Sunday, July 28, 2013

Ootame juba tükk aega lubatud äikesetormi, aga mida pole, seda pole. Nüüd täna õhtul siiski tuli väike tuuleke ja isegi vihma sabistab praegu, aga üldiselt need viimased paar nädalat on päris kurnavad olnud. Kogu Taanimaa õhk on otsa saanud ja kuskilt juurde ei tule, ma ei hakka parem seletamagi, kui mõnus selliste ilmadega trenni teha on. Lisaks veel mingid pisikesed mustad putukad, kes ilmselgelt sellist leitsakut naudivad ja oma urgudest või kustiganes välja poevad - nad on mul juustes ja riiete all ja riiete peal ja näos ja igal pool mujal ka. Aga ei, tegelikult ma ei tohi kurta, sest need on ka ainukesed tüütud putukad, keda siin leidub (kärbsed ka, kui neid toas palju on ja nad hommikul kell pool viis üles ärkavad) - ei taha mitte mõeldagi eesti parmudele, kihulastele, sääskedele või neile hiigelmonstrumitele, kes käsivarrest tüki liha välja hammustavad ja sellega minema lendavad.

See eest oleme palju rannas käinud - ainuke koht, kus selliste ilmadega olla kõlbab. :) Päeval vedelen rannas mõttega, et õhtupoole on jahedam ja parem hobuseid sõita, ning igal õhtul avastan pettumusega, et ei ole kuskil seda jahedust. Olgu, aitab vingumisest.

Hobuseid oleme palju müügipiltide jaoks fotoshootinud ja peab tunnistama, et nad näevad endiselt piltidel paremad välja kui mina. :) Aga ma tõesti tõesti üritan oma istaku- ja muude probleemidega tegeleda ja neile mõelda ning tundub, et midagi ikka vahepeal läheb paremaks ka. Päris tihti tuleb trennides ette, et kui mulle tuletatakse meelde sirgelt ja korralikult istuda, siis momentaalselt teeb hobune all mõned vägaväga palju paremad sammud - nii et see on tegelikult päris hea motivatsioon enda istakut rohkem jälgida.

Meie Skype-treener sõitis selleks nädalavahetuseks siia lähedale ühte ratsakeskusesse trenne andma, mistõttu on meil ka hea võimalus mõni "päris" trenn temalt võtta - lausa kolme hobusega olen siiani käinud ja kui väga hästi läheb, siis saab homme veel äkki ühe trenni. Olen väga rahul, nii täkupoisi kui ZB-ga sain mõtteid, kuidas või mis nendega edasi teha. Kolmandaks võtsin ühe 4-aastase mära, kes on vähem sõidetud ja mul temaga nagu mingeid erilisi probleeme veel pole tekkinud, mida ma lahendada ei suudaks, aga tagasisidet on sellegipoolest hea saada - et asi liigub õiges suunas ikka.

Täkupoisil on selline tüütu komme ennast esiotsale vedada ja ratsmele vastu ette ja alla sikutada - isegi kui ma väga vähese ratsmekontaktiga sõidan ja ainult korraks lühikesi signaale annan, siis ikka ta kuidagi suudab seda ennetada ja täpselt samal ajal ennast jäigaks punnitada ja vastu tõmmata, rääkimata siis sellest, kui ma tahaks ühtlase ja pideva kontaktiga sõita. Ja ta on üks nendest tüüpidest, kes säärega tagant peale sõites ennast veel rohkem sinna ette ja alla veab, mitte ei kergita ennast suurema energia tõttu üles. Aga nüüd sain paar mõtet juurde, kuidas ma selle taguotsa väheke rohkem tööle ja hobuse alla saaks proovida tuua, mis on tegelt ainuke lahendus sellisel puhul.

Kusjuures Myron on ka väheke selline - tema küll ei sikuta ratsmeid, aga ka kipub ennast mõnikord esiotsale vedama. See oligi meie põhiline probleem, millele ma vääääga hästi lahendust ei osanud leida - nii et kui ma ta nüüd äkki veel üheks aastaks peaks sõita saama (ja selline plaan praegu on), siis ma juba huviga ootan, et saaks mõningaid siin saadud ideid katsetada.

Mul on motivatsioon küll hetkel kergelt laes ja niiiiväga tahaks ühte pikaajalisemat projekti endale, kus ma saaks hobusega mitu aastat järjest tegeleda ja mööda treeningetappe tasapisi üles ronida... aga see eeldab ilmselt oma hobust siiski ja vist ei tule kuidagi välja enne kooli lõppu lisaks Albatrossile veel ühte hobust pidada. Aga mis seal ikka, tegutsen siis edasi noortega ja loodetavasti ka Myroniga, kellega on igatahes huvitav jätkata see aasta, ja... vaatab, mis saab.

