Tuesday, December 31, 2013

Üks lõpp jälle

Vahepeal sai nii mitu päeva puhata, et ära väsis täitsa. Nüüd ootan lennujaamas oma Kopenhaageni lendu ja arvan, et puhkuse teine osa tuleb ilmselt tegusam.

Eile patsutasin Albatrossi kah ära ja 30. detsember on nagu peaaegu aastalõpp juba, seega Albs läheb uude aastase rõõmsana, tsipa porisena ning täis kõhuga. :) Koplis käib neil lõputu mudaralli, aga mul on hea tuju, kui tal on hea tuju.

Ratsutada oli mul ka plaanis, aga nii kui hobuseid ühest kohast teise liigutad, siis läheb mingiks arvete klaarimiseks lahti, nii et need noored märad ei ole hetkel just ideaalses sõiduvormis. 6-pealises karjas juba ammu tuttavate hobuste juures peaks justkui leebemalt see kohanemine minema, aga noh... ei lähe. Mõne korra siiski tegin igaühega trenni. Murelaps Riisikas jälle õigustas oma staatust, sest 2 viimast korda ratsutades ei olnud ta enam kohe üldse normaalne hobune ja mul endal on tegelikult täitsa halb tunne teda niimoodi jätta, aga võib-olla aitab puhkus... või õnnestub teistel midagi paremini teha. Ma ei saanud täpselt aru ka, kas neid kehvasid trenne põhjustas suu (proovisin ilma suulisteta sõita), sadul (proovisin erinevaid, kuigi minu enda oma, mida lõpus kasutasin, jäi kahjuks Tartusse) või lihtsalt liigne energia (proovisin ette kordetada), aga midagi igatahes oli väga teistmoodi kui varem.

Seevastu sõitsin korra E hobustega ja kuulujuttude järgi nad väga palusid, et nad ka blogis ära mainitaks, siis teen seda. :P

Kõigepealt oli Fally. Noh, ta ei ole (ja ei saa kunagi olema) mingi maailmalihtne hobune, aga mul pole küll ta vastu midagi, ongi huvitav. :P Ta on üks sellistest, kes väga kergelt "puulõua" nimetuse omale välja teenivad, aga noh - selle seaduse vastu ei saa isegi Fally, et sikutamiseks on vaja kahte osapoolt ja kui ratsanik seda ei tee, siis ei saa hobune üksi midagi ära teha. Ratset kasutasin küll päris palju (võib-olla vahepeal liiga) ja alati ei reageerinud nii nagu tahaks, aga samas kuskile otsa ta ise küll kunagi istuma ei jäänud, nii et selles mõttes pole hullu. Need hetked, mil ta vahepeal heaks ja mõnusaks läks, tulid ikkagi sellest, kui sai säärega veidi peale sõita, poolpeatuseid teha vms, aga MITTE eest liiga palju sättida. Igati loogiline, aga millegipärast läheb see teadmine aeg-ajalt ikka kahtluse alla ja vajab natuke valesti sõitmist ja siis jälle õigesti sõitmist, et kogemata hea hetk taaskord üles leida ja ise veenduda, et kõva ratsmekontaktiga ei saavuta mitte midagi. Mitte kunagi. Vähemalt mitte midagi sellist, mis mulle meeldiks.

Vedette on hoopis teise äärmuse hobune, väga tundlik ja võib-olla vahel seetõttu miskit reageerib üle, aga iseloomult tundub hästi heasüdamlik ja koostööaldis. Et üritab küll nii palju kui vähegi oskab ja suudab. :) Tal on selline iseenesest rulluv kael, mis on siiski palju-palju paremaks läinud võrreldes sellega, milline ta alguses, mõned aastad tagasi, oli - sellel ajal oli ta enamjaolt kas väga ratsme taga või kramplik ja kael kõrgel, aga nüüd on hoopis teine lugu. Kui soojaks saab, siis hoiab kohati täitsa meelsasti juba ise ka kontakti, on pikale ratsmele nõus järele sirutama, ei taha alt ära joosta (ainult peale galoppi kiirustas vähe traavist), vaid vastupidi reageerib juba imeväikesetele istakumuutustele, mille abil saab hästi tempot reguleerida. Arvan, et ta osaliselt sellepärast on ka niivõrd palju usaldavamas muutunud ratsme osas, et nüüd on kätt oluliselt vähem vaja kasutada lihtsalt hobuse tagasihoidmiseks või -võtmiseks. Galoppi jookseb ta kogu aeg... kuidagi mõnusalt jõuliselt või impulsiga või ma ei oskagi öelda. Selline tunne nagu tahaks kogu aeg maksimumi oma liikumisest võtta (isegi siis kui ta tegelikult kuhugi ei kiirusta vms, on ilusti kontrolli all) ja et hea treeninguga võiks päris päris hea parkuurigalopp olla tal.

Vot nii. E tegi väiksed filmijupid ka hoolimata mu pisikesest põiklemisest (et võõrad hobused ja nagunii midagi ilusat ei saa), aga tegelikult oli kasu küll. Ilusat pilti ei rikkunud ära üldse mitte võõrad hobused, vaid see olematu istakuga ratsanik... väga õudne ikka kui palju nõmedaid vigu mul on. Vahepeal mul on tunne, et istun ikka totaalselt vale punkti otsas ja sellest tuleneb ka see, et õlad alatasa ette vajuvad ning säär paigast läheb. Sest neid nö tagajärgi ma võin küll ühekaupa proovida parandada, aga... see nagu ei vii lõppkokkuvõttes ikkagi soovitud tulemuseni. Eks see noorte hobustega sõitmine ole muidugi korralik istakurikkuja ka, aga midagi peab ikka ette võtma. :P Ma olen päris kindel, et seal istaku juures on ka mingi "imelambike" kuskil, mis põlema minnes mitmeid probleeme korraga lahendaks, ainult et keegi võiks mind selle lüliti suunas natuke tõugata.

Siit ka järgmise aasta hobuse- ja ratsutamisteemalised eesmärgid:
- parandada oma istakut
- õppida juurde midagi, mis ei ole seotud ainult päris noorte saduldamise ja algratsastusega (mida, kus, kuidas ja millal - see on veel lahtine)
- My osas katsetada seda hüppamist ikkagi veel. Mul on juba selle mõne puhkusepäevaga täitsa mitu mõtet ja omajagu motivatsiooni tulnud tema suhtes. :)

Rohkem polegi vist praegu. Küll tuleb juurde. Aga nüüd on pardalemineku aeg, nii et ülejäänud peavad ootama veel.

Sunday, December 29, 2013

X-country

Sattusin FB kaudu ühe väga laheda video otsa, mida tekkis kohe himu jagada. Kolmevõistlus võib olla üks ohtlik spordiala küll, aga just täpselt nii võiks mu meelest noori hobuseid selle asjaga tutvustada. Tegemist 4-aastase ruunaga ja kuigi iga hobusega selline asi võib-olla nii kerge ja lõbus pole, siis antud treening jättis küll igast otsast positiivse ja eeskujuliku mulje.


Saturday, December 21, 2013

Aasta 2013

Veidi vara võib-olla on, kuna lõpuni on veel peaaegu 10 pikka päeva jäänud, aga 2013. aastast võb seekord täitsa teha mingi kokkuvõtte, sest oli igal juhul parem ja toredam kui eelmine.

Albatross - it is what it is, aga võib täiesti ausalt öelda, et praeguseks olen tema/meie olukorraga igatpidi leppinud, eks ka väärtushinnangud on nüüd hoopis teised. Ta pole enam küll trennikaaslane, aga sõber ja lemmik endiselt ning Albatrossi vahva olek ja mänguhood suudavad mind tänasel päeval täpselt sama palju või isegi rohkem rõõmustada, kui kunagised edusammud trennides vms. Ühest küljest ei ole eelmise aastaga võrreldes nagu midagi muutunud, aga... minu mõtlemine ja suhtumine asja on kindlasti teistsugune ning nüüd on mul taaskord hobune, kelle üle head meelt tunda, mitte see, kelle üle ainult muretseda ja kurvastada. Muidugi mulle meeldiks teda tihemini näha kui praegu, aga siiski arvan, et praegune valik teda Kurtnas hoida on väga paljudel põhjustel parim variant ja olen sellega hetkel väga rahul. Usun, et Albatross on samuti.

Myron, hoolimata minu kurtmisest ühel või teisel teemal, on tegelikult kokkuvõttes siiski üks väga lahe elukas ja mul on nii hea meel A üle, et ta omale sellise hobuse kunagi oskas leida - arvan, et neil saab ükskord koos väga tore olema. My ja praegused noored on väheke rohkem sisu andnud ka ratsutamisele ja selles osas vaeva nägemisele - tean küll, et meie koostöö ilmselt väga pikalt enam ei kesta, aga mitte ükski neist ei ole see "suvaline" hobune, kes tuleb 2 kuuks, läheb sama järsku ning on aasta pärast peaaegu et meelest läinud.

Viimane suvi Taanis oli igas mõttes suurepärane. Kuigi ma olen täiesti teadlik sellest, et suures plaanis vaadates on mu ratsutamisoskus endiselt palju vähem väärt, kui ma tahaks, siis kui need konkreetsed inimesed, kes on mulle eeskujuks olnud ja kellelt ma alati õppida olen püüdnud, tahavad nüüd mind igal võimalusel oma hobuseid sõitma ja õpetama , siis noh... järelikult on viimaste aastate jooksul midagi kuhugi suunas siiski arenenud ja minu jaoks on sellel väga suur tähendus.

Ja väike Ziny - hoolimata praegustest väga lahtistest küsimustest ja võimalustest, on tema see, kellega tegeledes ma saan ka kaugemasse tulevikku vaadata ja mõelda, et äkki ühel heal päeval saab tema selliseks hobuseks, kelle õpetamise nimel ma need kõik möödunud ja järgnevad aastad pingutada tahaks. Võib-olla ei saa ka (tema pisikese kasvu tõttu ei ole ma veel päris kindel, mis temaga peale hakata), aga... nii kaua, kui see minu või millegi/kellegi teise poolt otsustatud pole, ei oma see tähtsust. Mõnes mõttes oleks muidugi väga lahe ta nüüd 4-aastasena kodule lähemale tuua; teisest küljest pole mul veel mingit kindlat ettekujutust sellest, millega või kus ma aasta pärast ise tegelema hakkan, ning ega eriti ei tule pähe ka, milliseid järeleandmisi ma veel teha saaks selleks, et tema Eestis ülalpidamiseks praegusel hetkel ressursse leida. Enda arust on mul kõik otsad nende igasuguste hobuste ja ratsutamise nimel juba nii kokku tõmmatud (mitte, et ma seda kuidagimoodi kahetseks), et rohkem pole midagi kuskilt eriti tõmmata. :D Rohkem kui kolme hobust ka nagu kooli kõrvalt eriti endale tegelemiseks ei jõua võtta, nii et... eks ta vähe keeruline on.

Aga tegelikult on mul kaks maailmalahedat hobust + veel igasuguseid muid vahvaid, kelle peal igapäevaselt oma oskusi harjutada ja lihvida; ja see on nii umbes 1000% parem olukord, kui ma aastaid tagasi üldse ette oleks osanud kujutada, nii et ausalt - pole nagu põhjust virisemiseks. Tegelikult on praegu kõik peaaegu et üsna hästi. :) Ainult tulevikuplaane oleks vaja vähe selgemaks saada - mõtteid on küll igasuguseid ja miljon erinevat, aga kes ütleb, milline neist see kõige parem on?

Wednesday, December 18, 2013

Maailmarekord

Noh, varem või hiljem pidi see nagunii juhtuma, eksole.
Video siin:
http://vimeo.com/82143908

Valegro on mulle alati meeldinud - kellele ei oleks? Mõned üksikud asjad meeldisid mulle tema juures rohkem paar aastat tagasi, samas tollal oli ta veel väheste kogemustega ja sõitudesse tuli alati mõni tobe viga sisse. See on vist kah mingi GP hobuste kiiks, et mida kõrgemaks nende koondamise võime muutub, seda keerulisemaks muutub minu silma jaoks õige pikendatud traavi tegemine, samuti läheb see hobune täitsa mitmel hetkel pisut vertikaali taha - eks need pisiasjad moodustavad osa sellest 6%-st, mis neil täiuslikkusest veel puudu on.

AGA.. miks ma sellest kirjutan üldse - see hobune kuulab (vähemalt heal päeval) sajaprotsendiliselt ratsaniku märguandeid, samas ei olnud terve skeemi jooksul MITTE ÜHTEGI kannuste peale protestimist saba vehkimise näol või liiga tugeva kontakti tõttu suu avamist. Nojah, miks peakski üks hobune kontaktile vastu hakkama, kui sa reaalselt näed, et ratsanik lihtsalt kogu aeg annab ja annab ja annab oma kätega järgi ja sellist asja nagu hobuse kuhugi sikutamine, isegi "hädaolukorras", lihtsalt ei eksisteerigi. Just täpselt kõik see, mida antud sõidus näha, ongi minu arvates kogu selle keerulise koolisõidutreeningu viimane (aga huvitaval kombel ka esimene) eesmärk. Ja mitte midagi muud. Ma tõsimeeli arvan, et inimesed, kes suudavad sarnase koostööga sõita läbi oma A- või L-skeemid, on paremad ratsutajad, kui need, kes Grand Prix tasemel oma hobuseid torgivad ja rullivad ja kuidagi need pi-pa'd läbi punnitavad. See, et keegi suudab ka kõrgeimal tasemel sooritada harjutusi nii, et see pealtnäha lapsemäng paistab, on absoluutselt imetlusväärne ja see maailmarekord oli nii välja teenitud, kui üldse olla saab.

