Wednesday, May 26, 2010

Kordetrenn
Üks päev panin ta vahelduseks kordele külgratsmetega. Kinnitasin veidi madalamale kui tavaliselt (kuigi 'tavaliselt' on vist vale sõna, kui ma teda kord 2 kuu tagant kordetan), aga see eest pikemalt. Ma tahan, et ta siiski ise alati kontakti ette-alla otsiks, AGA ei hakkaks ratsmele toetuma, kui ta selle kord leiab.

Soojenduse ajal elas ennast pisut välja, kui edasi nõudsin, aga eks ta oli puhanud ka jälle mõni päev. Vasakut pidi tõusis päris mitu korda järjest valest jalast galoppi ja kuna ma ta kohe tagasi traavi võtsin, siis mingi aeg hakkas ta seda ette aimama ja blokkima - jäi galopist põhimõtteliselt sammupealt seisma ja tõmbas poolküünaldades eemale. See komme on tal aegade algusest saadik olnud, kuigi kui kõik ilusti laabub, siis ta tavaliselt enam ei mõtle sellele. Aga tundub, et selline käitumine võib erinevate asjade poolt põhjustatud olla - täna sain küll selgelt aru, et see oli minu korduvate tagasivõtmiste peale, ta ei saanud enam aru, mida ma tahan... - aga alati pole kindlasti mitte see põhjuseks olnud.
Igatahes kavatsesin tal järgmine kord kasvõi valest jalast lasta edasi joosta ja mitte midagi teha, kuni ta ise vaikselt traavi otsustab jääda, aga seda polnudki vaja, sest nüüd tõusis juba õigest jalast, misjärel polnud ka tagasivõtmisega enam mingit probleemi.
Päris lühike on tal see traavisamm ikkagi kahjuks, kui just actionit parasjagu täis ei ole (kuigi tänases trennis sain taaskord oma arust veidi pikemaks ja paremaks), aga mis teha. Tuleb töötada sellega, mis võtta on. :)

Külgratsmed töötasid nii ja naa. Mingit korrigeerivat mõju neil ei olnud, selleks olid pisut liiga pikad, seega taguots kippus jälle välja triivima, seda juhtub kordel tihtipeale. Samas tema praeguses olukorras oleks ka suht riskantne üritada teda sirgeks saada millegi abil, mis otsapidi suuliste külge käib. Aga see efekt, mida ma lootsin, täitsa tekkis ajapikku - ta otsis ise selle kontakti sealt üles, alguses pisut ebastabiilsemalt, sest ta üritas ikkagi ratsmetele toetuma jääda, aga hiljem oli juba enam-vähem kena vaadata.

Ratsastustrenn
Proovisin nüüd ka teisi allüüre lisaks traavile rohkem oma istakuga mõjutada. Ma tunnen kahjuks viimasel ajal nii tihti, et kuidagi ebamugav on sadulas istuda trenni alguses - et ma ei liigu igalt poolt nii hästi kui tarvis, pean vist endale hakkama ka soojendust tegema. :P
Igatahes, samm on endiselt kõige keerulisem. Ma teen sadulas mingeid kahtlaseid liigutusi ja suutsin teda õpetada selle peale ka edasi minema, aga see tundub kuidagi väga vale. Nii et võib-olla peaks sellega natuke hoogu maha võtma.
Galopis see eest toimis küll mingil määral. Edasi liikusime ilusasti ja tagasi tulime istmiku peale isegi paremini kui traavis. Lõpus läks juba päris heaks, nii et sain kohati (tema kohta) üsna koondatud galopis sõita ja volte teha, kusjuures säärega tagant aktviisust nõuda, ilma et ta oleks ruttama või läbi ratsme ennat pressima hakanud. Seekord tundusid voldid paremale keerulisemad seoses kõverusega - tagumik ja ninaots kippusid välja liikuma, aga ma väga ei kurda.
Õige pisut harrastasime ka külgliikumisi jälle - tagumikku sisse ma veel lükata ei julge, aga õlad sees ja sääre eest astumist proovisime. Ei julge sellepärast, et KUIGI tegelikult külgliikumised aitavad kõige paremini hobust läbi keha sirgeks saada, siis on neid siiski väga kerge valesti teha ja ennast nö ära petta, misjärel asi ainult hullemaks läheb. Seega ma pean endas väga kindel olema ja pole hetkel mõtet midagi üritada, kui ma tunnen, et mingite teiste asjadega väga suured probleemid on. Täna ma tundsin, et väga ei ole, seetõttu ka harjutasime neid. :)