Väike Z jätkab tasapisi oma ratsahobuse õpet, sammume ja traavitame ning oleme isegi õues täitsa üksipäini jalutamas käinud. Ta muutub üha mõistlikumaks. Tundub olevat aga üks nendest hobustest, kes mitte ei mõtlegi oma kaela allapoole sirutamisest ja lõdvestamisest, nii et võib-olla proovin elu lihtsamaks teha ja panen talle korraks või paariks miskid abiratsmed peale. Kui ma miskit leian üldse, sest meil on talli sadularuumist KÕIK abiratsmed ära korjatud ja enam-vähem kappi luku taha pandud :D, sest mõnedel on siin varasematel aegadel tekkinud komme kõik hobused lühikeste külgratsmetega kordele jooksma panna või muude sääraste rumalustega tegeleda. Aga kui küsida, siis mulle äkki paariks korraks eriloal ikka antakse midagi. :P Tegelikult Natalie (teine tüdruk, kes siin praegu noori sadulasse paneb ja õpetab) sai omal mingite hobuste jaoks selle kummist kaelapikendaja vms kasutada, aga mulle see asjandus väga ei meeldi - ma eelistaks pigem mingeid kolmnurkseid külgratsmeid näiteks.

Zinyl oli mänguaeg

Magic powers

Aa ja ükspäev käisime hobustega ühes teises ratsakeskuses, Natalie enda omadega hüppas veidi ja ma võtsin lihtsalt ZB kaasa, et ta väheke vaheldust saaks - nimelt seal on ka krossirada olemas ja kuigi ma krossi küll ei hüppa (vähemalt mitte selle hobusega), siis see on lihtsalt niiiiiiiiii ilus koht, kuhu hobusega minna. Mururajad kulgevad läbi metsa, põõsaste ja lillede vahelt, palju tiigikesi ja väikseid sildu ja jõgesid, künkad ja kraavid ja mäenõlvad. Ma peamiselt küll jalutasin, sest ZB pole ka vist elus väga palju kordi metsa näinud - koolisõiduhobuse raske elu veedetakse suuremas osas maneežis ja liivaplatsidel (ja peab tunnistama, et me oleme siin veel eriliselt kehvad hobuste maastikule vedajad) - aga kunagi kui me vähe julgemad oleme, siis nendel radadel galoppi lasta oleks lihtsalt magic. No veel lahedam oleks muidugi, kui mul oleks hobune, kes sealseid krossitakistusi ka hüppaks. :D Aga väga tore oli sellegipoolest.

Oli küll eluohtlik, aga lõpuks saime siiski sealt veest kah läbi käidud...


Tegelikult ma olen isegi mõned hüpped teinud selle aja jooksul siin - mõned hobused on küll niiiiii koolisõidused, et ma lihtsalt tõesti ei viitsi hakata enda ja nende elu keerulisemaks tegema, üritades neid hüppama panna. Ma arvan, et suurem osa oleks vast ikka peale mõningast treeningut võimelised mingeid takistusi ületama, aga ma lihtsalt ei viitsi tõesti sellega vaeva näha, et neist midagi välja pressida, milleks nad mõeldud pole. Mõned aga on täitsa asjalikud - vaatavad ja mõtlevad ja teevad täitsa hüppemoodi hüpped - ja nendega on päris lõbus vahelduseks kõksida pisikesi.

Maastikuga on siin üldiselt kehvasti, pole nagu väga kuhugile minna, ilma et ühtegi ohtlikku või väga ebamugavat kohta läbima ei peaks... aga nendega, kellega julgen, käin vahel suuuuurtel karjamaadel galopitamas ja saba sirgu laskmas... või no peaaegu sirgu. :D Neil hobustel siin üldiselt energiast puudust pole, nii et natuke peab ettevaatlik olema, aga alguses mõni traavijupp (kui õnnestub) ja siis galoppi ja siis väheke kiiremalt ka ning pole hullu miskit.

See on esimene (ja vist ainuke hobune), kelle sündi mu ema näinud on, kui ta kunagi umbes 4 aastat tagasi mulle Taani külla tuli - nii et ilmselgelt on ta sellest ajast peale empsu lemmik!