Kui Totilas kunagi Galiga oma vägitegusid sooritas, siis arvati, et sama head hobust ei ole ega ka tule lähima aja jooksul. Ma ei arva üldse, et Totilas oleks kehvem hobune kui Valegro, võib-olla isegi parem, aga... mis see loeb? Mitte midagi. Koolisõiduvõistluse põhieesmärk on hinnata ratsutamist ja selle koha pealt võib julgelt öelda, et C ja V on parimad, keda ma näinud olen. Ilma igasuguse kahtluseta. Amazing, noh.

Ja kui keegi kunagi veel peaks ütlema, et GP-d polegi võimalik sõita ainult kergete märguannetega, sest selle tasemel hobused on lihtsalt nii võimsate liikumistega või jõulised või midaiganes, siis vaadaku veel kord seda sõitu. Ma ei usu kaugeltki, et need kaks on ainuke paar maailmas, kes sellega toime tuleks - neid võiks olla palju ja palju, kui oleks rohkem ratsanikke, kes oma kõrgete eesmärkide poole sarnasel moel püüdleks ning vist veel olulisem: et oleks treenereid, kes neid sedaviisi valmis õpetama oleks. Aga optimist nagu ma olen, siis usun, et (lõpuks ometi) koolisõit liigub sinnapoole küll. Päris kindlasti kohe. :)

Sunday, December 15, 2013

Questions and more questions

Eriliselt hobusterohke ja üldse tore nädalalõpp oli.

Põhiteemaks on Myron. Ja hüppamine jälle. See nädal ei õnnestunud trenni jõuda, aga otsustasin ise siis mõned hüpped teha ja polnud hullu midagi, sest noh... ta hüppas hästi. Väga hästi. Paremini kui kunagi varem. Kõik klappis ilusasti, My hüppas hea meelega, meie kohta pisut suuremat okserit lausa nii, et pidin ise kaasas püsimiseks ja hobuse mitte segamiseks täitsa hoolega pingutama. Mul pole piisavalt kiidusõnu.
Täna meil oli tallis jõuluvõistlus, kus ta ka igati tubli oli - mitte küll päris sama, mis viimases trennis, aga kui juba hoo sisse sai, siis taaskord täitsa asjalik ja lõpetas selle väikse parkuuri puhtalt ja isegi mitte väga aeglaselt, nii et teenisime lausa pisikese roseti välja. :)

Nii et tegelikult on kõik ju väga hästi, ainult et... ma pean natuke (okei, palju) mõtlema selle hüppamise koha pealt. Et miks ühtemoodi tehes tuleb hästi välja ja teistmoodi nagu ei taha väga kuhugi suunda areneda - kui tegelikult peaks olema vastupidi. Minu eesmärk ei ole ju tegelikult mingitesse kõrgustesse sihtida või Myst tõsist takistussõidusportlast vormida - tahaks lihtsalt, et ta suudaks selliseid enda jaoks mõistliku kõrgusega takistusi kergelt, ilma probleemideta ja hea meelega ületada. Äkki sellisel juhul ei olegi hobusele asja võimalikult lihtsaks tegemine nii halb? Jah, võib-olla ta ei õpi, kuidas ise rasketest olukordades välja tulla või kuidas täpselt igale takistusele lähenema peaks, aga... võib-olla see ei peakski mu eesmärk olema? Võib-olla piisab sellest, kui ta on valmis igale minu märguandele reageerima ja saan just teda aidata tänu sellele? Ega ma ei tea ju. I'm no showjumper. Aga... mul on üha enam tunne, et kui mingite teatud põhimõtete (isegi kui need põhimõtted tegelikult igati õiged on) järgi toimimine talle hüppamise nii raskeks teeb, nagu praegu tihtipeale tundub, siis peaks neid vist ikkagi proovima muuta. Hobused on erinevad, samas on just nemad ALATI need kõige paremad õpetajad ja kuigi see viimane edukas hüppamine võis olla lihtsalt juhus või hea päev (13. reede loomulikult), siis ma kahtlustan, et sellegipoolest My üritas mulle midagi õpetada ja minust oleks äärmiselt ebaõiglane teda mitte kuulata.

Haha, tegelikult ma tahaks hea meelega lihtsalt ratsutada ja tegutseda, selle asemel et iga oma liigutust alati üle mõelda ning kõigest mingit loogikat ja arusaamist leida..., aga no kuidagi ei oska teistmoodi. :) Ja  muidugi saavad selle enamasti oma kaela kõik blogilugejad, nii et palju õnne teile!

Teiste kohta pole midagi väga olulist seekord rääkida. Riisika ja Sandroga olen proovinud ära esimesed hüpped ning Sints suudab juba peaaegu galoppi joosta ilma akrobaatikaelemente sekka lisamata. Sandro on suht mõnus (käisin eelmine nädalavahetus temaga ratsutamas); Sintsu on toores, aga eriliselt probleemne ei tundu, kui sellest väiksest edasiliikumise murest täielikult mööda saame; ja Riisikas on noh... nagu ikka. :) K e e r u l i n e. Sammus ja isegi vist galopis parem kui traavis. Aga hüppas see-eest tublisti. Ja väga huvitav on ta ikkagi. Üldse on praegu ratsutamine väga huvitav - kõik erinevad hobused, kõigil mingi kindel teema, millele tähelepanu pöörata; samas ei ole hetkel kellegagi mingit paigalseisu, ikka väike areng pidevalt. Eks see üks hetk jääb vahepeal seisma jälle, ma tean küll - aga küll siis jõuab selle pärast muretseda.

Sunday, December 8, 2013

Suhkrunina

Kunagi ammu
Nädalavahetusel käisin oma suhkruninal külas ja meel läks nii rõõmsaks. Nädal tagasi sai ta uued rauad jälle alla ja kui S ütles, et talvekrihve talle ei taha, sest ta on karjas ja mängivad palju, siis R oli uskumatult Albatrossi vaadanud: et SEE tüüp käib mänguhoos sõpradel esijalgadega seljas? :D (kujutan ette, kuidas Albatross seal vahekäigus seistes oma kõige flegmamat nägu tegi).

Aga tõsi ta on, et A on oma karja kõige suurem möllutaja - mängib, jookseb, hüppab, kargab ja mõtleb muid asju välja, et igavust peletada. Miks see mind nii rõõmsaks teeb? Aga sellepärast, et mis iganes märke ma üritan temast kogu aeg välja lugeda, et kui palju see jalahäda teda ikkagi häirib või kui palju mitte - siis ma olen täiesti veendunud, et mitte ükski õnnetu ja valude käes kannatav täiskasvanud loom ei käituks nii nagu Albatross praegu. Teiste hobustega omal initsiatiivil mängimine on vist kõige oodatum märk, mida ma kogu aeg tema käitumisest otsin - minu jaoks näitab just see kõige paremini, et ta tunneb elust rõõmu ning on endiselt õnnelik ja rahulolev hobusepoiss. Õnneks on ta seda märki siiani ikka üsna regulaarselt ilmutanud ja aitab sellega kaasa, et mu süda rahul oleks. :)

Saturday, November 30, 2013

Hands-free

Jutustan siis oma tegelastest ka jälle.

Riisikas on... keeruline. :) Ta üritab küll, aga keskendumine ei taha alati väga hästi välja tulla ja isegi kui tuleb, siis noh - vahel jookseb peaaegu viisakalt, aga mitte nii, et seljas oleks päris õige tunne. Ta muidugi on kõvasti arenenud, nii et selles mõttes ei saa kurta, nagu miskit ei toimuks, ja ma olen temaga üldjoontes täitsa rahul (muidugi ma kipungi oma hobustega enamasti rahul olema). Mul on lihtsalt selline tunne, et ma ei saa teda liiga tagant pushida - tasakesi ja rahulikult ja äkki ta ikka ühel heal päeval hakkab oma keha õigesti kasutama. Kusjuures ma olen seda (õiget liikumist, noh) näinud ühe korra kordel ning paar korda lühiajaliselt ka seljast tundnud, nii et it must be there ja küll see ükskord ka välja tuleb, ega ta tulemata ei saa ju jääda. Selleks aga, et mitte jääda liiga kinni ideesse temast lahedat koolisõiduratsut vormida (mis ei ole võimalik ka parima tahtmise juures), olen juba maalatte treeningusse lisanud ja korde peal proovisime kavalette kah enam-vähem edukalt - need aitavad kindlasti arendada tähelepanu koondamist ja lisab jällegi vaheldust.

Loodan, et järgmine nädal saab tal hambad kah üle vaadatud - mul ei ole reaalselt endal olnud ÜHTEGI hobust, kes oleks peale hammaste raspeldamist sõidus mingit moodi muutunud, aga ta on üks neist vähestest, kelle puhul ma natuke isegi loodan, et sealt põsest midagi leiaks, sest vasaku poole ratsme aktsepteerimine on õiiiiige pisut liiga puudulik, et ma seda ainult hobuse kõveruse vms süüks julgeks ajada. Ja mära nagu ta on, siis üsna välistatud on see, et ma ise üksinda sinna tagumiste hammaste juurde midagi uurima pääseks - suukaudu ravimeid manustades oleks ma kunagi peaaegu oma sõrme ohverdanud, nii et olen veidi ettevaatlik. Muidu on ta ikka vahva - karjamaal tuleb alati kõige suurema rõõmuga vastu, isegi kui ma kapuutsi enda isiku varjamiseks pähe tõmban, et temast kiiresti möödudes teiste hobuste järgi minna. Ei õnnestu. :)

Sintsu otsustas kah loobuda "terve hobuse" staatusest ning jõudis arvamusele, et tal on üks töötav silm ülearu. Alguses oli kole, aga abi saabus kiiresti, valuvaigisti tegi silma kohe lahti ja paistetus taandub ka edukalt, nii et ma vägaväga loodan, et see haavand läheb sama kiiresti, kui tuli.
Aga muidu... kiitsin teda juba eelmises postituses, et ületas oluliselt mu ootusi ja ratsaniku seljas olemist üldse ei põe, nii et täitsa ratsutame. Korraks tal tekkis nagu mingi blokk edasimineku ees, et liigub, liigub, liigub, aga kui veel natuke rohkem küsida, siis ütleb järsku EI. Tõmbasin ise veits tagasi, piirdume praegu ainult traaviga (nagunii galopis suurt midagi teha ei saaks veel) ja üritame säärele reageerimise ning vaidluse teemal "kas ikka peab või ei pea" enne järgmisi katsetusi ära lahendada. Usun, et jõuame kokkuleppele. See on ka ülimalt meeldiv, et ma ei pea enam kulutama 20 minutit valjaste lahti võtmisele ja pähepanemisele (nagu kevadel Kurtnas), sest noh - porgand teeb imesid ja kaotab kõik mälestused sellest, et hobusel oleks kunagi kõrvade katsumisega mingi probleem olnud.

Ja siis on muidugi Myron. Proovime tublid olla ja trennides käia ning mul on kahtlane tunne, et ma pean varsti hakkama koolisõidutrenne ka võtma, sest üksi on ikka nii lihtne asju nässu keerata. Või siis ootan ära oma talvise motivatsioonikuu Taanis, see enamasti aitab ka mõneks ajaks. :) Aga viimane trenn oli meil jälle hunnik latte maha sätitud ja nii hästi polegi My neid vist varem tulnud. Või noh... tegelt ma lausun kiidusõnad hoopis endale :P sest My oskab alati latte tulla, aga mina kipun teda liiga roolima neile peale, samas kui seekord piisas lõpuks sellest, et ma lihtsalt vaatan õiges suunas ja õrnalt küsin sisemise säärega painet ja oligi olemas! Selline hands-free ratsutamine on ikka hoopis õigem asi kohe. Kui ma nüüd meelde tuletan, siis kuulsin ma sama juttu (et mitte sisemist ratset üle kasutada) juba kevadel ja päris mitu korda, aga noh... mis sa teed, kui kohale ei jõua. :) Tuleb pool aastat puhata ja uuesti proovida.

Hüppamine on nagu ikka vähe keerulisem, sest ma seda nuppu, mis ta päris ilusti käima paneks, pole veel leidnud - võib-olla seda polegi olemas ja ei jää muud üle, kui ise leiutada. Aga sellegipoolest läheb mu arust siiski väikeste sammudega ka see osa paremaks, nii et las ta siis läheb aeglaselt, kui tahab. Asi polegi vist niivõrd selles, et ta ei suudaks, vaid selles, et ta ei näe ise piisavalt põhjust pingutada - aga see motiveerimine pole ka alati just kõige lihtsam ülesanne ja keeruline on tõmmata piiri, et kui palju ma küsida võin, enne kui tal asi üle viskab. Ja seda viimast ma kindlasti ei taha.