Putukatõrje
Panin Albatrossile ka siiski selle Bayofly ära. Homme seega jääb trenn ära, aga kui jõuan, tahaksin teda vaatama minna ja kontrollida, kuidas ta oma seljaga läbi saab. ;)

Saturday, May 22, 2010

Talli jõudes piilus (võõrast) boksist tuttav nägu vastu. Ma hakkasin kohe uurima, et mis värk on - meil ei ole ju kunagi hobused sees ja nüüd Albatross äkki oli... õnneks küll mitte üksi, kõrval oli meie shetikast ponitäkk koos pruudiga. Tuli välja, et keegi ei tea, miks Albatross tallis on või kes ta sinna toonud on, hommikul olid kõik välja lastud nagu ikka... VÄGA veider lugu igatahes.

Kuigi ta nosis päris õnneliku näoga seal heina, oli mul esialgu pisut kahju, sest tallis on putukaid kolepalju. Aga niipea kui ma ta välja viisin, et puhastama hakata, selgus, et mitte tall ei ole see koht, kus putukaid palju on. Või no... teate, seda on ausalt juba väga raske sõnadesse panna. Tallis oli kohutavalt palju sääski, kogu vahekäik sumises, aga väljas oli neid veel 250x rohkem. Õudne oli, tõsiselt. Ma lasin endale umbes 4x ja Albatrossile 2x putukatõrjet, aga sääskedele ja nendele väikestele kihulastele maitsesime ikka hästi. Mõned ilmselt lämbusid valtrapi ja pindede alla... :(

Trennis oli pisut keeruline - sammus ette valmistamise asemel pidime hoopis üsna kohe putukate eest ära traavima hakkama ning Albatross kippus terve trenn pisut nagu kiirustama oma sammudega... Aga arvestades tänaseid tingimusi, siis ma ei heida talle ausalt midagi ette. Niigi kannatas ilusasti kõik välja, ei läinud närviliseks ega midagi, ilmselt lihtsalt oli neist söödikutest pisut liiga häiritud, et ennast päris vabaks ja lõdvaks lasta.

Kuna emps käis külas, siis saate pilte kah vahelduseks:

Peale trenni pesime kah teda, täitsa šampooniga ja puha, aga noh... me olime parasjagu maneežis, st liiva peal ja ma andsin ta peale pesemist korraks empsile jalutada... Albatrossil ei võtnud just kuigi kaua aega, et nende kahe asjaolu head kokkulangevust märgata... :D

Tuesday, May 18, 2010

See põlvedega hobuse suunamine tundub päris hästi toimivat. Ma olen nüüd isegi hobuse painutamise ja keeramise jaoks proovinud ratsmeid mitte kasutada (pean vist neist päriseks loobuma, et Albatrossi sirgeks saada), sest põlve, sääre ja keharaskuse koostööna toimivad need asjad üsna enam-vähem.

Ma ei teagi, ühest küljest räägin, et Albatross kipub vahel vasaku ratsme peale tuimaks minema ning hea meelega ka vajub keharaskusega ratsmete otsa (mida ta tõesti teeb), samas teisest küljest suudab ta juba imepisikese ratsme puudutuse peale nina või tagumiku sisse tõmmata või kaela väljapoole keerata... Ju ikka on siis piisavalt tundlik, lihtsalt ennast-ennast-ennast pean jälgima.

Üldiselt oli siiski hea sõita. Galopis vist tunneb pisut liiga palju vabadust ja seetõttu koondamine oli raskendatud, aga väga mõnusa rütmi ja sammuga jooksis üldiselt ning väiksemate voltide abiga meelitasin tal seda sammu siiski vahepeal ka kokkupoole. Ja väga lahe oli, et ka galopis sai sammu korralikult pikemaks sõita, ilma et asi kiirustamiseks, üle ratsme jooksmiseks vms läheks.

Ahjaa, ning see, et ta muruplatsil kipub kuhugi vajuma vahepeal... selgub, et asi pole siiski ainult piiretes. Ta vajub mõlemale poole välja ainult ühes otsas (karjamaapoolses loomulikult)... seega, kuigi mulle tundus, et ta võttis uue platsi väga omaks ning ta ei ole kordagi teisi hobuseid vahtima jäänud, hirnunud vms, siis alateadvuses vast ikkagi natuke tõmbab teda sinnapoole. :P Selle anname andeks, muidugi peame asja parandama, aga vähemalt on SELLE põhjus milleski muus, kui ratsanikus.