Friday, July 19, 2013

Kõhuvalu möödus ja tundub, et jäin ka seekord ellu. :) Selg ja muud kohad ei ole ka enam ammu tunda andnud, nii et hakkan vist ära selle ratsutamisega harjuma. Ilmselt seetõttu olen viimasel ajal ka üliaktiivne olnud ja tänase seisuga on kõik hobused sellel nädalal juba 2x trenni teinud, nagu ideaalis ette nähtud ongi. 21 on mul nüüd hobuseid teoreetiliselt nimekirjas. Aga kaks ei käi veel päris sadulas ja nendega läheb tsipa kiiremini kui ratsahobustega, ning üks endiselt lonkab. Nii et ratsutamiseks jääb endiselt umbes 9 hobust päevas. Saab hakkama, kui millegi muuga ei tegele. See nädal ei ole Pix ka kodus, mistõttu ei ole me kuskil hobustega väljas käinud ega muid plaaniväliseid projekte ette võtnud - eks sellepärast õnnestub ka ilusti graafikus püsida.

Aga ma natuke teen ikka plaaniväliseid asju - nt täna mängisin ca tund aega ühe hobusega, et talle päitsed pähe saada. :D Oli teine ära kaotanud need ja ta väääga ei ole alati huvitatud talli tulemisest, kuigi kaeraämbriga saab jutule küll üldiselt. Aga mul muidugi ei olnud kaeraämbrit kaasas ja selle asemel, et 5 minutit selle toomisele kulutada, veetsin järgneva tunni horsemanshipi tehes ja hobust mööda koplit taga ajades. Keeruline oli see, et koppel on suht suur ja seal oli umbes 15 hobust, nii et minu saakloom põikles väga osavalt nende vahel ringi, aga ma pidasin temaga järjekindlalt sammu, nii et vaesekesel oli peale seda pikka põgenemist keel vestil. Mul ka ilmselt. :D Aga mingi hetk sai hobune aru küll, et puhata saab alles siis, kui ta nõus paigal seisma on ja ennast sügada laseb. Esialgu lasi ainult otsa eest sügada, sest kaela pealt puudutamine on juba liiga lähedal päitsete pähe saamisele... aga mõne aja pärast lubas seda kah, sain probleemideta päitsed pähe ja kui ma siis üks hetk otsustasin ära tulla, siis tüüp jalutas mulle järgi, umbes et "äkki sügad veel natuke, enne kui lähed?" Sügasin natuke veel. Aga koplist ära trenni ma teda täna siiski ei toonud, sest... see oleks selle tunniajase mängimise kasuteguri ilmselt oluliselt alla tõmmanud. Ühesõnaga niimoodi trennitan oma hobuseid, kui ratsutamine üle viskab. ;)

Tegelikult ma olen üsna õnnelik, sest ükski "minu" hobune ei näita hetkel mingit vastumeelsust, kui ma neile koplisse järgi lähen - enamus jalutavad vastu täitsa. Isegi üks igavesti iseloomukas märapunn, kes vanasti hammustas ja lõi, kui tal päitsetest kinni tahtsid võtta - nüüd tuleb suht esimesena juurde. Ta on tegelt lihtsalt nii uudishimulik ja ahne, et alati loodab midagi saada mult :D, aga vähemalt tuleb eksole.
Ainsad, kes ei taha trenni tulla, on seesama, kellest eelmine pikk jutt oli, ning veel üks 4-aastane mära, kes on veel hullem - seda ei saa üldse koplist niisama võtta, tuleb terve grupp talli ajada enne. Aga need kaks on mõlemad mul uued tegeleda (1-2 nädalat), nii et üritan ka nendega vähe paremad suhted luua tasapisi :) Äkki õnnestub. Ma ei tea, minu arust see ei ole ikka õige asi, kui hobune koplis eest ära läheb.

Aaa võistlemas käisin ka siiski, eelmine õhtu läbi häda sõitsin oma kaks hobust kergendatud traavis ära ja järgmine päev olin õnneks suuteline tsipa ka täisistakut tegema - täpselt nii palju kui skeemides vaja. Mõtlesin lihtsalt, et rumal oleks nii head võimalust noorte hobuste harjutamiseks mitte ära kasutada - võistlus oli siinsamas lähedal ratsakoolis, ca 15 minutit sõita hobuseautoga. Sõidud olid noh... mitte parimad. Mära kohta ma eeldasin juba nagunii, et ta läheb ülistressi ja nii oligi, ZB ma lootsin natuke paremat, aga temaga olid omad hädad + siis see, et ma ise ei olnud ka päris okei, ühesõnaga esimese skeemi sain mõlemaga mingi 59% kanti. Siis teise skeemi soojenduse ajal sain Pixielt väheke õpetussõnu kaasa ja oli parem küll. Veitsa raskem skeem, aga tuli 63% ja 64% umbes - ei midagi erilist, aga see oli juba meie praegusele tasemel enam-vähem vastav ja võisin rahule jääda.