Aga taaskord - kui ma võrdlen praegust olukorda eelmise kevadega, siis on tal seda aktiivsust nüüd ikka juba oluliselt lihtsam hoida + galopp läheb ka mõnikord ülesmäge, mitte ainult vastu maad :P + ta suudab teha mõlemat pidi kontragaloppi läbi lühikeste otste, mis (mõneti küll mu üllatuseks) talle pool aastat tagasi veel väga suuri raskusi valmistas + ma saan lisaks ta õlgadele ka juba vähesel määral ta taguotsa ühele ja teisele poole liigutada. Nii et tubli ju igatpidi. Kõige keerulisem on praegu vist see sisemise sääre eest liikumine, millele ma peale võistlusi olen üritanud rohkem tähelepanu pöörata, aga... midagi teen vist valesti, sest aeg-ajalt My arvab ikka, et ma niisama ilma põhjuseta tema külge sügan. Aga küll kuidagi saab... millalgi.

Mis sa teed, kui kõik hobused nii asjalikud on. Võib-olla on nad ainult pooleldi nii asjalikud kui ma kirjutan ja pool mõtlen ise juurde, aga sellest olen küll juba ammu aru saanud, et rumalate ja kehvade hobustega ei ole üldse meeldiv ratsutada - mistõttu ma keeldun enda omasid selliseks tunnistamast.

Wednesday, November 27, 2013

The young horse rider

http://dressagedifferent.com/2013/11/24/the-warm-up-ring-the-agony-and-the-ecstasy/

Tjah, ma ei saa midagi teha, et seda "The young horse rider" sektsiooni lugedes naeru pidama ei saanud.

Jees, ma olen koolisõiduvõistlustel noorte hobustega:
- skeemi sõitmise ajal korralikku rodeot saanud
- soojenduse ajal alla kukkunud (hobuse pukitamise peale loomulikult)
- koolisõiduaiast hobusega välja hüpanud
- ja vaieldamatult meeldejäävaim oli ühe noore ratsutaja kommentaar soojendusväljakult lahkudes: "Ma lasen siit küll jalga, enne kui see hobune päris hulluks läheb". Jah, see kommentaar käis minu vahva ratsu kohta. :)

Mul tegelikult ka on kaassoojendajatest kahju neil hetkedel, kuigi päris otsa sõitmist olen siiani suutnud õnneks isegi oma poolmetsikutega vältida. Tegelikult ma ei ole ülde väga vaimustunud nii tooreste hobustega võistlemisest; palju vahvam on, kui oled kodus saanud piisavalt pikalt ja korralikult eeltööd teha ja siis suudavad isegi Albatrossi-taolised jänksid ennast väljaspool mugavustsooni enam-vähem viisakalt üleval pidada.

Monday, November 25, 2013

Treeneritöö

Kuna ma viimasel ajal olen täitsa mõned ratsutamistrennid andnud huvilistele (2-3 trenni nädalas on minu jaoks palju, eksole :P), siis seekord kurdaks, kui keeruline on kellegi treenimine. Veel palju keerulisem kui ratsutamine, seda igal juhul. Siinkohal ei kurda ma ühegi oma "õpilase" üle - neid on selles mõttes väga lahe õpetada, et kui ikka ise soovi avaldatakse, siis ollakse ka alati huvitatud õppimisest ja ei ole kunagi sellist tunnet, et seletad küll, aga keegi midagi tähele ei pane. Vastupidi - kõik kuulavad ja proovivad ja selles mõttes on igati tore.

Keeruliseks läheb siis, kui ma näen, et minu soovitatud asjad ei toimi nii nagu ma eeldan või tahan et nad toimiks. Ja täpselt nagu hobuste õpetamisel ei ole praktiliselt kunagi süüdi hobune, pole ratsanike õpetamisel kunagi süüdi nemad, kui asi õigesti välja ei tule (räägin endiselt nendest samadest õpihimulistest ratsanikest, kes üritavad treeneri sõnade järgi käituda, mitte neid ignoreerida - viimane oleks juba teine mure). Treeneri ülesanne on ennast õpilasele arusaadavaks teha ja asju selgitada nii, et ka teine pool sellest aru saaks. Kui mina ütlen midagi ja midagi paremaks ei muutu, on kaks võimalust: 1) ma rääkisin valet, või vähemalt antud hetkel kasutut asja; 2) ma ei rääkinud asjast nii, et õpilane oleks minust piisavalt hästi aru saanud või juhtnööre osanud täpselt täita. Mõlemal juhul on viga treeneris, mitte õpilases. Muidugi saavad inimesed asjadest erinevalt aru ja täpselt samad sõnad võivad kellegi jaoks hoopis midagi muud tähendada - aga seletada asju õpilase jaoks arusaadavalt on üks treeneri kõige olulisemaid ülesandeid ja kui sellega hakkama ei saada, siis ongi see treenerina tema nõrk külg.

Kõige raskem olukord on siis, kui ma ei saa ise ka päris täpselt aru - kas õpilane ei tee seda, mida ma talt ootan (ehk ma pole piisavalt hästi ennast arusaadavaks teinud) või teeb ta kõike õigesti ja see lihtsalt ei mõju. Kas ma peaks jätkama sama asja kordamist ja teistmoodi selgitamist, või kulutan mõttetult aega vale asja peale keskendumisele, sest tegelikult on viga hoopis milleski muus, mida ma parasjagu näha ei oska?

Tegelikult on trennide andmine muidugi igati huvitav ja arendav - usun, et mida rohkem üritan kõrvaltseisjana ratsanike ning hobuste raskuskohtadest aru saada ning neile lahendusi otsida, seda suurema tõenäosusega õnnestub ka mul enda ja oma hobuste sama tüüpi probleeme kõrvaldada. Sest jah - kui sa niisama kellegi trenni vaatad, siis on küll sada asja mida kommenteerida ja võid ennast jube targaks pidada, aga kui antud olukorras reaalselt õpetama peaks, et asi paremaks muutuks, siis on olenevalt hobuse ja ratsaniku tasemest ainult osa asju selliseid, millele hoobilt lahendust tead; teise osa kallal peab ise kõvasti mõtlema ja pead murdma, enne kui midagi võimalikult suure tõenäosusega toimivat välja pakkuda oskad.

Ma ei näe ennast tulevikus küll ratsatreenerina - põhjuseks ilmselt see praegune tunne, et minu jaoks on lihtsam ise hobuseid õpetada, kui juhendada kedagi teist seda tegema. Sisuliselt mu trennid keskenduvad sellele, et ratsanikud suudaks mõelda, mis põhjusel nad seal seljas midagi teevad ja kuidas see nende koostööd hobusega paremaks muudab. Kuna enamikel neist ei ole sõiduks mingeid schoolmastereid võtta (mõne erandiga :) ), siis ei ole ma senini pööranud nii palju tähelepanu istakule ja ideaalsetele juhtimistvõtetele, vaid pigem sellele, et nad oleks võimelised hobusele arusaadavaks tegema, mida soovivad, ja saama ka hobuselt alati vastava reaktsiooni. See ei tähenda siinkohal, et ma istakut või õigeid juhtimisvõtteid oluliseks ei peaks - loomulikult pean ja osaliselt peaks ka nende arendamine iga korraliku trenni osa olema, aga... see tundub hetkel rohkem nagu millegi lihvimine, millest ei ole konkreetsete hobustega sõitmisel suurt kasu, kui põhiasjad on paigast ära (nt see, et hobune on lihtsalt õppinud kõikvõimalikele märguannetele MITTE vastama).

Ja tegelikult - isegi kui treeneriamet ei ole miski, millest ma unistanud olen, ning ma ei tunne seda tehes ennast ka alati päääris pädevana, siis selle tasakaalustab asjaolu, et trennilised tahavad ja on valmis ratsutama niimoodi, nagu mina seda õigeks pean ja õpetan. Kasutan ju neid meetodeid, mis minu arvates parimad on (mõlemale poolele vastuvõetavad ning arusaadavad, samas piisavalt efektiivsed), ja mida laiemalt sellised meetodid kasutusel on, seda toredam.


Sunday, November 24, 2013

Sügis ja A

Tänud E-le, kes mind pildimaterjali abil metsiku ja mudase Albatrossi tegemistega ikka kursis hoiab.

 
Kaela ja selga (kus on alati vähe puudulik lihastik olnud) on vähem, aga muidu täitsa hästi säilinud puhkav hobune
MudaKOLL :)
Näitab, et natuke on ikka kaela ka alles...
 
Kuna Võlur kasvas suureks ja enam Albatrossiga ei mängi, siis sellel aastal on sõbraks valitud Raven     

Sunday, November 17, 2013

Ülevaade

Hobused on viimasel ajal väga vahvad olnud. Noh, eks nad ole kogu aeg, aga... kui asi järjepidevalt edasi liigub, siis on veel parem.

Sunrise on kohati juba päris meeldiv sõita ja viimati sain isegi ühtepidi galopis mõned head sammud kätte. Ilmselgelt ei ole ta mingi koolisõiduhobune ja ma kahtlen, et temast kunagi selline tuleb, kelle seljas lihtsalt istun ja naudin, aga... seevastu usun, et hea koolituse korral võiks ta olla väga kergetele märguannetele kiiresti vastav ja reageeriv. Teisest küljest on temas väga lihtne stressi tekitada, nii et ma väga loodan, et selle hobuse tulevane ratsanik saab olema rahulikuma närvikavaga kui tema all olev hobune, siis võiks täitsa asja saada. Kui kõik on korras ja okei, siis on ka Sunrise rahulik ja mõnus. Ajapikku tuleb üha pikemaid juppe, kus ta ennast on nõus vähe lõdvaks laskma ja nendel hetkedel on tunda peaaegu normaalset traavi (mille olemasolus ma pikalt kahtlenud olen), mitte ainult jalgade liigutamist pulksirge selja küljes. On küll vähe keeruline mu jaoks, aga õnneks praegusel hetkel olen väga kindel ja järjepidev selles, mida ma temalt ootan ja seetõttu on oluliselt lihtsam selle poole püüelda.

Uue hobusena tuli Sintsu, kes nüüd on ilusti kohanenud ja näitab ka välja uskumatut mõistlikkust. Kevadel oli ta ainuke kolmest, kes esimestel kordadel märgatavalt sadula vastu protesteeris ning ka minu selgaronimist kartis, nii et jõudsime temaga vähem teha kui teistega. Siin olles on ta täpselt ühe korra paigal seistes võpatanud, siis kui esimest korda kõhuli selga ronisin, ja edaspidi on absoluutselt null ärevus- või kartmismärki andnud. Ta võib küll ehmuda kergelt, nii et ma seda hetke väga ei oota, kui minu seljas olles keegi käruga vastu maneežiseina sõidab vms :), aga ratsanikuga paistab ta olevat küll idee poolest igati leppinud. Päitsete ja valjaste pähepanemisega on tal ka vahelduva eduga üsna mitmeid probleeme olnud, ei meeldi see kukla ja kõrvade juurest katsumine, aga selles suunas teeb ka pidevalt edusamme.

Myroniga käisime sel nädalavahetusel koolisõitmas. :) Lihtsad A-skeemikesed olid ja poni ei olnud sugugi nii rahulik ja külma närviga, kui ma eeldasin, aga esimese koolisõiduvõistluse ning väikse mure tõttu üksinda võõras kohas viibimise tõttu võib hulga asju andeks ka anda, nii et tegelikult oli My tubli. Esimese sõidu ajal pani ta kohe kõrgema käigu sisse, sammumisest ei olnud väga vaimustatud ja peatumisest hoopiski mitte, kokku 60%; teine sõit oli juba asjalikum ja 62,9%. Seekordsed kaugemalt kohale kutsutud kohtunikud ei olnud nii helded punktide jagamisega nagu eelmiste aastate omad, aga minu arvates pigem õiglased - eks sellistel ratsakoolide võistlustel, kus keskmine tase kuigi kõrge pole, on lihtne õpilaste motivatsiooni hoidmiseks neid pisut ülehinnata, aga mina eelistan muidugi võimalikult objektiivset tagasiside, mille abil saab ka ennast mujal Eestis toimunud võistlustel osalejatega mõnel määral võrrelda.

Ja noh - minu motivatsioon igatahes tõusis oluliselt. Mõned vead, mille olemasolust ma täiesti teadlik olen, aga kodus enam-vähem ära peita oskan, tulid võõras keskkonnast ja vähese keskendumisvõime juures väga kiiresti tagasi välja. Põhiline probleem oli tal õlgadega sisse/välja vajumine - ehk ta ei liigu piisavalt hästi sääre eest küljele ja/või paindesse mul.  See tingis ka ebarahuldavad voldid, nurkade lõikamise (eriti kui need Myle veidi ohtlikud paistsid) jms, nii et surmkindel värk, et enam ma trennis sellise asja ees silma kinni ei pigista, tuleb korda saada see.

Aa, ja kui ma vaba ratsme annan, siis ta on nii kärsitu, et pooleldi sikutab mul selle käest ära. See üleminek oli küll maneeži tagumises otsas ja viskasin talle võimalikult kiiresti kogu ratsme ära :D, nii et vist väga silma ei torganud (kommentaare vähemalt polnud ja hinded 7), aga õige asi see muidugi pole.

