Tuesday, December 31, 2013

Üks lõpp jälle

Vahepeal sai nii mitu päeva puhata, et ära väsis täitsa. Nüüd ootan lennujaamas oma Kopenhaageni lendu ja arvan, et puhkuse teine osa tuleb ilmselt tegusam.

Eile patsutasin Albatrossi kah ära ja 30. detsember on nagu peaaegu aastalõpp juba, seega Albs läheb uude aastase rõõmsana, tsipa porisena ning täis kõhuga. :) Koplis käib neil lõputu mudaralli, aga mul on hea tuju, kui tal on hea tuju.

Ratsutada oli mul ka plaanis, aga nii kui hobuseid ühest kohast teise liigutad, siis läheb mingiks arvete klaarimiseks lahti, nii et need noored märad ei ole hetkel just ideaalses sõiduvormis. 6-pealises karjas juba ammu tuttavate hobuste juures peaks justkui leebemalt see kohanemine minema, aga noh... ei lähe. Mõne korra siiski tegin igaühega trenni. Murelaps Riisikas jälle õigustas oma staatust, sest 2 viimast korda ratsutades ei olnud ta enam kohe üldse normaalne hobune ja mul endal on tegelikult täitsa halb tunne teda niimoodi jätta, aga võib-olla aitab puhkus... või õnnestub teistel midagi paremini teha. Ma ei saanud täpselt aru ka, kas neid kehvasid trenne põhjustas suu (proovisin ilma suulisteta sõita), sadul (proovisin erinevaid, kuigi minu enda oma, mida lõpus kasutasin, jäi kahjuks Tartusse) või lihtsalt liigne energia (proovisin ette kordetada), aga midagi igatahes oli väga teistmoodi kui varem.

Seevastu sõitsin korra E hobustega ja kuulujuttude järgi nad väga palusid, et nad ka blogis ära mainitaks, siis teen seda. :P

Kõigepealt oli Fally. Noh, ta ei ole (ja ei saa kunagi olema) mingi maailmalihtne hobune, aga mul pole küll ta vastu midagi, ongi huvitav. :P Ta on üks sellistest, kes väga kergelt "puulõua" nimetuse omale välja teenivad, aga noh - selle seaduse vastu ei saa isegi Fally, et sikutamiseks on vaja kahte osapoolt ja kui ratsanik seda ei tee, siis ei saa hobune üksi midagi ära teha. Ratset kasutasin küll päris palju (võib-olla vahepeal liiga) ja alati ei reageerinud nii nagu tahaks, aga samas kuskile otsa ta ise küll kunagi istuma ei jäänud, nii et selles mõttes pole hullu. Need hetked, mil ta vahepeal heaks ja mõnusaks läks, tulid ikkagi sellest, kui sai säärega veidi peale sõita, poolpeatuseid teha vms, aga MITTE eest liiga palju sättida. Igati loogiline, aga millegipärast läheb see teadmine aeg-ajalt ikka kahtluse alla ja vajab natuke valesti sõitmist ja siis jälle õigesti sõitmist, et kogemata hea hetk taaskord üles leida ja ise veenduda, et kõva ratsmekontaktiga ei saavuta mitte midagi. Mitte kunagi. Vähemalt mitte midagi sellist, mis mulle meeldiks.

Vedette on hoopis teise äärmuse hobune, väga tundlik ja võib-olla vahel seetõttu miskit reageerib üle, aga iseloomult tundub hästi heasüdamlik ja koostööaldis. Et üritab küll nii palju kui vähegi oskab ja suudab. :) Tal on selline iseenesest rulluv kael, mis on siiski palju-palju paremaks läinud võrreldes sellega, milline ta alguses, mõned aastad tagasi, oli - sellel ajal oli ta enamjaolt kas väga ratsme taga või kramplik ja kael kõrgel, aga nüüd on hoopis teine lugu. Kui soojaks saab, siis hoiab kohati täitsa meelsasti juba ise ka kontakti, on pikale ratsmele nõus järele sirutama, ei taha alt ära joosta (ainult peale galoppi kiirustas vähe traavist), vaid vastupidi reageerib juba imeväikesetele istakumuutustele, mille abil saab hästi tempot reguleerida. Arvan, et ta osaliselt sellepärast on ka niivõrd palju usaldavamas muutunud ratsme osas, et nüüd on kätt oluliselt vähem vaja kasutada lihtsalt hobuse tagasihoidmiseks või -võtmiseks. Galoppi jookseb ta kogu aeg... kuidagi mõnusalt jõuliselt või impulsiga või ma ei oskagi öelda. Selline tunne nagu tahaks kogu aeg maksimumi oma liikumisest võtta (isegi siis kui ta tegelikult kuhugi ei kiirusta vms, on ilusti kontrolli all) ja et hea treeninguga võiks päris päris hea parkuurigalopp olla tal.