Täna tegin tegelikult hästi lühidalt, mingi 10 minutit trenni ja siis läksime maastikule jalutama.

Sunday, May 16, 2010

Maastikule ei jõudnudki... lähimas tulevikus ikka proovin minna. Sõitsin siis hoopis muruplatsil, õigemini koplis, kus Linda juba pikemat aega oma varssa ootab.
Väga mõnus oli seal sõita. Mõni koht oli natuke künklik, aga sest pole hullu. Albatrossil oli küll ükskõik sellest, et me trenniplatsi vahetasime - võõras võib-olla oli natuke, aga väga kodu lähedal ju ning põhimõtteliselt kolmest küljest vaatasid hobused vastu, nii et tal polnud põhjust muretseda.
Sellisel piiramata alal sõites saab täpselt aru, kui hästi või halvasti hobune sääre ja ratsme vahel on - nt Rutsiga üks päev proovisin, see oli küll ilmvõimatu. Muidugi tal oli keskendumisega ka probleeme, aga siiski, liiga vara vist veel.

Aga ka Albatrossiga tahab harjutamist natuke, platsil olen ilmselt lasknud seintel veidi liiga palju tööd enda eest ära teha, laisaks läinud... Lõpupoole saime päris hästi koostööle. Samme õnnestus traavis pikendada ja paar viimased korda lausa nii, et ka lõpp ja tagasitulek säilis ühtlase ja ilusana.

Pikalt ei teinud, aga märjaks läks ta jällegi. Enne trenni veel kraapisin talt hoolega talvekarvariismeid maha, kõike ikkagi ei saanud (jaa, ta on väga hilise karvavahetusega). Peale trenni loputasin veega üle, et siis lasta tallis ära kuivada ning pärast uuesti õue vihma kätte viia - ma ei jõua oma tarkust ära imestada. Tegelikult vahepeal raspeldasin kapju ka, selle ajaga kuivaski ära. Mingil hetkel, kui mul parasjagu ta jalg põlvede vahel oli, kuulis/nägi tüüp enda taga mingit hullumeelset (olematut) kolli ja tema ehmatusega kaasnes minu lennutamine kaugele eemale. Õnnelikult läks, haiget sai ainult käsi, mis betoonpõranda ja minu vahele jäi. Väsisin seekordki täiega ära, aga saime kõik 4 ilusaks jälle.

Ravelliga galopis erilist edu ei olnud, aga traav oli küll lõpus juba pärispäris hea. Hakkame vist üksteisest tasapisi aru saama.

Saturday, May 15, 2010

Eile hüppasime, üle kuu aja vist jälle. Ivo sõnul oli Albatross väga tubli seekord, kuigi mu arust lammutas natuke palju. Aga tõenäoliselt sellepärast oli tubli, et ta hüppas palju võimsamalt kui tavaliselt. Maha ei tulnud ka sellepärast, et ta ei oleks viitsinud, vaid siis, kui ma segasin ja samm valesti läks või liikumine korraks ära kadus.

Ühe korra hüppasime posti. Post oli nõrk ja läks katki. :( Albatross ei olnud nii nõrk ja jäi terveks õnneks. See oli 120% igatahes minu süü - tagantjärele mõeldes mul on meeles ainult see, et Albatross küsis: kuhupoole, kuhuPOOLE??? ja ma ei vastanud. Ausalt, see oli täpselt nii. Kurv lihtsalt vajus liiga suureks ja siis olime ainult poolenisti takistuse ees. Ma ei julgenud nii viltu, napilt ja tasakaalutult hüpata, sest tegu oli süsteemiga ja taga tuli kohe okser, aga teisest küljest mõtlesin, et ei tohi hobust ju takistusest mööda rebida. Seega ma ei teinud midagi ja kuna Albatross ootas mu järgi nii kaua, siis tema ka ei jõudnud enam midagi teha.

Aga tal ei tule mingit blokki ette vms, mis on nii hea! Ta pole kordagi nüüd siin nende väheste hüppetrennide jooksul mõelnud seisma jääda või mööda tõmmata.

