Thursday, December 27, 2007

Hüppetrenn

Et keegi valesti aru ei saaks, siis Albatrossil oli hüppetrenn, mitte mul. ;) Tegelikult oli asi nii, et mõtlesin, et täna erilist trenni ei tee, panin talle valjad pähe, võtsin harjad kätte ja jalutasime platsile. Loomulikult oli ta täna jälle suur energiapomm, platsile saime küll ilusasti mindud, vahepeal ta tahtis siia-sinna hüpata, aga kuulas korralikult ikkagi sõna. Platsile jõudes siis panin tal ratsmed keerdu ja kinni lõua alla ja lasin ta korraks lahti. Eelkõige küll selleks, et aed kinni panna, aga mõtlesin, et vaatan, kas ta seekord tahab ka ennast kõige pealt välja elada. Tahtis küll!

Seekord kestis tants ja trall lausa pikemat aega - siit sinna platsi otsa oma uhkes traavis ja ringiga tagasi, vahepeal kiiremad galopiringid, mõned korrad tagant üles jms. Siis jääb hetkeks aia äärde seisma, saba püsti ja sõõrmed puhevil, vaatab ringi, ja tormab edasi. Ühesõnaga lasin tal joosta ja seda ta ka tegi. Lihtsalt, kuna mingist ajast olid platsile jäänud paar takistust, siis ei viitsinud ta vaeva näha ja ümber nende joosta, vaid hüppas üle. Paar korda ühte päris madalat latti ja korra tuli meetrise ka ära - ja väga ilusasti hüppas, muuseas. ;)

Siis tulid aga metsast tema hobusõbrad - mingi maastikutrenn oli olnud ja kari hobuseid koos ratsanikega tuli platsi juurest mööda ja talli poole. Siis ta hakkas uuesti ringi kappama, aga ma muutusin veits murelikuks, sest nüüd kippus ta veits liiga tihedalt ka värava juurde ja kartsin, et kui tal selline hüppetuju on, siis äkki pole seegi talle takistuseks. :D Seega ma õige veits lasin tal veel kablutada, aga siis võtsin käekõrvale ja jalutasin 5-10 minutit, et ta maha rahuneks. Rahunes kiiresti. Varsti tulid järgmised trennilised platsile ka, siis polnud poiss enam millegi pärast mures ja sain lõpuks ometi puhastamise kallale asuda. ;)

Siis ta vist nautis seda, et teised ümberringi trenni teevad ja tema lihtsalt pealt vahtida saab, sest ta ei liigutanud ennast kordagi puhastamise ajal, vahepeal üritas ainult mu digikakotti näksida, mis posti otsas rippus. :P Kui poiss puhas oli, ronisin talle veidikeseks ilma sadulata selga ka, tegime veerand tunnikest sammu ja pärast veel unistasime seal niisama, kuni teisedki trenni lõpetasid ja siis jalutasime kõik koos koju.

Seejärel sai ta pikalt koplis olla, õhtul peale tuppa tulekut mässasime veel boksis natuke, ta pidi suurt valget kanistrit ninaga edasi lükkama, siis sai kiita. Järgmine kord hakkame platsil palli mängima niiviisi. :P Tähendab, siis kui ma kuskilt palli muretsen. ;)

Tuesday, December 25, 2007

Kingiküllus

Jõulud! :) Ma iga aasta mõtlen, et päris mõttetuks ürituseks on need jõulud kujunenud, aga detsembri lõpuks on ikkagi mõnus jõulutunne sees ja hea olla. Albatross sai kuhjaga kingitusi, suurem osa neist on ilmselt muidugi rohkem minu meeleheaks, aga ikkagi. ;) Ta sai uued päitsed, sadulapadja, veits pikema sadulavöö "paksudeks aegadeks" :D ja ma uue saba-laka palsami ka. Ahjaa, Jane andis ka meile natuke oma hobuasju, mida tal enam vaja ei ole - kaks sadulapatja ja ühe valtrapi, nii et uusi asju on küllaga. ;)

Albatrossil endal oli kindlasti kõige parem meel õunte ja porgandite üle, mis leidsid tee tema künasse ja hiljem ilmselt kõhtu. Novot, ja ega midagi muud erilist Albatrossil jõulude puhul ei toimunudki. Paar trennivaba päeva sai ka, aga neid oleks vist natuke palju kingituste alla liigitada. Isegi täna ei viitsinud ma ennast trenni vedada, aga Albatross olevat karjamaal hullu möllu ka täis olnud, nii et las siis laiskleb vahelduseks niisama. ;) Aga homme lähen kindlasti, siis on kogu lõbu läbi.

Paar päeva tagasi, mõtlesin, et Albatrossil miskit viga, käitus kummaliselt. Esiteks oli tal vist kõht pisut korrast ära, teiseks otsustas peale trenni jalutades sadulaga pikali heita ja püherdada. Püherdamiseni ta õnneks ei jõudnud, aga nii kiire mu reaktsioon ei olnud, et takistada teda pikali heitmast, kähku käis see asi. :P Aga see ei ole üldse temalik, ta ei püherda väga tihti otse inimeste kõrval. Noh, vahest harva ehk. Võtsin sadula ära, mõtlesin, et äkki tahab uuesti, aga ei - enam mitte. Ja siis kolmandaks, jättis järgmisel päeval pool hommikusöögist alles, trampis selle lihtsalt mööda boksi laiali. Seda ei juhtu ka just tihti, et Albatross midagi söömata jätab. Ma ei teagi, kas oli tal midagi viga või mitte, nüüd igatahes tundub küll kõik jälle korras olevat.

Üleeile sai tall oma ussirohukuuri ka kätte, Albatross võttis päris viisakalt selle vastu ega lödistanudki mind ussirohuga täis. Nüüd mingi päev peaksid nad marutaudisüstid ka saama.

Ja praegu vist ei olegi midagi erilist rohkem rääkida. Eks näis, mis homme saab. ;)

Sunday, December 16, 2007

Energiapomm

Eile oli päris lõbus, läksime hommikul varakult talli ja tegime kõik boksid ära, sest Jansal jõulumaade korraldamise vahelt eriti aega ei ole.
Nii kui talli jõudsime, viskasime Albatrossi ja Prexi karjamaale, seal nad said oma hommikusöögi ja natuke niisama laiselda, kuni me bokse tegime. Vahepeal käisin Albatrossil abis tiigi pealt jääd lõhkumas - seal oli küll väike auk sees, kust Prex joomas käis, aga Albatross muidugi ei julgenud nii väikese augu pärast nii lähedale minna ja siis ta seal vaatas nõutu näoga ringi. :P Lõhkusin augu veidi suuremaks ja kaldale lähemale, siis julges tema ka natuke sealt juua.
Natuke julgeb juba juua.

Peale joomist mässasin temaga natuke niisama karjamaal, samal ajal aga vedas Hesti mööda kaugemal asuvat kruusateed vankrit, mis koledasti kolises ja sellega Albatrossi tähelepanu endale pööras. Selle ajal ma klõpsisin digikaga Albatrossi siit ja sealt poolt, poiss poseeris mitu minutit täiesti liikumatult, üksisilmi kolisevat vankrit jälgides.Vot nii vaataski ja ei pilgutanud silma ka mitte.
Siis mingi hetk arvas ta, et kaua ikka niisama seisab ja vahib - teeks midagi. Ehk siis viskas saba kõrgele nagu araablasest täkk, tegi paar ringi uhket traavi ja siis pani täies galopis (mööda külmunud kõva karjamaapinnast, ai :( ) Prexu juurde, kes teises kopli otsas heina nosis. Ja siis muidugi rahunes jälle.Mina? Ma olen siin kogu aeg rahulikult heina söönud.

Igatahes, oli näha, et energiat tal küllaga, sest enamasti ta koplis mingeid krutskeid ei tee, jalutab niisama omaette ringi.

Niisiis, veidi aega hiljem tõin ta ära, puhastasin talli ees. Kinni ei sidunud, päitsenööri viskasin lihtsalt üle turja, nii et kui ta ära astuda tahtis, sain kinni võtta ja ta jälle seisma panna. Päris lihtsalt läks, ta sai kiiresti aru, et paigal seista on kõige lihtsam. Isegi kamp väikseid lapsi, kes talliekskursioonil käisid, ei häirinud teda eriti.

Valjad panin talle pähe ja mõtlesin, et lähen käin temaga veidi platsil. Tegelikult plaanisin küll minna platsi kõrvale jalutama, sest plats on külmunud ja seetõttu veidi konarlik, aga ohutuse mõttes läksin lõpuks siiski platsile. Nimelt platsi poole jalutades digimuutus rahulik Albatross jällegi ülienergiliseks "ma-olen-oma-arust-täkk"-loomaks, tegi käe kõrval midagi üli-koondtraavi ja hispaania sammu vahepealset (ehk siis tõmbles, noh, kui lühidalt öelda :D), üritas vahepeal ka esi- või taguotsa maast tõsta ja oli üldse selline raskesti käsitletav. Päris käest ära ta mul ei läinud, tegi oma uhkeid traavisamme ikka käekõrval vähemalt, aga kartsin küll, et ühel hetkel võib ta lihtsalt plehku ka panna. Seepärast viisingi ta siiski platsile, panin aia kinni ja lasin ta hetkeks seal lahti, las teeb oma kitsehüpped ja pukid seal ära, kui nii suur tahtmine on.

