Wednesday, November 30, 2011

Külgratsmetest ja kordest

Täna õppis Albatross ära külgratsmetega kordel jooksmise. :) Asi, mida 7-aastane hobune võiks osata küll.
Ma ei ole olnud eriline külgratsmete fänn ning nii palju, kui Albatrossil neid proovinud olen, siis pole need minu arust talle ka märkimisväärselt head mõju avaldanud.

Ma arvan, et külgratsmete väärkasutamist kohtab ilmselt isegi tihemini, kui nt libiseva ratsme vms puhul. Väga suur enamus paneb need liiga lühikeselt ja need, kes ei pane, enamasti lihtsalt ei vaevu külgratsmeid kasutama ja ei näe sellel mõtet. Ise kuulun sinna teise rühma, aga näed - täna siiski panin peale, mitte liiga lühikeselt ja tasus ära küll.

Kui külgratsmed liiga lühikeselt kinnitada, siis põhiefekt läheb ju hobuse pea rulli tõmbamisele. Rohkem või vähem rulli, see sõltub ratsmete pikkusest, aga eesmärk on, et hobune annaks survele järgi. Kas taolise järgiandmisega kaasneb lõdvestunud liikumine jms, selle üle võib lõputult vaielda, nii et sellesse hetkel ei lasku.

Milles mina aga veendunud olen, ja vist varem ka kirjutanud, et ratsme survele järgi andmine on ENAMASTI seotud vähem või rohkem ratsme taha minemisega. Olenevalt hobusest võib see olla kas ainult hetkeline või kauem kestev ratsme taga olek, aga mina isiklikult juba pikemat aega ei usu, et hobust on võimalik ratsmesse sõita selle põhimõttega, et tema peab suulise survele järgi andma. Järgi andmine = (ebameeldivast) kontaktist loobumine, aga ratsmesolek = kontakti loomine ja hoidmine. Kaks täiesti vastandlikku asja.

Seetõttu ka külgratsmete puhul - kui need on kinnitatud nii tugevalt, et hobune peab mugavaks asendiks enda pead rohkem painutama ja suust "järgi andma", siis heal juhul õpetab see hobust mitte ratsme vastu kaklema, aga üsna suure tõenäosusega mitte kontakti hoidma. Arusaadav, et need paar korda, kui ma Albatrossi olen liiga lühikeste külgratsmetega kordetanud (loomulikult mitte "nina rinnale" pikkusega külgratsmed, aga piisavalt lühikesed, et veidi tema pea liikumist piirata), siis on ta lihtsalt neile vastu kakelnud ja väga ebaühtlaselt jooksnud, nii et ma üsna kiiresti sellest loobunud olen ja ilmselgelt rahulolematu hobuse neist vabastanud olen.

Olen paar korda proovinud ka pikemate külgratsmetega teda kordetada, aga arvatavasti on mul nii kannatlikusest kui oskustest puudust tulnud ja sellest olen samuti kiiresti loobunud, sest abiratsmed lihtsalt kõlkusid ebaefektiivselt hobuse ja sedelga/sadula vahel ning ei täitnud mingit eesmärki.

Kuna viimasel ajal on Albatross aga ilmutanud mingeid märke ka normaalse kordel jooksmise suhtes - st, et ei kõverda enam ennast alati ja nii hullult - siis mõtlesin, et võib-olla tasub veelkord proovida. Kõigepealt jalutasime käekõrval end natuke soojaks (+ natuke maatööd, et jalutamine liiga igav ei oleks), siis lasin esialgu ilma külgratsmeteta kordel traavida. Esimesed hetked on ta alati ÜLIkõver ja kangutab pead ühes ning teises suunas jnejne, aga kui teda piisavalt aktiivselt jooksma motiveerida, siis mingi hetk (praegusel ajal tavaliselt juba paari minuti jooksul) hakkab ta sellise mõnusama vetruva sammuga ise edasi liikuma ja siis juba üsna sirgelt. Sellega kaasneb alati ka kaela ette ja alla sirutamine - kui ta kael on üleval ja pinges, ei liigu ta MITTE KUNAGI kordel otse ja ühtlase paindega. Nii et need kaks asja on väga tihedalt omavahel seotud ja viitavad ilmselt sellele, kui tähtis on lõdvestamine.