Need kaks asja ongi vist põhilised, millele edaspidi on oluline tähelepanu pöörata. Kiirustamine, viltu olemine või väiksed tasakaalu-, ja rütmikaotused panen võistlusnärvi arvele ja ei tee neist suuremat numbrit. Kokkuvõttes saime vähemalt vahva kogemuse ja suurema konkurentsi puudumise tõttu õnnestus Myronil oma rosetikogu alustada sini-must-valgega, nii et taaskord jään rahule. Nüüd saab jälle mingeid huvitavamaid asju trennides katsetada (muidugi neile põhivigadele ka keskenduda) ja kindel plaan on väheke hüppamisega ka jälle tegeleda. Poolteist nädalat tagasi olid mingid takistused üleval, tulime neid paar korda ja isu kohe kasvas. :)

Saturday, November 9, 2013

Noored hobused ja algajad ratsanikud

Mul on üks selline nimekiri, kuhu ma enam-vähem üritan ära märkida kõik hobutegelased, kellega ma kokku puutunud olen - üks päev lugesin huvi pärast kokku, et 8 ratsutamisaasta jooksul on sadulasse pandud ca 50 hobust. Tegelikult küll peamiselt 5 aasta jooksul, sest ainuke saduldamata noorhobune, kes mu olematuid teadmisi ja kummalisi katsetusi varem taluma pidi, oli Albatross. Need 50 hobust moodustavad igatahes umbes veerandi kogu nimekirjast. Üle poole nimekirjast (neid ei ole küll üle lugenud, pakun huupi) on ilmselt 3-5 aastased hobused, kelle ratsastus piirdub sellega, et neil on seljas käidud ja kolme allüüri sõidetud. Ja siis viimane veerand jaguneb igas vanuses elukate vahel, kes juba omajagu õpetust on saanud - olgu see siis hea või halb, õige või vale õpetus.

See, et ma peamiselt noorhobustega tegelen, on vist alguse saanud pooleldi sunniviisiliselt - ma ei ole seda ise valinud. Kui mul oleks noore tüdrukuna olnud kõik võimalused minna parimate treenerite käe alla parimate hobustega trennitama, siis oleks asjad ilmselt teisiti läinud. Ma arvan endiselt, et see oleks ideaalne tee ratsutamist harrastuse või spordina alustada, aga olgem ausad - kui paljudel selline võimalus on? Väga vähestel.

Tagantjärgi olen palju mõelnud sellele, kui rumal tegu oli ikkagi ühe aasta ratsutamiskogemusega võtta omale tegeleda täiesti toores hobune. Ma ei olnud sel ajal ka 10-aastane laps, kes ennast Liivimaa parimaks ratsutajaks oleks pidanud - teadsin väga hästi, et ega ma suurt midagi tegelikult ei oska ja oh kui palju ma selleks ajaks juba raamatutest ja kõikjalt mujalt olin lugenud, et noor (ehk kogenematu) ratsanik ja noor hobune ei ole hea kombinatsioon. Aga reaalsus oli see, et kui ma tahtsin omale hästi õpetatud hobust, siis ma pidin selle omale ise "meisterdama", sest nö valmis hobust polnud mitte kuskilt võtta. Muidugi katsetasime ja proovisime ka tunnihobustega kuhugi poole areneda, aga need olid meie alustaval tallil kah üsna noored ja väljaõpetamata ning nende puhul oli veel keerulisem midagi muuta, sest tulevad ju kümned teised ratsanikud, kes teevad asju teistmoodi. Nii et tegelikult oli see noor ja ärev Albatross tol ajal parim võimalus, mida mulle välja pakuti. Ja ei - muidugi mul ei õnnestunud temast seda ideaalset hobust vormida, millist ma oma peas kogu aeg ette kujutasin, aga hakkama me siiski saime, valik puudus. :)

Ka täna leiame palju noori ratsanikke tegelemas toorete hobustega, kes saavad teadmatusest rikutud, halbade kommetega jnejne, aga öelda neile, et algaja ratsanik peaks õppima kogenud hobusega, on sisuliselt samaväärne sellega, kui öelda, et ta võiks üldse ratsutamise ära lõpetada, kuna ei oska midagi. Kui sul on talle pakkuda hea hobune, hea treener, soovitatavalt lähipiirkonnas ja võimalikult vähese raha eest, siis tee seda, aga kui mitte (99,9% juhul), siis pigem püüda aidata neil kahel hakkajal noorel omavahel hästi toime tulla, selle asemel et kogu see tegevus hukka mõista. Eks minu suhtumine sellesse teemasse põhineb muidugi palju enda kogemustel, aga leian, et edukaks noore hobuse õpetamiseks on ühel inimesel vaja mitmeid omadusi ja teadmisi ning ratsutamiskogemus ei pruugi neist alati olla kõige olulisem. Vähemalt mitte nii kaua, kuni me ei ela ideaalmaailmas.

Kui nüüd tagasi minu loo juurde minna, siis järgnevad kaks aastat möödusidki peamiselt Albatrossiga katsetades ja proovides, üle kivide ja kändude, aga siiski tasapisi edasi liikudes. Algus temaga ei olnud väga lihtne, sest tegemist ei olnud rahuliku taskuhobusega, aga lõpuks kujunes A-st väga püüdlik hobune, kes oli nõus minema täpselt sinnamaani, kuhu mina teda juhatada oskasin.

Kui ma aastaks välismaale mineku peale mõtlema hakkasin, oli esialgu küll väga kõhklev tunne, et kas ma üldse enda olematute kogemuste ja kesise ratsutamisoskusega kuhugi saan. Eriti naljakas oli see, et algselt silma jäänud working student positsioonide asemel (mis kujutasid endast peamiselt tallitöid koos mõnede treeningtundidega nädalas, heal juhul kord päevas), jõudsin hoopis omadega jälle noorte hobuste juurde välja. Ega ma midagi kokku ei luuletanud oma kogemuste kohta, rääkisin nii nagu asi on, aga minu õnneks oli taanlastel tol hetkel tõsine töölistekriis - ehk neil oli üks täitsa mitteratsutajast poiss, kes 3 nädala pärast lahkuma pidi ja selles valguses paistsin mina ilmselt päris hea variant olevat.

Esimesed nädalad hoolitsesingi peamiselt talli eest - et boksid oleks korras, hobused söödetud ja õues käinud, tall puhas jms. Õnneks neil oli olemas vana hea Horizont, kes peale pikka puhkust ja igavlemist hea meelega mind kannatama oli nõus ja hoolimata sellest, KUI palju asju ma pidin seal seljas õppima teistmoodi tegema, sain ma temaga vähemalt nii palju hakkama, et ma tahtmise korral ikka ratsutada sain. Pandi mind mõne teise selga ka vahest, kuigi need katsetused nii edukad ei olnud - sealsed hobused olid ikka hoopis teine tera kui kodused tunnikad ja nii tundlikud (osaliselt juba sünnipäraselt, osaliselt ka saadud õpetuse tõttu), et isegi kui nt üsna korralikul tasemel harrastajad neid vahel proovimas käivad, siis tihtipeale tekib alguses arusaamatusi, sest need hobused lihtsalt ei talu nii tugevaid märguandeid. Horizont õnneks talus kõike. :)

Kuna minu eesmärgiks oli ikkagi võimalikult palju igasugust kogemust juurde saada, siis tallitööd hakkasid aina kiiremini minema ning vabal ajal lippasin maneeži vaatama, kuidas Poul noori hobuseid sadulasse paneb. Poul ei rääkinud inglise keelt ja mina ei rääkinud taani keelt, aga hoolimata sellest oli tal väga hea meel, et keegi ta tegemiste vastu huvi tunneb ning hakkas mind hea meelega igal võimalusel õpetama ja noorte hobuste selga lükkama, kui arvas mind ja hobust selleks valmis olevat. Nii et jällegi - tundub kummaline, aga nt ühise keele rääkimine pole üldse sellise asja juures kõige olulisem. Muidugi jäi palju infot poolikuks ja mitmed asjad ütlemata, aga see ei takistanud temal õpetamist ega minul õppimist.

Ja nii ta hakkas vaikselt minema - Pouliga koos töötasime noorte hobustega, samal ajal sain Horizontiga ning mida aeg edasi, seda tihedamini ka teiste hobustega trenne. Ja nii ma õppisin. Suurema osa aastast töötasime seal koos teise Ingridiga, kes oli pärit Norrast ja võrreldes minuga ikka väga hea ratsutaja. Mingi aja möödudes kujunes kuidagi välja, et tema sõitis peamiselt vanemate hobustega (noh, sealses mõistes siis ca 5-6 aastastega), kellele mina poleks nagunii midagi õpetada suutnud, mina aga sain omale üha rohkem noori tegeleda. Alguses saduldamine, seejärel sammukaupa edasi ja äkki oligi mul hunnik noori hobuseid, kellega ma olin juba vägagi võimeline sõitma, sest nendega olin algusest peale tegelenud ja koos õppinud.

Umbes sellel hetkel vist saigi noorte hobustega tegelemisest minu enda valik, mitte ainuke võimalus hobustega tegeleda. See oli see, mis mul kõige paremini välja tuli, ja millega ma sain kellelegi kasulik olla (lisaks sellele, et lihtsalt enda lõbuks hobuse seljas istuda). Lisaks on kõik noorukid nii suurepärase õppimisvõimega, et areng on alati kiire ja tagasilööke üsna vähe, mis teeb nende õpetamisest üsna tänuväärse ja meeldiva tegevuse. Sugugi mitte kõik inimesed ei jaga seda arvamust - aga sel puhul on minu arust peamiselt tegu nendega, kelle jaoks hobuse saduldamine võrdub kaskadööri mängimisega. Saab nii või teisiti. Mind näiteks ajab natuke naerma, kui tullakse jutuga, et näe - see hobune on nüüd kordel käinud ja sadulat kandnud ja igati valmis, et sina kui noorte hobustega tegelenud inimene, ole hea ja käi seljas ära mõned korrad. Mulle ei meeldi olla see, kes rodeot harrastava hobuse seljas püsida üritab (see on tõesti kaskadööride töö); mulle meeldib olla see, kes hobust ette valmistab selleks, et ta selga ronimise peale endast välja ei lähe ning vajadust kaskadööri järele ei tekigi. Oluline on ettevalmistus, mitte see, kes esimest korda kartulikotti mängima läheb.

Seega, pika jutu kokkuvõte - noored hobused on lahedad ja nendega tegelemist ei tasu karta. Mida vähem kogemusi, seda rohkem vigu tehakse, aga nagu üks tark mees kunagi ütles, siis "Anyone who has never made a mistake has never tried anything new." Nii et parem proovida, teha vigu ja neid parandada, kui et üldse mitte seda teekonda ette võtta. Kõige parem õpetaja on alati hobune (kuigi mõned inimsoost treenerid võivad ka õigel ajal suureks abiks olla)  ja kui teda piisavalt kuulata ja tähele panna, siis lõpuks õnnestub ikka õige tee leida. Kui ma ei oleks seda poolmetsikut Albatrossi kunagi ammu-ammu võtnud, siis suure tõenäosusega poleks ma omadega praegu mitte kuskil.

Minu jaoks on tegelikult praegusel ajal kõige huvitavam umbes 5-aastaste sõitmine (eeldusel, et nad on oma vanusele vastaval tasemel) - aga oskused ja kogemus on oluliselt väiksemad ning treeneri abi oluline. Õnneks olen viimastel suvedel ka selliste hobuste selga hulgaliselt saanud ja loodan, et suudan muude asjade kõrvalt ikka tasapisi ka ratsutamise teemal edasi liikuda. Mis siis, et pole ideaalseid tingimusi ja ideaalseid võimalusi - kui tahtmine on, siis kuidagi ikka saab.

Wednesday, November 6, 2013

Reedel vedasime titad jälle pika maa Kurtnasse, et ülevaatusele minna. Kokkuvõttes ei olnud just kuigi õnnestunud nädalavahetus, aga noh - ses mõttes tasus vedamine siiski ära, et Riisikas tegi küll enda kohta hea soorituse. Hüppas jõuga nagu ikka, aga tegi paremaid liigutusi kui tavaliselt ja teenis korralikud hinded + isegi käitumise sai 9. Võrreldes eelmise aastaga nagu öö ja päev. :) Eriti kena ta välja ei näe ja liikumine pole ka kunagi tema trump olnud, aga hobune andis endast parima küll.

Sandro seevastu unustas absoluutselt ära, misasi hüppamine on ja kuidas see käib. Lausa nukker hakkas veidi, kuidas ta pea laiali otsas ja kisendades ringi udjas ja aru ei saanud, mida tegema pidi. Hüpped läksid nii nässu, et lõpuks jäi vaeseke takistuse ette seisma kah. Kummaline jah, kodus viimati hüppas väga viisakalt ja üldiselt ta on igatpidi tundunud väga kaine mõistusega kah, aga näe ikka suutis täitsa sassi omadega minna.

Sintsu oli kah nagu öö ja päev eelmise aastaga võrreldes, ainult et areng on toimunud vastassuunas, ja 2-aastane täkupoiss oli küll enda kohta täitsa ok, aga tasemevahe teiste temavanustega oli märgatav, nii et sinna pole midagi teha. Kui teisest Eesti otsast tulema peaks, siis mina isiklikult ilmselt napilt hinnetega finaali pääsenud 2-aastaseid ilmselt kohale viima ei vaevukski, aga kui ainult patside punumise ja üle tee jalutamise vaev, siis las saab vähemalt huvitava kogemuse.