Siis muidugi sellist tahtmist enam ei olnud, minu ajamise peale jooksis korraks platsi teise otsa ja siis jäi sealt mulle sellise nunnuka-näoga otsa vaatama, et mida me nüüd siis edasi teeme. :P Noh, siis toimetasingi seal jällegi rahuliku loomakesega, tegime mingeid lihtsaid asju - taandamine, esi- ja taguotsa eest ära liigutamine, hääle peale edasi ja tagasi minek, paigal seismine teatud aja jooksul jms. Tagasi tulles oli ka hobune vana rahu ise, lasin ta jälle karjamaale.

Aga see ei olnud veel kõik, peale lõunat tõin ta jälle ära ja saduldasin. Läksime kolmekesi platsile, mina ja Sille sõitma ning Egle kordetama. Mõtlesin küll, et Albatross sai oma energi selleks päevaks juba välja elatud ja ta oli terve päev ju karjamaal olnud, aga ilmselt eksisin. Mul oli juba kahtlane sisetunne, kui sammus platsi kõrvale läksime, sest ta oli hästi erksa sammuga (seda on ta muidugi alati, aga seekord kuidagi teisiti). Sammu käies ta tõmbas korra kaela kumerasse ka ja siis vehkis peaga, aga midagi muud sellele ei järgnenud. Ometi ütlesin ma, et kui ma ta nüüd traavi ajan, siis käin alla ka. :D

Mul oli täitsa õigus. :D Esimene kord traavi ajades viskas ta lihtsalt mitu õige korralikku pukki, aga sain ta tagasi sammu võetud. Sammu võtmine pole aga eriline lahendus, otsustasin, et kui tal energiat nii palju on, siis pean ta sellest lollitamishoost lihtsalt läbi sõitma, et siis energia trennile kuluks. Minu kogemused aga ilmselt ei ole piisavad sellise kohati "peru" hobuse jaoks, et teda sealt lihtsalt läbi sõita, seega järgmine traav, kus ta täpselt samamoodi käitus, aga ma teda aina edasi sõitsin, mitte tagasi ei võtnud, lõppes mulle igaljuhul maaühendusega. ;)

Ma mõtlesin, et niisama kohe jälle selga ronida oleks suhteliselt mõttetu, sest 99%-lise tõenäosusega järgneks sama asi. Selle asemel hoopis kordetasin teda seekord ja vaadates, millega ta kõigega kordel hakkama sai, siis ega ei oleks tahtnud seljas olla küll. ;) Aga olnud ennast välja elanud, jooksis lõpus päris lõdvestunult kordel. Enne tunni lõppu läksin korraks veel siiski selga, lihtsalt põhimõtte pärast, et poleks "hobuse võit". Paar minutit sammu ja mõned traavijupid ka, siis tulin maha. Noh, vähemalt lõpp hea, kõik hea. ;)

Siit moraal: hobune PEAB saama väljas liikuda! Ta oli küll tevre eilse päeva sisuliselt õues, aga see ei tähenda midagi, kui ta enne seda mõnel päeval on tavalisest kauem boksis olnud.

Lühidalt tänasest ka - olin juba ette targem ja otsustasin teda enne trenni kordetada - oli ka energiline, kuigi täna rahunes pisut kiiremini kui eile. Peale kordetamist sõitsin ja oli täitsa okei. Kuigi, ma tundis, et ta oli sellest kordetamisest vist veidi vässu küll, pisut oleks võinud ehk vähem teha. Aga pole hullu, nüüd saab paar trennivaba päeva, ja KINDLASTI koplisse. ;)
Teise trenni ajal, mis oli peale meie trenni, läksin temaga lihtsalt sinna jalutama. Ta oli üsna märg ka - panin küll teki peale, aga ei tahtnud päris kohe lihtsalt boksi või karjamaale seisma visata.

Thursday, December 13, 2007

Jõuluaeg

Jälle on pikem vahe kirjutamisesse sisse jäänud - jõuluaeg ja kõigil kiire ju. Me oleme kõik igaljuhul juba jõulumeeleollu sisse elanud - kaunistasime väikse talli ära, kus Albatross elab, näiteks. Uksele sai poiss kuuseokstest kaunistuse, mida ta isukalt närida oleks soovinud. :D Sai vist siiski aru, et see pole õige tegu ja jättis selle lõpuks rahule. Peaks talle boksi kuuseoksi tooma, äkki tahab neid vahel ajaviiteks mugida - pikad ööd ju vaja järjest boksis veeta.

Jõuluaeg on puhkamiseks ka, seega võtsime veidi aja maha ja trenni teeme hästi natuke. ;) Paar korda nädalas on trenn ja vahel harva käin mõne korra ka üksi sõitmas, aga siis teen lühikesed, kuni pooletunnised sõidud. Tegelikult on treeneri käe all muidugi parem sõita, kui üksinda, aga vahel on nii hea, kui saad parasjagu seda proovida, mida täpselt ise tahad ja lõpetad ka siis, kui ise tahad - ehk siis kui hobune hästi tubli on olnud. ;) Ja pimedapoolsel ajal üksi, ilma teiste hobusteta platsil käimist ta ka ei pelga, ega ta polegi enam tegelikult selline jänes nagu alguses, kui tuli. :D

Meil vahepeal tuli paar nädalat ilma treikuta hakkama saada, nii et ei saanud seal käimist proovida, aga hobusel ju hea mälu - ei unustanud ta miskit ära ja hakkas samamoodi uuesti ilusasti käima. Nüüd proovime veel iga paari nädala tagant näiteks korra käia - lihtsalt meeldetuletuse mõttes, et treiku on tegelikult tore. :P

Nüüd ootan vaheaega ja loodan, et lumi tuleb ka maha. Siis on natuke rohkem aega ka valgel ajal Albatrossiga tegeleda, mitte ainult õhtuti. Igasuguseid asju olen juba välja mõelnud, mida proovida. Näiteks, ma pean talle uusi "kolle" välja mõtlema, igasugused suured krabisevad värvilised kilekotid jms enam eriti atraktiivsed ei ole, st tal on neist üsna ükskõik. Nojah, eks ta vist juba teab, et kui ma jälle mingi totaka asjaga tulen, siis see pole sugugi ohtlik, vaid vastupidi - lõpeb ohtrate kiitustega, kui ta asja rahulikult suhtub. ;)

Sunday, November 4, 2007

:)

Eile oli meil hästi lühike trenn, aga väga mõnus. Kohe hea tunne oli peale trenni. :) Natuke soojenduseks traav ühte- ja teistpidi, siis hästi pisut täisistakus, mõned galopitõsted mõlemat pidi ja mahajahutus - kokku olime vast pool tundi platsil. Kuidagi hästi rahulik oli sõita, natukene tegin midagi, siis võtsin jälle vahepeal sammu, kiitsin, patsutasin. Galoppi tegin ainult mõned tõsted - paremat pidi jooksis äärmiselt ilusasti, vasakut pidi tõstis korra valest jalast, siis tegin järgmise tõste sammust: see läks õigesti ja sellega lõpetasingi.

Avastasin, et sammust on teda lihtsam õigest jalast tõsta, sest sammus saan ta enne paremini valmis seada, traavis on see natuke raskem. Aga kindlasti ma ei taha hakatagi ainult sammust tõstma, see on praegu ikka selline varuvariant, mille abil hobune korraks korda saada, et siis uuesti (ja paremini) traavist tõsta.

Paar päeva tagasi käisin temaga korraks platsil jalutamas ja peale seda, kui trenn peale tuli, lasin umbes tunnikese (trenni aja) tal platsi kõrval rohtu näksida, mitte et seda eriti palju seal enam oleks, aga siiski. Ise puhastasin ta sellel ajal korralikult igalt poolt ära, vahepeal tegin patsikesi lakka ja tunsdime ennast niisama mõnusalt. :)

Wednesday, October 31, 2007

Jalaprobleemid ja galopiprobleemid, aga enamus ajast saab ikkagi ilma probleemideta. ;)

Raudu pole Albatross alla saanud, kabjad läksid ise korda. Eks kui sepp millalgi nagunii tuleb, siis peab vaatama, kas Albale ka igaks juhuks rauad panna või mitte. Aga teine probleem tekkis asemele - ta suutis endal tagumise jala kannaliigese juurest kuskil katki tõmmata, nii et paar päeva oli täitsa paistes. Mingit longet ei olnud ja ei ole praegugi, aga peab lihtsalt hoolikalt jälgima ja natuke ravitsema, et väga põletikuliseks ei läheks.

