Monday, June 28, 2010

Kavaletitrenn

Traavi jaoks panin kaarekujuliselt kolm kavaletti. Kuna ma pole varem nii sõitnud (ainult kordetanud), siis jätsin hästi madalaks, otsad maha, ja vahed üsna lühikeseks. Alahindasin Albatrossi, ta sa nendega tegelt päris ilusasti hakkama, nii et isegi kitsaks jäi veidi ja siis ta vahepeal natuke lõppu lõikas, sest niimoodi diagonaalis sai pikema sammuga minna. Väga palju neid ei tulnudki, igatahes järgmine kord panen juba 4 kavaletti ja kõik otsad pukkide peale. Üldse peab tõdema, et kui ikka harjutada, siis läheb ka kavaletiteema paremaks küll. Alguses ta ju kolistas kõike, aga nüüd viimased korrad on täitsa enam-vähem olnud.

Galopp oli see eest peaaegu et katastroofiline. Panin kavalett, maalatt, kavalett. Mitte eriti pikkade vahedega, tahtsin natuke hüpet tema galoppi juurde saada. Kahjuks ei tule ma ise seal seljas ÜLDSE toime. Paremat pidi veel õnnestus kuidagi, aga vasakule minnes ei klappinud samm mitte ühtegi korda ja ma lihtsalt ei tea mida teha. Mõned korrad lükkasin küll pikemaks ehk siis kaugemalt ära - sellele ta reageerib küll, aga nii pikkasid sammusid suudab ta teha ainult ühe või heal juhul kaks, peale seda läheb see väga lamedaks ära ja seetõttu ei katnud ta enam järgnevaid vahesid ära, kas jäi kaugust väheseks või jäi kõrgust väheseks fuleel... kuigi need vahed polnud tegelikult üldse suured. Kuna ma väga palju varem enne takistust ei näe, kas samm klapib, siis jääb ainult mõni fulee aega asja muuta ja kokkuvõtmiseks sellest mulle temaga veel ei piisa. St ma võin küll sammu lühikeseks võtta, aga kui seda väga kiiresti või äkiliselt teen, siis kaob tal impulss täiesti ära ja nende lühikeste sammudega ta oma kolme latti lõpuni ikkagi ei jõua katta. Igatahes ma pean hästi palju mõtlema enne järgmist kavaletitrenni.


Üks päev mõtlesin õues ühte pisikest lattaeda paar korda vahelduseks hüpata - tuli ilusti ära, olin rahul. Ainult et pärast selgus, et see oli 90 cm. :P See ei ole kõrge, ma tean, aga ega me 90 cm eriti kõrgemaid pole Albatrossiga vist hüpanudki. Mina mõtlesin, et tulen mingit pisikest 70 cm korraks...

Saturday, June 26, 2010

Koolisõidutrennide kohta tahaks nii kole palju kirjutada, aga kohe kuidagi ei jõua kõike ja meelest kipub ka minema. Kuigi paljud asjad on minu jaoks veidi harjumatud või teistmoodi, siis kasu on ka ikka väga kõvasti olnud.

Suulised ja kontakt
Nendega on meil hetkel kõige rohkem probleeme - eks see olegi enamasti ka paljude teiste jamade põhjustaja. Kuna Albatross mingitel hetkedel üritab väga ratsme peale vajuda, olen ma oma käe liiga ebastabiilseks muutnud. Mida ühtlasem käsi ja kontakt, seda kergem on tal loomulikult suulisele toetuda, aga liigne käe liigutamine ka midagi paremaks ei tee. Nüüd vahetasin talle prooviks natuke jämedamad suulised, mis küll veelgi rohkem soodustavad toetumist, aga see eest teevad hobusele ühtlase kontakti hoidmise meeldivamaks ja Mare sõnul on hetkel just see ühtlane kontakt kõige tähtsam. Minu jaoks on see küll midagi nõiaringi taolist, sest: minu poole ühtlane käsi ja pehme suuline (õunamaitselised ja puha :P) -> Albatrossi poolt ratsme peale toetumine ja kohati liiga tugev kontakt -> minu poolt järsemad märguanded, et vältida toetumist -> jällegi ebaühtlane kontakt.
Igatahes uute suulistega on kohati parem küll, eks ma pean nüüd lihtsalt selgeks tegema, KUIDAS ma seda tema ratsmele toetumist vältida saan, ilma et käega tõmblema hakkaks. Kindlasti üritan teda edasi sõita sellises olukorras, aga ainult sellest ei piisa. Üleminekutest peaks samuti kasu olema, aga kuidas teha pehme käega üleminekut, kui hobune juba ise täiega suulist tõmbab? Võib-olla siis veelgi rohkem istakuga tööd teha...

