Saturday, November 17, 2012


1) Mulle meeldib Damon Hill. :) Minu arust sellel hobusel on vedanud, sest ta ei ole sattunud mingite ebameeldivate võtetega inimeste kätte, vaid nii aluspõhi kui ka edasine treening on läbi viidud minu jaoks sümpaatsete ratsanike poolt; ja hobune ise on ka muidugi väga lahe. Nt viimast nende võidetud GP sõitu võib näha siin: http://www.youtube.com/watch?feature=player_embedded&v=DHmNT_FLgk8
Muidugi ei ole ideaalne: hobune on kehaehituselt väheke kõrge taguotsaga ning kas selle või millegi muu tõttu ei ole tal esiots alati nii kerge kui võiks - hästi näha nt piafees ja mõnel galopihetkel - samas ei saa kuskilt otsast öelda, et ta ennast piisavalt koondada ei suuda. Hakkab igatahes Valegrole konkurentsi pakkuma mu lemmikute seas.

2) Tegelikult on mul üsna hea meel vaadata, kuhupoole koolisõidumaailm liigub. Ma ei ole kahjuks piisavalt tark ega kogenud, et võistlussoorituste vaatamise põhjal 100%-lise veendumusega jagada ratsanikke ühte ja teise koolkonda, aga sellegipoolest näen ma praegusel ajal tipus palju ilusamaid, pingevabamaid ja minu jaoks meeldivamaid sõite kui mõned aastad tagasi. Nii et mina olen küll ses mõttes positiivselt meelestatud.

3) Teisest küljest muidugi ei saa tähele panemata jätta absurdsusi nagu mitmeaastane vaidlus FEI tasemel selle üle, kas kohtunikul (või kellel iganes) on ikka õigust verist hobust soorituselt kõrvaldada või mitte... või et äkki meditsiinis kõige kangemad kasutusel olevad valuvaigistid (morfiin, fentanüül) ei peaks ikka spordis keelatud ainete nimekirjas olema... aga noh - kõike head ikka korraga ei saa. Ka mitte seda, et kõik inimesed järsku mõistlikuks ja hobusõbralikuks muutuksid, aga äkki tasapisi siiski?

4) Tegelikult on nii, et mida rohkem mõtlema ja asjadest aru saama hakata, seda keerulisem on üldse hobustega midagi teha. Kui mingi hetk reaalselt kohale jõuab, et loomadel on nii vähe võimalusi oma mõtete või tunnete väljendamiseks ja inimestel nii vähe oskusi neid (mõnikord vaevumärgatavaid) signaale lugeda, siis muutub kõik kuidagi väga keeruliseks.

Ma ei ole ole kunagi arvanud (ja loodetavasti ei hakka ka arvama), et hobune peaks päevad läbi istuma nina alla toodud heinarulli ääres karjamaal ja tema omanik olema õnnejoovastuses selle üle, et ta saab oma raha selle eluka "õnnelik olemise" peale kulutada. Kõik elusolendid maailmas on loodud aegade algusest peale tööd tegema - olgugi, et hobuste puhul pole see algselt muidugi kuidagi ratsutamisega ega üldse inimestega seotud. Aga olgu tegemist inimese või hobusega - kui elusolendil pole mitte mingit vajadust ennast aeg-ajalt natuke pingutada, siis elab ta ikka ääretult igavat ja tühja elu.

Tänapäeva sport- või harrastushobune pingutab ennast inimese jaoks treeningutel. Ja ka see on minu arvates normaalne. Oluline on aga see, et hobune ei peaks "töötama" hirmus, valus ega pidevas arusaamatuses. Kõige sagedasemaks puudujäägiks on just nende asjade ära unustamine või liiga vähene tähtsustamine. Kui need kolm asja täielikult välistada - see on võimalik, aga vajab tihtipeale suurt tähelepanuvõimet, viitsimist ning pühendumust inimese poolt (ärme rahast üldse räägi eksole) - siis on minu arust kõik kõige paremas korras ja hobune saab olla rahulolev ka "tööd tehes", mitte ainult süües, magades ja igavusest pilvi vahtides.

Friday, November 16, 2012

Ilmad on nii ilusad ja soojad, vihma ei saja kunagi ning karjamaa on meeldivalt kuiv. Mu hobustel pole probleeme ei sadula/selja/ratsanikuga, köhimisega ega paistes jalaga. Koolis pole kah üldse kiire aeg ning üleüldse on elu ilus ja tuju lausa suurepärane! Nii tore, et kõik head asjad alati korraga tulevad.