Keegi juba ütles, et Albatrossil oleks nagu kogu aeg jalgadega midagi häda. Tegelikult ei ole ju - ainult eelmine aasta üks kord (see oli küll tõsisem, aga seda ta ei põhjustanud ise) ja see sügis siis alguses kabjad kulunud ja nüüd see jama. Need on lihtsalt õnnetud juhused, jalad on tal muidu täitsa korras. ;)

Nende jamadega kaasnes talle ka üks nädalake puhkust, mis kulus kindlasti ära, nüüd aga tegime jälle natuke trenni. Ma ei oskagi trenni kohalt seisukohta võtta - üks kord on ta lihtsalt võrratult hea ja siis teine kord jälle tekitab täielikku masendust. Tegelikult, ei saa öelda, et masendust - ma ise kogu aeg tuletan endale meelde, et nii ei ole mõtet, ratsutamine ja hobustega tegelemine peab ikka alati meeldiv olema. Kui sellest seisukohast vaadata, siis pole tõesti masendavat midagi, sest üldiselt ta üllatab mind ikkagi tavaliselt pigem positiivselt. See, kui ma trenniga rahule ei jää, on ka tegelikult tingitud sellest, et ta mingit ühte kindlat asja korralikult ei teinud - lihtsalt kõik muu, mis tuli hästi välja, jääb sellisel juhul tagaplaanile, aga tegelikult on see vähemalt sama tähtis!

Noh, tegelikult ainuke asi, mille pärast ma hetkel muret tunnen, on ikkagi galopp. Muidugi on muid väikseid asju ka, mille kallal töötada, aga galopp on põhiline - see et ta kohe sugugi ei taha vasakust jalast galopeerida. Tegelikult on nii vale öelda, sest meil oli palju trenne järjest, kus ta võib-olla ainult ühe või kaks tõstet valesti läks ja needki korrad ma tundsin, et see oli minu pärast, ma ei valmistanud teda päris korralikult ette. Samas, üks või kaks tõstet valest jalast ühe trenni jooksul ei ole midagi kohutavat noore hobuse kohta. Eile aga kordus jälle sama vana lugu - ta lihtsalt hakkas minema valest jalast ja läks ja läks ja läks. Ausõna, ma üritasin kõike jälgida, mida ma seal seljas teen ja mida tema minu all teeb - võtsin ta korralikult paindesse, ei lasknud kuskilt välja ega sisse vajuda, jälgisin, et ma ise korralikult ja otse istuksin, ootasin, kuni ta traavis ilusasti ennast lõdvestas ja järgi andis, vaatasin isegi tõste ajastust, et tõstan täpselt siis, kui välimine tagajalg tõukama hakkab - aga ikka läheb ta valest jalast! Lõpuks muidugi sain ta ka korraks õigesti (ja siis jooksis kusjuures väga ilusasti ja lõdvestunult ja mis kõike veel), peale seda lõpetasin ära ka, aga üldiselt mul on mõtted täiesti otsas selle koha pealt. Seda enam, et vahepeal tundub nagu läheks asi paremaks ja siis äkki on jälle kõik tagasi alguses.

Okei, aitab küll. Ma pean teda natuke ikka kiitma ka. :P Mis puutub sammu ja traavi, siis nendega olen väga rahul. Viimane tund (just seesama, mille lõpus ma lootuse kaotasin :P) proovisin palju üleminekuid tavalisest sammust/traavist keskmisesse ja tagasi - tuli välja küll. Õigeid termineid kasutades need vist päris keskmised samm/traav veel pole, pigem lihtsalt pikendatud sammud, aga põhimõtteliselt sama asi, lihtsalt väiksema raskusastmega. ;)

Väike õlad sees tuleb meil ka täitsa rahuldavalt. Seda ma pole küll eriti harjutanud, aga vahest natuke proovin, lihtsalt et trenni natuke vaheldusrikkamakas muuta - kui ta nendega ilma suurte pingutusteta toime tuleb, siis miks mitte.

Üks trenn tegime latiharjutusi ka, nii traavis kui galopis. Eks poiss natuke kolistas vahepeal, aga põhiliselt jälle minu enda tõttu, ma ei oska neid samme niimoodi veel vaadata ja sättida. Albatrossi on täitsa hea kokku võtta või edasi sõita, lihtsalt ma teen seda valel ajal. :P Lõpu poole hakkas ikka tulema ka, kui ma ka asjale pihta sain. :D

Ahjaa, see ka veel, et mida poolistakut?!?! :P Arenemisruumi on küllaga. Siin on Albatross küll väga kokku võetud, hästi kitsad vahed olid ka tema jaoks vahepeal, nagu näha. Aga siis olid jälle keskmised ja pikemad vahed ka, nii et igat moodi proovisime.

Galopis on raskem kui traavis, sest kui sammud ei klapi, siis teeb ta mingeid imehüppeid või jääb üldse traavi. Nagu pildilt näha, siis vahepeal tuli ikkagi midagi välja ka, siin ta tuleb päris ilusasti. Ega ma kõige koledamaid pilte väga siia ei panegi. :D

Aitab ka tänaseks vist. :)

Friday, October 19, 2007

Treiler on nüüd sõber

Nii, tingimata ma pean alustama meie edusammudest treileriga. ;) Ma olen nüüd peaaegu iga päev üritanud temaga korra treilerist läbi käia, iga päevaga natuke rohkem nõudes. Mingeid tagasilööke meil pole olnud, vahel küll kõhkleb natuke, enne kui sisse tuleb, aga siiani on alati tulnud ja üsna kiiresti. Kõige kriitilisem koht on tavaliselt see, kus ta ka tagajalad peab luugi peale tooma - sealjuures ta tihtipeale natuke mõtleb, aga siis tuleb vaikselt edasi.
Täna näitas ta igatahes suurt valmisolekut, hakkas absoluutselt ilma kõhklemata mulle treikusse järgnema, ilma et ma teda isegi spetsiaalselt kutsunud või meelitanud oleks. Kuna ta väga hoogsa ja enesekindla sammuga üles jalutas, siis kasutasin muidugi juhust ära ja mõtlesin, et proovin, kas ta on nõus ka kaugemale tulema. Ronisin ise täitsa treileri lõppu välja ja Albatross jalutas otsekohe järgi nagu oleks treilerisse minek kõige igapäevasem asi.

Nii et tema elu esimesest treilerisse panekust, mille jaoks kulus tund või paar ja palju kaklemist, oleme jõudnud tänaseni, kus selleks kulus mõned sekundid, kusjuures ta tegi seda täiesti vabatahtlikult. :) Mul on lihtsalt nii hea meel, et ei oskagi kirjeldada.

Ainuke negatiivne pool on, et ma ei jõua piisavalt kahetseda seda, et kõige sellega ei harjutanud ma teda varem, enne igasuguseid transportimisi. Muidugi, enne Albatrossi esimest treikusõitu ma ju teda veel ei teadnudki ja see esimene pealepanek tekitas juba ilmselt piisavalt psühholoogilist tõrget, et iga järgmine kord järjest raskem oleks. Samas, see üks kord, millal ma teda proovisin treikusse kunagi saada, läks enam-vähem õnnestunult - kõhkles küll, aga tuli ikkagi natukese aja jooksul peale. Ma ei osanud arvata, et järgmine kord, kui seda tõesti vaja on, ta treikusse minemisest täielikult keeldub - ja loomulikult ei teinud temaga "kaklemine" midagi paremaks, mida ta nüüd loodetavasti juba kõigile tõestanud on.

Igatahes, hoolimata sellest, et tal oli mitmeid ebameeldivaid kogemusi treileriga, on ikkagi kannatlikkus ja leebe suhtumine sellest üle ja tulemusi toonud. :) Ma kindlasti jätkan tema harjutamist, sest õpitut on vaja kinnitada ja kunagi tahaks ka saada ta ilma kaera- või porgandiämbrita sisse, aga sinna me alles jõuame.

Kui nüüd natuke muust ka juttu teha, siis meil on kabjad kiiresti kulunud, nii et mõne väikse kivi otsa astudes või kõval pinnasel liikudes kipub poiss natuke oma jalgu hoidma. Vaatame, mis edasi saab, kui üle ei lähe, siis ehk kaalutakse isegi talle raudade allapanekut?

Trennis ma otsustasin mingiks ajaks galopi tagaplaanile jätta, sest talle meeldib väga sõiduplatsi sopastest nurkadest ja servadest ise sisse vajuda, see aga mulle ei sobi. Seega keskendume praegu sammule-traavile, siis ta ise ei vaju kuhugi ja mina ei pea teda nendesse sopastesse nurkadesse ajama ka, sõidan kuiva osa peal. Samm ja traav on täitsa okei, aga galoppi tahan rohkem lihvida siis, kui samm ja traav juba VÄGA VÄGA HEAD on. ;)

Thursday, October 11, 2007

Albatross on mõnus!

