Veebruar

Kui aasta tervise koha pealt pisut hädiselt algas, siis edasi on küll kõik positiivses suunas läinud ja aeg üsna sisukalt möödunud. Lubadusest rohkem pilte teha olen ka kinni pidanud, sellele on suuresti kaasa aidanud uus telefon, mis reaalselt midagi jäädvustada ka suudab. :) Ise olen väga rõõmus selle üle, et regulaarselt mingeid väikseid fotomeenutusi hobustest juurde tiksub, mida kunagi sirvida. Siin viimastest aastatest on mul ikka ääretult vähe pilte hobustest, kellega tegelenud olen, ja isegi enda omadest eriti mitte. Seega võib loota, et ka postitused tulevad mõnevõrra värvilisemad.

Kizzy on olnud igavesti tore tüdruk tegeleda. Kui ma esialgu olin natuke nõutu selles osas, et ta oli igati sõnakuulelik, aga ilmutas ise vähe entusiasmi millegi suhtes, siis praeguseks naudib ta silmnähtavalt minuga suhtlemist väga-väga palju rohkem. See on kuidagi aegamööda ja märkamatult tulnud, aga kui ma praegu kirjutades näiteks aasta algusele tagasi mõtlen ja võrdlen, siis see muutus on ikka päris vahva. :) Õhtuti pimedas tuleb ta kutsudes alati oma küüni alt või aiast väravasse vastu; kui vahel päevasel ajal talli jõuan, siis natuke kaalub rohkem asja, sest tühja talli tulekust (kui teised hobused õues) ta endiselt väga vaimustunud ei ole, kuigi ka sellega tuleb juba paremini toime kui varem. Naljakas jällegi, et hobused on ikka väga osavad seoseid looma; ma olen täiesti veendunud, et ta saab juba õues olles aru, kas tall on tühi või mitte - seda kas valguse/aja järgi või lihtsalt selle järgi, et hobuseid pole kõrvalkoplitest veel tuppa veetud?

Nende piltide autoriks Kersti, kes meid lumetormiga pildistamas viitsis käia ;)

Albatrossi kõrvalt olen ma alati mõelnud, et niiiii tore oleks omada hobust, kes ei lähe puhtalt söögi vaatamisest paksuks, eriti kui tahta vähemalt koplis heina vabalt ees hoida. Noh, nüüd on mul K, kes on ratsahobuse kohta üsna ideaalses konditsioonis (lihast mitte kuigi palju muidugi veel), ja ma olen natuke nagu.... kas see on normaalne, et hobune, kellel on 24/7 ligipääs heinale, ei lähe paksuks? No ei saa ju rahul olla kunagi - kui probleeme ei ole, siis peab neid ise juurde otsima? :) Tegelikult peaks tal söötmine küll igati tasakaalustatud olema, hambad kontrollitud ja lihtsalt igaks juhuks tehtud rutiinse vereanalüüsi põhjal oli ka kõik suurepärases korras, nii et üritan lihtsalt rõõmus olla selle üle, et hobune kenasti oma konditsiooni hoiab ja juurdetulevad kalorid kerge trenni käigus täpselt kulutatud saavad. Igaks juhuks käin aeg-ajalt mõõdulindiga siiski üle, et märkamatult saledamaks ei jääks. ;)