Väheke olid hobused võib-olla ise ka teise skeemi ajal rahulikumad, aga 80% oli ikkagi minu tegevus, mis lasi (või siis ei lasknud) neil skeemi kenasti läbi sõita. Esimene kord lihtsalt üritasin neid energiapomme rohkem ja rohkem kontrolli alla saada, mis lõppes ühe puhul veel rohkem närvi minemisega ja teise puhul enda täiesti kõverasse keeramisega lisaks muudele asjadele. Teises skeemis lihtsalt istusin ja sõitsin ja LASIN neil liikuda normaalselt ilma segamata - kohe tunduvalt parem. Mõtlesin tükk aega selle üle, et - oma hobuseid üritan üldiselt sõita niimoodi, et nad hakkaksid võimalikult kergetele märguannetele võimalikult hästi reageerima, ja täpselt niimoodi nad toimivadki kõige paremini - aga siis, kui võistlustel olen ja kõik on vähe teistmoodi kui kodus, siis äkki hakkan iga märguannet 10x üle võimendama ja imestan, et miks hobune halvemaks läheb? Täitsa rumal ikka ju. Muidugi, võistlustel on kõik põnev ja uus ja hobune ei reageerigi loomulikult nii hästi kui kodus, aga põhieesmärk peaks ikka alati täpselt sama olema - saada ta kergelt ja lihtsalt toimima, mitte otsustada, et nüüd ma lihtsalt SUNNIN teda seda ja või teist asja tegema, sest skeemis on nii kirjas ja teistmoodi pole hetkel võimalik. No kogemus jälle nii mulle kui neile ja ehk järgmine kord olen tublim ja arukam.

Zinyga traavitasin täna esimest korda ringi maneežis. Traavi ei olnud keeruline saada, ta vist juba ammu ootas seda märguannet. Tagasi sammu oli natuke keerulisem ja vahepeal läks enne seda päris hoogsaks juba, hoidsin lakast kinni ja ootasin, mis juhtub. :D Aga ei juhtunud midagi. Muidu ta on mõistlik, ainult paigal ei taha neverever seista ja ratsmetega ka suurt midagi teha ei saa, vehib peaga ja ütleb, et talle ei meeldi. Sammus nüüd ikka natuke juba saab märguandeid anda, aga ma traavis ei hakanud üldse proovimagi veel. Kuna ta on selline sahmerdis vähe, siis olen nüüd tegelenud temaga õhtuti, kui tallis vaiksem on. Z on siis ka palju rahulikum - ainult et ma olen enamasti üksi ja siis pole kedagi, kes aidata saaks, nt kordel hoida vms. Aga mis seal ikka, toimetan üksi ja veidi rahulikumalt lihtsalt, mul kiiret pole. Nüüd korraks tekkis mingi võimalik idee, et Z hoopis ära paaritada (ühte VÄGA vahvat täkku oleks võimalik praegu kasutada), aga ma ei tea, pole veel suutnud seda mõtet seedida korralikult... Ühest küljest oleks nagu tore küll, saaks äkki ühe tsipa suurema ja veel vahvama variandi Z-st, aga teisest küljest - kuhu ma panen kõik need hobused? :P

Friday, July 12, 2013

Säh sulle võistlusi, üleeile õhtul tabas mind aegade kõige hullem kõhuvalu ja pole nüüd juba teist päeva seetõttu hobuse selga saanud. Praeguseks on õnneks juba üsna mugav paigal olla ja istuda, kõndimine ja üleüldse igasugune liigutamine ei ole endiselt veel kõige meeldivam, aga vähemalt läheb paremaks.

Mu imearmas 5-aastane hiiglane reisiski uude koju, no ikka täitsa kahju on tegelikult. HZ sai kah uue omaniku, nii et jäin korraga kahest oma ilmselt kõige mõnusamast hobusest ilma. Aga mis seal ikka, tuleb järgmised kiiresti sama heaks saada. :) Ma ei tea, olen õnneks oma mõttemaailma suutnud nii palju ümber kohandada, et hobused on hobused (ainult Albatross on ja jääb ilmselt erandiks) ja nagunii tuleb enamusest neist ühel hetkel loobuda - natuke on võib-olla kurb, aga tulevad järgmised ja paremad. Ei saa öelda, et selline suhtumine mulle päris 100% meeldiks, aga see on absoluutselt vajalik, et oleks võimalik paljude erinevate hobustega tegeleda.