Niimoodi traavitasime kuskil 5 minutit, kuni ta mõlemat pidi näitas väheke lõdvestumise märke ja ilusaid samme kordel (mitte stabiilselt ja kogu aeg, aga periooditi... päris sageli tuleb ikka selliseid lühikesi pingelisemaid hetki ka sisse). Seejärel lisasin külgratsmed, esialgu võimalikult pikalt, sest Albatross on suur hobune ka nagunii. Esimesed ringid oli ta jälle rohkem pinges, aga siis hakkas taas aeg-ajalt enda kaela sirutama ja üllatuseks avastas sealt kuskilt ratsmekontakti. :) Mida kauem ta jooksnud oli (ega ma kaua muidugi ei teinud, mõlemat pidi kokku vb 15-20 minutit), seda sagedamini hakkas ta selle kontakti poole sirutama ja lõpuks mulle peaaegu tundus, et talle hakkas see meeldima - st tal oli mugav sellise ühtlase kontaktiga joosta.

Tegin loomulikult mõlemat pidi ja vahepeal panin külgratsmeid natuke lühemaks ka, et ta päris niiii alla ei peaks sirutama. Ratsmed aga jäid alati piisavalt pikaks selleks, et ta sai oma kaela vabalt otse enda ees sirgeks ajada ja ringi vaadata vms - ehk siis ratsmed ei TAKISTANUD teda mitte midagi tegemast (no nina päris taeva poole ilmselt poleks saanud ajada, jah) ning funktsioneerisid ainult siis, kui Albatross ise nende poole sirutas ja kontakti võttis. Ja ta sirutas, ja ta võttis kontakti. :) Nii et mission accomplished ja ma olen nüüd esimest korda ka praktikas (mitte ainult teoorias) aru saanud sellest, miks nende kasutamisel täitsa omaette eesmärk olla võib.

See hobune on mulle tõesti KÕIKE õpetanud. Lihtsalt kahju natuke, et ta peab minu kõik vead katse-eksitus meetodil oma nahal tundma saama...

Sunday, November 27, 2011

Jepppp, vasakust paremasse jalga on Albatrossi jaoks lihtsam. :) Esimesed korrad jälle muidugi aia taha, aga niipidi hakkas ta hiljem lausa ise jalavahetust ennetama ja tegi isegi ilma märguandeta siis, kui "õigesse kohta" jõudis. Tulevikus kindlasti asi, mida vältida (jalavahetuste ennetamine), aga esimeste katsetuste puhul - miks mitte? :)

Väga tõsist trenni jällegi ei teinud, sest vabahüpete rada oli poolikult üleval ja siis polnud väga vabadust igas suunas sõita, eriti kuna teisi hobuseid oli ka platsil. Aga mis oleks parem kiitus hobusele uute asjade ära õppimise eest, kui trenni lõpp?

Aga jaa, vabahüppeid tegime ka siis pärast noortele... Väike Spartacus hüppas nagu Spartacused ikka hüppama peavad :) Süsteemi esimesest väikesest lattaiast küll tuli paar korda imelikult üle, kui samm ei klappinud, aga järgneva kõrgema okseri ületamine küll isegi siis talle raskusi ei valmistanud. See okser ületati absoluutselt iga kord täitsa rahuldava tehnika (nii palju, kui minu asjatundmatu silm seletab), piisava varu ja ilma mingi pingutuseta. Aga no ega me selle kõrgusega väga taevasse ei pürginud, laps on alles 3-ne ju. Istusin tal täna muuseas esimest korda seljas ka, nii umbes 10 sekundit.