Sammude pikendamine
Seda peame ka kõvasti harjutama. Mu arust Albatross juba natuke toimis selle koha pealt, aga palju väiksemal määral, kui tegelikult nõuda võiks. Albatross pikendas oma traavisammu mõnusalt, ilma kiirustamata, võib-olla 10-15 cm võrra, aga võiks ju seda teha oma poole meetri jagu. Nüüd olen teda trennides vahepeal lihtsalt täie rauaga edasi sõitnud - loomulikult läheb ta praegu seda tehes ka kiiremaks, aga vähemalt liigutab ennast pisut rohkem. Vahepeal tekib juba täitsa tunne, et nüüd ta tõesti viskab oma jalgu edasi. Ainult et... kuidas ma sellises traavis ükskord istuma peaksin suutma? Hehe, sellele ma parem ei mõtle praegu veel. Tema töötraavis on suht raske istuda, selle 10 cm-se pikendusega on juba väga raske. Ning kui kunagi asi pikendatud travini jõuaks, siis - kuidas nimetada seda, mis on 5x raskem kui "väga raske"?

Sammus on tal käik õnneks suht lahtine, vähemalt tema tüüpi hobuse kohta.

Aktiivsus ja otsesus
Nende pärast ma ei kurda. Esimene trenn pidin küll teda kogu aeg rohkem edasi sõitma, sest ta tundus treenerile laisapoolse hobusena, aga nüüd olen sellega ära harjunud ja nagu vist juba kirjutasin - Albatrossil ei ole edasi liikumisega tegelikult mingeid probleeme, ma pean lihtsalt ise talle sellest märku andma. Vahel mõnda harjutust proovides läheb veel meelest, aga üldiselt pole viga.
Mis kõverusse puutub, siis eks seda aeg ajalt tuleb ikka ette, aga õnneks viimasel ajal peamiselt vaid nt õla välja vajumise näol vms - ühesõnaga sellised asjad, mida on võimalik üsna kergesti korrigeerida, erinevalt nt kaela S-kujuliseks keeramisest. Mare võttis ta korraks käe kõrvale ka, ratsmed enda kätte, ja märkis samuti ära, et kaelaga talle meeldib tõesti igatpidi väänelda (see eest pidi Albatrossi massiga hobuse kohta "sugugi mitte halb" suu olema :P). Ühesõnaga mul on hea meel, et see kõveruse teema natuke tahaplaanile jäänud on ja suudame vahepeal isegi üsna sirgelt liikuda. Eks selle võti on ka lihtsalt edasi sõitmine ning vajadusel säärtega hobuse sirge hoidmine, mitte käte abil.

Harjutused
Konkreetsetest harjutustest oleme teinud nt sääre eest astumist, õlad sees, sirgeid keskliine ja peatuseid, pööret tagaotsal, palju traav-galopp ja galopp-traav üleminekuid.
Õlad sees harjutust teeme hoopis teistmoodi, kui mina kogu aeg proovinud olen. Esiteks laseb Mare ratsanikul jalad esialgu panna vastupidiselt paindele - st sisemine jalg taga ja välimine jalg ees, et siis oleks hobusel kergem aru saada, kus ta esiots/taguots parasjagu olema peab, paine pole alguses nii oluline. Teiseks õpetab ta istuma nö seespool, ehk liikumise suunast eemale. Kuna see kõik on mu jaoks väga harjumatu, ei tulnud alguses eriti midagi välja. Sammus enam-vähem, aga traavis kaldusin kõikusin seal seljas edasi-tagasi, ning tihtipeale viisin mõlemad jalad tahapoole (kuna sisemise puhul tuletati mulle meelde - vii see taha; aga välimist ju treener ei näe, seega see jäi nii, nagu ma harjunud olin :P) ning esiotsa ei kontrollinud enam miski. Täna üksinda proovides tuli aga mu arust üsna tip-top välja, eks näis, kas järgmine kord siis õnnestub paremini.

