minema, siis tüüp lihtsalt jalutas mulle järgi. :) No on armas. Enne kulus neil kõigil tükk aega, enne kui nad oma jalakesi sopaseks raatsisid teha ja mind uurima tulla, aga nüüd Z isegi ei mõelnud sekundikest, vaid saatis mind kenasti kopliääreni.

Ta on ikka natuke pisikest kasvu, nii et suur hobune temast ilmselt ei tule, aga... mis seal ikka. Teisipäeva hommikul käisin ka Bent Branderupi tallis kaasas Pixie trenni vaatamas, hiljem andis ka Bent ise paarile tüdrukule trenni ning seejärel rääkis ja näitas meile veidi oma hobuseid (tal pidi üks uus noor olema, keda ma näha tahtsin). Selle academic dressage juures nad eelistavadki väikseid hobuseid (kasutavad nt palju hispaania hobuseid - lusitanosid jms) ja ta ütles, et mida väiksema hobuse ta endale võtab, seda kauem saab seda hobust töös hoida - väiksemad on vastupidavamad. Ja neil käib see treening ju nii aeglaselt, samas väga läbimõeldult ja samm-sammult üles ehitades, et hobuste ülekoormamine on praktiliselt võimatu ja tema tahaks oma hobustega töötada regulaarselt ka siis, kui nad on 25-30 või isegi vanemad. Nii et väike hobune on ka hea hobune! :)

Minu suur hobune kodus, ehk Albatross, maadles kuuldatavasti päris kaua oma haavaga - mul oli nii halb tunne teda sinna jätta, nii et teised peavad hoolitsema ja ise ei saa midagi teha. Aga õnneks on toredaid inimesi, kes temaga tegelenud on ja tundub, et nüüd on asi paremuse poole liikumas ja ilusti paranemas.

Saturday, January 14, 2012

Nüüd vist on küll aeg midagi kirjutada. Praeguste noorte hobustega on ülitore olnud, v.a. viimasega, kellel pukitamine veres oli ja kes mulle taaskord tõestada suutis, et mina ja sellised hobused kokku ei sobi. Lisaks lükkas ta ümber mu endise arvamuse (mis on kujunenud välja eelnevate ei-suuda-kokku-lugeda-mitme kukkumise põhjal), et minu luud on purunematud. :) Ei ole siiski, tuleb välja.

Aga hoolimata suurest pettumusest üritan ka selle ajaga, mil mu rangluu kaheks tükiks on, midagi arukat teha ja... kirjutan hoopis nendest hobustest, kellega tore oli ja sellest, mida me nendega tegime. Ma ei suuda ilmselt kogu viimaste päevade jooksul saadud infot väga loogilisse järjekorda panna, vaid pigem kirjutan juppidena parasjagu sellest, mis meelde tuleb.

Üks kõige olulisemaid põhimõtteid kogu selle western-stiili (no seda võib ilmselt niimoodi nimetada) juures on see, et ALATI ON AEGA. See ei tähenda seda, et sa pead oma noore hobusega kõigepealt aasta aega maatööd tegema ja siis aasta aega sammu ja traavi jne - üldse mitte, sest hobuse võib nullist sadulasse panna ka nädala ajaga, kui kõik hästi läheb. Küll aga tähendab see seda, et iga liigutus, mis sa teed, on läbimõeldud ja rahulik ja mitte kunagi ei rabistata ühestki asjast pealiskaudselt üle - sest selline asi võib väga suure tõenäosusega hiljem probleeme tekitada. Tuleb oodata ära see hetk, mil hobune on rahulik ning seejärel tegutseda oma plaani järgi nii, et hobune ka jääb rahulikuks. Kui miski teda ärritab, siis peatu või astu samm tagasi, aga pole mingit mõtet sellise hobusega jätkata.

Teine väga oluline asi, mis eelmisega tihedalt seotud on, on MÕTLEMINE. Ma tean, tundub hästi tobe rõhutada seda, et hobusega tegeledes tuleb mõelda, aga miskipärast suurem osa inimesi ei tee seda, vähemalt mitte piisavalt määral. Kui hobune millegipärast ei reageeri nii nagu sa soovid, siis on sellel alati põhjus. Ja alati tuleb vähemalt proovida välja mõelda, mis see põhjus on. Kui noor hobune nt ei taha eriti valjaid lasta pähe panna, võib sellel olla miljon erinevat põhjust. Nii kaua, kui sa põhjust ei tea ja lihtsalt vastuhakust hoolimata neid talle pähe paned, ei toimu probleemi lahendamist. Või noh - kuidas võtta - jah, hobune mingi aja pärast laseb seda võib-olla kergemini teha, sest ta on loobunud vastupanu osutamisest, aga see on pigem märk alistumisest, kui sellest, et tal midagi enam valjaste vastu ei ole. Palju mõistlikum (ja probleemi lahendamiseks enamasti kiirem variant) on selgeks teha, kas asi on suulises (vale suurusega või kujuga, liiga lõdvalt või tugevalt põserihmadega kinnitatud, valu ja ebamugavust tekitav hambumusprobleemide tõttu vms), liiga pingul kukla- või ninarihmades, võib-olla ei meeldi talle tema silmade või kõrvade katsumine, võib-olla aga hoopis seostab ta valjaid nende panekule järgnevate tegevustega (suulisest sikutamine) vms. Võimalikke probleeme on lõputult, aga lahendamist vajab neid iga hobuse puhul tihtipeale ainult üks või paar.