Teisel noorel on hüppegeeni vähem ja üsna energiasäästlik on ta ka (st säästab OMA energiat - minu energia sai küll üsna kiiresti otsa, kui ma teda mööda platsi taga ajasin ja hüppama üritasin meelitada). Viimased paar korda, kui ta juba suuremas osas omast tahtest koridori ja takistustele peale jooksis, siis oli ka midagi hüppeliigutuse sarnast näha ja sai oma väiksest süsteemist üle küll. :) Sadulasse ta täna ei jõudnud, aeg sai otsa, aga üldiselt ma arvan, et ta on pigem rahulikum ja turvalisem, kui S.

Friday, November 25, 2011

Taaskord olen talli jõudnud liiiiiiiiiga harva, juba tõsine igatsus korraliku trenni järgi tuli viimase kahe nädalaga...

... aga täna siis jällegi ratsutasin ja ma ei suuda lihtsalt jätta märkimata, et mu Albatross on geeeeeeeeeeeeeenius! :) Viimati kirjutasin ka blogis plaanist õpetada jalavahetusi eksole, ja kuigi ma olen sellele jõudnud pühendada täpselt kaks trenni ("pühendada" on muidugi palju öeldud, sest tegelikult kulutan selle peale 5 minutit suhteliselt trenni alguses peale soojendust, ja ülejäänud aja tegelen muude, tuttavate, lihtsamate asjadega), siis praeguseks on minu ootused ja lootused selle osas, et ta neid kunagi hästi sooritada oskaks, umbes 100x suuremad kui varem.

Eelmine kord tegin mingi 5-6 katset vist kokku, esimesed läksid aia taha, aga viimaste puhul ta juba natuke sai asjast aru ja vahetas küll - tegin siis suhteliselt elavas galopis sellist lühikest diagonaali (et ei läinud päris risti üle platsi, aga mitte ka diagonaalis - kuskil seal vahepeal) ning seinani jõudes vahetasin painde ja suuna. Diagonaalilt rajale minekut ei teinud väga ühtlaseks, vaid veidi äkilisemaks, et Albatrossi tasakaaluga rohkem mängida.

Ja täna siis, umbes nädal aega hiljem, tegin taaskord paar-kolm jalavahetust niimoodi seina ääres ja siis ülejäänud (4-5) korrad sõitsin küll samas suunas, kuid juba enne rajale jõudmist vahetasin suuna/painde ja õrnalt stekiga välimist säärt toetades Albatross reaalselt vahetaski oma jalad ära, ilma seina abita! Kaks korda jättis vahetamata ka, kui ma natuke liiiiga sujuvalt suunamuutust sõitsin ja tema jaoks kontragalopi võimaluse väga lihtsaks tegin, aga no see pole üldse oluline. :)

Mulle tundub, et mu kartus, et see harjutus meile ülikeeruliseks saab, oli lihtsalt 100% minu enda põhjustatud - tegelikult ei ole see Albatrossile sugugi füüsiliselt raske, ta peab lihtsalt aru saama, et enam ma ei taha ALATI kontragaloppi, vaid mõnikord hoopis midagi muud.

Siiani olen proovinud ainult paremast jalast vasakusse - see peaks tegelikult tema jaoks isegi raskem variant olema, sest ta eelistab alati paremast jalast galopi jooksmist. Järgmistel kordadel proovime teistpidi ka ning KUI see peaks samuti õnnestuma, siis pean kindlalt kellegi otsima meid filmima (vihje Piretile :P) - ma pole päääris 100% kindel, et ta need vahetused täiesti puhtalt tegi. St ristlema ta ei jäänud küll kordagi, aga võimalik, et nt taguots jäi sammu võrra maha esiotsast... aga ma pole kindel tõesti, ei suuda sellist asja tema puhul veel tunnetada.