Paari oma noore hobusega olen hetkel tegelikult ülirahul - kusjuures enamasti saavad mu lemmikuteks need, kes alguses on suht keerulised, aga siis lühikese aja jooksul saavutavad suuri edusamme. Nt on üks mära, kelle kohta Pixie juba talvel (kui rootslased teda saduldama hakkasid) ütles, et ta arvab, et mulle see hobune meeldiks. Kui ma temaga nüüd juunis tegelema hakkasin, siis mõtlesin, et no way!, ta on mu 4-aastastest kõige ebamugavam ja raskem sõita, miks ta mulle meeldima peaks? Aga nüüd kuu aega hiljem on ta niiii palju paremini toimima hakanud ja areng võrreldes teiste hobustega on oluliselt suurem olnud. Nii et muidugi ta on mu lemmik. :)

Ja eks see ole ka üldiselt tõsi, et mida noorem hobune, seda lihtsam nendega tegeleda on. 4-aastasele hobusele (kes sadulas vaid mõned kuud käinud) on ju üks kuu trennitamist ikka suur asi ja muidugi nad muutuvad sellest üldjuhul paremaks. 5- ja 6-aastased on juba sellised, et kui nad müüdud pole, siis järelikult a) nad on keerulisemad sõita kui keskmine hobune või b) nad on väheke juba ära rikutud ja ümber õpetamine on alati raskem kui algusest peale õigesti teha. Õnneks see reegel ei kehti alati - mõned on küll veidi vanemad juba, aga siiski väga head hobused, kes lihtsalt pole veel sobivat omanikku leidnud (sest kallimaid hobused on alati raskem müüa kui odavamaid, eriti kui nende kõrgem väärtus ei seisne mitte paremas ratsastuses, vaid lihtsalt paremas hobuse kvaliteedis).

Viimasel ajal olen tõsiselt hädas ka sadulatega - mis mulle meeldib, ei meeldi (või noh, ei sobi) hobusele ja mis hobusele meeldib, ei sobi minule. :) Nt need pagana Wintecu sünteetilised sadulad - ma ÜLDSE ei salli neid, aga mingil täiesti ebaloogilisel põhjusel sobivad need enam-vähem 90% siinsetest hobustest. Samas mu ülimugava Passieri jaoks on enamikel siinsetel soojaverelistel liiga suured ja laiad turjad. Trakeenidele ja veel mõnedele õblukestele on see enamasti ok.

Ja ma pean ikka reaalselt minema kuhugi ja ennast selle sadulasobivuse koha pealt veidike harima. Tean küll, et see ei tohiks mingi raketiteadus olla (noh, vähemalt mitte sellel tasemel, et mitte hobusele täiesti ebasobivat sadulat selga panna) aga ma ikka oma arust ei jaga üldse seda asja. Muidugi ma vaatan, kas sadul on märkimisväärselt kitsas või lai, surub kuskilt vastu turja, on seljas tasakaalus ja paari asja veel, aga mulle tundub alati, et on veel tuhat olulist asja, mis mul märkamata jääb. Nüüd viimasel ajal, kus mul on olnud ka mõned hobused, kes VÄGA selgelt välja näitavad seda, kui sadul ok pole, siis olen seda hakanud muidugi rohkem tähtsustama ka. Sest nende hobuste kõrval, kes vale sadulaga sind alla pukitavad, on 10x rohkem neid hobuseid, kes lihtsalt hambad ristis selle ebamugavuse ära kannatavad - aga see ei ole ju päris ok? See on ikkagi inimeste kohustus tagada, et hobusele varustus sobiks, mitte oodata, kuni hobused juba väga märkimisväärselt protestima hakkavad.

Monday, July 8, 2013

See blogger on mul tõsiselt jonnima hakanud, ei salvesta enam kunagi mustandeid ära... jube masendav.

Igatahes, kuna mu litsentsiteema sai lõpuks (väga keerulise ja kuluka) lahenduse, siis käisime nädalavahetusel täkupoisiga tšempionaadil siiski ära. Ühest küljest ei ole suurt midagi hõisata, sest hinded ei tulnud nii head, kui lootnud olime ja mida see hobune mu arust väärt oleks tegelikult. Eks meil on ratsastuses omad nõrgad küljed ning tema jaoks oli see üldse esimene võistlus, minul jällegi esimene kord noore täkuga kuskil käia - närveerisin ka ikka hoolega muidugi. Lisaks tundus, et kohtunikud eelistasid seekord veidi teistmoodi sõidetud hobuseid näha, eest rohkem "suletud" raamiga jms, nagu ikka.