Veel üks tähelepanek, mis minule kuidagi eriliselt meelde jäi - võib-olla sellepärast, et olen seda isegi täitsa teadlikult (peamiselt Albatrossi, aga vähemal määral ka võõramate hobuste puhul) kasutanud - on see, et ükskõik milline juht, eeskuju, sõber vms sa oma hobusele olla tahad, ei tohiks sellega kunagi kaasneda IGA tema liigutuse kontrollimist ja parandamist. See läheb võib-olla natuke vastuollu klassikalise ratsutamise (nt koolisõidu) põhimõtetega, kus sa pead olema võimeline hobuse iga liigutust kontrollima, aga... mina isiklikult üritan selles leida sellise kuldse kesktee ja usun, et tahtmise korral saab seda rakendada igasuguste hobuste puhul.

See tähendab nt seda, et kui ma oma hobust kuskil talli vahel puhastan, siis ta tihtipeale vahib ringi, nuusutab asju, mõnikord hakkab midagi lausa närima või sikutama. Kui ta lahtiselt on, siis olenevalt tujust võib ta ka vahel üritada paar sammu edasi või tagasi astuda. Ja ma lasen tal seda kõike teha. Niikaua, kui ma tean, et ta on valmis mind vajadusel kuulama ja reageerima, ei häiri mind see, kui ta natuke "omi asju" ajab selle asemel, et käituda täpselt nii nagu antud olukorras temast võib-olla oodata võiks (st et hobune seisab kivikujuna ühe koha peal, kuni ta puhas ja saduldatud on).

Kui me siin praegu noori saduldame (teeme seda enamasti maneežis, nii et hobune ei ole kuhugi kinni seotud, vaid lihtsalt päitsetega nööri otsas), siis ka nt kunagi ei karista seda, kui ta sadulavöö pingutamise vms ajal sammu siia-sinna astub. Väga tihti nad teevadki lihtsalt väiksest ebamugavusest need paar sammu ära ning jäävad seejärel ise seisma. Kui aga esimese sammu peale kohe päitsetest haarata, lisab see veelgi ebamugavust ja survet, mille tagajärjel hobune kohe kindlasti ennast turvalisemalt ega paremini tundma ei hakka - ja jällegi on alus pandud uuele probleemile, hobune võib hoopis saduldamise ajal kramplikuks muutuda, hakata ennast õhku täis tõmbama vms.

Lisaks veel see, et kui sa kogu aeg hobusega nn pisiasjade kallal ei nääguta, siis võtab ta sinu ütlemisi ja keelamisi palju tõsisemalt. Ausõna, see on nii. See toimib küll täpselt nagu laste kasvatamise puhul :P.

Praeguseks sai jaks otsa, aga... ma loodan, et jutt jätkub mõni päev.

Wednesday, January 11, 2012

Albatrossil nüüd jälle pikem puhkus.

Algas mu iga-aastane talvine taani puhkus ja kui väga lühidalt öelda, siis see on küll ÄÄRMISELT huvitavalt alanud. Õpin koolisõiduhobuseid western-stiilis saduldama, õpetajaks pesuehtne kauboi. :D Oii, ma peaks sellest kõigest kirjutama, mis ma mõne päevaga juurde olen õppinud, et kõik meelest ei läheks. Kirjutan üks päev kindlasti... ei tea veel ainult, millisesse blogisse. See on täiesti teine maailm, aga selline, kust võiks VÄGA palju õppida.

No ausalt, see ei ole (vähemalt siinsete suhteliselt temperamentsete hobustega) igapäevane nähtus, et 4 hobusega, kellest igaüks kandis inimest seljas esimest korda eelmisel nädalal, võib korraga maneežist välja piiramata alale ratsutama minna - olgu, peamiselt siiski väliplatsile, aga see oli samuti nende jaoks uus koht (ja värav oli lahti). Ja need 4 peaks teoreetiliselt kuuluma keerulisemate hobuste hulka, sest lihtsamad said juba suvel ju sadulasse. Ma ei oleks kunagi sellist asja julgenud teha enne... tänast.

Tuesday, January 3, 2012

Selle aasta tallielu ei ole just väga paljutõotavalt alanud - esimest korda täna talli minnes ootasid mind ees kaks vigast hobust. Jessss...

Albatross on endal lõuaaluse päris korralikult puruks tõmmanud - aga tundus, et õmmelda seda väga ei saa/pole mõtet, seega loputasin/puhastasin/desinfitseerisin nii korralikult kui sain ja loodetavasti hakkab iseenesest paranema. Järjekordne "sõjaarm" jääb sellest küll ilmselt (kuigi ma pole väga kindel, kas see sõjaga seotud on). Väga kurb igatahes.

S. lonkab väheke, ei tea miks. Tal on prei ka, aga ei usu, et see lonkamise põhjuseks on. Prei on paari korra ravimise järel tunduvalt paremaks läinud - täna tulid peale sooja veega leotamist ligi pooled koorikud ainult õrna hõõrumise peale ära, mingeid haavandeid ega midagi enam all polnud. Ning see jalg, mida ta lonkab, on ainuke pealtnäha preivaba jalg tal.

Prei on küll maailma tüütuim asi, aga see aasta ma veel selle kohta väga kurta ei saa. Kui Albatrossi suve lõpul tekkinud preiga igapäevaselt tegelesin, siis see taandus ja ei tulnud ka nüüd sopaste ilmadega tagasi (võiks samamoodi jätkuda). Ja S.-le küll pori hästi ei mõjunud, aga seniste kogemuste põhjal on vähemalt tema prei tunduvalt kergemini ravile alluv, kui eelmiste ohvrite puhul.

Aga vaadake siis parem SIIT, kuidas tüübid (veel katki ei olnud) ja ühel ilusal detsembripäeval maneežis mängisid. :) Mul tundus, et neile meeldis...