Igatahes ma olen suht sillas sellest, et Albatrossiga niii mõnus viimasel ajal sõita on. Muud asjad ka - nt mingitel hetkedel (nii traavis kui galopis) on tõesti nii, et Albatross lihtsalt jookseb superhästi ja mina ainult ISTUN seal ja tõesti mitte midagi mitte kuskilt ei pea sahkerdama ega näppima... selliseid hetki tahaks veel ja veel.

Oeh, lõpetan vist kiiresti ära, enne kui kiidulaul liiale läheb. No otselooooomulikult ei ole asi tegelikult nii lilleline ja meil on ka väga palju probleeme, millele mul lahendust pole, aga no... who cares about the problems, kui mul SELLINE hobune on. :)

Monday, November 14, 2011

Kui ma nüüd ka natuke oma blogi statistikat vaatan, siis postitusi on juba omajagu kogunenud - eelmine oli järjekorranumbriga 222. Blogi on praeguseks peaagu 4 ja pool aastat vana, seega keskmiselt arvestades tuleb üks postitus iga nädala kohta. See ei väljenda küll mingit eriliselt kõrget kirjutamissagedust, aga arvestades, et enamik postitusi sisaldab minu jaoks ikkagi ühel või teisel põhjusel huvitavat informatsiooni (suuremas osas treeningukirjeldused ja -ideed muidugi), siis on päris korralik kogumik. Vanu postitusi on päris vahva vahel lugeda, aga kuna nüüdseks on neid nii palju, et algusest peale lugemine eriti kõne alla ei tule, siis siit tuli ka mu uus idee neid teemade järgi veidi sildistama hakata. Tihtipeale tahaks teada, kuidas meil nt mõne konkreetse harjutusega eelmine aasta lood olid, aga no EI mäleta, kus ja millal ma sellest täpselt kirjutasin. Kuna mul ka postituste pealkirjad suures osas puuduvad ning alati ei peegelda ka eriti täpselt postituse sisu, siis ongi ilma teemakohaste siltideta üks pudru ja kapsad koos. See võiks muutuda.

Kuna meie elus mingeid eriliselt huvitavaid sündmuseid leiab aset küllaltki harva, siis muutub ilmselt blogi ka teiste lugejate jaoks järjest rutiinsemaks ja täidabki rohkem seda eesmärki, et mul kunagi oleks võimalik meelde tuletada, kuidas me aegade jooksul arenenud oleme. Olen ka mõelnud täitsa ära lõpetada seda blogimist, aga no kuuuuulge.. 4 ja pool aastat on ju üle 20% kogu mu eluajast. ;) Ei raatsi nagu hästi.

Mis Albatrossi puutub, siis mul tuli nüüd esimest korda selline tõsisem mõte üritada talle jalavahetusi õpetada. Esialgu on see muidugi vaid mõte, sest
1) ma ei ole kunagi ühtegi hobust õpetanud jalavahetusi tegema - mõni nooruk on mul neid muidugi iseenesest tasakaalu muutuse peale teinud, aga see on teine lugu.
2) Albatross ei kuulu kindlasti nende hulka, kes ainult tasakaalu muutuse peale sellist üleliigset liigutust sooritama hakkaks, seda enam, et praeguseks tunneb ta ennast ka juba kontragaloppi sõites minu arusaamist mööda suhteliselt mugavalt. Ma ei arva, et jalavahetus tema jaoks ületamatult keeruline oleks ja üle jõu käiks (karjamaal ikka viskab neid vahest sekka), aga teha talle selgeks, mida ma soovin - see võib keeruline olla.
Ja loomulikult ma tahaks, et ta õpiks neid tegema märguande peale. Iga algus on muidugi keeruline, aga ma loodan leida mõne muu viisi, mitte kasutada laialtlevinud meetodit üle lati (või ka mitte üle lati) hobust järsult ühele ja teisele poole sikutada ning kandasid ribidesse suruda, kui ta liiga hästi oma tasakaalu siiski säilitada suudab ja juhtivat jalga ära ei vaheta.
Aga ma veel mõtlen veidi, kuidas asjale läheneda ja kuidas Albatrossile seda harjutust võimalikult selgeks ja lihtsaks teha. We'll see...