Teisest küljest, kui ma hindeid üldse teada poleks saanud, siis oleks ma selle käiguga 100% rahul olnud, sest hobune oli supermõistlik, palju rohkem kontrolli all kui viimased paar trenni, ei kartnud suurt midagi - no natuke ikka piilus silmanurgast ja võistlusväljakul päris kohtunike nina alt läbi ei tahtnud sõita, aga see selleks - ja hoidis oma hormoonid ka üsna kontrolli all niikaua, kuni ma teistele hobustele liiga lähedale ei läinud. Õnneks oli soojendusväljak suur. :) Ratsastuse koha pealt samamoodi - ma tean meie probleemkohti ja need muidugi mingil imeväel võistluste ajal kuhugi ei kadunud, aga ma arvan, et ta näitas parimat, milleks ta tol hetkel minusuguse ratsaniku all võimeline oli, nii et selles mõttes ma ei saa millegi kallal vinguda. Mu arust on ta väga lahe tüüp.


Pärast tegime kodus fotoshooti. :D Vähemalt üks meist on fotogeeniline...
Aga järgmine nädalavahetus on jälle võistlused. :) Lähen kahe lemmmmmikuga kerget skeemi sõitma, märaga ilmselt tuleb suht kaootiline sõit, aga ZB on äkki isegi asjalik? ZB-ga käisin eelmine aasta ühel noorhobuste võistlusel ja nüüd sain ta jälle omale sõita, jee. Ta on muuseas täkupoisi vend, nii et ma oskan omale neid lemmikuid ikka valida. Kusjuures, võtsin 3-aastastest märadest ka ühe lisaks Zinyle veel omale tegeleda ja mu väljavalituks 9 hobuse seast osutus kes? ZB ja täkupoisi õde loomulikult. :D Täiesti juhuslikult, ma ei teadnud üldse enne, kes või mis ta selline on. Paistis sümpaatne lihtsalt.

ZB eelmisel suvel 4-aastasena
Skaibitrenni õnnestus ka jälle eile saada. Oleks tahtnud sama hobusega mitu trenni käia, aga eelmise nädala trennilisele ilmus vahepeal üks potentsiaalne ostuhuviline, nii et võtsin seekord igaks juhuks teise - sellesama mära, kellega võistlema plaanis minna. Jeerum, ta on vist üks KÕIGE keerulisemaid hobuseid, kellega ma kunagi sõitnud olen. Ta ei viska küll kedagi alla ega ole ohtlik ning ma usaldan teda 100% - nt käisime ratsakoolis ja kui mul teiste noorte hobustega võõrasse kohta minnes on alati selline tunne, et no nüüüüüüüüüüüüüüüüüd kohe viskavad mingi puki sisse (sest nad on kõik oluliselt energilisemad ja ka tundlikumad kui need, kellega ma tavaliselt Eestis tegelen) vms, siis tema seljas ma võin praktiliselt iga kell ratsme pikaks visata. Aga niipea kui ta tunneb, et tal ei lasta piisavalt liikuda või hoitakse suust liiga või ta ei saa aru ratsaniku soovidest või ei tea mis veel, siis läheb ise nii stressi ja sabistama ja läbi kogu keha kangeks jms. Tõeline kunst on teda terve trenn rahuliku ning lõdvestatuna hoida - ma vist ei ole siiani sellega hakkama saanud. Mõned jupid trenni jooksul ehk parimal juhul.
Seesama mära jälle...
Väiksel Zinyl käisin üksinda isegi korra seljas nüüd. Ta tasapisi oskab juba paigal ka seista - vähemalt nii kaua et ma kiiresti selga sain ronitud. :D Pööramisega on veel kehvasti, nii et ta tuigerdas vastu minu tahtmist maneeži kõige koledamasse nurka (seal on käru ja takistusepostid ja igast muud kola) ja siis otsustas seda nurka kartma hakata, nii et pidin üsna kiiresti jälle alla tulema ja ta teise otsa talutama, et uuesti proovida. Aga küllap me tasapisi areneme.

Eelmisel nädalal käisime kaks korda Bent Branderupi juures ka jälle. Esimest korda kolmapäeva õhtul (iga kuu esimene kolmapäev neil on nö avalik treening, mida saab siis vaatama minna ja ta seletab, mida nad teevad hobustega) ja teist korda reede hommikul lihtsalt "eriloaga" :D, sest üks meie endistest hobustest tegeleb ka oma uue sakslasest omaniku käe all selle academic dressage'ga ning ta oli selleks nädalaks koos hobusega Saksamaalt Benti juurde külla ja trenni tulnud - seega läksime ka vaatama.