Hea oli veel see, et ma sain ta üsna sirgeks ja suht kiiresti. Alguses oli ikka kõver ja hakkasin juba susima seal täiega, aga siis Ivo käskis ise kogu aeg mõlemat ratset võrdselt hoida ja esialgu küll tundus, et nüüd ta ju vajubvajubvajuuuub, aga peale paari hüpet selgus, et kuule, ei vajugi. :P Ja keha jäi ka otseks. Nii hea oleks, kui see ratsastustrennides ka toimiks - täna kusjuures proovisin natuke, tegin nagunii hästi lühikese lõdvestava trenni. Aga ratsastades on natuke siiski rohkem igatpidi painutada teda vaja ja siis ei saa päris võrdselt kogu aeg käsi hoida, hüppetrennides ju peab ta enamus osa ajast täiesti otse olema, isegi kurvides võib hobune sirgeks jääda (kui sisse ei vaju), aga kindlasti mitte üle painutada. Igatahes jätan selle endale meelde, et kui ta mingil hetkel täiesti käest ära selle kõveruse suhtes peaks minema, siis võib-olla niiviisi saan veidi korda teda - sel hetkel pole mingi painutamine enam nagunii tähtis.

Kabjad tahaks ka natuke viilimist, aga lükkasin veel edasi, sest homme tahaks teistega maastikule minna ja kruusateel võib-olla pole nii mõnus värskelt värgitud kapjadega liikuda. Kõigil teistel hobustel on rauad, seega niigi valitseb ebavõrdsus. :P

Aga ma ratsutasin veel... Ravell oli täiega parem kui eelmine kord. Ainult galopis tahaks rohkem enda alla jooksma saada. Praegu ta niiii venitab iga sammu, et ma ei suuda nii kaua ühte fuleed istuda :P ja kui energiat väheks jääb või mingi pehmem koht tuleb, siis kisub neljataktiliseks.

Siis oli Misty, wales'i poni, vägaväga ilus. :) Pidi olema kogenud koolisõiduponi, aga kartma kõike ja siis minema tõmbama. Noh, sest pole hullu, peaasi, et tagant ei loobi (oii, ma ei salli pukitamist). Platsile minnes jooksis küll korra mingi kile tõttu äärepealt must üle, aga õnneks oli tema väike ja mina suur. Ma midagi erilist temaga küll teha ei osanud/proovinud... eks ta muidugi vahtis päris palju ringi ka ja oli kramplik, seega üritasin peamiselt lihtsalt lõdvestama saada. Pikendatud traavi ajal ainult natuke pikendas ja ülejäänud osa kiirendas.

Aga ponil oli täna alles teine trenn uues kodus, nii et ehk ta aja jooksul harjub (kui ta selline kartlik on) ja äkki keegi teine oskab temaga paremini sõita ka kui mina. ;) Ma pean vist ikka oma Albatrossi juurde jääma, kes küll väga palju ei oska, aga kõike mida ta OSKAB, oskan ka mina.

Rutsiga oli ka lühike sõit, täna kuidagi ei olnud niipalju minekut.. vajus galopis paar korda väga järsku ära ja siis koheselt ei olnud nõus edasi ka minema. Sammu oli ka raske aktiivsena hoida - kas uinus seal vaikselt või siis läks traavi ära. Noh, ega tema vanuses sammus mingit tööd väga ei peagi tegema, aga suht vaba ratsmega edasi peaks ikkagi energiliselt liikuma. Ta on siiski hästi vahva.

P.S. Ma otsisin Albatrossi putukatõrje välja ja ta kartis seda. :| Veider... Palsam muidugi ei tee nii kõva susinat, aga sellega on tal täiesti ok. Viimasel ajal kardab ta veel ainult mingeid ümbritsevaid koledaid asju, aga MITTE KUNAGI seda, kui ma temaga midagi toimetan-teen. Ta võpatas palju ja silmad läksid suureks, aga saime siiski ka ebameeldivad kohad üle lastud - ja sinna need putukad ju tavaliselt tulevad.

Tuesday, May 11, 2010

Trennipäev

Albatross ajab endiselt hoolikalt karva. Mõnes kohas, eriti kaelal, on küll ilus sile juba, aga üle terve keha turritavad pikemad talve"udemed" välja. :P Ja neid ikka jätkub veel omajagu.