Eile käisime maastikul sõitmas, suht kehv ilm oli, kogu aeg kallas ja väga soe ka just polnud. Rada, mida me käisime, oli ka vee tõttu veidi kannatada saanud ja mõnest kohast üsna pehme. Ma polnud varem seal kandis käinud, igaljuhul ratsutasime Üksnurme hobuste karjamaast mööda, siis oli vahva vaadata, kuidas nad seal meie poole kappasid ja hirnusid. :)
Albatrossil oli kaks "kolli" ka teel, üheks osutus pardipaar, kes jõest järsku lendu tõusis ja teiseks oli heinarull, millest mööda galopeerisime. Naljakas küll, nagu ta poleks heinarulli näinud varem. :P Aga teisest rullist läks juba täitsa külma südamega mööda, kuigi ma igaks juhuks teiselt poolt ta rullist mööda juhtisin, vastasel juhul oleks ta ehmatamise korral seekord ulatunud tee peale hüpata.

Peale trenni, kuna ta oli suuresti vihmast märg, aga võib-olla ka natuke higine, viskasin teki ka pooleks tunniks peale. Vahepeal hõõrusin teki alt teda heinaga ka kuivemaks ja kui hiljem selle pealt ära võtsin, oli ta ainult õige natuke veel niiske, aga see talle kindlasti midagi hullu ei tee.

Otseloomulikult toimus "treikutrenn" ka täna, pisut tibutas siis küll veel, aga viitsisin ikka treiku tema jaoks lahti teha, seekord söötsin kaeraportsu talle siis nii, et esijalgadega seisis ta rambil, tagajalgadega maas, pea pidi natuke isegi treikusse sisse pistma (nii et mina sain olla treikus sees, vihma eest varjus :D). Sellega polnud küll mingit probleemi, aga samas nii kaugele saamisega pole kunagi olnudki. Eks näis, kuidas järgmine etapp läheb. ;)

Tuesday, October 9, 2007

Treikutrenn

See nädalavahetus jõudsin vaid laupäeval talli, teised päevad olid sisustatud Horse Show'ga. Igatahes, tegime trenni (selline keskpärane oli, muidu päris hea, aga galopis ta rabeles kuidagi palju - samas vahepeal sai teda üsna ilusasti kokku võtta, nii et midagi väga hullu polnud) ja kitkusin Albatrossil natuke lakka. Hästi-hästi natuke, lihtsalt alumine äär pisut ühtlasemaks (mitte päris sirgeks, selline mulle ei meeldi), kõige pikemad ja katkisemad karvad tõmbasin ära. Teadmatule silmale vist mingit erinevust polekski märgata, aga mina ise natuke ikka panen tähele. ;) Kitkumise ajal alguses sõi, hiljem, kui hein otsas, seisis rahulikult boksis paigal, nii et midagi vastumeelset ta selles vist ei näinud.

Täna oli ta hästi mõnus, sirutas kogu aeg väga püüdlikult ratsmele järgi, kui lõdvemaks lasta, ja võttis ennast kokku, kui ratset pisut pingutada - kohe mõnus oli sõita. Natuke sõitsime maalatte, sammuharjutusi tegime ka pisut rohkem kui tavaliselt. Aga sõitmisest ma seekord rohkem ei kirjuta.

Kirjutan hoopis uuest treeningkavast, mille ma meie programmi alates tänasest sisse lülitasin. ;) Tegelikult see ei ole nii peen midagi, lihtsamalt öeldes üritan temaga mõned korrad nädalas teha "treikutrenni", et kui teda ka järgmsel suvel peaks olema vaja edasi-tagasi sõidutada (ja ilmselt on), siis see nii mulle kui talle vähe valutumalt mööduks kui see aasta. Kuigi ta nüüd viimane kord tuli eelmiste kordadega võrreldes märkimisväärselt paremini treilerisse, siis ka pool tundi jamamist (ja kaks ärajooksmist - need muidugi täiesti tänu mulle endale, tema poleks kuhugi ära tõmmanud) on tegelikult natuke liiga palju. Seda enam, et tema tujule ei saa kunagi kindel olla - järgmine kord äkki ei lähe nii hästi.

Kui ma suve alguses mõtlesin, et treikusse panemine ei tohiks väga raske olla, kuna käekõrval maas ta ju käsklusi teab ja tunneb ning veidi olime ka platsil kitsastest kohtadest läbi käimist jms harjutanud. Rängalt eksisin, treikusse minnes unustab ta kõik - tegelikult ilmselt ei unusta, aga need meetodid igatahes ei tööta. Ma olen küll mitmelt poolt lugenud, et looma treilerisse "meelitamine" ja söögiga ära ostmine ei ole sugugi õige, aga tõesti - see on ainus, mis Albatrossi puhul aitab! Seega seda ära kasutades kavatsen ma teda siiski õpetada - kui kellegil on mingeid teisi soovitusi, siis need on rohkem kui teretulnud! Lihtsalt minu pea rohkem midagi välja ei suuda mõelda.

Seega, iga "trennikord" läheb ämbrisse kaera, porgandeid või õunu, ämber omakorda treikusse ja Albatross loodetavasti järgi. :D Täna mul väga palju aega polnud, seega tänase portsjoni sai ta lihtsalt treiku taga kätte, et ta juba treikut ennast millegi heaga seostama hakkaks. Järgmine kord aga teeme juba luugi lahti ja ronime mõned sammud kõrgemale. Niiviisi iga korraga liigume natuke edasi, kuni lõpuks on ta loodetavasti valmis rahulikult treilerisse täiesti sisse kõndima, teades, et selle tulemus on hea ja ainult hea!
Selline on mu plaan ja niikaua kavatsen seda järgida, kuni asi toimib. Kui ei toimi, oeh, eks siis nuputan edasi. Aga kuidagi peab ju proovima. ;)

Friday, October 5, 2007

Vabahüpped, korde, maastik ja palju muud...

Aiai, nüüd mul on jälle väike vahe jäänud postitamisesse sisse, aga pole hullu, seekord tuleb siis palju (loodetavasti sisukat) juttu.

Esiteks, tahaksin kindlasti kirja panna natuke midagi ühest maastikutrennist, mis oli üle pika aja üks parimaid. Meil oli üsna mõnus seltskond, algajaid polnud, seega oli suhteliselt mõnus tempo (ja teiste jaoks rahulik tempo on tavaliselt Albatrossi jaoks aeeeglaaaneee) ja galoppi tegime ka.
Seekord läksime läbi sellest samast kraavist, kus Hesti kunagi silla alla kukkus ja kinni jäi, läksime sealt aga seljas üle. Tähendab, mõned läksid ka maas, aga ma mõtlesin, et proovin siiski seljas ja polnud mingit probleemi. Manx natuke alguses aitas tal esimesed sammud käekõrval allapoole astuda ja siis edasi läks ta ilma vastupanuta. Täiesti uskumatu, kuidas üks loom ikka võib muutuda - aasta tagasi poleks ta vist 10 meetri kaugusele ka kraavist tulnud.

Kui tagasi tulime, siis tegime ühe kitsa metsaraja peal veel ühe jupi galoppi. Tavaliselt oleme seal alati traavi teinud, seda enam, et üks mahalangenud puu on ka tee peal ees, ühel pool kõrgem, teisel pool madalam. Kui madalamast poolest üle traavida, siis on see heal juhul hobustele lihtsalt natuke kõrgem samm, kui aga nüüd kõrgema poole pealt üle galopeerisime, siis vähemalt traavlid ja veel mõned hobud meie ees tegid ikka täitsa hüppe moodi asja. Albatross mitte, ta võttis lihtsalt õige pisut hoogsama sammu. Aga see oli super, sest ta isegi ei kõhklenud sealt üle minemisega. Ma mõtlesin, et seda võib äkki lugeda meie esimeseks hüppeks, aga kuna sealt tegelikult ei tulnud absoluutselt mingi hüpet välja, siis siiski mitte. :D
Lõpus käisime Sillega ka oma hobustega Liivaniidust (Sille suvilast vms.) läbi, nii et pärast saime jälle peaaegu teistega tee peal kokku.