Nüüdseks harrastame regulaarselt ca 4x nädalas mingit trennimoodi asja ka, kusjuures olen üritanud seda teha väga läbimõeldult ja nii palju vaheldust pakkuda, kui vähegi suudan. Kuna maneežipinnast praegusel ajal kasta ei julge, siis pole ta minu ratsutamiste ajaks kahjuks väga kiita (hommikul võib hooldada, aga peale kolme lastetrenni + veel üksikuid sõitjaid on mitmed kohad liialt sügavaks vajunud), mistõttu lume olemasolul olen nüüd igal võimalusel valgel ajal talli jõudes õues käinud. Esialgu käekõrval, siis üle tee karjamaal sõitmas ja nüüd julgesime ära teha ka esimese ratsamaastiku üksinda. Käekõrval on temaga supermõnus jalutamas käia; kui ma seljas olen, siis on küll pisut ebakindlam, aga sellegipoolest siiani väga turvaliselt ja mõistlikult käitunud, nii et usun, et ta võiks päris tore maastikuhobune ka olla. Mina ise olen ju maailma kõige kehvem maastikulkäija (ikka alati olen pidanud ennast tugevalt tagant torkima, et viitsiks hobustega platsilt eemale minna), aga ma samas 100% usun selle kasulikusesse ja vajalikusesse nii hobuse mentaalse kui ka füüsilise tervise  jaoks, eesmärgiga erinevatel pinnastel ja mitte ainult väikestel pööratel liikuda. Selle aasta jooksul olen igatahes ennast tublisti kätte võtnud ja valgel ajal üsna vähe kordi maneeži jõudnud. Õhtuti kahjuks valik puudub, aga eks siis on aeg ratsastust lihvida, kavalette sõita jms. Klikkeriga teeme vahel maatööd, seda ta naudib endiselt kõige rohkem. Topeltkorde/ohjamine on veel proovimata, aga plaanis küll.

Albatross on endiselt rõõmus ja vahva, pole mingeid uudiseid tema kohta lisada. :) Tegeleme viimasel ajal peamiselt ainult lahtiselt platsil, sest kui ma mingeid konkreetseid maatöö harjutusi nööri otsas katsetan, siis... ta teeb neid, aga mulle natuke tundub, et need sammus minu küsitud suunal ja asendis loivamised on talle rohkem tüütud kui midagi muud; kui ma teda aga lahtiselt pisut mängima utsitan, siis ta läheb NIII energiliseks ja entusiastlikuks, et see lihtsalt tundub väga palju kvaliteetsem ajaveetmise viis. Eriti arvestades, et külaskäigud tema juurde on oluliselt piiratumad kui 5 minuti kaugusel elava K juurde.

Praegu on kaks nädalat põnevat koolitusteaega, aga peale seda on mul plaan lõpuks ometi taas töösse võtta väike punane täkk, kes vahepealsetel kuudel oma lõualuumurrust paranenud on - ta oli vaieldamatult minu eelmise aasta lemmikratsu ja ma ei suuda ära oodata, et uuesti talle selga ronida saaks! Ta vist ka ei suuda - kõht on ümmarguseks kasvanud ja energia pulbitseb absoluutselt igalt poolt üle ääre ning ootab rakendust.

Samuti Kersti pilt, suvi 2017

Teine nooruk sai äsja ravirautuse ja ootame selle tulemust; mõni ootab maneeži puudumise tõttu paremat pinnast; mõni ootab kastreerimist enne töösse võtmist; üks tore tüdruk sai just esimesed korrad sadulas käidud; ja ülejäänud... on lihtsalt tublid trennilised ja pusime vaikselt edasi. Life ok! :)

Üks väga ebamäärane ja mittekokkuvõtlik aastavahetusepostitus

Kui ma seda postitust enne aastavahetust kirjutama hakkasin, tegin sellise pildi:

... mis mõne päevaga (sest loomulikult ma ei jõua postitust ühe õhtuga lõpetatud) upgrades ennast sellele tasemele:

Ehk siis aasta algus on väga edukalt alanud: combo haige olemisest (which I never am) ja hobuselt jalaga saamisest (which I... occasionally do, aga lately not too often :D )... aga nüüd juba igal rindel parem ning tänu sundpuhkusele leidus aega ka üheks aastalõpupostituseks. Mis blogimisse puutub, siis ongi see aasta olnud kahjuks kõigi aegade viletsaim just seetõttu, et tegemist on olnud rohkem kui kunagi varem ja aega/jaksu postitamiseks on lihtsalt keeruline leida.

Kirjutamismaterjali tegelikult oleks küll, sest mingil kummalisel kombel olen jõudnud nüüd sinnamaani, kus minu igapäevased tegemised ja töö on alati ühel või teisel moel hobustega seotud, ja seda Eestis elades. Mõni aeg tagasi tundus selline variant reaalne ainult välismaal elades/töötades, aga mulle tegelikult ju Eestis meeldib; kui siinsed võimalused ja tingimused minu jaoks päris olematuks ei muutu, siis lähiajal ma pikemaks ajaks kuhugi kaugemale ilmselt uuesti kolida ei plaani.