Täna võtsin natuke rohkem aega tema jaoks, pesin korralikult kõik jalad enne ja peale trenni puhtaks - sain prei-inspektsiooni ka teha. Ühe korra ma mingi minitäpikese avastasin kuskilt, aga täna oli küll kõik korras. Seda peab lihtsalt mõnikord kontrollima - üldiselt tal pole preiga eriti probleeme olnud ja nüüd on aasta läbi mineraale ka saanud, aga eks mudahooajal võib kõike juhtuda. Ilma jalgu korralikult ära pesemata tema sõrgatsituttide alt midagi näha on aga üsna võimatu.
Lakk on tal ka mõnusalt paksuks läinud. :) Mulle tundub küll, et natuke tihedam kui varem ja ühel pool hästi seista ei taha - muidugi ka seetõttu, et tal pole see väga pikk. Aga lõikamata lakk on just ilus siis, kui ta on piisavalt paks, minu arust. Kui lühikeseks oleks kitkutud/lõigatud, siis oleks õhem muidugi kenam.

Aga trennidest siis... ma olen ka paar viimast korda proovinud rohkem istmikuga ja vähem säärtega töötada, aga see on ikka keeruline. Traavis toimib suht hästi - nt sammu pikendab ta küll istakuga mõjutades palju paremini, kui säärega sõites ning kui istakuga ta sinna nagu "lükkad", siis on kergem ka kaasa reisida. Tagasivõtmine on pisut keerulisem, sest kui ma pingutades tema keskmise traaviga kaasa suudan enam-vähem minna, siis sellele nö vastu istudes (kui tagasi tahan võtta) on küll üsna künklik olemine seal seljas. :P Ja ma pean kontrollima, et ma endale asja lihtsamaks ei üritaks teha - käte või põlvedega ei tohi enne peatama ei hakata kui istmikuga.
Igatahes, kui traavis see asi enam-vähem toimib, siis galopis ja eriti sammus ei saa ma asjale kohe üldse pihta. Kui teen sellist nö ristluuga edasi lükkamist, nagu tihtipeale üritatakse, siis ma lükkan tegelikult lihtsalt igal sammul hobust õlgadest veel rohkem allapoole, maha - ja ta saab siis ainult kiiremaks minna, aga mitte eest kergemaks ega pikema sammuga. Nt galopis - kõige mugavam hetk puusade edasilükkamiseks on seal viimase galopifaasi kandis, kus hobune nagunii tegelikult juba üsna esiotsal on (tagajalad hakkavad juba uuesti üles tõusma) ja kui ma siis istmiku veel sügavamale sinna sadulasse surun, teen ju asja vaid raskemaks tema jaoks. Traavis ma olen nagu paika saanud selle (kusjuures alles üsna hiljuti), kuidas oma istmikuga pigem hobust edasi ja ÜLES aidata seljast tulla, aga galopis on keerulisem ja noh... sammus ma isegi mitte ei kujuta ette, kuidas see toimuma peaks.

Vot see on põhiline praegu. Kõverusega tegeleme ka ikka vaikselt - nüüd olen proovinud lisaks hakata õlgi korrigeerima veidi oma põlvedega. Vahel toimib hästi, aga vahel on ka keeruline. Nt kui voldil õlaga liiga välja vajub, siis on natuke raske põlvega toetada, sest välimine säär peab ju tagapool olema ja siis põlv enam ei ulatu hästi õige koha peale. Aga mingil määral on sellest kasu, sest ratsmete kasutamisega pean tõesti vägaväga ettevaatlik olema. Praegu püüan ka meeles kogu aeg hoida, et sisemist ratset kasutan pmst ainult lõdvestamiseks ja pööramine käib kõik ainult välimise abiga. Kusjuures ka siis, kui ta voldi peal välja kipub vajuma, ei tohi sisemist säärt päris ära jätta, kuna millegagi peab teda ju selle välimise vastuhoidva ratsme (ja vahel ka põlve) poole ikkagi suunama.

Aga siis ratsutasin täna veel poniga, kes on supertubli! :) Ta on selline lühiajaline projektike, eelmine nädal läks sadulasse esimest korda, aga väga mõistlik tüüp. Eile proovisime paar galopitõstet - pea läks alla rulli ja natukene keksles, aga täna sai juba ilusasti mitu suurt ringi ära sõidetud probleemideta. Liikuma on ka juba enam-vähem hakanud (alguses ei viitsinud väga) ja kui ta just parasjagu pähe ei võta teises suunas minna, siis saab pöörata ja suuremaid volte ka täitsa kenasti teha. Ainus asi selle poniga on see, et tema esimene reaktsioon ratsmekontaktile on pea rulli keerata. Õnneks muutub ta kontakti osas ka juba veidi julgemaks, nii et ratsmemärguanded hakkavad mingit mõtet omama.
Poniga on see lugu, et tungivalt soovituslik on temaga pärast Albatrossi sõita. :P Sest kui pärast teda Albatrossi selga ronida, tundub mu hobune alguses üsna puulõug (sest poni tahaks ju ratsme taga olla ja seetõttu kohati kontakt täitsa puudub, kohati on hästi kerge), rääkimata sellest, et ma ei suuda seal seljas eriti istuda (sest poni on ju nagu tugitool).