Kuna Sandro on trennides üsna asjalik olnud, siis jätsime tema praegu koju ja võtsime hoopis Sintsu Tartusse, et ta kah sadulasse saaks. Hakkan tasapisi turnima. :) Riisikaga ratsutasin ka uuesti üle paari nädala - see õnnetu suutis ju jälle oma jalaga mingit nalja teha, nii et vahepeal isegi oli kahtlus, kas ülevaatusele jõuame, aga paranes siiski piisavalt kiiresti. Igatahes - puhkus mõjub noortele õnneks alati hästi ja viimases trennis oli ta väga püüdlik. Ning siis muidugi väike My, kellega praegu suht tasapisi tegutsen ja meie nõrku külgi tsipa lihvida püüan. That's all.

Sunday, October 27, 2013

The world's greatest



Nagu lubatud - mu kõige suurem sõber

Pilt: Kaamera ja hobune

Thursday, October 24, 2013

Olen selle päevikupidamise vist tükiks ajaks ära unustanud, on aeg teha väike ülevaade.

Albatrossi kole haav on õnneks väga kenasti ära paranenud. Nagu iga aasta, on paksuke sügise saabumisega veidikene kaalust alla võtnud (mis on praegusel hetkel veel õnneks positiivne muutus) - sest niikaua kuni midagi veel mulla seest välja paistab, kulutab ta ilmselt enamuse oma ajast karjamaal seda taga otsides ja suundub heinarulli juurde pigem alles siis, kui kõht tõesti kisama hakkab. Reimo tegi tal eelmise nädala lõpus tagumised kabjad ka nii ilusaks, nagu need vist ammu olnud pole. :) Lõhed ikka on paista veidi, aga... need on tal eluaeg olnud ainult pindmised ja pole erinevate mineraalide/söödalisandite/kapjade möksimise tagajärjele eriti reageerinud, nii et ma väga enam selle üle pead ei murra - olgu siis kui tahavad, peaasi et hobust ei häiri. Uusi pilte kõige suuremast sõbrast pole, aga see nädalavahetus proovib selle vea parandada!

Tartus on ikka needsamad kolm musketäri, kelle arenguga ma viimasel ajal täitsa rahul olen. Noored hakkavad juba ratsahobuste nägu minema. Pean ainult endale vahepeal meelde tuletama, et nad on siiski ainult 3-aastased ja alles jõmpsikad - mida kiiremini hobune areneb, seda kergem on ilmselt kogemata nö kaasa minna ja üle pingutada. Ei karda küll liigset füüsilist koormust (trennid on alati lühikesed jms), aga pigem et äkki neil pea plahvatab või viskab lihtsalt üle, kui liiga palju ja liiga kiiresti küsida.


Sandro, kellega olen kauem sõitnud, on traavis juba kohati täitsa asjalik, galopp veel pisut laiali ja mitte nii tasakaalus. Kui ta esialgu oli pigem naaatuke sellise aeglase reageerimisega, siis nüüd on tal endal kuskilt energiat juurde tulnud ja pakub rohkem edasiminekut, kui ma üldse küsida julgen... aga praegusel hetkel võtan selle hea meelega vastu ja kiidan teda selle eest. Viimane kord katsetasime isegi traavilatte ja ta oli väga asjalik - kuigi energiat oli seegi kord piisavalt ja sain temalt seetõttu ka esimese lõbusa kõrvalehüppe kätte (ta natuke ehmatas ja siis ehmatas uuesti, kuna mina seljas imelikult liikusin ja tasakaalus polnud), mis aga lõppes õnneks kiiresti ja hästi.
Sandro ja stiilne kubujuss toolistakus
Sunrise on ka sinnamaani jõudnud, et tasapisi hakkab mingeid lõdvestumisemärke näitama - tema lihaste õige arengu suhtes oleks vääääga oluline, et ta nüüd õigetpidi jooksma ja ennast sirutama hakkaks, sest looduse poolt on talle antud üsna jäik kehahoiak ja soodumus oma kaela hästi lühikeseks teha. Taguots on küll ümaramaks ja tugevamaks läinud selle 2 kuuga, aga just selg ja kael paistavad oluliselt nõrgemad - mis on ka täiesti arusaadav tema liikumist vaadates - nii et järgmised paar nädalat on põhirõhk sellel.
Järgmine kord saab juba Sunrisest ka asjalikuma pildi :)
Ja Myron - kui ma neid viimaseid trennipilte temast vaatasin, siis ikka veendusin jälle, et ta on ikka superlahe ja mitmest küljest väga andekas pisike tegelene, kui ma AINULT oskaks seda kuidagi õigesti kätte saada ja ära kasutada. Taguots on võimeline suurepäraselt töötama, esijalgu suudab ta vajadusel nina alla tõsta, ratset pikemaks andes liigub kogu energia niiii ilusasti mööda nö ülajoont tagant ette üle pika kaela - ainult et kuidas ma kõik need asjad ühtekokku panen??? Seda ma veel ikka ei oska. Tegelikult on ka tema trennides viimasel ajal väga tubli olnud - kui ma pidevalt midagi muudan ja küsin ja küsin ja küsin, siis ta hakkab väheke taguotsaga ka ennast siiski kandma. Väga oluline on mu arust, et ta liigselt kiirustama ei hakkaks. Väikese hobuse samm ei ole kunagi nii pikk kui suurel ja seetõttu on lihtne kogu aeg juurde küsida, aga minu arust on ikka väga selge, et kui ta oma normaalsest tempost nö üle läheb, siis see hea hoiak kohe kaob. Pigem hoida tempot aeglasena - mitte küll pikalt korraga, sest ega see enda kandmine pole mingi lihtne asi eksole :) - aga jupikeste kaupa ja siis on tõesti vahepeal õige tunne.

Tuesday, October 1, 2013

Täna ei kirjuta konkreetselt kellestki, mõtisklen niisama... Tegelikult tegin seda juba eelmisel nädalal, aga ei jõudnud valmis kirjutatud varem.

Kõik teavad eksole, et ratsutamine on spordiala mõtlevale inimesele ja mida rohkem sa oma ajusid kasutada oskad kõigi teiste loomulike annete kõrval, nagu hea tasakaal, tunnetus jms, seda edukamalt on võimalik hobuseid sõita. Kuigi hea treener on asendamatu lüli nii ratsaniku kui hobuse õpetamise koha pealt, siis peaks siiski ratsanik ka ise suutma mõelda ja aru saada, mis hobusele parasjagu hea ja kasulik võiks olla ja mis mitte, mitte ainult juhtnööre tuimalt jälgida. Inimeste eesmärgid on erinevad, samuti viisid nende saavutamiseks. Kuigi aegade jooksul on välja kujunenud erinevad koolkonnad ja stiilid, mis on tõestanud enda efektiivsust ja toimimist, siis näiteks mina võin küll vabalt öelda, et mul ei ole päris selget eelistust ühe või teist sorti õpetuse osas. Loomulikult on välja kujunenud eesmärgid ja põhimõtted (mida ma kahtlemata aeg-ajalt muuta võin), mille järgi ma ratsutada ja hobuseid õpetada püüan, aga need on tulnud väga mitmete siit-sealt saadud ideede + enda kogemuste põhjal. Mulle meeldib vaadata kõiksugu erinevate treenerite tunde, nii kaua kuni treeneril on endal mingi konkreetne nägemus sellest, kuhu ta õpilane jõudma peaks (ükskõik kas siis selle treeningtunni lõppedes või pikemas plaanis). Igast trennist saab kasutusele võtta selle, mis sulle meeldib, ja kõrvale lükata kõik ülejäänu.

Hoolimata sellest ei ole ma seda tüüpi, kes IGAST uuest treenerivõimalusest kohe kiiruga kinni haarab, üldjuhul eelistan esialgu olla kõrvaltvaataja. Seda põhjusel, et paljude treenerite õpetus läheb minu põhimõtetest üsna oluliselt lahku ja sellisel puhul ma lihtsalt ei taha seda oma hobuste peal järgi katsetada. Kui ma olen veendunud, et see on VALE, siis miks ma peakski? Samas treenerile vastu vaielda ei ole ka õige, rääkimata ebaviisakusest. Loomulikult ei arva ma samas, et tean kõike ja teen kõike õigesti, mistõttu üritan endale valida treenereid, kelle vastu mul mingil põhjusel juba teatud austus või usaldus on tekkinud. Kui selline treener palub proovida midagi, milles ma ise kahtleval seisukohal olen, siis on palju lihtsam enda arvamus korraks alla suruda ja proovida midagi teistsugust - äkki tõesti on kasu? Ja kui ka ei ole, siis loodetavasti ei ole ma hobusele selle katsetamise käigus vähemalt erilist kahju teinud. Sest see on kindel - igal treeneril on oma vaatenurk ja see ei lähe kunagi 100% kokku minu omaga. Aga 80% on juba vägaväga hea ja sellisel juhul ei saa see ülejäänud 20% ju ka päris ajuvaba olla, vaid tasub järgi proovimist.

Sakslaste koolkond - mulle meeldib see, et nad peavad kõige olulisemaks asjaks hobuse edasipürgimist, nii noorte kui vanemate hobuste puhul. Mina pean ka peaaegu et kõigi hobuste puhul esimeseks ja kõige tähtsamaks asjaks seda, et nad on valmis edasi liikuma (või noh - ohutuse mõttes on päris esimene asi siiski see, et nad on nõus paigale seisma jääma :D ). Samas see pidev tagant peale sõitmine ning samas hobuse eest takistamine ei ole pääääris minu teema. Näiteks taandamine - mu jaoks on ausalt absurdne see, et sõidad hobust säärtega edasi, aga ratsmega takistad ta edasiminekut ning tulemusena hobune peaks astuma hoopis tagasi. Kui ma autole gaasi annan ja piduri samal ajal peale tõmban, siis ta ei lähe ju tagasi? Auto ei ole muidugi elusolend, aga samas küllaltki loogiliselt üles ehitatud sõiduriist. Loomulikult on hobune võimeline edukalt selle õpetuse järgi taandamise selgeks saama, aga miks ma peaks küsima temalt midagi nii ebaloogilist? Ma eelistaks selle asemel luua mingi eraldi konkreetne märguanne tagasi astumise jaoks - mängida keharaskuse, säärte asukoha, võib-olla pisut ratsmekontaktiga, kuidas eelistad. Seda enam, et korrektne taandamine soodustab alati raskuse tagaotsale viimist, seega pole seal vaja mingit erilist "pushivat" jõudu kuhugi rakendada.

Hollandlased - põhiasjad nagu speed control ja hobustele lühikeste ning üheste märguannete andmine on teoorias väga ok minu arust. Millest ma ei ole siiani aru saanud (ja ilmselt ei hakka ka kunagi saama), on see ekstreemne kaela väänamine alla ja külgedele ja kuhuiganes. Ühest küljest saan aru, et see on nagu... osa üleüldisest kontrollist hobuse üle, aga - MIKS ma peaks olema võimeline liigutada hobuse kaela ühte või teise kohta, ilma et ülejäänud kehahoiak vastavalt muutuks? Miks on vaja pidevat ülepainutamist, kui ma ei taha lõpptulemusena, et hobune nii jookseks? Minu silmis on see hobusele ebamugav/valus, takistab kaela abil enda tasakaalustamist ning paljudel juhtudel ka hobuse vaatevälja ning tagajalgade enda alla astumist - nii et ei oska näha mingit suurt kasutegurit.

Prantsuse koolkond on selline, millest ma võib-olla kõige vähem tean, aga niipalju kui tean, siis sealtki leiab palju häid mõtteid. Tundub olevat sedamoodi "koolisõit", mis on reaalselt mõeldud IGA hobuse edendamisele, mitte ainult kallilt aretatud ja füüsiliselt väga heade eeldustega sporthobuste jaoks. Olulisem, kui hobuse ekspressiivsus, on tema lõdvestatus ja reageerimine väga kergetele märguannetele - selle poolt olen kindlasti kahe käega. Sealgi on aga kerge minna liiga kaugele ning lõdvestatuse nime all tegelikult jõuda selleni, kus hobusel endal igasugune aktiivsus puudub ning ratsutamisest saab rohkem midagi hobuse väntsutamise taolist.

Võib-olla see, et ma mingit ühte kindlat suunda ei taha või ei oska valida, teeb mulle asju kohati raskemaks? Erinevad stiilid on siiski teatud põhjustel selliseks kujunenud - järelikult nad ühel või teisel moel siiski toimivad ja viivad püstitatud eesmärkideni. Kui võtta natuke siit ja natuke sealt, siis on küllaltki lihtne tekitada endas ja ka hobustest väikseid vastuolusid või arusaamatusi. Siiski ma usun, et mida selgemaks kujuneb ratsutaja enda pilt sellest, kuhu ta jõuda tahab (mitte ainult valmidus teiste ja targemate sõna kuulata), seda lihtsam on tal sinna jõuda. Ja kui minu sihtpunkt on natuke teises kohas, kui sellel või teisel või kolmandal isikul, siis las ta olla - ja pigem näen natuke rohkem vaeva ning aega just sinna jõudmiseks, kui et teen palju järeleandmisi, mida ma tegelikult õigeks ei pea.