Nii, siis tegime eelmisel nädalavahetusel oma noortele (Albatross, Prex ja meie 2-aastased Hugo ja Falsu) vabahüppeid. Ma millegipärast arvasin, et Albatross üldse hüpata ei oskagi, sest tal on küll selline täitsa ilus liikumine, aga ta on ise ikkagi kõrge ja sporthobustega võrreldes raskema kehaehitusega (puhaste torikatega võrreldes muidugi pigem kergema kondiga) ja vahest natuke selline kohmakas ka. Ja siis ma valmistasin ennast selleks ette, et ma väga õnnetu poleks, kui tuleb välja, et see hobune ei hüppagi. :D Aga rumal arvamine oli - hüppab küll. Ta tõmbas ikka mõned latid hüpete peal maha ka, aga mingit tõrget hüppamise ees ei ole ja kui tahab, siis saab üle ka, nii et ma alahindasin teda. Ta oli meil muidugi kaval ka, peale iga hüpet jooksis kiiresti lähima platsinurga juurde, kus piirde alt küünitades sai ennast mõne rohukõrrega "premeerida". Siis kui ma ta jälle kinni võtsin, siis sai veel suhkrut ka, nii et rahul võis ta küll olla. ;)
Hüppabki. ;) Tõukab küll pisut ühe jala pealt rohkem, aga hüppab. See on üks madalamatest takistustest, kuigi ega me neile esimene kord mingeid väga suuri kõrgusi tegelikult ei pannud ka.

Üks päev oli meil aga hoopis kordepäev. Ma polnud teda üsna ammu kordetanud, aga panin külgratsmed peale. Külgratsmetega olen teda üldse mõne üksiku korra varem kordetanud, aga panin (kõige lõdvemalt, kusjuures) sellepärast, et enamasti kipub ta kordel (ja ka ratsa) õlast välja vajuma. Välimine külgratse siis hoiab väljast vastu ja ei lase seda niivõrd teha, samas kui sisemine painet hoiab. Ja nii saab korde ka kinnitada normaalselt, ainult sisemise suuliserõnga külge (kui kordepäitseid pole, siis on see minu arust ikka kõige korralikum lahendus, aga see ei tööta siis, kui teiselt poolt miski vastu ei hoia ja hobune ise ennast õigesti veel paigutada ei oska). Täitsa toimis temaga see, igatahes välja vajumist oli palju vähem, kui tavaliselt, ja galopid tulid kõik õigest jalast, nii et mul oli päris hea meel. Ainuke asi, mida ma külgratsmete puhul ohtlikuks pean, on see ratsme taha ära vajumine, aga hoolikalt jälgides arvan, et suudan seda vältida. Seekord oli küll kõik tip-top, ei vajunud ta kuhugi. Ja käsklused on ka siiani meeles, need vist ilmselt eriti kergelt meelest ära ei lähegi, arvestades hobuste suurepärast mälu.

Käekõrval tegutsemisest siis ka midagi - jooksin temaga üks päev platsil kavalette (ise väsisin küll täitsa ära :D) ja siis tuletasime igasuguseid "seis, tagasi, edasi, traav, jms" käsklusi meelde. Surve peale esi- ja tagaotsapöördeid tegime ka veidi. Neid peab temaga käekõrval veel harjutama, kui tahan millalgi seljast külgliikumisi proovida. Ta saab aru küll, et on vaja küljele liikuda, aga kui palju, millal, kust ja kuhu täpselt - see on natuke veel segane Albatrossi jaoks.

Ühe vahva asja õpetasin ka - tervituse. ;) See kujutab siis endast seda, et kui mina ulatan enda käe ja ütlen "tere", siis tema sirutab oma kabja mulle vastu. Igavesti lahedalt tuli välja, kuigi ma pean tõsiselt kaaluma, kas tasub talle sellist asja ka edaspidi meelde tuletada. Praegu ta sai küll aru, millal täpselt ta oma kabja sirutama peab, aga peab hoolikalt jälgima, et see ei saaks mingiks halvaks harjumuseks, millega ta nänni üritab kerjata. Niiviisi võiks elu üsna raskeks kujuneda.

Rohkem vist praegu ei kirjuta. Paar mõtet küll on, aga aeg on hiline ja nagunii keegi ei viitsi nii palju korraga lugeda ka. ;)

Isegi mina olen pildile jäänud. Mingi kummalise pildistamisnurga tõttu paistab Albatrossi pea olevat suurem, kui terve minu ülakeha. Päris nii see kindlasti ei ole - ta võib olla suur hobune, aga mitte hiiglane. ;) Aitäh muuseas Annikale, kes kõik selle päeva pildid klõpsis.

Siin... Albatross uudistab midagi ja on lihtsalt ilus.

P.S. Poiss sai endale küna ka ja nüüdseks oskab juba ilusasti, nina kogu aeg künas, ilma laiali pudistamata sealt kaera süüa.

Tuesday, September 25, 2007

Kabjad korda!

Täna oli üks kordaläinud päev.

Esiteks sai Albatross endal kabjad ilusaks. Läksin hommikul Manxuga talli, värkisin esimesed kabjad ära. Kuna aega rohkem ei olnud, lippasin linna spordipäevale, peale seda koju ja rattaga talli. Siis tegin tagumised kabjad ka ära, peale seda läksin veel trenni ja õhtul rattaga tagasi. Nii et täitsa sportlik päev, millest kõige väsitavam oli ikkagi kapjade värkimine. Ma ei saa tõesti aru, kuidas seda on võimalik teha päev otsa. Sepatöö vist pole lihtsalt mulle. :D

Aga mul juba natuke sujub see paremini, esimest korda kunagi ammu proovides ei saanud üldse aru, kuidas, kust ja millega seda kapja siis töödelda tuleb, aga nüüd seekord värkisin juba kõik kabjad täitsa ise ära, koos juhendamisega, muidugi. Oh, küll ma jõuan ennast kiita. ;)

Trenn oli ka väga hea, tõi mind jälle mõistusele. Nimelt olid paar viimast sõitmist meil mitte nii õnnestunud - Albatross ei teinud midagi hullu ega polnud ka otseselt "halb", aga ei sujunud lihtsalt eriti hästi. Probleem on ka selles, et kui ta trenni alguses näiteks midagi nii hästi ei tee, kui tavaliselt teinud on, siis hakkan ma ise liiga üritama teda kuidagi ikka panna kõike hästi tegema, lõppkokkuvõttes aga lihtsalt segan teda seal seljas pusimisega. Selle tulemusena ei saa ta enam aru ka, mida ma temalt tahan ja lõpebki asi tohuvabohuga.

Seekord siis läksin sellise mõtlemisega trenni, et isegi kui ta kõike ei tee ootuspäraselt, siis las jääda - liigutan teda lihtsalt natuke. Ja loomulikult- niipea kui lasen tal rahulikult sääre peale edasi liikuda ja ise kontakti otsida, siis ta otsekohe teeb seda. Asi on ju alati ratsanikus! Ta ei saagi ju õppida ja areneda, kui mina mingit väikest eksimust seljas kohe muutma üritan hakata, selle asemel, et uuesti otsast peale alata ja lasta hobusel ise ennast parandada (mida ta kusjuures väga meelsasti teeb, kui võimalus anda).

Ma ei saa lihtsalt aru, miks mul sellised elementaarsed asjad meeles ei püsi. Neid kordi on nii palju olnud, kus ma teoreetiliselt nagu kogu aeg olen teadnud, mida "peaks" tegema, aga millegipärast teen ise ikka teisiti. Ja siis, kui miski muu ei aita, tuleb mingi hetk pähe äärmiselt briljantne mõte: "Aga äkki prooviks nii, nagu tegelikult sellises olukorras peaks tegema." Ja üllatus-üllatus - see aitab peaagu alati. :D

Ohjah, eks inimene (täpsemalt mina) on tõesti vahest imeliku mõtlemisega, kõige loogilisemaid asju sageli lihtsalt ei taipa. Ja samas, kui tark ja andekas loom on tegelikult hobune, kes peab minusugustega toime tulema. ;)

Friday, September 21, 2007

Mõnus maastik; Albatross sai uue teki ka

Käisime täna maastikul - väga mõnus oli. Ma pole ju nii tükk aega temaga maastikul käinud, kui välja arvata need 10-minutilised jalutuskäigud, mida Raikkülas peale sõitmist mahajahutsuseks tegime. Tänane oli igaljuhul hea vaheldus, ma arvan, et Albatrossile meeldis ka. Ta on isegi maastikul nüüd palju kindlam, isegi suurest kraavist tuli täitsa ilma kõhklusteta üle, seda küll käe kõrval, me igaks juhuks seljas ei läinud, arvestades seda, et Albatross ja Prex pole kunagi maastikul käies varem ühestki kraavist läbi käinud. ;) Kui ma nüüd meenutan seda, kuidas poolteist aastat tagasi tunnihobustega sarnasest kraavist pidime läbi tulema (alati rahulik ja nunnukas Games lihtsalt keeldus, hakkas ennast tagajalgadele ajama; Hesti kaotas tasakaalu ja kukkus külma vette, lisaks keeras veel ennast silla alla nii, et enam püsti ei saanud), siis ma olen täitsa uhke Albatrossi üle. :D