Monday, June 21, 2010

Treiler
Õnneks on sellel teemal taas edusammud – mitte küll päris niimoodi nagu ma ette kujutasin, aga see pole hetkel oluline. Põhimõtteliselt viin ma ta nii tihti kui võimalik (proovin vähemalt 1x päevas) oma hommikust/õhtust kaeraportsu treilerisse sööma. Praeguse seisuga jalutab ta kenasti, ilma pikemalt mõtlemata sisse, kusjuures vaheseina pole vaja enam eelnevalt laiemaks tõsta. Albatross sööb enamasti rahulikult oma eine lõpuni, mina samal ajal teda igalt poolt kõrvalt ja tagant patsutamas.

Seega oleks põhimõtteliselt transportimine võimalik, kuna peale tagumise puu kinni panemist temaga enam probleeme pole olnud. Kuna mingit põlevat vajadust veel ei ole, siis lükkan selle tagumise puu kinni panemist siiski veel veidi edasi – tahan, et ta enne seda ennast 100% seal turvaliselt tunneks ja treikut ainult heaga seostaks... lootuses, et siis ei häiri teda ka tagumise puu kinni panemine ja ta käitub samamoodi edasi nagu praegu. (EDIT: Selle postituse kirjutasin valmis juba eile; täna panin tegelikult tagumise puu juba korraks kinni ka, aga Albatross sellest vist eriti aru ei saanud)

Jama oligi ju selles, et kui ta ka treilerisse tuli, siis oli ülikärme sealt välja tagurdama. Mitte miski ei suutnud teda sees hoida, kui mõni inimene tagaotsa juurde sahmerdama läks või vaheseina paika lükata proovis. Mida rohkem kordi Albatross välja tagurdas, seda vähem oli tal otseloomulikult isu uuesti sisse minna. Seetõttu võtsingi praegu eesmärgiks selle, et talle treileris käimine täiesti pingevabaks tegevuseks muuta – st et ta ei peaks kogu aeg valvel olema ja mõtlema sellele, ega keegi järsku teda sinna kinni panema või sisse lükkama ei hakka.

Maastik
Jee, lõpuks jõudsin ka seal ära käidud. Tegelikult tükk aega olen sellele juba mõelnud, aga suure kambaga kuskil galopeerida eriti isu ei olnud peale viimast toredat seiklust. Siis läksime lõpuks hoopis Simonega koos.

Albatross käitus ilusasti, ainult paar korda vahtis midagi. Galopp oli mõnus ja rahulik, kuna me olime esimesed. Tegelikult ma ei teagi, mille pärast nii väga muretsesin – maastikul olen küll ainult ühe korra ta seljast alla kukkunud (Albatross oli siis alles 3-aastane), aga teiste järgi galoppi minnes ta ikkagi peaaegu alati üritab ennast välja elada ja no... ei olnud isu lihtsalt selleks. :P Aga väga tore oli, Albatrossi jaoks ka kindlasti, ning loodetavasti kordame seda varsti.

Üks lärmakas tegelane sattus ka meile tee peale. Albatross vahtis tükk aega ühte suuremat põõsast, mille juures oli veel kivihunnik, mingid varemed vms. Ma ei saanud täpselt aru, mida ta seal nägi, aga kui peaaegu juba möödas olime, tuli põõsast kõva kisa. Mõtlesin alguses, et mingi laps oli ennast ära sinna peitnud ja nüüd üritas röökides ehmatada, aga ei – rebane hoopis istus kivide otsas ja pidas vist valvet. Sõna otseses mõttes kräunus (ma kujutasin rebase häält rohkem haukumisena ette), väga kõvasti ja veel tükk aega peale seda, kui me möödas olime.


Oleme ka hüpanud natuke, kavalette sõitnud jms, nii et jällegi mitmekesine. Koolisõidutrennidest pean küll ühe eraldi postituse lähipäevil välja võluma. Emps ka vahel natuke harjutab Albatrossiga – üks päev saab nüüd kindlalt kordel ilma ratsmeteta kergendamist harjutada. :P Ja ise tahaksin minna muruplatsile läbi kraavi sõitma.

Monday, June 7, 2010

Ma olen nüüd natuke tubli ka olnud, sest Albatross on vaheldusrikkaid trenne saanud. Kaks korda ratsastust, üks kord kavalette, üks kord hüppamist, üks kord õues niisama auru välja laskmist.

Me saime ju koolisõidutrenni ka. :) Suve esimeses pooles tahakski tegelikult temaga veel korralikult trenni teha ja õppida nii palju, kui saab, sest teise poole ta nagunii looderdab niisama ja tegeleb lihtsalt mõnus olemisega.