Teine asi, et tahaks pöördeid tagaotsal harjutada. Ta nagu osaliselt täitsa teeb neid, aga selle harjutuse juures oleks hädasti vaja treenerit kõrvale kommenteerima või abilist filmima või siis vähemalt suuuuurt laia vaateväljaga peeglit. Kahjuks pole mul hetkel neist kolmest mitte ühtegi võtta. Nii et ma natuke võin pusida selle kallal, aga ma väga kardan, et mu tunnetus võib mind selle harjutuse puhul petta. Kardan eelkõige seda, et ta unustab oma sisemist jalga igal sammul tõsta ja seda on pärast ilmselt üsna keeruline ümber õpetada.

Friday, November 11, 2011

Mis siis toimub kah? Albatross on trennides olnud nii ja naa. Või no.. tegelikult ei ole ka. Tegelikult ta on mul selle sügise jooksul miskipärast täitsa suure hüppe oma arengus teinud (võrreldes sellega, et üldiselt liigume ju teosammudega edasi ja vahel tagasi ka), millega mina muidugi ära harjun ja järjest nõudlikumaks muutun. Praegu tuleb aga trennides väga tihti ette selliseid hetki, mil ma ei suuda ära imestada, kui tubli mu hobune on! Ma ei oskagi konkreetselt välja tuua, milles see areng täpselt seisneb - aga ma tean, et kuigi stabiilsust on meil veel üsna vähe, siis neid wow-hetki, kus ma Albatrossiga 100% rahul olen, tuleb ikka kõvasti rohkem ette, kui nt eelmisel aastal.

No ja kui neid tihti tuleb, siis kipubki ise ahneks ära minema ja tahtma veel rohkem, ning selliseid olukordi enam mitte kuigi kõrgelt hindama, kuigi selleni jõudmiseks on niiiiiiiii palju vaeva nähtud. Ehk siis - kui ma ütlen, et trennid on nii ja naa, siis tähendab see lihtsalt seda, et ikka on veel alles need ammused konkreetsed probleemid, millest me siiani jagu pole saanud - aga kõige muu koha pealt on Albatross super.

Viimasel ajal pidevalt keegi ka tuleb ja kommenteerib, kui ilus Albatross välja näeb - ja olgu need siis hobuseinimesed või suvalised kõrvaltvaatajad; olgu tegemist ratsutamisega või hobust niisama vahekäigus vaadates, siis see teeb alati tuju nii heaks. Ma tean juba muidugi ammu, kui tore hobune ta on, aga nii lahe, kui teised ka seda märkama hakkavad. ;)

Ma panen siis võistluste video lingi ka siia (kvaliteet on nagu on), kui keegi huvitatud on: http://www.youtube.com/user/tuulz#p/u/6/q_OcL2Uo6S8
Sellest ma sain juba muidugi ilma videot vaatamata aru, et ega see tegelikult mingi 71% sõit küll ei olnud (ju kohtunikud olid heas tujus), aga mõne asjaga olen päris rahul - nt keskliinid ja üleminekud galopist traavile diagonaalil. Just mingi aeg tagasi kurtsin, et Albatross kohe üldse ei oska galopis diagonaalile minnes õiges kohas ja sirgelt püsida, siis võistlustel ta tõestas küll vastupidist, ja sama keskliinidega.
Vigadest ma parem ei hakka pikemalt rääkima, neid ma võiksin vist miljon leida. :) Kõige rohkem häirib see sammuosa (peale vaba sammu) - ei tea, miks ta niimoodi kiirustama ja peaga nõksutama hakkas - , ning vasakule galoppi jooksis ka enamus ajast neljas jäljes, tagumik sees :P, aga no need pole mingid lahendamatud probleemid. Üldine stabiilsus on see, mida meil oleks juurde vaja, ning mu istak ei ole ka kuskilt otsast kiita. Albatrossi seljas ei ole just kõige kergem istuda, aga käed kõrgemale ja jalad rohkem enda alla peaksin ikka kuidagi üritama saada.