Ainuke asi, mida ta natuke pelgas, oli mingi kollane auto kuskil võsas. Samas, teine auto, mis meist tee peal mööda sõitis, teda üldse ei häirinud. Tegelikult ju arusaadav, mind hämmastaks samamoodi pigem kuskil metsas võsa sees seisev auto, sest see pole midagi ebatavalist, et auto tee peal on ja sõidab. ;)

Ja veel - tegime kokku neli väikest galopijuppi, kaks neist sain paremast ja kaks vasakust jalast, nagu tahtsin. Platsil näen ma vahel tükk aega vaeva, et Albatrossi vasakust jalast jooksma saada, nüüd maastikul aga võtsin täiesti sirge peal natuke painet ja läkski! Tegelikult see ainult kinnitab seda, mida ma arvasin - tema jaoks pole enam raske ennast kergesse paindesse võtta ja õigest jalast galoppi tõusta, raske on tal ainult siis, kui paine läheb liiga suureks (ehk siis volt või ring, millel sõidan, liiga väikseks), sest siis tal kaob tasakaal, vajub õlast välja ja lähebki valest jalast.
Nüüd vähemalt tean täpselt, milles probleem on. Varem ma ei osanud selle peale eriti mõeldagi, sest kõik teised hobused (tunnihobused), kellega sõitnud olen, läksid valest jalast ainult siis, kui neil õiget painet ei olnud ja sellele aitas muidugi kaasa väiksema ringi sõitmine. Albatrossi puhul on aga asi vastupidi.

Mul tänasest kahjuks pilte ei ole, aga et jutt liiga igavaks ei läheks, siis panen ühe viimaste päevade trennipildi, mis mulle meeldis, ka illustratsiooniks.
Mulle ei meeldi pildi juures, et ma ei istu absoluutselt sirgelt, kand pole all, sääred on liiga ees, üks käsi on mingi meetri jagu teisest eespool ja liiga madalal on nad ka + kole, sopane plats ja Albatrossi üldse mitte valged sokid. AGA, mulle meeldib, kuidas Albatross ise siin pildil on, see on minu arust tema puhul praegu ideaalne - taguots töötab piisavalt ja pole kuskile kõrgele üles visatud, hea kerge kontakt on, samas ei roni ta kuhugi ratsme taha (seda kommet tal üldse õnneks eriti pole) ja kukal on ilusasti kõrgeim punkt. Eesmärk olekski, et ta stabiilselt selline oleks, sinnani aga on meil veel palju tööd. ;)

Albatross sai endale uue teki ka, muuseas. Ma mõtlesin juba tükk aega, et peaks talle ühe tsipakene paksema teki ka tegema, et talviti peale trenni natukeseks peale visata, aga nüüd Manx pakkus hoopis ühte müüa , nii et probleem lahendatud. ;)


Viimasel pildil on ta nii ehmunud näoga, nagu keegi tahaks teda kohe nahka pista. Nii hullusti siiski lood ei olnud. ;)

P.S. Isegi, kui see tekk tundub mõnel pildil roosakas olevat, siis ta seda kohe kindlasti ei ole! Punane, mis punane.

Tuesday, September 18, 2007

Sügis = vähe platsitrenni, palju maastikut

Täna oli suhteliselt ebameeldiv ilm, kogu aeg sadas natuke midagi taevast alla, aga läksin ikkagi talli ja käisin trennis ka. Albatrossi valmis pannes läks kohe tuju heaks, sest seekord ta jälle ise üle pika aja jubedalt tahtsis uulised kätte saada. ;) Varem oli ta suuliste järgi täitsa hull, päris tihti ju andsin talle midagi koos nendega ja kui valjastega boksi läksin, siis kohe hakkas ninaga seal otsima. See nädal aga, kui temaga üks täiskasvanu sõitis, ta ilmselt kordagi valjastega midagi head kaasa ei saanud ja sellest ühest nädalast! piisas, et tema armastus suuliste vastu kadus. :P Tähendab, mingit probleemi pole olnud valjaste panemisega - ta laseb küll täiesti normaalselt panna, aga mulle meeldib, kui ta ise ka nende vastu huvi ilmutab. ;) Suvel ma ju talle nii väga tihit valjaid pähe ei pannud, et see vana komme taastuks, aga nüüd vist ikkagi mõjub. Tuju läheb täitsa heaks sellise asja peale - muidugi ta loodab mingit nänni saada, aga samas on see kinnitus, et tal midagi suuliste vastu ei saa ka olla, muidu ta nii ei teeks.

Kuna päev läbi vihma sadas, siis plats oli, nagu oodata oligi, päris märg ja sopane. Õõh, mulle ei meeldinud, Albatrossile vist ka mitte. Hoolimata sopast sain ta küll alguses korralikult liikuma ja polnud nagu hullu, aga ju tal viskas kopa ette või väsis lihtsalt ära, igatahes trenni lõpp nagu vajus natuke ära. Galopp oli üsna kohutav, ühe korra vist jäi ristlema ka. Aga oli tegelikult tunda ka, et tal natuke on raske võib-olla joosta sellisel kehvapoolsel platsil - ma siis eriti palju galoppi ei teinud ja kui tegin, siis peamiselt poolistakus. Ja proovisin hoopis lõpus sammuharjutusi, need sujusid hoopis paremini. Väike sääre eest astumine juba täitsa tuleb, kuigi paine kipub vist tsipa liiga olema, teooria järgi peaks olema vaid "kerge kuklaasetus hobuse liikumissuunast teisele poole", aga meil kipub olema natuke "raskem" kuklaasetus. ;) Aga pole hullu, me alles alustame selle õppimisega, esimene külgsuunaline liikumine ju ka, mida proovime - ta pole veel harjunud selliste asjadega.

Peale trenni nühkisin heinaga Albatrossi ilusti kuivemaks, harja ja švammiga jalad ka üle ja eriti niisama nunnutamiseks täna aega ei jäänudki. Aga homme jõuab ehk natuke rohkem.

Igatahes ma jõudsin järeldusele, et kui sügiseti nüüd tihti selline (pool)sopane plats on, siis üritan võimalikult palju hoopis maastikul käia ja seal teda liigutada (iseasi, kuidas ma peale kooli trennidesse jõuan, üksinda metsas ei käi ju) või kui platsil sõidan, siis teengi rohkem sammu- ja traavitrenni, galoppi minimaalselt. Ega selline plats hobuse jalgadele vist ka kõige soodsam pole...?

Monday, September 17, 2007

Trenn ja õunamäng

Eile oli meil uue "hooaja" neljas trennipäev. Kuna mul kipuvad jalused jälle täisistakus ära loksuma, siis jõudsin järeldusele, et põhjus võib-olla näiteks selles, et pean Albatrossi vahepeal liiga palju säärega surkima. Tal enamasti on olnud sääre peale üsna hea minek, aga nüüd Sakus sõites ta võtab natuke rahulikumalt ja siis tahab veidi tugevamat edasiajamist. Proovisin siis seekord tunni algusest kohe panna ta väiksegi surve peale korralikult liikuma - suhteliselt õnnestus ka. Natuke kehvaks läks asi siis, kui hakkasime täisistakut sõitma - alustasime ringil vasakut pidi. Iga kord, kui nurka läbi sõitsime või hobuse voldile keerasin, tegi tema mingi kahtlase liigutuse - midagi galopitõste ja kõrge traavisammu vahepealset. Tegi selle "jõnksatuse" ära ja siis edasi oli normaalne. Järgmist korda painet nõudes aga kordus sama asi - ja nii kogu aeg. Proovisin vahepeal paremat pidi painet, sellega oli kõik okei.
Kristjan soovitas siis lihtsalt veel elavalt vasakut pidi kergendatud traavi teha - lasin tal üsna vabalt joosta, siis hakkasin natuke vahepeal painutama ja poiss käitus üsna normaalselt. Peale seda oli kõik nagu jälle korras, sai mõlemat pidi rahulikult sõidetud. Ma kokkuvõttes ei teagi, mis tal täpselt alguses siis oli - varem ta pole midagi sellist teinud. Võib-olla lihtsalt häiris parasjagu miski, ei tea. Aga üle see tal läks, nii et polnud ilmselt midagi hullu. Edasi oli trennis täitsa hea, galopis tegi isegi päris ilusad tõsted. Ma endast muidugi ei räägi - traavis suudan enam-vähem ennast juba sirgelt hoida, galoppi sõites ainult siis, kui pidevalt selle peale mõtlen - aga galopitõsted! Jube. :P Ma ei saa lihtsalt seda ilma ette vajumata teha, ma ei tea mis mul viga on. Aga ma hakkan tõsiselt sellega tegelema. ;) Esmajärjekorras see, et Albatross õlast välja ei vajuks, sest muidu läheb ta valest jalast, aga peaaegu sama tähtis on, et ma ise ette ei vajuks. Võib-olla ongi sama tähtis, istak on ju kõige alus.