Endiselt ma ei arva, et minust kunagi päris sellise stiili harrastaja saab, aga endiselt on seal niiiiii palju asju, mida ma tahaks küll oma ratsutamisesse üle võtta ja kasutada. Ja see Bent on üks väga kummaline mees küll, aga tema jutt lihtsalt söövitab ennast sulle ajju ja paneb kõige üle järgi mõtlema. Otsene tagajärg seekordsetest külastustest on see, et ma otsustasin Ziny kõigepealt proovida cavessoniga märguannetele reageerima saada ja alles siis võtan suulise kasutusse. Tähendab - suuline on tal suus küll ka ja õnneks ta talub seda väga hästi, 3x on valjad peas olnud ja ei mingit üleliia matsutamist ega mälumist ega keelega mängimist. Kui ma teda käekõrval ratsmetest aga juhtida üritasin, siis talle muidugi see väga ei meeldinud. Seega tahan lasta tal mõnda aega lihtsalt suulistega rohkem harjuda, ratsmed kinnitan lihtsalt cavessoni külge ja proovin märguandeid sealtkaudu anda - nendest peaks ta tunduvalt paremini praegu aru ka saama, sest üsna sarnane ju päitsete survele.

Ja veel natuke ajuloputust - ta rääkis, et osade oma hobustega jõuab ta mingi soovitud tulemuseni 10 kuuga, samas kui teise jaoks läheb sama asja jaoks 10 aastat - tema võrdles nt oma noort andekat andaluusia täkku vana frederiksborgi hobusega, kelle kehaehitus on kõike muud kui koolisõiduks sobilik. Noh, see selleks, aga point oli selles, et kui läheb 10 aastat, siis ta kulutabki 10 aastat. Sest kui sa üritad 10 aasta töö 1 aastaga ära teha, siis sa lihtsalt lõhud oma hobuse lõplikult ära. Ja tänapäeval, kus inimestel ei ole VAJA hobuseid et ellu jääda, vaid kogu ratsutamine toimub ainult ja ainult lõbu ning ajaveetmise pärast - siis kuhu meil kiiret on? Miks on vaja mingi tähtaja jooksul treenida hobune teatud tasemele, arvestamata seda, et kõik hobused on erinevad. See on täiesti jabur tegelikult ju. :D Selle jaoks mul hobune ongi, et teda treenida ja sellest rõõmu tunda ja ratsutamist nautida, aga millegipärast tahavad kõik need huvitavad etapid lihtsalt võimalikult kiiresti läbida, et kuhugi kaugemale jõuda. Miks? Kas ratsutamine ei oleks toredam, kui me võtaks iga etapi jaoks täpselt nii palju aega, kui vaja - selleks, et areng oleks rahulik, kooskõlas hobuse füüsilise ja vaimse valmidusega, mõlemale poolele meeldiv?

Ma saan muidugi aru, et hobusekasvatus ja ratsasport on teisest küljest ka äri ja sel puhul muidugi aeg on raha, aga - no ausalt, kui paljud meist võtavad hobuse raha teenimise eesmärgil, mitte lihtsalt sellepärast, et meeldib nendega tegeleda, treenida, võistelda? Enamus ilmselt mitte.

Kui mina omale kunagi järgmise päris enda hobuse võtan (eks näis, kas Ziny jääb siia või tuleb kunagi Eesti), siis mina kavatsen küll täiesti kindlalt treenida teda enda jaoks, mitte teiste inimeste "silmadele". See ei välista loomulikult võistlusi jms, kui ta selleks valmis on, aga ma ei kavatse temaga teha mitte üht liigutust, mida ma ise õigeks ei pea, selle nimel, et kellelegi kuskil paremat muljet jätta. Tegelikult on see vist üsna vastuoluline, et mul on olemas küll soov hobustega käia võistlustel või näitustel ja loomulikult unistan sellest, et ma üks päev suudaks mingi GP hobuse välja õpetada (tean samas hästi, et see unistus jääbki vaid unistuseks, mis seal ikka), aga kui aus olla, siis ma pigem sõidaks elu lõpuni oma hobusega igavaid voldikesi ja serpentiine ja A-klassi skeeme, kui et jõuaks kuhugi kõrgele ja kaugele meetoditega, mida ma õigeks ja hobuste suhtes ausaks ei pea.

Mina ja minu filosofeerimine nagu ikka... :) Aga vähemalt oli pilte seekord.

Tuesday, July 2, 2013

Üks kuu

Ma sattusin nüüd ka selle suure õnnetuse osaliseks, et blogger otsustas mu pika kirjanduteose lihtsalt musta auku kukutada. Teine katse siis.

Alustame sellest, et väiksest Zinyst sai eilse seisuga ratsahobune! Jube visalt on see esimene kuu aega siin läinud tegelikult, suures osas muidugi ka sellepärast, et ta oma kapjade ja värkimiste tõttu vahepeal rivist väljas oli. Mingi hetk sai kannatus otsa ja panime ta hoopiski raudu. Järgmine päev vaatas Morten karjamaal, et KES SEE ON, kes sellist lennukat traavi teiste seas teeb. :) Nii et ilmselt aitas.