... või.. oota.. äkki oli kõik ikka hoopis vastupidi? Arvake ära.

Saturday, November 3, 2012

Kuidagi juhtus nii, et me sattusime Myroniga Annika trenni... plaanis ei olnud nagu otseselt, aga kuna muidu ei saanud piisavalt inimesi kokku, siis mõtlesin ära proovida - saab natuke tagasisidet vähemalt ja ka ettekujutuse, kuidas ta trenni annab.
Mingi ettekujutuse muidugi sain kah, aga noh...  Myron oli nii igav tüüp, et tegi kõik mis vaja (kaasaarvatud galopitõsted, mille üle ma veidi isegi imestasin) nii ilusti ära, et treeneri sõnade järgi "annab otsida, mille kallal norida". :) No siis ta ikka otsis natuke ja mõnda väikest asja lihvisime, aga üldiselt ma olen ka nõus, et vähemalt selle trenni põhjal on kergemate A-skeemide tase täitsa olemas - tuleb lihtsalt hakata veidi rohkem nõudma ja trenne keerulisemaks tegema. Eks ma tasapisi teen ka, püüan aga meeles pidada, et sellist stabiilsemat ratsastustrenni on ta ju alles nii vähe aega järjest saanud, et ei tohi liiiiga tagant utsitada; mis siis, et siiani on üsna lihtne olnud.
Minu istaku koha pealt nii palju, et õlgu ja ülakeha tahaks veidi sirgemaks/tahapoole ning säärt rohkem paigale - eks need on mul ka juba ammused ja teada vead, aga kui keegi meelde ei tuleta, siis tihtipeale ununeb, et peaks püüdma ennast parandada.
Tjah, nii et tegelikult mul oleks Albatrossi vaja olnud sellesse trenni - temaga saaks huvitavamaid asju teha, samas ta ei ole kuskilt otsast lihtne, nii et paneks ilmselt lisaks ratsutajale ka treeneri proovile. :) Aga noh, jah... Myroniga igatahes tegutsen edasi ja vaatame, kuidas läheb ning kas me veel millalgi trenni tahaksime võtta. Iseenesest tahaks temaga kavalette ja taolisi asju väga teha (ja tuleks kasuks!), nii et võib-olla midagi sellist siis hoopis koos treeneriga proovida...?

C-l pole ikka veel sadulat, millest on muidugi väga kahju. Ingrid käis ja vaatas ja nagu ma arvasin, siis tema enda sadul oli tõesti kitsas (kuigi ma ei uskunud, et niiii kitsas... pean ikka hoolega harima ennast veel sellel sadulateemal); Albatrossi sadul jällegi on liiga sirgele seljale, nii et kah ei ole just väga hea. Ühe sobiva õnneks siiski leidsime, aga seda oleks vaja samuti enne kasutamist laiemaks painutada ja selle taga nüüd asi seisabki.
Muidu ikka kordetan, et hobune niisama ei seisaks, ja noh - vähemalt on ta kordel väga asjalikuks selle aja jooksul muutunud. Alguses ta ei jooksnud üldse meelsasti ning seetõttu plaanisin esialgu võimalikult kiiresti ja rohkem ratsutama hakata ja vähem kordetada, sest seljast oli teda lihtsam aktiivseks saada - aga näed, läks teistpidi, nii et nüüd oli hobu sunnitud siiski ka kordel jooksmist harjutama. :) Vajalikud häälkäsklused on enam-vähem selged, lühikeste tõstete kaupa teeme mõnikord veidike galoppigi. Maalatte ja kavalette olen sekka pannud ja ühe korra lasin ka väikseid hüppeid korde otsas teha, täitsa rahule võis esimese korra kohta jääda - eriti arvestades, et tal pole põhimõtteliselt isegi mitte vabahüpete kogemusi.

Mingeid põnevaid pilte mul seekord pole, aga mingi päev lisan ehk väikse videojupi Albatrossi ja My taidlemistest. :) Esimene kord ei võtnud Myron (kes eelmises tallis pidi ka selle koha pealt suur aktivist olema) üldse vedu, aga teine kord juba natuke mängis kaasa. Ma saan muidugi aru - ma veidi kardaks ka sellise minust mitusada kilo rohkem kaaluva elukaga mängida, eriti kuna Albatross ei hoia ennast just tagasi, kui tuju peale tuleb. Teeb ennast suureks ja kõrgeks, käib kord tagumistel, kord esimestel jalgadel, hüppab otsa, näksib, jookseb ja pukitab - ühesõnaga on metsik-metsik ja esialgu natuke võib-olla hirmutav pisikeste jaoks. ;)