Vot nii. E tegi väiksed filmijupid ka hoolimata mu pisikesest põiklemisest (et võõrad hobused ja nagunii midagi ilusat ei saa), aga tegelikult oli kasu küll. Ilusat pilti ei rikkunud ära üldse mitte võõrad hobused, vaid see olematu istakuga ratsanik... väga õudne ikka kui palju nõmedaid vigu mul on. Vahepeal mul on tunne, et istun ikka totaalselt vale punkti otsas ja sellest tuleneb ka see, et õlad alatasa ette vajuvad ning säär paigast läheb. Sest neid nö tagajärgi ma võin küll ühekaupa proovida parandada, aga... see nagu ei vii lõppkokkuvõttes ikkagi soovitud tulemuseni. Eks see noorte hobustega sõitmine ole muidugi korralik istakurikkuja ka, aga midagi peab ikka ette võtma. :P Ma olen päris kindel, et seal istaku juures on ka mingi "imelambike" kuskil, mis põlema minnes mitmeid probleeme korraga lahendaks, ainult et keegi võiks mind selle lüliti suunas natuke tõugata.

Siit ka järgmise aasta hobuse- ja ratsutamisteemalised eesmärgid:
- parandada oma istakut
- õppida juurde midagi, mis ei ole seotud ainult päris noorte saduldamise ja algratsastusega (mida, kus, kuidas ja millal - see on veel lahtine)
- My osas katsetada seda hüppamist ikkagi veel. Mul on juba selle mõne puhkusepäevaga täitsa mitu mõtet ja omajagu motivatsiooni tulnud tema suhtes. :)

Rohkem polegi vist praegu. Küll tuleb juurde. Aga nüüd on pardalemineku aeg, nii et ülejäänud peavad ootama veel.

Sunday, December 29, 2013

X-country

Sattusin FB kaudu ühe väga laheda video otsa, mida tekkis kohe himu jagada. Kolmevõistlus võib olla üks ohtlik spordiala küll, aga just täpselt nii võiks mu meelest noori hobuseid selle asjaga tutvustada. Tegemist 4-aastase ruunaga ja kuigi iga hobusega selline asi võib-olla nii kerge ja lõbus pole, siis antud treening jättis küll igast otsast positiivse ja eeskujuliku mulje.


Saturday, December 21, 2013

Aasta 2013

Veidi vara võib-olla on, kuna lõpuni on veel peaaegu 10 pikka päeva jäänud, aga 2013. aastast võb seekord täitsa teha mingi kokkuvõtte, sest oli igal juhul parem ja toredam kui eelmine.

Albatross - it is what it is, aga võib täiesti ausalt öelda, et praeguseks olen tema/meie olukorraga igatpidi leppinud, eks ka väärtushinnangud on nüüd hoopis teised. Ta pole enam küll trennikaaslane, aga sõber ja lemmik endiselt ning Albatrossi vahva olek ja mänguhood suudavad mind tänasel päeval täpselt sama palju või isegi rohkem rõõmustada, kui kunagised edusammud trennides vms. Ühest küljest ei ole eelmise aastaga võrreldes nagu midagi muutunud, aga... minu mõtlemine ja suhtumine asja on kindlasti teistsugune ning nüüd on mul taaskord hobune, kelle üle head meelt tunda, mitte see, kelle üle ainult muretseda ja kurvastada. Muidugi mulle meeldiks teda tihemini näha kui praegu, aga siiski arvan, et praegune valik teda Kurtnas hoida on väga paljudel põhjustel parim variant ja olen sellega hetkel väga rahul. Usun, et Albatross on samuti.