Roosist on ka video: http://www.youtube.com/user/tuulz#p/u/5/yRU64-n9bLQ
Ta oli aga teise sõidu ajaks juba päris väsinud, vajus väga esiotsale ja ei suutnud galopis korralikult rütmi hoida. Aga mulle meeldis, kuidas vähemalt üks kohtunikest seda hobuse väsimust märkas ja ka kirja pani. Hinded olid muidugi Roosil teises sõidus kehvemad ja seda õigustatult, aga mul on hea meel, kui ka kohtunik saab aru, et nt seesama kaelaga alla ja rulli minemine on tingitud noore hobuse väsimusest, mitte ei ole mingi sihilik treeningvõtete tulemus.

Teeeeeegelikult oli plaanis veidi ka tänasest trennist kirjutada, mis oli suht mõnus + meil on ju paar uut noorhobust kah, kes mainimist väärt oleks, aga vist läheb täna liiga pikale. Järgmine kord. :)

Friday, November 4, 2011

Oioi, kui järsk langus...

... aga seekord mitte Albatrossiga. Nimelt tänane trennihobune Pahe ja treener Heiki suutsid mulle niiiiiiiiiii hästi selgeks teha, kuidas ma ikka ÜLDSE veel ratsutada ei oska. No keegi konkreetselt niimoodi ei öelnud muidugi :P, aga eks ma teen omad järeldused sellest, kui ma terve trenni jooksul samu vigu teen ja lihtsalt ei SUUDA ennast parandada. Aga no ilmselt oligi aeg üheks tagasilöögiks, et ma ennast liiga kindlalt ja hästi tundma ei hakkaks. :)

Hobune muidugi ei teinud täna asju mulle ka sugugi lihtsaks - ma ei mäleta, millal ta mul viimati sõites nii pöörane oleks olnud, kohe üldse ei klappinud meil. Aga eks see on muidugi osaliselt selle süü ka, et ma eelnevalt nädala sees temaga korralikult trenni polnud teinud.
Igatahes, põhiline viga siis oli see, et ma jäin pidevalt tema hüppest maha, mistõttu ei suutnud piisavalt kätt järgi anda ning arvata võib, et see ei tee hüppamist hobuse jaoks just kõige meeldivamaks kogemuseks. Kusjuures ta ei pidanud selleks isegi mingilt x-kauguselt ära tõukama, vaid ka normaalse tõukekoha ja mitte väga kõrge takistuse puhul on ta hüpe lihtsalt niipalju kiirem ja ilmselt ka võimsam, kui ma harjunud olen (nt Sebastianiga ei esinenud mul kunagi nii suurel määral sellist probleemi - vahel harva kui samm ei klappinud, siis võib-olla küll, aga mitte niimoodi regulaarselt, sest tema puhul oli palju rohkem aega ennast sellele hüppele sättida).

Vigasid leidus muidugi veel, aga neid ma suutsin vähemalt mingil määral parandada - näiteks et ma ei hoiaks teda tagasi viimastel sammudel enne takistust (mida ka Ivo on rääkinud, aga ei tea, miks mul see järgmisel trenni alguseks jälle meelest läinud on). Reguleerimine tuleb ära teha mitu fuleed varem (mis mulle on muidugi keeruline, sest ma ei näe sammu nii kaugele ette), aga takistuse EES pean ma tal lihtsalt minna laskma, sest hobune peab tundma, et tal on hüppamiseks piisavalt vabadust. Võib-olla selle tunde kättesaamise tagajärjel ta hakkaski nii ägedaid hüppeid tegema, et ma enam sammu pidada ei jõudnud... :P ei tea... Igatahes kuigi ma varem arvasin, et on võimatu tal lihtsalt lasta omas tempos joosta takistusele peale, siis tegelikult ei ole - ta enamasti säilitab oma tempot kenasti ja isegi ei ürita väga kiirendada.