Ja lõpuks Ravell ka, kuna Piretil on koolitöid vaja teha. :P Minust oleks ka mõistlik vist veidi nüüd eksamitele keskenduda, aga noh... see selleks. Ravell on mõne koha pealt Albatrossiga natuke sarnane, aga ikka erinev ka. Ma arvasin, et ta on lihtsam sõita - Piretil tundub ta väga mõnus olevat. Aga noh, Albatrossi ja minu kohta on ka kõrvalt öeldud, et jumala ilusti ja hästi ju! kuigi tegelikult on seal seljas ikka väga keeruline ja sugugi kõik ei tule mul välja nii nagu tahaks.
Mul ei tahtnud Ravell väga hästi säärt aktsepteerida ja kui stekiga aitasin, siis seda ka mitte. :P Aga mingi hetk hakkas nagu toimima paremini. Galopp on tal mu meelest loomupäraselt vägaväga hea - praegu võib-olla kipub veidi veel laiali vajuma kohati, aga ilusa suure sammuga jookseb, nii et sealt võiks asja saada küll.

Selline tihedam päev vahelduseks... aga tore on ikka igasuguste elukatega mässata. :)

Tuesday, May 4, 2010

Midagi asjalikku mul taaskord kirjutada ei ole... aga...

Üks päev tegime vabahüppeid. :) Niisama vahelduseks natuke. Albatross on ainult mõned üksikud korrad üldse vabalt hüpanud vist. Alguses lasime nad Ronaldiga lihtsalt koos platsile lahti, siis kalpsasid järjest mitu ringi üsna vabatahtlikult pisikestest ristidest üle. Kui kõrgemaks panime, siis läksid ikka ükshaaval.
Selles suhtes oli okei, et Albatross läks üsna meelsasti neile peale. Mõned korrad enne takistust isegi läks pigem liiga hoogu ja siis ei jõudnud sammu valida, aga kuna ta kuigi kõrgele hüppama ei pidanud, siis polnud väga hullu. Üldiselt ta hüppab täpselt nii palju, kui parasjagu vaja on, ei pinguta mitte vurrukestki rohkem. :P Paar korda kobistas kah seetõttu. Tagumise okseri tõstsin vist kuskil 115-120 cm -ni. Natuke kõrgemat ta oleks vast ka suuteline veel hüppama, aga pole mingit põhjust. Ma ei raatsi väga, säästan ta jalgu pigem muude asjade tarvis. Ning kuna eesmärk oli tegelikult tõesti lihtsalt vaheldust pakkuda, siis võiks asi ka tema jaoks lõbusaks ja piisavalt lihtsaks jääda.

Trennid on jälle kohati head, kohati mitte nii head olnud. Ma pean hakkama rohkem mõtlema sellele, milliseid harjutusi teen ja miks. Mulle nt ei istu sellised treenerid, kes lasevad mingeid suvalisi trajektoore sõita ja siis kommenteerivad, mis hea/halb (no väljaarvatud skeemi harjutamisel, seal on seda mingil määral vaja). Palju tulemuslikum on see, kui treener näeb, mis antud hobuse/ratsaniku puudused on ja siis mõtleb harjutused välja vastavalt sellele.

Täpselt seda peaks ma järgima ka Albatrossi õpetamisel. Kui mul meeles on, siis ma üritan loomulikult teha palju üleminekuid, suunamuutusi jm vaheldust selle asemel, et suure ringi peal ühtlaselt sõita, aga sellest ei piisa. Kui ma hakkan nt serpentiini sõitma, siis mitte sellepärast, et "prooviks täna sellist harjutust", vaid sellepärast, et ma tahaks oma hobust parasjagu saada ühtlasemalt paindeid vahetama. Ei ole mõtet niisama 100 erinevat asja trennis proovida, vaid natuke rohkem mõelda, mida hetkel kõige rohkem vaja on ja kuidas, läbi milliste harjutuste seda saavutada. Kõik, mis sa teed, peab olema mingil põhjusel, mingi eesmärgiga. Vähemalt siis, kui on soov hobust õpetada.