Myron, hoolimata minu kurtmisest ühel või teisel teemal, on tegelikult kokkuvõttes siiski üks väga lahe elukas ja mul on nii hea meel A üle, et ta omale sellise hobuse kunagi oskas leida - arvan, et neil saab ükskord koos väga tore olema. My ja praegused noored on väheke rohkem sisu andnud ka ratsutamisele ja selles osas vaeva nägemisele - tean küll, et meie koostöö ilmselt väga pikalt enam ei kesta, aga mitte ükski neist ei ole see "suvaline" hobune, kes tuleb 2 kuuks, läheb sama järsku ning on aasta pärast peaaegu et meelest läinud.

Viimane suvi Taanis oli igas mõttes suurepärane. Kuigi ma olen täiesti teadlik sellest, et suures plaanis vaadates on mu ratsutamisoskus endiselt palju vähem väärt, kui ma tahaks, siis kui need konkreetsed inimesed, kes on mulle eeskujuks olnud ja kellelt ma alati õppida olen püüdnud, tahavad nüüd mind igal võimalusel oma hobuseid sõitma ja õpetama , siis noh... järelikult on viimaste aastate jooksul midagi kuhugi suunas siiski arenenud ja minu jaoks on sellel väga suur tähendus.

Ja väike Ziny - hoolimata praegustest väga lahtistest küsimustest ja võimalustest, on tema see, kellega tegeledes ma saan ka kaugemasse tulevikku vaadata ja mõelda, et äkki ühel heal päeval saab tema selliseks hobuseks, kelle õpetamise nimel ma need kõik möödunud ja järgnevad aastad pingutada tahaks. Võib-olla ei saa ka (tema pisikese kasvu tõttu ei ole ma veel päris kindel, mis temaga peale hakata), aga... nii kaua, kui see minu või millegi/kellegi teise poolt otsustatud pole, ei oma see tähtsust. Mõnes mõttes oleks muidugi väga lahe ta nüüd 4-aastasena kodule lähemale tuua; teisest küljest pole mul veel mingit kindlat ettekujutust sellest, millega või kus ma aasta pärast ise tegelema hakkan, ning ega eriti ei tule pähe ka, milliseid järeleandmisi ma veel teha saaks selleks, et tema Eestis ülalpidamiseks praegusel hetkel ressursse leida. Enda arust on mul kõik otsad nende igasuguste hobuste ja ratsutamise nimel juba nii kokku tõmmatud (mitte, et ma seda kuidagimoodi kahetseks), et rohkem pole midagi kuskilt eriti tõmmata. :D Rohkem kui kolme hobust ka nagu kooli kõrvalt eriti endale tegelemiseks ei jõua võtta, nii et... eks ta vähe keeruline on.

Aga tegelikult on mul kaks maailmalahedat hobust + veel igasuguseid muid vahvaid, kelle peal igapäevaselt oma oskusi harjutada ja lihvida; ja see on nii umbes 1000% parem olukord, kui ma aastaid tagasi üldse ette oleks osanud kujutada, nii et ausalt - pole nagu põhjust virisemiseks. Tegelikult on praegu kõik peaaegu et üsna hästi. :) Ainult tulevikuplaane oleks vaja vähe selgemaks saada - mõtteid on küll igasuguseid ja miljon erinevat, aga kes ütleb, milline neist see kõige parem on?

Wednesday, December 18, 2013

Maailmarekord

Noh, varem või hiljem pidi see nagunii juhtuma, eksole.
Video siin:
http://vimeo.com/82143908

Valegro on mulle alati meeldinud - kellele ei oleks? Mõned üksikud asjad meeldisid mulle tema juures rohkem paar aastat tagasi, samas tollal oli ta veel väheste kogemustega ja sõitudesse tuli alati mõni tobe viga sisse. See on vist kah mingi GP hobuste kiiks, et mida kõrgemaks nende koondamise võime muutub, seda keerulisemaks muutub minu silma jaoks õige pikendatud traavi tegemine, samuti läheb see hobune täitsa mitmel hetkel pisut vertikaali taha - eks need pisiasjad moodustavad osa sellest 6%-st, mis neil täiuslikkusest veel puudu on.