Kogu see eelnev jutt on muidugi ilus teooria - reaalsus on see, et ma olen absoluutselt iga päev hädas ühe või teise asjaga, ei oska sageli leida õiget lähenemisviisi tekkinud probleemidele jne. Aga siis mingi hetk loksub jälle tükike paika ja see immutab jälle motivatsiooni kohe pikaks ajaks. Good enough...

Saturday, September 28, 2013

Jeppiduu, juba mitu päeva vana uudis ja kedagi ei huvita ilmselt, aga mu superlahedad 4-aastased märad Taanist käisid Saksamaal ennast näitamas ja valiti ZfDP tõuraamatu (mis on sisuliselt saksa sporthobuste tõuraamat) kaheks parimaks märaks. :) Isn't that cool? Niiiiiiiiii hea meel nende üle.

Nr. 1
Nr. 2

Väike baleriin suvel trennitamas

Tuesday, September 24, 2013

Neli sõpra

See september on ikka üks eriliselt õnnetu kuu olnud, aga hetkel on kõik katkised hobused pisut paranenud (või vähemalt paranemas), nii et saab tasapisi äkki uuesti mingile trennirežiimile üle mindud. Tõenäoliselt küll ei tohiks ma julgeda seda siia kirjutada ja leian kättemaksuks homme kellegi kolmel jalal kalpsamas vms. :) Aga kõigist siis järgemööda:

Nädalavahetusel käisin Kurtnas Albatrossi (ja koolisõiduvõistlusi) kaemas. Mu suur sõber on kolm nädalat igavat boksirežiimi nautinud ja ainult maneežis väheke liikuda saanud - nüüd aga võeti niidid välja ja haav tundus suht kena, nii et tahtsin ta karjamaale viia mõneks ajaks. Õnneks tuli mul tallist välja minnes viimasel hetkel pähe lühike jalutusnöör pika vastu vahetada. Kui karjamaa väravast sisse sain, siis järgnevad 10 minutit üritasin Metsikut tagasi maa peale neljale jalale toetuma saada, sest noh - kolmveerand tonni minu kohal õhus kepslemas ei tundunud just väga turvaline olevat  ja nööri oli ka päris keeruline lahti võtta. :) Võõral vanaonul, kes parasjagu karjamaa kõrval jalutuskäiku nautis, tundus lõbus olevat.

Sandro on suutnud vähemalt ennast kenasti tervena hoida ja on nüüd täitsa regulaarselt trennitanud. Ülimõistlik ja normaalsete närvidega hobune - oleme õues jalutamas käinud, ringi galopeeriva varsaga samas maneežis sõitnud jms. Kui ta tõesti ei taha midagi teha, siis tsipa võib-olla annab märku sellest, aga seda pole kuigi palju juhtunud ja üritan mitte talt "üle piiri" midagi nõuda, et häid suhteid hoida. :) Siiani oleme peamiselt edasiliikumisele ja sääre peale reageerimisele tähelepanu pööranud, kaelast ja kuklast tundus ta vaba ratsmega sõites pisut jäik, aga nüüd viimane trenn hakkasin veidi rohkem ratsmekontakti hoidma ja polnud hullu midagi, täitsa lootustandev.

Riisikas (kui Rising Sun on riisikas, siis ilmselgelt on seda ka Sunrise, eksole) oli tükk aega rivist väljas, aga nüüd ronin temalgi seljas ja uitame platsil ringi. Ta pole endiselt kuigi heas konditsioonis (kuigi sadulavöö järgi on ühe augu võrra juurde võtnud siiski), nii et ühest küljest tahaks teda küll rohkem liikuma saada - terve suvi ju boksis seisnud, nii et lihaste koha pealt on suht nulliring - aga teisest küljest pole nagu eriti midagi, millest neid lihaseid kasvatada. Hoian koormuse madala ja ehk ta jätkab vaikses tempos kosumist. Muidu on mõlemad kaksikud endiselt vahvad, tulevad karjamaal kutsumise peale ligi ja on üldse toredad.

Ja siis pisike My, kellel kah vahepeal väike paus oli - natuke olen ilma sadulata maastikul ja platsil jalutamas käinud, aga nüüd mu tagumik hakkas taas sadulat nõudma. :) Saaks nüüd ometi regulaarselt sõita, siis tahaks temaga ka trennidesse jõuda - hüpata natuke vahelduseks ja tegelikult mõtlen isegi mõne koolisõidutrenni peale, kui peaks võimalus tulema, sest nüüd on mul üsna konkreetne asi, mille kohta kelleltki nõuannet tahaks. Midagi uut ei ole, endiselt see liigne esiotsale vajumine, mille parandamiseks mul mõtetest puudus on. Enda keharaskust üritan teadlikult kindlalt hobuse keskel või veidi tagapool hoida, et mitte talle asja raskemaks teha. Kui lihtsalt edasi sõita, siis läheb My aktiivsemaks ja võib-olla kiiremaks, aga ei vii raskust rohkem tagaotsale. Ratsmetega ka ei taha väga palju askeldada, sest tema liikumistahet on üsna kerge "kinni jooksutada", kui liiga palju eest mässata - rääkimata sellest, et üritada hobust ratsmete abil eest kõrgemaks saada on lihtsalt VALE ja ei saagi niisama lihtsalt toimida. Mis aitab küll, on see, kui ma teen palju üleminekuid - vahepeal läheb ikka tunduvalt paremaks, aga... äkki on veel midagi, mille peale ma ei tule. See eest küsin talt praegu trennis tihti kergeid küljele liikumisi ja sääre eest liigub üldjuhul väga mõnusalt, nagu pehme ussike :)

Mul on tegelikult isegi paar pilti hobustest, aga kahjuks null viitsimist neid praegu välja otsida, nii et järgmine kord.

Thursday, September 12, 2013

Seekord võiksin lähemalt kirjutada ...
- sellest, kuidas mu hobused ennast esimesel nädalal järjest ära suutsid lõhkuda nii siin kui Kurtnas
- sellest, kuidas vaene Albatross oma õmmeldud kaelaga nüüd juba pikemat aega boksis peab istuma, sest väljas on igavesti palju õelaid kärbseid ja muud satikaid
- alati tuju tõstvatest vet-arvetest
- järjekordse vahva koolisõidutäku Don Romantic lahkumisest (ta on ühtlasi Ziny vanaisa nr.2, kes minu arvates liiga noorelt oma elu lõpetama pidi)
- imestusest selle üle, kuidas keegi on võtnud omale eesmärgiks pidada blogi/foorumit teemal "Bad riding" - kuigi ma ilmselt nõustun enamikuga seal kirjutatust, ei taipa ma siiski, miks mitte teha selle asemel lehekülg "Good riding", mis oleks kõigile kasulikum ja aitaks hobustega tegelemisest rõõmu tunda, mitte vastupidi

... aga ma tõesti ei vaevu. Igal pool juhtub nii palju igasugust jama, et kui sellele liigselt tähelepanu pöörata, siis ei jää vist endast midagi varsti järgi. Ma ei tea, kas see suhtumine tähendab, et ma hakkan vanaks jääma või mis? :D Õnnetusi ikka juhtub, hobused saavad (enamasti) terveks, raha ongi mõeldud kasutamiseks (niikaua kuni seda vähegi jätkub) ja see, kui kellelegi tõesti meeldib mingis valdkonnas justnimelt halba ja ebameeldivat välja otsida, siis noh - lasku käia.

Eelmise sügise Albatross
Kirjutan parem siis sellest, et mul on ikkagi täitsa vahvad hobused. Kaksikud ikka endiselt üllatavad mind oma mõistlikkusega - ma ei tea, kas ma olen lihtsalt harjunud sellega, et kõik noored hobused on enne ratsastamist täismetslased või milles asi... Sandrol olen mõned korrad seljas käinud ja täna traavitasime juba maneežis ringi; Sunrise on natuke rivist väljas olnud ja seetõttu pole temaga eriti miskit veel jõudnud teha - ta on temperamendilt vähe elavam ja tsipa rohkem "pea laiali otsas", aga ma usun, et ilmselt on ka tema nõus mind ilma suuremate probleemideta välja kannatama. :)

Myroniga trennitame kah vaikselt, et tasapisi võhma ja vormi veidi paremaks saada. Ratsastuse poole pealt on ta üsna kiiresti endise "raja" jälle üles leidnud - ma ei teagi, kas see on hea või halb. Selles mõttes, et tugevad küljed on endiselt tugevad ja keerulisemad asjad on endiselt keerulised, nagu oodata võis. Aga üritan mingil määral sõita temaga nagu "uue" hobusega ja vähemasti ise mitte eeldada/ennetada, et nonii, see asi, mida ma kohe proovima hakkan, ei tule ilmselt väga hästi välja. Sest siis on ju kindel, et ei tulegi. Eeldan ikka, et ta oskab ja suudab mu märguannetele hästi vastata ja kui mingil hetkel ei suuda, alles siis proovin teda (või noh, enda märguandeid pigem) oma parima äranägemise järgi parandada. Täna näiteks läks täitsa mõnusaks trenni lõpuks.

Eile oli ka huvitav tallipäev - kuna sügise saabudes on kõik trennilised jälle hoogu sattunud, siis mul tuli endal kah isu peale ja küsisin omale mõnda adekvaatselt hüppavat hobust laenuks. Juhtus nii, et sain rohkem kui "adekvaatse" Epicurose ja no ikka ja jälle veendun, et sellised hobused on ikka kulda väärt tõesti. Ühest küljest ma olen muidugi nõus, et erru läinud sporthobused on omale mõnusa pensionipõlve ja puhkuse ära teeninud, aga teisest küljest on just nemad see peaaegu et kõige olulisem lüli noorte ja tulevaste ratsanike edukaks treenimiseks. Ma ei räägi siinkohal endast, minust nagunii mingit asjalikku takistussõitjat erinevatel põhjustel kunagi ei tule, aga nendel trennilastel on ikka vedanud küll, kes sellise hobusega õppida saavad. Mina õppisin küll oma algusaastatel suure enamuse asju selgeks, ratsutades sama rohelistel hobustel nagu ma ise ratsanikuna olin ja kuigi see oli omamoodi kasulik, siis teisest küljest omandasin (ja õpetasin hobusele) sama suure hunniku vigu ja eksimisi - sest mul ei olnud kedagi, kellelt ise õppida.

Kui nüüd trennist ka midagi rääkida, siis noh, algus oli päris huvitav. Hobune tegi igati korralikud ja stabiilsed hüpped, aga mul kulus ikka jupike aega, enne kui ma asjale pihta sain ja segamatult kaasa suutsin minna - ma ikka olin iga kord valmis ise midagi susserdama hakkama, aga tark Epicuros tegi kõik töö ise ära, enne kui ma midagi väga vussi jõudsin keerata. Siis edasi läks juba vähe lihtsamalt.

Väheke on mu jaoks endiselt segane, et kui palju ja millal ma ikkagi ise midagi tegema pean. Ühest küljest peaks lihtsalt hoidma head tempot ja aktiivsust, suunama õigesti takistusele ja laskma hobusel ülejäänud ära teha. Teisest küljest - kui ma ikka näen, et see samm lihtsalt ei saa kuidagi õigesse kohta sattuda, kui ma samas ühtlases minekus teda hoian, siis peab ju miskit muutma ja mida varem (see eeldab muidugi ka head silmamõõtu, mida mul väga pole) sellega pihta hakata, seda kergem ja sujuvam see on. Kui hästi läheb, siis päris viimased sammud enne takistust juba jälle klapivad hästi, nii et pole vaja otse tõkke ees enam hobust tõugata ja tõmmata. Jällegi - kui on kogenud hobune, siis muidugi pole tal probleem vähe lähemalt või kaugemalt see hüpe ära teha, aga noor ja roheline loom satub mu arust liiga tihti rasketesse olukordadesse, kui ainult tema mõistusele lootma jääd ja ise midagi ei otsustada ei aita. :) Nii et see on selline dilemma, on vaja natuke ühte ja natuke teist, aga mitte liiga palju korraga.

Traavihüpetel oli veel alguses natuke probleeme raskuse korralikult jalusel hoidmisega - kippusin ikka vahepeal liiga sügavale sadulasse istuma. Galopis on lihtsam. Käsi pidin madalamal hoidma - see oli veidi harjumatu, sest suvi otsa räägiti mulle, et ma kätt liiga alla ei lükkaks, aga noh... nüüd siis niipidi. Ja enne takistust ei tohi käsi enda poole võtta. Said vist põhilised asjad nüüd kirja, et meelest ära ei läheks.

Thursday, September 5, 2013

Tere Tartu ja tere kool! Ehk siis peale lühikest nädalavahetust kodus kolisin jällegi siia. Miskipärast oli see aasta tulek kuidagi pisut vastumeelne, ei tea - võib-olla olen lihtsalt väsinud vms, aga pole viga, siin elamisel on omad head küljed, mida mujal pole, nii et küllap mu tujud mööduvad. :) Lausa 5 päeva oli ka ratsutamisest puhkus (kuigi mitte hobustest, sest noorukitel oli Kurtnas ülevaatus pühapäeval), aga nüüd on kolm lahedat tegelast jälle tallis ootamas, nii et aeg taas tegutsema hakata.