Koolisõidutrenn
Trenni koha pealt siis nii palju, et ma pean teda kogu aeg EDASI sõitma. Kohati isegi rohkem, kui normaalne oleks, aga seda sellepärast, et treeneri arvates on ta pisut laisapoolne hobune ja siis peab selle aktiivsusega rohkem vaeva nägema kui mõne teise puhul. Minu arust ta aga küsimise peale liigub küllaltki hästi edasi, seega pidin peamiselt endale meelde tuletama, et ma seda küsimist ära ei unustaks.

Kätega pean natuke rahulikum selles mõttes olema, et liigutused ei oleks nii kiired, vaid sujuvamad ja ühtlasemad. Selliste järsemate liigutustega ma olen ilmselt proovinud takistada Albatrossi ratsme otsa vajumist, aga natuke liiale läinud vist. Jällegi minu asi seda jälgida ja meeles pidada - see vast oligi tookord minu jaoks raskeim asi. Treener kommenteeris seda vaid paar korda alguses, aga ma tundsin ise terve trenni jooksul, kuidas ma ikka mitmel korral kippusin unustama ja tegin vahepeal selliseid liigutusi, millega ma rahul ei olnud.

Siis tegime sellist tagaotsapöörde jaoks suunavat harjutust - esiots käib suuremal voldil, taguots väiksemal, hobune on paindes liikumise suunas. Pööre tagaotsal ja muud taolised harjutused on minu jaoks vist kõige keerulisemad nö külgliikumised. Seal kipub mu keharaskus nii imelihtsalt valele poole liikuma, sisemine säär eemale tõmbuma, keha ette vajuma ja veel sada muud viga. Isegi kogenud Horizontiga oli see harjutus minu jaoks kõige raskem, rääkimata siis Albatrossist, kes seda ise alles õppima peab. Aga lühikese harjutamise järel oli siiski väga suur edasiminek, samuti järgmisel päeval, kui üksi proovisin. Nii et arengu osas olen superrahul, mis siis, et harjutus iseenesest nii keeruline on.

Sääre eest astumine oli sammus enam-vähem, traavis kippus vasakule poole minnes tihtipeale õlg eest ära jooksma. Paremale poole läks paar korda tagumik ees ära, aga see ei ole väga probleem, sest seda on mul üsna kerge parandada. Jällegi, harjutasin ka üksi järgmine päev ja siis sain asja paremaks.

Galoppi pidin lihtsalt atkiivsemaks sõitma, laskamata tal seejuures pikaks vajuda. Natuke läks paremaks küll. Järgmine päev ise proovides aga ei saanud galopist eriti asja kahjuks.

Muud trennikesed
Hüppasin üks päev lihtsalt hästi lühidalt, Sille õpetas natuke ja oli abiks maha lendavaid latte üles tõstma (mida ma eeldasin, et tuleb palju, aga ohhoo - ei tulnud ühtegi vist :) ). Hüppas isegi enam-vähem (jälle ohhoo!), suhteliselt madalaid muidugi. Aga mida ma ise praegu kõige suuremaks puuduseks loen ja mida Sille ka ütles, on see, et kui samm enne takistust ei klapi, siis ei oska me kumbki eriti midagi teha. Mina lihtsalt lõpetan igasuguste märguannete andmise ja ootan, et Albatross sealt kuidagi ennast üle veaks. Albatross veabki ennast üle, aga ta ka ju imestab, miks ma enam talle midagi ei ütle, seega lõpptulemuseks on mingi naljakas konnahüpe.

Koplis kihutamisest ma väga rääkida ei taha :P, see lõppes üle pika aja jälle maaühendusega. Ta lihtsalt läheb väga hasarti, kui kellegagi koos jookseb (räägi siis veel laisast hobusest). Esimene tiir oli vahva, teine kord aga mõtlesin, et lasen tal lihtsalt teise hobuse järgi minna. Tegelikult oma süü, ma ju teadlikult pmst andsin igasuguse kontrolli ära ja selle tulemusena lendas Albatrossi taguots liiga palju ja liiga kõrgele.

Invaliidistusin õnneks ainult üheks päevaks, nii et ei midagi väga hullu. Eile siis tegin kavalette pisut ja lõpuks sai emps ka natuke Albatrossiga ratsutada - ta on vist seda kaua oodanud.