AGA.. miks ma sellest kirjutan üldse - see hobune kuulab (vähemalt heal päeval) sajaprotsendiliselt ratsaniku märguandeid, samas ei olnud terve skeemi jooksul MITTE ÜHTEGI kannuste peale protestimist saba vehkimise näol või liiga tugeva kontakti tõttu suu avamist. Nojah, miks peakski üks hobune kontaktile vastu hakkama, kui sa reaalselt näed, et ratsanik lihtsalt kogu aeg annab ja annab ja annab oma kätega järgi ja sellist asja nagu hobuse kuhugi sikutamine, isegi "hädaolukorras", lihtsalt ei eksisteerigi. Just täpselt kõik see, mida antud sõidus näha, ongi minu arvates kogu selle keerulise koolisõidutreeningu viimane (aga huvitaval kombel ka esimene) eesmärk. Ja mitte midagi muud. Ma tõsimeeli arvan, et inimesed, kes suudavad sarnase koostööga sõita läbi oma A- või L-skeemid, on paremad ratsutajad, kui need, kes Grand Prix tasemel oma hobuseid torgivad ja rullivad ja kuidagi need pi-pa'd läbi punnitavad. See, et keegi suudab ka kõrgeimal tasemel sooritada harjutusi nii, et see pealtnäha lapsemäng paistab, on absoluutselt imetlusväärne ja see maailmarekord oli nii välja teenitud, kui üldse olla saab.

Kui Totilas kunagi Galiga oma vägitegusid sooritas, siis arvati, et sama head hobust ei ole ega ka tule lähima aja jooksul. Ma ei arva üldse, et Totilas oleks kehvem hobune kui Valegro, võib-olla isegi parem, aga... mis see loeb? Mitte midagi. Koolisõiduvõistluse põhieesmärk on hinnata ratsutamist ja selle koha pealt võib julgelt öelda, et C ja V on parimad, keda ma näinud olen. Ilma igasuguse kahtluseta. Amazing, noh.

Ja kui keegi kunagi veel peaks ütlema, et GP-d polegi võimalik sõita ainult kergete märguannetega, sest selle tasemel hobused on lihtsalt nii võimsate liikumistega või jõulised või midaiganes, siis vaadaku veel kord seda sõitu. Ma ei usu kaugeltki, et need kaks on ainuke paar maailmas, kes sellega toime tuleks - neid võiks olla palju ja palju, kui oleks rohkem ratsanikke, kes oma kõrgete eesmärkide poole sarnasel moel püüdleks ning vist veel olulisem: et oleks treenereid, kes neid sedaviisi valmis õpetama oleks. Aga optimist nagu ma olen, siis usun, et (lõpuks ometi) koolisõit liigub sinnapoole küll. Päris kindlasti kohe. :)

Sunday, December 15, 2013

Questions and more questions

Eriliselt hobusterohke ja üldse tore nädalalõpp oli.

Põhiteemaks on Myron. Ja hüppamine jälle. See nädal ei õnnestunud trenni jõuda, aga otsustasin ise siis mõned hüpped teha ja polnud hullu midagi, sest noh... ta hüppas hästi. Väga hästi. Paremini kui kunagi varem. Kõik klappis ilusasti, My hüppas hea meelega, meie kohta pisut suuremat okserit lausa nii, et pidin ise kaasas püsimiseks ja hobuse mitte segamiseks täitsa hoolega pingutama. Mul pole piisavalt kiidusõnu.
Täna meil oli tallis jõuluvõistlus, kus ta ka igati tubli oli - mitte küll päris sama, mis viimases trennis, aga kui juba hoo sisse sai, siis taaskord täitsa asjalik ja lõpetas selle väikse parkuuri puhtalt ja isegi mitte väga aeglaselt, nii et teenisime lausa pisikese roseti välja. :)