No kui ma tõsiselt keskendusin ainult sellele, et hobusega ilusasti kaasa läheksin ja käe järgi annaks, siis mõni hüpe isegi õnnestus ja nende ajal oli küll supppppper tunne seal seljas, nagu hobune lihtsalt lendaks ilma igasuguse vaevata üle lattide ja ma reisin sujuvalt kaasa, aga nii kui samm jälle päris hästi ei klappinud, siis olid mu käed taaskord liiga lühikesed (ehk siis mina lihtsalt liiga aeglase reageerimisega).

Põhiline asi, mida ta rõhutas, oli et ma pean kogu aeg suutma rohkem jalustele toetuda - siis ei jää kuskilt ratsmest tuge otsima ning saab liikumisega paremini kaasa minna. Ma pean kohe uurima ja mõtlema välja mingeid harjutusi, mis mul seda treenida aitaksid, sest vastasel juhul ei ole ma kunagi suuteline heade (ehk kiirete ja võimsa hüppega) takistussõiduhobustega sõitma... Selliste hobustega hüppamine ei ole ka muidugi tegelikult otseselt kunagi mu eesmärkide hulka kuulunud, aga... tore oleks ju ikka osata. :)

Kusjuures, see oli mul nüüd kolmas hüppetrenn vist temaga. Esimene trenn, kui hüpped tegelikult kõige rohkem puusse läksid, ei olnud mul sellist mahajäämise tunnet. Teine trenn, kus Ivo kiitis, et hobune on nii ilusasti hüppama hakanud, tundsin juba päris mitu korda, et ma ei suutnud temaga piisavalt kaasa minna ja isegi imestasin, et ta seda ei kommenteerinud, aga vb oli lihtsalt positiivne muutus hobuses rohkem silmapaistev kui negatiivne muutus ratsanikus :P sest takistustele saime tookord paremini pihta ja üldse kogu trenn oli kokkuvõttes ühtlasem ja ilusam. Ja nüüd täna, kolmas kord, kus ma juba vähe rohkem hobusega tuttav olen, esines seda mahajäämist hüppel kõige rohkem. Ma ei tea, kas asi on siis selles, et ma ENNE takistust hakkan teda iga kord järjest vähem segama, mistõttu ta nagu tahaks ja julgeks iga kord võimsamalt hüppele minna, see aga teeb minule hüppe ajal seal seljas olemise ja kaasa minemise iga kord raskemaks??? Ma seda ka nagu ei usu, et ta minu vigade tõttu on sunnitud iga kord järjest hullemaid hüppeid tegema, et takistusest üle saada... sest latte ta just kuigi tihti ei kolista ja mingit vastumeelsust tal ka hüppamises osas mitte kuskilt ei paista.

Mõned kommentaarid olid veel selle kohta, et
- ma ise ülakeha enne takistust väheke lõdvemaks laseks
- ei laseks hobusel takistuse ühte serva vajuda, vaid toetada sellepoolse säärega rohkem
- üldse vähem ratsmetega ja rohkem säärtega teda juhtida
- igasugune juhtimine seisneb mitte hobuse pööramises kõiki oma juhtimisvõtteid kasutades, vaid ainult suunamises - näitad õrnalt suuna ette ja lased tal minna
- tormaka hobuse puhul mitte teda ainult tagasi ja tagasi hoida, vaid kasutada ära hobuse POSITIIVSET omadust ise takistuse poole tõmmata
- jne...