Hiljem, õhtu poole riputasin talle boksi nööri otsa mõned õunad. Oi, küll tal oli vahva, neid seal püüda, kahju ainult, et eriti kätte ei saanud. ;) Tegelikult sai ikka ka natuke - vahepeal aitasin ja siis vahepeal sai ta juba ise ka kätte. Ta lihtsalt ei saa aru, et kui õuna suhu saab, siis tuleb see nööri küljest ära ka hammustada. Aga talle vististi meeldis, proovime teinekordki.

Suve teine pool Raikkülas

Nii, ma nüüd esimese asjan peidan ennast natuke nurgas ja häbenen, sest pole niiiiii kaua midagi kirjutanud. Aga, kui üritada seda natuke välja vabandada, siis suvel oli kogu aeg päris palju tegemist. Pealegi oli Albatross Raikkülas, kus ta rohkem puhkas ja vähem trenni tegi + siis vahepeal veel kerge viirusehoog ka. Ma nüüd üritan igaljuhul kõigest lühikese kokkuvõtte teha.

Üldiselt ma olin ikka iga nädal vähemalt mõned päevad ka Raikkülas, siis sõitsin ka natuke, ülejäänud aja ta siis niisama puhkas, laiskles ja sai päevad läbi aina karjamaal rohtu mäluda. Oli see vast tore suvi. ;) Vahepeal oli natuke kahju, oleks tahtnud rohkem temaga tegeleda, aga samas talle kulus see kindlasti ära, muidu äkki olekski noore hobuse liiga ära tüütanud.

Need nädalavahetused (ja vahel ka nädala sees), kui ma temaga ikkagi sõitsin ka, olid suhteliselt okei. Trennis kippus mõnikord küll natuke üleliia energiline olema, aga selle üldjuhul sai enam-vähem ikkagi kontrolli alla. Mida on vaja eelkõige meil veel harjutada, on ikkagi galopitõsted ja õlast/tagumikust väljavajumine. Need on muidugi omavahel väga tihedalt seotud, sest tõsteid ta oskab küll, lihtsalt läheb valest jalast, kui ma asen tal välja vajuda. Mul on natuke piinlik, aga ma ausalt öeldes isegi ei tea, kas see on rohkem õlast välja vajumine, või tuleb lihtsalt tagumik suure kaarega järgi - ilmselt mingil määral isegi mõlemat. Aga ma nüüd olen mõne nipi kätte saanud, kuidas seda ära hoida ja niiviisi vaikselt ehk saame asja korda ka. ;) Väikestest voltidest tasub hoiduda ja suuremaid ringe hoopis teha, sest muidu on tal oma suure kasvu ja noorhobuse kehva tasakaalu tõttu raske ja siis hakkabki seal nihverdama, et ikka tasakaalus püsida.

Õigus, ühe korra tegin maaga ka kokkupõrke - jälle üks Albatrossi "hüplemishoogude" tulemus. Kõik korrad, millal ma olen ta seljast kukkunud, on ta oma arust vist millegi peale ehmatanud, siis hakkab ringi karglema, viskab ühlee ja teisele poole tagant üles ja maas ma olengi. :D Tean küll, et põlved kinni! jms, aga kui ma ilma jalusteta sõidan, ja parasjagu galoppi teen, siis ma ei hoia neid ju ometi lahti! :D Aga üldiselt on Alba närvikava minu arust ka natuke rahulikumaks siiski muutunud, pole tarvis iga asja peale üritada kuhugi joosta või hüpata, samuti läks meil nüüd viimane kord treiku peale panemine loodetust paremini. Lausa poole tunniga saime hakkama (okei, võib-olla oli kolmveerand). ;)

Muidugi siis, kui Albatrossil ja Prexul oli lõpuks aeg tagasi Sakku kolida (enne kooli algust), meil olid veel tallis omavahelised võistlused plaanis ja puha - siis otsustasid nemad haigeks jääda! Noh, muidugi nad ei "otsustanud", lihtsalt juhtus nii - ilmselt Ruilast võistlustelt see viirus kellegi kaudu Raikkülla tuli ja siis neile ka külge hakkas. Igatahes, köhisid nad kõik ja loomulikult ei saanud neid siis Sakku tervete hobuste hulka tuua. Niisiis lükkus see mõne nädala võrra edasi. Nüüd eelmisel nädalalõpul aga ikkagi lõpuks tulid tagasi ja praeguseks on kõik teised hobulised ka tagasi tulnud. Jõudsid lõpuks koju. ;)

Wednesday, July 25, 2007

Mulle hakkab vaikselt tunduma, et Albatross on üks parematest hobustest, kellega ma sõitnud olen. ;) Ta on muidugi parim nii või teisiti, aga mõtlen just ratsutamise koha pealt. Tegelt on asi muidugi selles, et ma olen temaga juba lihtsalt ära harjunud, aga samas, viimasel ajal ta on tõesti hakanud tööle, või ma ei teagi, kuidas seda nimetada. Igaljuhul ta täitsa saab juba aru, mis ma temalt ootan ja püüab seda ka teha.

See nädal oli väga mõnus, 6 päeva olin järjest Raikkülas ja siis sai temaga tegeletud ka üksjagu. Enamus trenne sõitsime seekord küll suhteliselt omapead, Külli või Kristjan olid küll olemas, aga teistel olid võistlused tulemas ja siis pöörati rohkem neile tähelepanu. Esimene trenn mul tekkis vahepeal selline täitsa lootusetu olukord. Varem oli Albatross ikka trenni alguses hakanud natuke järgi andma ja ilusasti sääre peale liikuma, nüüd aga jooksis kramplikult lihtsalt ringi soojenduse ajal, ei painutanud isegi eriti ega midagi. Siis aga tuli mingit sorti "breakthrough", mõtlesin ise rahulikult läbi kõik, mida ma tegema pean ja hakkasin uuesti pihta ja varsti oli hobune all väga mõnus. Ja sellest saati olid kõik trennid väga head - mõni natuke kehvem mõni parem, aga üldiselt jäin rahule.

Võib-olla oli natuke abi ka suulisevahetusest, ta sai endale nüüd kolmeosalised ja vasest lüliga. Eelmised, kaheosalised, olid isegi natuke peenemad kui praegused, aga tal pole mingit vajadust nende järgi, paksematega on täpselt sama hea. Ma mingi aeg tahaksin veel ristkaplist ka lahti saada, aga las ta natuke veel harjub uute suulistega ja siis proovime millalgi, kuidas ilma on.

Kui trennidest veel midagi täpsemalt rääkida, siis peaks vist hakkama vaikselt mingeid lihtsamaid külgliikumisi proovima, õlad sees jms. Samuti rohkem raskus tagaotsale, piltide pealt vaadates ta ilusasti otsib ratset küll, aga tagumik on täitsa kõrgel. :P Nii et palju poolpeatusi ja üleminekuid on vaja, üleminekud vajavad iseenesest ka veel harjutamist. Kui ta juba paindevahetusi oskab lõdvestunult ja ratsmes teha, siis üleminekutel, eriti tagasivõtmisel, kipub ikka üle ratsme minema, aga needki lähevad ainult paremaks.

KÕIGE ROHKEM pean ma muidugi veel töötama oma enda istaku kallal, ta ei saagi iialgi esiotsa pealt kergemaks muutuda, kui ma ise kogu aeg ette kukun ja tal seda raskemaks teen.

Päris ilus galopp, kui välja arvata, et ma jälle ette ennast kallutan.

No vaadake nüüd ometi seda tagumiku, küll upitab alles üles. :D

Tüüpiline mina, vaatan kaamerast eemale. ;)

Ainuke oht kolmeosaliste suulistega sõitmisel on see, et ta vahest harva kipub natuke liiga alla minema. Siin päris seda ei ole, aga kukal pole enam mu arust kõrgeim koht. Seda peab igatahes sõitmisel jälgima, et ta kaela rulli ajama ei hakkaks.

Ma ei saa aru, mida mu jalg siin sudib, aga Albatross on mõnus, selline poni olekuga. See pilt mulle lihtsalt niisama meeldib.

Siis meil oli üks põnev päev veel, siis kui Raikkülas pühapäeval võistlused olid. Kavas oli ka galopp, nii et oli ette valmistatud galopirada, mida õhtuks veel maha ei võetud. Ja siis me tegime vahelduseks tavatrenni asemel hoopis paar kiiret galopiringi Albatrossi ja Prexuga. Ma arvasin, et ega Albatross eriline kihutaja ei ole, selles suhtes, et teiste järgi võib-olla läheb, aga ise on ta tegelikult selline ettevaatlik... aga näed, joosta meeldis küll, läks päris meelsasti edasi. Ega ma muidu suur galoppide pooldaja pole ja ega võistlema ei lähekski, aga ma arvan, et vahelduseks oli meil mõlemal päris lõbus.