Tuesday, June 1, 2010

Putukatilga tagajärjed
... ei olnud tegelikult nii hullud, et nad eraldi pealkirja vajaks. :P Või noh, tegelikult ma lihtsalt plaanisin talle ette mitu puhkepäeva ja see oli ilmselt tark tegu, sest käega üle selja tõmmates võttis selja nõgusaks küll. Isegi 3 päeva pärast tegi natuke sellest välja, samas sedelga ja valtrapi panemise peale ei teinud siis enam teist nägugi ja päev hiljem sadula peale samuti mitte.
Kas sellest tilgast nüüd abi oli...? Seda ma ei oska öelda. Asi on ka selles, et Kurtna putukapopulatsioon pole võrreldavgi Ado talli omaga ja neid üksikuid putukaid siinkandis ei pane ma enam tähelegi (v.a. metsa kõrvale jalutama minnes).

Tallivahetus
Jah, nagu eelmises lõigust selgus, siis kolisime Albatrossiga suveks tagasi Kurtnasse. Siinkohal ma pean natuke oma sõnu sööma, sest kunagi ütlesin, et ma ilmselt ei raatsiks teda ainult 3 kuu pärast suveks kuhugi mujale jälle viia, hobusele tekitatava stressi jms pärast. Sellist sorti stressi, mille pärast ma muretsesin, Albatrossil õnneks ei tekkinud - ilmselgelt tundis ta oma vana kodukoha ära ja käitus esimesest hetkest nii nagu ta poleks vahepeal kuskil mujal elanudki. Eelmisel aastal Tartusse kolides oli ta esimesed päevad ikka suhteliselt erutunud ja selleks, et ta ka teistest hobustest eemaldumine mingit reaktsiooni ei tekitaks, kulus kindlasti üle kuu aja.
Aga, aga, aga... kolimine ise ei olnud see, millega ma arvestanud olid. Mul on endal selle kõige pärast nii halb tunne, ma olin liiga kindel selles, et treileriprobleem on meil nüüd lõplikult lahenenud. Ei olnud, ja peale seekordset sõitu ka kindlasti mitte. Lühidalt öeldes oli see kõik päris kole (nt Albatrossi teadmatus suunas jooksmine ja teise hobuse treileri eesuksest välja ronimine). Ma olin vahepeal lootuse täiesti kaotanud, lõpuks aga õnnestus meil need kaks (selleks ajaks juba veti poolt pooleldi uimastatud) õnnetut kuidagi ära transportida.
Järjekordselt leidis kinnitust see, et Albatrossi ei saa ei eest ega tagant mitte kuidagi sinna peale sundida, ta peab selle käru peale ise, vabatahtlikult ronima. Seda ma tegelikult teadsin küll ja siit tuleb ka minu viga - ma ei oleks tohtinud teisi kuulates teda see üks kord proovima mitte lasta tagurdada (mis siis, et ta seda juba väga mitmendat korda järjest tegi), seesama kord lõppeski lahti tõmbamisega.

Õnneks oli kogu "abivägi" seal väga mõistlik ja kui nad ka nõustusid ja nägid, et teda tõesti ei saa kuhugi sundida, siis aitasid välja mõelda, kuidas teda mingil teisel moel sinna peale saada.
Lõpuks ma lihtsalt tõstsin ta jalghaaval sinna peale - kusjuures ka siis tagurdas ta veel vist 4 korda välja, siinkohal aga ma olen tõesti tänulik teistele ja nende kannatusele, et nad viitsisid veel ja veel proovida. Kui ta ükskord treilerisse päris sisse oli jõudnud, siis seisis seal nagu kukupai, oodates teise hobuse laadimist. Õnneks oli ka teine nõus peale sellist šokki ikkagi veel korra rahulikult proovima ja saime lõpuks sõitma.
Pikk jutt, pikk jutt... kokkuvõttes ei pidanud Albatross küll selle pika päeva käigus mingit suurt hirmu tundma või haiget saama, aga positiivne see kõik kindlasti ikkagi ei olnud - peamiselt sellepärast, et ta suutis endale ikkagi pähe võtta, et tema sinna treilerisse EI LÄHE ning selle arvamuse muutmiseks kulus väga palju aega.
Enne järgmist kolimist seisab surmkindlalt ees järjekordne treileriõpetusperiood ja ilmselt pole mõtet temasugust transportida koos teise probleemse hobusega... ühest korraga piisab küll.



Kaks korda olen sadulasse jõudnud, need trennid on enam-vähem keskmiselt sujunud, väga midagi erilist pole nõudnud. Albatross tundub siinse eluga rahul olevat ja kui ta on rahul, siis olen ma ka. :)