Seega õppimise suhtes olen siiski trenniga päris rahul ja tarka juttu üritasin meelde ka jätta - nüüd vaid vaja proovida see kõik praktikas ka toimima panna. Ma üldse ei teagi nüüd enam, kuidas oma aega hobuste vahel planeerida, sest mul on seda nii VÄHE. Lisaks Albatrossile tahaks Pahega hüppetrenne teha, sest ma saaksin niiii palju temalt õppida (kui ma enne hobust ise ära ei riku), aga see tähendab, et tuleb ka niisama trenni korralikult teha. Ning siis on veel paar noort, kellega KA tegeleda tahaks, aga kust ma võtan kogu selle aja? Ja kui ma kõikidega ei jõua, siis kelle ma valin? Aarrgghh, kas saaks palun 24h lisaks veel nii umbes 5h ööpäevas eraldada mulle, aitäh?

Ei olnud Albatrossi-teemaline postitus seekord... aga tema sai täna ka siiski trenni kirja ja oli päris tubli poiss nagu ikka. :)

Thursday, November 3, 2011

Hetkel on veidi inspiratsioonipuudus, et mida konkreetselt trennides harjutada võiks jne... kuigi ei tohiks tegelikult vist olla, sest üle pika aja sain ma VIDEO :) enda ja Albatrossi sõitmisest ning sealt pealt on kõige paremini näha vead, mis kõige kiiremas korras parandamist tahaksid. Eks ma varsti hakkangi sellega tegelema, aga praegu on selline lühike vaheldusperiood. Üleeile sõitsin kergelt, hakamooridega. Eile ei olnud eriti palju aega ja jätsin ratsutamise vahele (mitte, et ma küll seetõttu kiiremini trenni tehtud oleks saanud, aga mis seal ikka) - tegin hoopis üle pika aja korralikult maatööd käekõrval, seejärel väga lühidalt topeltkordet ja kõige lõpuks Albatross hüppas natuke vabalt.

Käekõrval oli täitsa tubli, hoolimata selles, et me ei ole põhimõtteliselt suve algusest saati neid harjutusi korranud. Olen niisama temaga mänginud, vabalt jooksnud jne, aga eile tegime siis ilusti (valjad peas) igasuguseid harjutusi: tagajalaga enda alla astumist, volte, õlad sees, travers, renvers. Positiivne oli see, et ta ei vedanud KOGU aeg oma tagumiku välja - viimati see oli üsna probleemne, ta ei tahtnud eriti voltidel ja sirgetel taguotsaga enda alla astuda, vaid astus alati risti keheraskusest mööda väljapoole (v.a. siis, kui sein ees oli). See on hea, kui sa parasjagu sellist harjutust teha tahad, nt sääre eest astumist, aga mitte siis, kui hobune seda ise kogu aeg pakub. Ma saan aru, miks nt akadeemilises ratsakunstis sääre eest astumist üldse hobustele ei õpetatagi (nagu mulle suvel Bent Branderupi tallis ühe treeneri poolt seletati). Aga nagu ma ütlesin - siis eile ei osutunud see suureks probleemiks ja Albatross püsis enamus ajast päris hästi tagajalgadega esijalgade jäljes.

Märkasin veel, et ta kohe trenni algusest peale hakkas oma kaela ette ja alla suunama - ma arvan, et see VIST on ka pigem positiivne märk. Vahepeal oleks tahtnud, et ta päris nii alla ei läheks, raske on ju niimoodi raskust rohkem tagaotsale viia erinevate harjutuste käigus, aga mulle meeldis siiski, et ta ise seda suunda pakkus, mitte ei pidanud teda mingi surve abil sinna alla meelitama.

Topeltkordest ja vabahüpetest vist midagi põnevat rääkida pole... topeltkordet/ohjamist tegin väga lühidalt, ei jaksanud ise rohkem joosta (KUID! tegime esimest korda topeltkordel paar galopitõstet ja polnudki väga katastroofiline). Selle asemel lasin ta hoopis lahti ja mõned korrad ühest takistusest üle tulla. Oli lausa ülemeetrine latt seekord (max 110). Korraks tõstsin isegi veel 2 auku kõrgemaks, aga Albatross ei jaksanud nii palju, seega ma ei hakanud ta elu keerulisemaks tegema ja lasin kohe tagasi madalaks.