Alles ta oli selline pisike punn...
... ja nüüd järsku ongi suureks (või noh, khm, mitte nii väga suureks) kasvanud!
Seega nüüd võtsin ta uuesti tõsisemalt käsile ja kuna ta selliste asjade koha pealt on suht mõistlik tegelane, siis sai üsna kiiresti selga ronitud. Eks seda näeb muidugi, mis ta edasi teeb. Ühel korral sadula peale natuke pukitas, aga ülejäänud päevad pole rahulolematust kuidagi välja näidanud. Ainuke häda temaga on, et ta on juuuube kärsitu, paigal ei taha seista (eriti kui peab üksi maneežis olema) ja nii kui valjad pähe saab, otsib IGA võimalust oma pisikest, aga oioi kui tugevat pead kuhugi vastu hõõruda, nii et see on vahel üsna ebameeldiv. Kõike seda arvesse võttes + pisike kasv, siis on ta justkui Caddy II. Koolisõiduversioon siis vist.

Siis üleeile olid meil skaibitrennid. :) Täitsa lahe ikka, mis võimalused tänapäeval on. Üks seisab maneeži keskel ja filmib ratsutajat, pilt läheb läbi Skype treenerile koju arvutiekraanile ning tema jutt jõuab ratsutaja kõrvaklappidesse. Väga high-tech. Muidugi ei ole see päris sama, mis treeneri kohalolu, aga loob suurepärased võimalused nt kaugemal asuvatelt treeneritelt tihedamini õpetuse saamiseks. Alguses olin veidi skeptiline, et kui täpselt sa ikka sealt video pealt pisidetaile ja asju näed, aga minu arust trennid olid igati kordaläinud, nii et saab küll ja täitsa hästi.

Ise võtsin trenni ühega oma 5-aastastest - ta oli sutsu liiga energiline ja üritas alt veidi ära joosta, aga häid hetki oli ka palju ja trenni lõpus oli juba väga mõnus. Pidin oma ülakeha sirgemaks ja õlgu taha lükkama. Hobust keerates-pöörates pean õlgu rohkem kaasa liigutama - mul on komme õlad sirgeks jätta ja ainult käte ja ratsmetega sebida, aga kui kogu ülekeha vastavalt liikumise trajektoorile pöörad, siis pole tihtipeale muud vajagi. Isegi noored hobused tajuvad seda ja reageerivad väga hästi. Kiirustamise vältimiseks sõitsin palju õlad sees - mitte konkreetse harjutusena (sest ega ta seda niiväga korrektselt ei oska nagunii veel), aga lihtsalt nt voldi peale lükata veidi esiotsa sissepoole, mis aitab hobust paremini painutada, aga ühtlasi ka takistab veidi kiirustamist.

Mis veel... varsapunne pudeneb muidugi ka palju nagu ikka. Ma nendega pole eriti palju see aasta tegelenud, nii et väga täpset ülevaadet pole, aga karjamaal pilte klõpsimas käin ikka vahel.


Need peaks praeguseks kõik minu teada juba pooldunud olema

Nädalavahetusel on ühed võistlused, kus ka noorhobuste tšempionaadi arvestus sees ja tegelikult mul oleks isegi üks potentsiaalne täkk, kellega sinna minna, aga kuna need on nn regionaaltaseme võistlused, siis oleneb sellest, kas saan oma litsentsi korda või mitte. ERL väidab, et neil on skandinaaviamaadega kokkulepe, et eesti litsentsid kehtivad ka seal, lihtsalt on vaja e-mail saata; samas taanlased väidavad et nad pole sellest kokkuleppest mitte midagi kuulnud. Saa siis aru, kuidas asi tegelikult on...?
EDIT: Käisime täna täkuga ratsakoolis ja ta kergelt öeldes vedas mind tükk aega mööda platsi ringi peale seda, kui üks nunnu valge poni ta vaateulatusest kadus, nii et seda võistluse asja peab veel mõtlema. :P Kodus on ta nii mõistlik, ei karda suurt midagi ja täkutseb ka ikka keskmisest temavanusest vähem.

Panen siis niisama paar pildikest veel üles... Tulge ostke mõni ära, kui meeldima hakkab! :)

Kui ma ühe hobuse siit endale valida saaks, siis ta oleks kindlasti kandidaatide seas... Mis siis et ma endiselt pole veel päris täpselt aru saanud, kuidas temaga sõita tuleb.
Mu istak on ikka 90% ajast liiga "defensive" - et ma olen iga hetk valmis kätega järgi andma, aga samas see takistab mul ülakeha sirgu ja õlgade taha lükkamist. Vajab parandamist.