Sellel aastal on mul õnnestunud tegeleda mõningate ülimalt vahvate hobustega - mõnega on koostöö lõppenud ja mõnega kestab edasi, aga nii tore on näha nende arengut ja noh... nad teevad lihtsalt tuju heaks. :) Põhiliseks tuju allakiskujaks seevastu on olnud arusaam, et pidevalt peab kellelgi mingite terviseprobleemidega mure olema. Ikka väga tihti tuleb peale tunne, et kuidas just minu hobustele kõik need hädad kaela satuvad ja teised rõõmsalt ilma probleemideta aastast aastasse trenni teevad - aga teiste inimestega arutades selgub, et ma ikka pole päris ainuke, kes niiviisi tunneb, ja eks kõigil ikka esineb aeg-ajalt probleeme. Loomulikult saab hobuse tervist inimene ka omalt poolt mõne võrra toetada, ja mis veel olulisem - vältida ise selle kahjustamist - aga siiski, mõnedel on lihtsalt rohkem õnne kui teistel ja loodan, et iga asjalik ratsanik/hobuseomanik suudab seda hinnata, kui just talle need otsast lõpuni terved ja rõõmsad hobused sattunud on. See on nagu lotovõit! :)

Teiste hobustega tegelemise kõrvalt on vaikselt jälle kasvanud soov päris enda oma järgi. See soov hüpleb pidevalt niimoodi üles-alla, sest võimalustega kaasnevad kohustused. Mulle väga meeldib tegeleda noortega ja peamine kogemustebaas on just tulnud nii paljude erinevate hobustega kokku puutumisest, aga ühel hetkel tahaks jällegi pikaajalisemat koostööd hobusega, kelle elu-olu käib kõik sinu eelistuste järgi - ise valid, ise vastutad. Konkreetselt treeningu koha pealt pean küll ütlema, et senini pole ükski hobuseomanik mulle ettekirjutusi teinud, kuidas või mida nende hobustega täpselt tegema peab või ei tohi - aga lõppkokkuvõttes on hobuse kasvatamise ja arendamise juures nii palju muid olulisi ning huvitavaid külgi lisaks treeningule ja ratsutamisele, vahel tekib isu ka neist rohkem osa saada.

Teisest küljest jälle tasub omale alati meelde tuletada, et teiste hobustega sõitmine on niiiiiii palju riskivabam (nii rahalisi väljaminekuid, ootamatuid probleeme ning pikaajalisi kohustusi silmas pidades), samas kui nendega tegelemine, raskuskohtadest üle saamine ja edusammude nägemine annab täpselt sama palju positiivseid emotsioone kui enda hobuste puhul. Nii et igatepidi kahe otsaga asi - alati olnud ja jääb ilmselt ka edaspidi.

Nagu alati, on võimalused rohkem piiratud kui soovid ja unistused, aga tibusammudel peab vist proovima ikkagi nende poole liikuda ja vahel ka mõningaid riske võtta. Ühest hobusest sai eelmise aasta jooksul igatahes kaks, ja... noh, ideaalis tuleb neile sellel aastal ehk veel pisikene lisa :) , aga sellest kirjutan täpsemalt siis, kui on midagi rohkemat öelda.

Kabjahoolduse teema, millesse ma eelmise aasta algul hoolega süvenesin, on mõnevõrra tahaplaanile jäänud - kuigi ilmselt mitte huvipuuduse, vaid lihtsalt arusaamise tõttu, et kõigesse tuleb alati suhtuda ratsionaalselt ja mõõdukalt. Saadud teadmisi praktiseerida õnnestub mul endiselt, ehk hobuseid, keda ise värgin, on piisavalt - mõnede kabjad on paranenud võrreldes algusaegadega, mõned omad oluliselt mitte.