Albatross jäi praegu Kurtnasse - ei tea, kas see oli hea või halb otsus ja ei tea üldse, mis talle kõige parem on, aga... vaatame, kuidas edasi. Longe on traavis minu silmis veidi tugevamaks läinud, mis ei ole muidugi hea uudis. Sammus ma aga endiselt ei näe midagi ning iseloomus ja käitumises ka mingit vahet ei märka - karjamaal pukitab ja hüpleb endiselt vahel, kui tuju tuleb, ja ringi liikumisega probleeme ei paista olevat, muidu on igatpidi nagu Albatross ikka: nunnu, tore ja natuke suslik, kui taskust porgandit tahab kätte saada. Natuke pean aru, aga võib-olla peaks proovima korra uuesti liigest süstida. Üritan kõigest väest positiivseks jääda, kuigi see pole lihtne. Eks osaliselt ka sellepärast ma vist temast üha vähem kirjutan... Mitte sellepärast, et ta mu ratsahobustest vähem oluline oleks. Ausalt üritan olla talle nii hea omanik kui saan, oma oskuste ja võimaluste piires.

Muidu on ta suve kenasti üle elanud, mingit preid pole olnud, putukad pole ka liiga ära söönud, ja enda kohta on ta heas konditsioonis - ei liiga paks ega ka kõhn. Tegin isegi natuke academic dressage harjutusi temaga maneežis (peamiselt seistes ja  pärast natuke sammus) ja väga ilusti võttis endiselt painde mõlemale poole, raskust suutis aga tahapoole viia palju paremini kui varasemad korrad, mil proovinud olen, isegi ei üritanud tagajalgadega eest ära astuda. :) Ilmselt sain ta kuidagi hästi seisma või oli lihtsalt juhus, aga tore ikkagi.

Noortega oli siis nädalavahetusel ülevaatus - esialgu olime küll natuke pettunud, sest paar hobust esinesid oodatust ikka oluliselt kehvemini ja ülejäänutest kah keegi mingit vau-efekti ei näidanud. Samas kokkuvõttes ei olnudki hinded nii kehvad kui ma eeldasin, nii et... läks nagu läks. Eks hea hobune ongi see, kes ennast alati hästi näitab, mitte üks päev ühtemoodi, teine päev teisiti. Finaalis on kõik uus ja huvitav, nii et mõni võib-olla ületab ennast, aga teine võib-olla ei julge üldse ennast liigutada. :P Mul kõik stsenaariumid juba selgelt peas läbi mängitud - aga eks see paari kuu pärast selgub.

Myroniga korra juba ratsutasin eile - ta tundus endiselt väheke puhkerežiimil olevat (noh, ei olnud veel päris nii tähelepanelik ja kergelt reageeriv), ega ma palju ei nõudnud kah, aga liikumine see eest tundus täitsa mõnus, lahtine ja tasakaalus. Kaksikud (ühte värvi hobused, ühte värvi päitsetega on ju ilmselgelt kaksikud) on olnud kordel ja eile tuletasin neile sadulat kah jälle meelde - väga mõistlikud on siiani ja tundub, et kohanevad äärmiselt edukalt, arvestades et nad on enne seda kolimist 3 aastat samas kohas, samas imepisikeses karjas elanud. Loodan väga, et Sunrise, kes oma õlavigastuse tõttu suvi otsa boksirežiimil elas ja natuke kokku kuivas, hakkab ka vaikselt kosuma ja läheb jälle hobuse moodi. :) Siis olekski kõik tip-top.

Wednesday, August 28, 2013

Nonii. Saabki läbi see suvi, täitsa imelik. Viimane päevake veel jäänud ning ülehomme lendan juba tagasi koju. Natuke tahaks ikka koju ka, sest tegelikult ma olen üsna väsinud peale sellist aktiivset suve, Albatross ootab kah sügamist jnejne, aga... no JUST nüüd on enamus hobuseid parasjagu nii heaks saanud, et juba mõnus on sõita, saab üht-teist juurde küsida ja õpetada. See on küll masendav, et nüüd kõik niimoodi poolikuks jääb. Noh, minu jaoks. Hobused ehk saavad omale ehk ikka uued sõitjad. Loodetavasti head sõitjad. :)

Zinyt sai veelkord pildistatud, tegin ta täitsa ilusaks ja kuna ma mingil imelikul kombel endiselt lakka ei raatsinud lõigata, siis sai isegi patsid pähe. "See on mingi nali eksole, et ma siin 25 minutit paigal pean seisma????" arvas ta ise selle kohta, aga siis tegime kompromissi, et ta võib mu tossupaelu samal ajal lutsutada - oli kohe teine tera. See kärsitus lööb ikka endiselt vahel välja ning kui me õues sõita üritame, siis ta muutub vähe hüperaktiivseks, aga tegelikult ma ei saaks temaga rohkem rahul olla, ausalt. Sammu teeb ta paremini, kui vähemalt pooled minu ülejäänud hobustest. Traavis läheb aina ühtlasemaks ning isegi proovisime veidi stabiilsemat ratsmekontakti hoida. Muidu mulle meeldib noortega mingi aeg üsna lõdva ratsme ja vähese kontaktiga sõita, et nad igal juhul ennast sirutada igat pidi julgeks. Z on kah kindlasti üks sellistest, keda pole sugugi keeruline eest lühikeseks ja ratsme taha sõita, kui ta tunneb, et piisavalt "ruumi" pole. Galopp on veel selline, kus ma suurt midagi nõudnud (ega tema pakkunud) pole, aga nüüd kõige viimases trennis täna saime mõlemat pidi tegelikult juba mõningaid häid hetki ja samme. Mis sa veel ühelt hobubeebilt tahad? Homme võtame rauad kah alt ära ja siis saab Z igati väljateenitud pikale puhkusele minna.


3-aastane beebi

Ega ta ilmselt niikaua ei hakkagi ise midagi galopis pakkuma, kuni ratsanik mingis kanaasendis on. :D

Isegi õuest sai ühe petupildi, nagu ta oleks mul kontrolli all olnud. Ok, tegelikult oli ikka häid hetki ka, lihtsalt sõbrad kutsusid teises nurgas ja Z arust ta ei jõudnud sinna kunagi piisavalt kiiresti.

EM-i jälgisime ka ikka huviga seekord, ja oli huvitav küll. Hobused on ikka vinged ja tase on uskumatult kõrge. Kuna Valegro ja Damon Hill on nagunii mu lemmikud, siis muidugi on natuke juba igav kah :D kui nad kogu aeg võidavad. Mõned aastad tagasi oli ikka palju põnevam igakordsetest võitjatest ja medalistidest rollkuritüüpe taga kiruda ja loota, et äkki ühel päeval jõuab keegi teine tippu. Noh, need kaks on oma punktid igatahes minu arust välja teeninud küll. Kuigi ega vist sinisilmseks ei maksa kunagi muutuda - nt selline detail torkas silma, et DH kapsli avamisega peale vabakava sõitu ei saadud ka esimese korraga hakkama, vaid pidi ikka kõvasti toorest jõudu appi võtma, aga noh... nii ta on.

Aga tegelikult mulle meeldis väga veel üks paar - Michael Eilberg ja Half Moon Delphi. Ma saan aru küll, kuskohast neilt hunnikute kaupa punkte maha sai võtta, aga sellegipoolest hinnati neid minu arust natuke liiga madalalt. Mulle igatahes sõidud meeldisid (Freestyle ei olnud küll nii hea, kui GP ja GPS) ja hoolimata vigadest ning puudujääkidest oli ta üks nendest hobustest, kelle liikumised minu silma jaoks üsna korrektsed paistsid. Ei olnud mingit ebanormaalset tagajalgadega tõmblemist passaažis jms...

Ja siis veel hindamisest - kohati on see mu jaoks ikka väga mõistmatu. Nt kuidas saab kohtunik panna piafee eest sama kõrge hinde kahele hobusele, kelle sooritatud piafeed on hoooooooooooopis erinevad. :D Üks hobune istub rohkem tagaotsal ja kannab raskust, teine on seevastu tagajalgadega väga aktiivne ja lükkab igal sammul ennast hooga maast lahti - eks see on ilmselt vaidlemise asi, et kumb variant siis ikkagi parem on, aga kuidas mõlemad saavad sama inimese arust korraga peaaegu ideaalsed olla (nt 9 või 9,5 punkti väärt), see on veidi müstiline.

Friday, August 23, 2013

Täna oli tallikorrastuse päev. Eile juba teised olid tublid ja pesid kõik aknad ära ning täna vedasime kõik boksid tühjaks ning lupjasime/värvisime enamuse tallist ära. Täkutalli bokside osa jäi veel homseks. Päris ilus on ikka, kui kõik boksiseinad on säravvalged, tall paistab kohe avaram kah, nii et tasub ära. Sellest ma aga küll aru ei saa, kuidas mõnes kohas suudetakse neid seinu sellisena kogu aeg hoida :D. Kujutan ette seda igapäevast (või veidi harvem) küürimist. Või siis on sellistes kohtades lihtsalt hobused, kes 24/7 sõnakuulelikult boksi keskel saepurukuhjas seisavad. Aga pole hullu - vähemalt vahekäikudes ja tallikoridoris püsivad ka meil need seinad ikka mõne aja täitsa viisakad.

Mul päeva lõpuks jalad küll täitsa valutasid - no ei ole harjunud hommikust õhtuni seisma, tavaliselt on keegi ikka istumise all :) - aga tegelikult on päris mõnus vahelduseks midagi muud teha.

Mu veterinaariapraktika pool seekord on küll suuresti ratsutamise varju jäänud, aga väikeste asjadega olen siiski tegelenud - paari haava õmmelnud, märasid skänninud ja mõned pisikesed Sezuanid loodetavasti hakkama pannud :P. Eile kastreerisime kahepeale kaks täkupoissi ära, aga sellest sai omaette seiklus, sest üks hakkas pärast oppi tiba ebameeldivalt palju verd tilkuma ja ära ei lõpetanud. Ma ei saanud rahu ja läksin õhtul talli boksi kõrvale valvama ja raamatut lugema, kuni Pix koju tuli. Siis vaatas ja proovis üht-teist, aga lõpuks otsustasime tüübi üldanesteesiasse panna ja pikali keerata, et see verejooksu allikas üles leida. Õnnestus. Ja ÕNNEKSõnneksõnneks selgus selle käigus, et mina ei olnud siiski midagi valesti teinud - sest muidu ma ei oleks vist sellest tükk aega üle saanud ja ei julgeks lähemas tulevikus ühegi täku ligi minna. Pixiel oli siin selline komplikatsioon viimati üle 10 aasta tagasi aset leidnud, nii et päris õnnetu variant oleks olnud, kui ma oleks suutnud juba oma nii umbes 5.-6. kastratsiooni juures selliste kehvade tagajärgedega vea suutnud teha. Aga lõpp hea, kõik hea, loodetavasti, ja värske ruunapoiss paistab ennast hästi tundvat.

Tol õhtul boksi kõrval raamatut lugedes jõudsin aga järjekordsele veendumusele, et no peab ikka vahel lugema. De Kunffy't lugesin ja sattusin sellise koha peale, kus ta kirjutab, et päris noorte hobustega ei peaks mingeid kujundeid vms maneežis sõitma, vaid pigem pöörama tähelepanu liikumise kvaliteedile ja tasakaalule ning püüdma ise hobusega igal hetkel tasakaalu jääda, mitte eeldama, et hobune ennast sinu järgi korrigeerida oskaks. No igati loogiline eksole, aga sellegipoolest tuli mulle meelde viimane trenn Zinyga, kus ta tegelikult päris tore ja hea oli, aga ikka ma suutsin mõelda, et no miks ta igakord siiski seal nurgas sisse peab vajuma ja painde kaotama vms - vastavalt muidugi viisin juba tükk aega enne nurka oma tasakaalu väljapoole ja alateadlikult suunasin ta pea kah väljapoole, ehk ei jätnud talle muud võimalust, kui vales paindes nurk läbi joosta. Eiiiiiiii, Ingrid! Ta on 3-aastane ja ta ei peagi oskama selliseid asju - ta peab ühtlases rütmis, aktiivsete allüüridega sirgetel ja suurtel ringidel/kaartel liikuma (ja praegusel hetkel ootan temalt natuke ka juba ette-alla kontakti poole sirutamist) ja minu asi on see talle võimalikult lihtsaks teha.

Ühesõnaga hea, kui keegi või miski jälle põhiasju meelde aitab tuletada, kui natuke valele teele satud. Ja otseloomulikult - mõni temavanune hobune käib juba pool aastat sadulas ja teeb phte ja teist ja kolmandat jnejne, aga... Ziny lihtsalt ei ole see hobune, kelle peal katsetada, kui kiiresti ikkagi noorukilt uusi asju nõuda saab (ja kui kiiresti selle abil hobune ära rikkuda on võimalik).