Väike soojendus

Ja täitsa jooksebki. ;) Ainult nõme valtrap on, mis niimoodi kortsu tõmbab.

Nädalalõpus plaanin temaga veel paar trenni teha ja siis saab nädalakese puhkust, ta on nii tubli olnud ju. ;) Noh, tegelt muidugi põhjus selles, et ise lähen ära, aga talle kulub ära küll väike puhkus.

P.S. Siiboja vaatas meil hambad ka üle, kõik korras. See, et ta vasakut pidi sõites vahest veidi suust tundub kange olevat, on siiski ilmselt painduvuse asi, lihtsalt tal on ühtepidi raskem.

Wednesday, July 11, 2007

Tagasi Raikkülla

Laager sai läbi ja Albatross läks nüüd jälle mingiks ajaks Raikkülla, saab puhata ja karjamaal laiselda. Viimast trenni nägin ise ka, sammus ja traavis olid mõned vastuolud temal ja ratsanikul, galopp oli aga ilus. Ta on nüüd enam-vähem galopitõsted ka ära õppinud, ristlemine on ununenud, vahest juhtiv jalg läheb veel sassi (oh neid vanu rõõmsaid päevi, kus sai pool tundi vasakust jalast tõstet küsitud), aga muidu on tubli.

Homme lähen ise ka Raikkülla, siis teeme natuke trenni ehk ka juba uuesti. Täitsa juba igatsen teda. ;) Täna sain selle eest Aaniga trenni, pole sada aastat temaga sõitnud, aga meelde tuli küll, kui mõnus ta on.
Natuke kurb muidugi on, et Albatross suure osa suvest nii kaugel veedab, aga lohutan ennast sellega, et see on talle endale hea. Nagu pildi pealt näha, siis ega meil siin talle muud kui jooksukoplit pakkuda pole. Mõned rohuaiad on küll ka, aga sinna saavad mõneks tunniks päeval, enamus söögist ikka põhineb kuival heinal. Aga näha on, et elu karjamaal mõjub hästi, sest siin pildi peal on ta juba tükk maad kobedam kui suve algul, siis olid täitsa ribid näha. Pilt on muuseas Annika tehtud, aitäh talle.

Monday, July 2, 2007

Äkki ikka on hea hobune?

Mida rohkem ma Albatrossiga tegelen ja talle uusi asju õpetada proovin, seda enam hakkan aru saama, et tõepoolest - noored ratsanikud peaksid sõitma kogenud hobustega ja noored hobused võiksid jääd kogenud ratsanike välja sõita. See on muidugi hea, kui ma koos hobusega juurde saan õppida, aga mõnel oskajamal oleks teda palju lihtsam õpetada/ratsastada ja saaks sellega ilmselt paremini hakkama. Samas mõtlen ma alati, et pole hullu, oleme siiani enam-vähem hakkama saanud ja niikaua kuni hobune vähehaaval ikka paremaks muutub ja suuri tagasilööke pole, on enam-vähem korras.

Kõige keerulisem on asja juures see, et kuna ma ainult ise temaga sõidan, siis pole ma eriti objektiivne hindama, mida ja kui palju ta juba oskab. Isegi kui mitte õpetamise eesmärgil, siis lihtsalt selleks, et hobuse oskusi hinnata, peaks temaga vahest keegi teine, kogenum sõitja ratsutama. Muidu ma oma arust teen jube tõsist tööd, aga tegelikult polegi sellest mingit kasu, õpetan veel halvemal juhul valesti ka.

Sellepärast mul täna nii hea meel oligi. Albatross pole praktiliselt kunagi varem kellegi teisega trennis käinud (paar korda on üldse keegi teine temaga sõitnud) ja ma ausalt öeldes suht muretsesin, kuidas tal nüüd see laager läheb, kus keegi võhivõõras temaga sõidab. Õnneks on praeguses vahetuses üks päris hea tasemega ratsutaja, kes siis tema ja Prexuga kordamööda sõidab. Täna oli neil esimene trenn ja sõitjale Albatross igatahes väga meeldis. ;) Ainult häid sõnu ütles tema kohta ja Külli, kes nendega siis maastikul kaasas käis, ütles, et kohe ilus oli vaadata, hobune töötas ilusasti kaasa, teda oli võimalik isegi galopis veidi koondada, veidi samme pikendada jne.

Ma tean küll, et see pole teab mis asi, mille üle nii rõõmus olla, aga ma olen siiski. ;) See on vähemalt mingigi "feedback" minu senistele tegemistele, siiani olen seda ainult maapealsetelt jälgijatelt saanud ja siis ühe korra Kristjanilt, kes Albaga sõitis, aga temalt mingeid positiivseid kommentaare eriti ei tulnud (aga talle vist Albatross eriti lihtsalt ei meeldi ka).

Ma kindlasti tähtsustan kogu seda värki üle, aga lihtsalt enda jaoks võib ju mõelda, et kui minust parem ratsutaja arvas, et Albatross on väga mõnus ja hea hobu, siis ta ei saa ju väga halb ka olla. ;)

Kahju ainult, et ma nüüd paar päeva talli minna ei saa, tahaks näha ka, kuidas nad platsil sõidavad. Ma aga rääkisin Külliga ja ta arvas, et saab nii korraldada, et ta reedel ka Albaga platsil sõidaks, siis näeks ma ka selle ära, enne kui laager läbi on. Ja ehk on ka Albatrossile sellisest sõitmisest kasu, kus temalt võib-olla natuke rohkem ja raskemaid asju nõutakse, kui mina oskan.

Friday, June 29, 2007

Kes ta üldse on?

Niisiis, Albatross on noor ruunapoiss, paberite järgi tori tõugu (ehk siis täpsemalt ristand, peamiselt hannoveri ja natuke siit-sealt muud juurde) ja värvuselt ilmselt tumeraudjas, kuigi see pole veel päris selgeks tehtud. Tumepruun näeb ta igaljuhul välja, kirju (loe: musta-halli-valge-pruuni-kollase) laka ja sabaga. Igas jalas on valge sokk veel pealekauba. Praegu on poiss kolmeaastane, turjakõrgust jätkub kuhugi 170 cm kanti. Ehk kasvab veel. :)

Mina kohtusin temaga esimest korda 24. septembril, aastal 2006. Sellel päeval võttis ta oma sõbraga (kellel nimeks Prex) ette reisi Saaremaalt mandrile ja kolis meie talli, Metsanurme külla.

Selline oligi ta esimesel päeval uues kodus - sõidust kruusateel tolmune ja väga ärevil. Jalad lausa värisesid treilerist maa tulles, aga peagi poiss rahunes ja hakkas ringi uudistama.

Ülemisel pildil on jällegi väga valvsa näoga Albatross ja alumisel Prex, kes uute oludega ilmselt veidi kiiremini kohaneb. Kahekesi koos oli neil igatahes kindlasti lihtsam ja lõbusam uude kohta kolida ja suured sõbrad on nad siiani.

























Nüüdseks on Albatross meie tallis elanud juba 9 kuud ja minu suureks sõbraks saanud. Selle aja jooksul alustasime vaikselt ka treeningutega, alguses käekõrval ja kordel, nüüd ka juba seljas ja vaikselt õpib asju juurde nii tema kui ka mina.

Iseloomult on Albatross väga sõbralik loom, elu teeb vahest keeruliseks tema ebakindlus ja komme väikestest asjadest suurt numbrit teha. Uued asjad on tema jaoks enamasti algul hirmutavad; kui miski teeb kahtlast häält või lõhnab imelikult, on samuti alati põhjust sellele närviliselt reageerida. Aga harjuda on võimalik kõigega, sama kehtib ka tema puhul.

Teiste hobustega suheldes oli ta alguses heasüdamlikkus ise - kellegagi tüli norima ei läinud, isegi kurja nägu ei teinud ja kõigiga, kes temast huvitusid, hakkas sõbrustama. Eks ta sellepärast aga karjas ka suhteliselt madalamal positsioonil ole, pole selline domineeriv tüüp lihtsalt. Kuigi, kuigi, vanemaks saades tuleb julgust juurde ja viimasel ajal on tedagi nähtud teiste heinahunnikuid endale võitmas, suurust ja jõudu ju nagu ka jätkuks.

Niisama koplis olles on tema meelistegevus kindlasti söömine ja niisama laisklemine, ei viitsi ta seal eriti teistega möllata ega ringi joosta, pigem nuusib omaette ringi. See energia, mis koplis üle jääb, tuleb aga ilmselt kuskil mujal valla lasta ja seega trennis on Albatross enamasti üsna tegus - tahaks joosta ja soovitatavalt aktiivses tempos. Ei saa siiski öelda, et ta suur kimaja oleks, lihtsalt erksa olemisega.

Lühitutvustus temast lõpeb siin. Lisada võin veel, et minu arust on ta üks igati mõnus tegelane ja tagasihoidlikult öeldes vist maailma parim. ;)