Kui keegi räägib, et rauavaba kabjahooldusega on võimalik kõiki kabjaprobleeme lahendada, siis ta a) valetab; b) ei oma piisavalt kogemust. Kui keegi ütleb, et kõik hobused peavad raudus olema, siis selle kohta täpselt sama lugu. :) Minu jaoks on superhuvitav olnud lugeda ja kuulata kogenud värkijate/seppade arvamusi/seletusi kabjamehhanismide jms kohta, aga ilmselt olen ma kokkuvõttes ikka liiga unnatural, sest ei suuda tõsiselt võtta artikleid raudadest kui hobusetapjatest, mis on välja mõeldud lihtsalt loomade piinamiseks. Ekstreemsuse tipp on vist FB gruppides leitavad postitused stiilis: mu hobune on juba kaks nädalat täislombakas, kuidas ma teda värkima peaksin?; ja vastukajaks arvamused, et ilmselt on asi selles pildi pealt paistvas 2 mm ülekasvanud kabjaseinas vms - värgi see ära ja kõik saab korda. Mm jah :). Ei kommenteeri.

Olen endiselt rautusvaba kabjahoolduse tugev toetaja (hobuste puhul, kellele see sobib), aga sellised rumalused on kahjuks põhjuseks, miks osa hobuseinimestest kergesti üldistusi teeb ja kogu seda kampa lillelastest idiootideks peab. Eks see on täpselt sama lugu, mis nt bitless-valjastuse ja muu taolisega - see on absoluutselt tore ja hobusesõbralik, kui sa oma hobusele kunagi rauda suhu ei pane, aga niipea kui väidad, et kõik, kes seda teevad, on hobusepiinajad ja suulist pole võimalik kasutada ilma hobusele suurt valu, stressi ja ülekohust põhjustamata, tood sellega välja omaenda kogenematuse ja naiivsuse. Üldiselt üritan ise alati võimalikult ratsionaalset mõtlemist säilitada ja usun, et mida rohkem vahendeid ja valikuid kaalumisele võtta, seda suurem on võimalus oma hobusele sobivaim lahendus leida: olgu tegemist siis kabjahoolduse, söötmise, varustuse või treeningmeetoditega.

Peale kabjahooldust tekkis uus suurem huvi hobusearetuse suunas, nii et aasta teises pooles olen selle kohta rohkem uurinud ja lugenud; vaba aja kulutan hobuste konformatsioonipilte ja liikumisi võrreldes, üritades mingeid seoseid luua, koolisõidutäkkude videosid vaadates jms. Nii põnev, kuidas mingid liinid annavad nii tugevalt teatud tunnuseid edasi, et need kõikidel hobustel selgelt märgatavad on; samas mõne teise tunnuse koha pealt võivad samade hobuste järglased (isegi kui tegu on täisõdede või -vendadega) erineda nagu öö ja päev. Eks need, kes kõiges selles mingi loogika suudavad leida, ongi need, kelle kasvandikud järjepidevalt kaugele jõuavad ja silma jäävad. Kui selline üldine aretust iseloomustav tõde on, et kaks head hobust kokku pannes saad kahjuks suure tõenäosusega keskpärase tulemuse ja ainult vahel harva superstaari, siis õige paaridevaliku korral on hea hobuse saamise võimalus ikka oluliselt kõrgem - lihtsalt selle õige valiku tegemine on omamoodi talent, mida lihtsalt kõigil ei ole. :)

Minu uue aasta soov oleks, et kõik hobused oleks terved ja rõõmsad; ning uue aasta lubadus on see, et ma teen rohkem pilte ja videosid! Väga tihedat blogimist lubada ei julge, aga teeme siis nii, et  selle aasta lõpuks võiks vähemalt rohkem kokku saada, kui eelmise.

2018-ks on plaanis mõndagi, mida põnevusega oodata; suuremate lubaduste andmise asemel aga üritan lihtsalt tasapisi kuhugipoole liikuda ja leida oma igapäevastes tegemistes motivatsiooni ja uusi eesmärke, ning mitte täielikult takerduda argiellu ja mugavustsooni (kuigi eks needki on vältimatu osa elust).

Ilusat uut aastat kõigile!