Seoses sellega tuli meelde, et kui me siin üheskoos mõningaid Verdeni noorhobuste sõite vaatasime ja teatud AH teatud 6-aastasel PP-l kohutava soorituse tegi, siis hiljem Youtubest videot otsides sattusin hoopis ühele kvalifikatsioonisõidule kõigest poolteist kuud varem teise ratsanikuga, kes võib-olla ei sõitnud kõigi kriteeriumite järgi hobust just HÄSTI , aga vähemalt hobune liikus hobuse moodi. Tundus, et Verdeni ajaks oli teda nii palju tagant sunnitud, et GP tasemel koondtraavi või lausa passaaži asemel (mida ilmselt saavutada üritati, aga milleks 6-aastane hobune lihtsalt mitte kuidagi valmis olla ei saa) liikus hobune üle poole skeemist täiesti ebaregulaarsete ja ebaloomulike sammudega, sest noh - ta vist ei teadnud enam, misasi normaalne traav on. Muidugi võistlustepinge jms kõik otsa, aga ega ta esimest korda väljas võõras kohas ei olnud. Õnneks hindasid ka kohtunikud seekord sõitu mõistusega ja AH lõpetas oma maailmameistrilootusega hoopis kuskil tagaotsas. Ja hobune on muidugi iseenesest suurepärane ja tippkvaliteediga, kuid ka sellistel tuleb mingil hetkel piir ette. Ja selline (minu arvates õiglane - kindlasti paljud vaidleksid) hindamine on absoluutselt ainus asi, mis võib-olla ükskord paneb ka ratsutajaid mõtlema, et see ei ole õige ega aus ega eetiline hobuste suhtes neid niimoodi pushida ning kõike nüüd ja kohe nõuda.

Enne kui päris ära unustan, siis panen viimastest võistlustest kah kaks pildikest. Lihtsalt et oleks olemas. :)
Mära...

... ja trakeenipoiss

Saturday, August 17, 2013

Täna sai siis selle suve viimastel võistlustel ära käidud - ma tean küll, jube igav, et ma ainult võistlustest räägin, aga sel puhul ma vähemalt tean, kellest kirjutada. Igapäevase treeningu kohta kirjutades peaks nagu... kõiki mainima, aga seda ei viitsiks ilmselt keegi ära lugeda.

Esimene hobune oli sama mära, kellega viimatigi võistlemas käisin - ehk nüüd siis teist korda väljas skeemi sõitmas ja oli vist parem küll. Ta küll kartis ja vahtis ringi isegi natuke rohkem kui eelmine kord, aga samas olid inimesed ja koerad ka põhimõtteliselt kohe platsi kõrval, ja oli mets ja olid autod, oli isegi raudtee (kus õnneks minu sõidu ajal ronge ei kihutanud) - ühesõnaga oluliselt rohkem, mida vahtida. Aga seda õiget tunnet tuli natuke rohkem kui eelmisel korral, sammuosad olid samuti oluliselt paremad. Vasakut galoppi ei saanud jälle esimese korraga õigel ajal kätte, aga seekord ta mitte ei protestinud, vaid pidi midagi jubedat seal nurgas piiluma, keeras ennast välimisse paindesse ja tegi jupi maad tublisti pikendatud traavi galopitõste asemel.

Hoopis huvitavam oli teises skeemis, kus tõsted läksid ilusasti, aga 15-meetrisel ringil ta lihtsalt vajus ja vajus ja vajus õlaga välja, välimise ratsme survest ei piisanud (ja sellega peab nagunii ettevaatlik olema, kuna tal on tobe komme suuline jõuga hambu võtta ja pea kangelt kuklas minema joosta, kui tunneb, et tal liiga "kitsas" hakkab) ja no siis ma mõtlesin, et ikka puudun teda kergelt stekiga. Ilmselgelt vale otsus, sellepeale tegi ta oma korralikud 3-4 pukki, aga õnneks lõpetas ja ma sõitsin skeemi pooleldi naerust kõveras lõpuni. :D Isegi kohtunikud naersid - ju siis vist oli naljakas.

Ei noh, tegelikult see ei ole muidugi naljakas, et mul hobused koolisõiduskeemide (või soojenduste) ajal pukitavad, aga no see mära - ta on lihtsalt niiiiiiiiii tundlik, ei saa üht ega teist liiga teha. Kuigi see stekipuudutus oli umbes sama tugev nagu kärbse maandumine, nii et seda ta peaks ikka õppima taluma. Aga kes teab, võib-olla arvaski hoopis, et kärbes kiusab ja protestis selle vastu. :P Hoolimata kõigest mulle niiiiiiiii meeldib temaga sõita, sest noh, tagasiside hobuse poolt on ikka päris konkreetne ja samas, kui õpid selle tema tundlikkusega toime tulema, siis on ta ikka väga super hobune. Pika jutu lõpetuseks saime mõlemad skeemid 68,9%, nii et pole paha. Teine skeem oli tegelikult oluliselt parem, aga eks see naljategemine võttis nii harjutusest kui üldhinnetest üht-teist maha.

Teine hobune oli trakeenist ruunapoiss, samuti 5-aastane. Tegelikult olin kirjas ZB-ga, aga kuna üsna ootamatult tuli ette tema ära kolimine üleeile :(, siis pidin kiiruga uue hobuse valima (siin käivad stardimaksud koos registreerimisega, nii et ei taha nagu minemata ka jätta). Ma üldse ei oodanud selle ruunapoisiga võistlemist, sest noh... kodused trennid ei olnud nii väga hästi läinud tegelikult. Ta on selline hobune, keda on võimalik 3 sekundiga lonkama panna valesti ratsutades. :) Mitte päriselt siis lonkama muidugi, aga tal tuleb see nö ratsmelonge niiiiiii lihtsalt, et ise ka ei usu. Selles mõttes ta ei ole üldse sarnaselt tundlik eelnevalt kirjeldatud märale, et ta ei protesti niimoodi pauguga, vaid pigem läheb tuimaks ja lõpetab reageerimise, aga niipea kui see juhtub, siis hakkab pea sammu rütmis üles-alla käima ja no ma juba arvestasin sellega, et mind võib-olla lonkava hobuse eest diskvalifitseeritakse. :D

Aga ei - ta ületas kõik mu lootused ja oli ikka hämmastavalt tubli selle kohta, kuidas meil kodus asjad edenenud on. Soojendusel oli alguses ärev, võistlusplatsil muidugi ka piilus siia-sinna ning kui ta muude asjaolude tõttu vahepeal pingesse läks, siis minu nõudmised lisaks ikka natuke olid kokku liiga palju ja seetõttu ei saanud terve skeem ühtlast ja lõdvestunud sõitu, vaid mõnedel hetkedel ikkagi tundsin seda ebastabiilsust eest, aga Pixie ütles pärast, et kõrvalt oli suht vähe näha. Esimene skeem oli 64 midagi ja teine lausa 69%.

Seega järjekordselt võin oma noorukitega igati rahule jääda, mõlemad teenisid ühe roseti ka ja no lihtsalt nii lõpmata vahva on käia võistlustel, kui sa tunned, et hobused lähevad järjest paremaks ja aina tihemini tuleb seda ÕIGET tunnet. Ja mind sealjuures eriti üldse ei kõiguta sellised asjad, kas nad natuke ringi vahivad, hirnuvad või kasvõi mõne väikse hüppe nalja pärast sisse viskavad :P - mis see loeb, nad on noored hobused ja sellistest probleemidest saab aja jooksul kindlasti üle!

P.S. Keegi võõras naine oli võistluste ajal läinud Pixie juurde ja öelnud, et väga ilusasti sõidetud skeemid noortel hobustel, hea vaadata. :) Taanlased ongi kummaliselt lahked ja sõbralikud tihtipeale, aga ikka on tore kui keegi tähele paneb ja hästi arvab.

Wednesday, August 14, 2013

Ahoi, mis vahepeal juhtunud on?

Emps käis külas. Ta juba mitu aastat plaanib väikest Firfodireisi ja nüüd siis lõpuks sai käidud.

Emps sõpsib Zinyga


Mina aga tegin selle nalja lõpuks ära, et kukkusin ka koolisõiduvõistlustel hobuse seljast alla. No tegelikult ei kukkunud, ikka päris visati. Kahe skeemi vahepeal oli 5 minutit aega vaba ratsmega jalutada, mingi poni pukitas väheke kõrval ja ZB tegi selle peale ägeda rodeo mulle. Emps kirjeldas pärast ilmekalt, kui kõrgel kõik neli jalga ja kui kumer selg oli. Jõudsin ainult mõelda, et ma puitaeda katki ei kukuks, see oleks küll piinlik olnud. Aga enne rodeot saime 66% ja pärast saime 69%, nii et enam-vähem seitsmeprotsendine parandus võrreldes eelmise korraga, jäin vägaväga rahule temaga. Teine võistlushobune oli seekord 5-aastane mära, kes esimest korda skeemi käis sõitmas - temagi tegi natuke nalja, aga miski 61 ja 64% vist saime, nii et esimese korra kohta oli tubli sellegipoolest. Ehk siis tulemuseks hea esmakordne võistluskogemus märale, punane (kuigi esikohta tegelikult jagasime ühe teise võistlejapaariga) ja sinine rosett ZB-le ning kena lillakas-roheline, ilmselt mu elu suurim sinikas käsivarrel mulle. :) Igati kordaläinud võistlus.


ZB soojendusel
ZB
Airzooka

Zynergie ikka edeneb tasapisi. Sirutab ennast mõnedel hetkedel juba natuke ette suulise poole, kuigi mitte eriti stabiilselt, sest keskendumisvõime on endiselt nii nagu ta on. Aga läheb paremaks, läheb küll. Ja üldiselt on ta ka ikka vahva, vahel käime niisama maneežis aega veetmas ja ta võtab jube kergelt kinni igast võimalusest minuga koos olla ja mängida. Asi, mille saavutamiseks Albatrossiga läks nii palju aega, maiustusi ja mitteratsutamist, kuid Zinyl tuleb lihtsalt iseenesest. Hobused on erinevad tõesti.

Z üks kuu sadulas
Esimesed galopikatsetused

Ülejäänud hobustega on enam-vähem kõigiga nii, et mingi hetk tuleb seisak, kust nagu kuidagi ei oska edasi liikuda - samad probleemid iga kord, lahendust ei leia. Seepeale ragistan ajusid, proovin ühte ja teist ja kolmandat ja kui ma juba peaaegu olen alla andnud, siis läheb äkki mingi lambike põlema ja hobune hakkab jälle tasapisi toimima ja edasi arenema. Seda vist nimetataksegi õppimiseks

Selle suvega olen (vähemalt oma arust) ikka koormaga kogemust ja ka oskusi juurde saanud, kuigi eks see tuntud tõsiasi jääb ikka samaks, et mida rohkem juurde õpid, seda paremini saad aru, kui vähe sa tegelikult oskad. Sõidan küll 8-9 noort hobust päevas, aga ikka ma murran praktiliselt iga hobuse puhul varem või hiljem pead, et kuidas nüüd seda ja teist asja lahendada. Miks ei ole nii, et 5 erinevat hobust õpetad suure vaevaga välja ja kõik järgnevad saab sellesama tarkusega juba automaatselt toimima?

Mmmmis veel? Mu teised 2 kolmeaastast mära said niipalju sadulasse, et traavitasin mõlemaga natuke ringi, seejärel läksid ära puhkama. Ühele planeeritakse nagunii varssa ja teine on ka esialgu pigem keeper kui müügihobune, nii et kiiret pole nende ratsastamisega. Alles titad ju. Tegelikult ma ei sunniks Zinyt ka niiväga takka, jätaks vahepeal vabalt paar nädalat pausi vms, aga mul ju enamus aastast pole võimalik temaga tegeleda, nii et üritan enne suve lõppu ikka nii kaugele jõuda kui võimalik. Samas see hobune on mul nüüd nagu second chance, kelle puhul saan kõik Albatrossi (ja tegelikult ka kõikide teiste noorte hobuste) peal tehtud vead tegemata jätta, nii et liiga palju ma temalt nõuda ei kavatse, isegi kui see tähendab väheke aeglasemat edasiminekut. Aga praegu teeme enam-vähem 3x nädalas 15-20 minutit (koos käekõrval jalutamisega), ja ta on endiselt rõõmus tüdruk, nii et kõik on hästi.

Asemele sain muidugi uued 3-aastased - üks neist täkupoiss ja teine väheke keerulisem mära, kelle seljas kõõlumine pole siiani väga hästi lõppenud. Temaga teen veidi käe kõrval tööd, paneme mänguratsanikku selga ja siis vaatab, kas julgen ise kah mingi aja pärast järgi ronida.

See mänguratsaniku kasutamine on kahe otsaga asi (meil on selline http://www.ardall.com/ardallsr1 ) - ratsaniku jaoks on see muidugi turvalisem, kui hobune sellise asjaga enne selgaronimist harjunud on, teisest küljest nad ALATI reageerivad sellele nukule. Või noh, olgu, need hobused reageerivad, kellele me selle üldse selga paneme - sest lihtsatel hobustel mina isiklikult seda kasutada ei viitsi. Ühesõnaga hobused lähevad esialgu väheke hulluks, sest sellest nad ei saa lahti, erinevalt ratsanikust. Muidugi kõigepealt harjutame selle nukuga, et nad seda enda küljes ja enda kohal ei kardaks jnejne, aga kui üks hetk otsustad selle selga panna, siis tuleb seda korralikult teha (sest külje peal poollahtiselt kõlkuv nukk on veel tunduvalt hullem variant) ja kui nad siis nt traavile minnes kartma hakkavad, no siis pole midagi teha, kui see välja kannatada ja ära oodata, kuni hobune jälle rahuneb. Hobune olla ei ole alati lihtne, eriti mitte selline, kes on aretatud ülimalt energiliseks ja tundlikuks sporthobuseks.

Ja siin üks 4-aastastest märadest, kipub mu lemmikute hulka vist järjekorselt