Nii et tegelikult on kõik ju väga hästi, ainult et... ma pean natuke (okei, palju) mõtlema selle hüppamise koha pealt. Et miks ühtemoodi tehes tuleb hästi välja ja teistmoodi nagu ei taha väga kuhugi suunda areneda - kui tegelikult peaks olema vastupidi. Minu eesmärk ei ole ju tegelikult mingitesse kõrgustesse sihtida või Myst tõsist takistussõidusportlast vormida - tahaks lihtsalt, et ta suudaks selliseid enda jaoks mõistliku kõrgusega takistusi kergelt, ilma probleemideta ja hea meelega ületada. Äkki sellisel juhul ei olegi hobusele asja võimalikult lihtsaks tegemine nii halb? Jah, võib-olla ta ei õpi, kuidas ise rasketest olukordades välja tulla või kuidas täpselt igale takistusele lähenema peaks, aga... võib-olla see ei peakski mu eesmärk olema? Võib-olla piisab sellest, kui ta on valmis igale minu märguandele reageerima ja saan just teda aidata tänu sellele? Ega ma ei tea ju. I'm no showjumper. Aga... mul on üha enam tunne, et kui mingite teatud põhimõtete (isegi kui need põhimõtted tegelikult igati õiged on) järgi toimimine talle hüppamise nii raskeks teeb, nagu praegu tihtipeale tundub, siis peaks neid vist ikkagi proovima muuta. Hobused on erinevad, samas on just nemad ALATI need kõige paremad õpetajad ja kuigi see viimane edukas hüppamine võis olla lihtsalt juhus või hea päev (13. reede loomulikult), siis ma kahtlustan, et sellegipoolest My üritas mulle midagi õpetada ja minust oleks äärmiselt ebaõiglane teda mitte kuulata.

Haha, tegelikult ma tahaks hea meelega lihtsalt ratsutada ja tegutseda, selle asemel et iga oma liigutust alati üle mõelda ning kõigest mingit loogikat ja arusaamist leida..., aga no kuidagi ei oska teistmoodi. :) Ja  muidugi saavad selle enamasti oma kaela kõik blogilugejad, nii et palju õnne teile!

Teiste kohta pole midagi väga olulist seekord rääkida. Riisika ja Sandroga olen proovinud ära esimesed hüpped ning Sints suudab juba peaaegu galoppi joosta ilma akrobaatikaelemente sekka lisamata. Sandro on suht mõnus (käisin eelmine nädalavahetus temaga ratsutamas); Sintsu on toores, aga eriliselt probleemne ei tundu, kui sellest väiksest edasiliikumise murest täielikult mööda saame; ja Riisikas on noh... nagu ikka. :) K e e r u l i n e. Sammus ja isegi vist galopis parem kui traavis. Aga hüppas see-eest tublisti. Ja väga huvitav on ta ikkagi. Üldse on praegu ratsutamine väga huvitav - kõik erinevad hobused, kõigil mingi kindel teema, millele tähelepanu pöörata; samas ei ole hetkel kellegagi mingit paigalseisu, ikka väike areng pidevalt. Eks see üks hetk jääb vahepeal seisma jälle, ma tean küll - aga küll siis jõuab selle pärast muretseda.

Sunday, December 8, 2013

Suhkrunina

Kunagi ammu
Nädalavahetusel käisin oma suhkruninal külas ja meel läks nii rõõmsaks. Nädal tagasi sai ta uued rauad jälle alla ja kui S ütles, et talvekrihve talle ei taha, sest ta on karjas ja mängivad palju, siis R oli uskumatult Albatrossi vaadanud: et SEE tüüp käib mänguhoos sõpradel esijalgadega seljas? :D (kujutan ette, kuidas Albatross seal vahekäigus seistes oma kõige flegmamat nägu tegi).

Aga tõsi ta on, et A on oma karja kõige suurem möllutaja - mängib, jookseb, hüppab, kargab ja mõtleb muid asju välja, et igavust peletada. Miks see mind nii rõõmsaks teeb? Aga sellepärast, et mis iganes märke ma üritan temast kogu aeg välja lugeda, et kui palju see jalahäda teda ikkagi häirib või kui palju mitte - siis ma olen täiesti veendunud, et mitte ükski õnnetu ja valude käes kannatav täiskasvanud loom ei käituks nii nagu Albatross praegu. Teiste hobustega omal initsiatiivil mängimine on vist kõige oodatum märk, mida ma kogu aeg tema käitumisest otsin - minu jaoks näitab just see kõige paremini, et ta tunneb elust rõõmu ning on endiselt õnnelik ja rahulolev hobusepoiss. Õnneks on ta seda märki siiani ikka üsna regulaarselt ilmutanud ja aitab sellega kaasa, et mu süda rahul oleks. :)