Puravikust sai trennilaps

See postitus on mõnda aega aega juba sahtlis olnud, novembrikuust täpsemalt, aga treeningute kirjeldamiseks (mis on motiveerinud minu katset uuesti blogi natuke elustada) alustame sellest ja kunagi ehk jõuame tänasesse päeva ka. Valmis kirjutatud oli see siin juba enne eelmist postitust, nii et kui mõni asi natuke kordub, siis noh.. las ta olla. Ju on tähtis. ;)

Kuna ma tegelen peamiselt päris noorte hobustega, siis ega mul palju selliseid ei olegi elus olnud, kellega üle aasta olen saanud regulaarselt koostööd teha - varasemast ajast suudan need hobused lausa ühe käe näppudel üles lugeda. Ehk siis, kindlasti on oma osa siin lihtsalt hobusega harjumisel ja nö kokkukasvamisel, aga Puravik, keda juba eelmises postituses kiitsin - he is something out of this world.

Ta on olnud minu vaieldamatu lemmik sellest ajast peale, kui ma talle 3-aastaselt esimesi kordi selga julgesin ronida, ja sealt edasi on kõik ainult ülesmäge läinud. Tegemist ei ole hobusega, kes näeb välja nagu miljon dollarit või liigub nagu MM tšempionaadi võitja, aga see tunne, mis mul temaga sõites tekib, on kergelt öeldes amazing ja tema võimekus minust ja minu märguannetest aru saada ning soov neile hästi vastata toob lihtsalt iga kord naeru näole.

Tema on ühtlasi põhjus, miks ma lõpuks omale treeneri organiseerimise ikkagi kätte võtsin (haha, ja "organiseerimise" all ma pean silmas paari sõnumi vahetust, mille tagajärjel järgmiseks päevaks trenn kokku lepitud - oli see vast keeruline tõesti) - mul lihtsalt hakkas kurb mõelda, kui palju tema potentsiaali ja ka meie ühist arengut see tagasi võib hoida, et mul kõrval kunagi ühtegi silmapaari ei ole, kes oskaks meie antud tasemel tähelepanu juhtida olulistele asjadele, mida ma ise ei märka (sest minu enamus ülejäänud hobuseid on 3-4 aastased beebid, kes käinud mõned kuud sadulas või veel üldse mitte).

No vot, ja kuna ma loodan ikkagi nüüd mingi regulaarsusega treeneri käe all sõita, siis otsustasin, et oleks hea mõte kuhugi trennidest häid mõtteid ja kogemusi kirja panna, et neid omale aeg-ajalt meelde tuletada.

Mõtteid ja tähelepanekuid esimesest trennist:

- üleüldine soovitus oli see, et ma ei peaks nii liialt ettevaatlik seal hobuse seljas olema. Puravik ei ole enam beebihobune ja ei vaja sulgpatjadel kandmist - ehk julgemalt edasi, julgemalt ratset kasutada vajadusel, julgemat reageerimist hobuse poolt ja ei tasu põdeda nii väga ise millegi valesti tegemist. Hästi mõnus oli katsetada keskmiseid traave diagonaalil - me oleme neid harjutanud küll ja kui seljast on tavaliselt päris mõnus tunne, siis video pealt olen ikka senini alati vaadanud, et nah, tegelikult peaks ikka veel oluliselt rohkem küsima, taguotsa aktiivsemaks saama jne. No nüüd mul kästigi seda teha - küsisin rohkem ja rohkem edasi, ilma et ma teda eest pikaks ja kehast laiali vajuda laseks, ja noh... oli küll rohkem powerit tunda, kui tavaliselt meie keskmistel, mis on pigem lihtsalt kerged sammude venitamised olnud.

- istak: ratset üldiselt alati vaja lühemaks võtta ja käed sirutada ette hobuse kaela poole, mitte hoida neid sadula esikaare kohal. Long arms, short reins - seda öeldi mulle ka Taanis alatasa.

- galopis on mul ALATI istak allapoole igasugust arvestust olnud. Selle saab osaliselt ajada nõgusa selja süüks, aga proovin nüüd jälgida seda, et lükkangi alaselga pidevalt teadlikult kumeraks ja mõtlen, et istun istmikuluude peal - samas ülakeha jääb sirgeks ja õlad korralikult tahapoole (mul alati ettepoole kaldu). See on väga-väga raske mulle, sest ma pole hoolimata püüdlustest 13 aasta ratsutamise jooksul ikka veel ära õppinud, kuidas seal galopis õigesti istuda tuleb, püüan nüüd aga uuesti asja kätte võtta ja veenduda, kas ma tõesti ei ole selleks suuteline - teoorias võiks ju olla?

- galoppi peaks julgemalt sõitma. Ma olen iseseisvalt palju galopi koondamist viimastel aegadel harjutanud ja Puravik natuke jääb liiga kokku seetõttu tiksuma. Samuti on mul pidevalt olnud natuke raskem paremast jalast kontragaloppi teha ja piuksusin mingi kommentaari ka selle kohta enne harjutuse alustamist, aga oh üllatust - kuna mul kästi hobust rohkem edasi sõita, siis seeläbi tal tasakaal hoopis paranes ja polnud mingit muret neid nurki kontras läbida. :) Ta on alati kippunud paremast jalast kontragalopis kiirustama ja pingesse minema - ilmselgelt ainult sellepärast, et ma teda ise liigselt koos üritasin hoida!

Puraviku kuklast pehmemaks saamiseks - ta kipub veidi oma raami kinni jääma kohati -  sain soovituse kasutada palju nö kaudset ratset vastu kaela, võttes selle abil ka pikkadel sirgetel kerge õlad ees asendi.

Ja iseseisvalt pean harjutama galopist traavile üleminekuid! Nende kohta saime veidi kriitikat ja õigustatult, sest need olid tõesti kesised täna - aga seda vaid seetõttu, et ma olen ise nii palju viimasel ajal galopp-samm üleminekutega tegelenud ning unustanud sealjuures ära, et vahel tuleb hobust peale galopi lõpetamist ka edasi sõita. :) Nii et korra jätan need keerulisemad üleminekud ootele, astume sammukese tagasi, ja olen üsna kindel, et paari trenniga on galopp-traav üleminekud jälle aktiivsed ja õnnestuvad ilma kõhkluseta.

Ah jaa, sammus oleks mul vaja teda kuidagi paremini sääre ette saada - natuke liiga lihtsalt jääb oma mulli jalutama. :) Traavis paluti ka rohkem teda sääre ette sõita, aga see ei tohiks mu arvates liiga raske olla, sest kui Puravik juba liikuma saab, siis enamasti on ta üsna mõnusalt reaktiivne ja edasipürgiv, nii et seal pean lihtsalt julgemalt küsima ja laskma tal liikuda, muud midagi.

Need olid põhiasjad, mis minu jaoks olulisimad seekord meeles pidada ja iseseisvalt sõites ka rakendada. Puravik ise oli väike superstaar nagu tavaliselt, absoluutselt ühtegi halba sõna tema kohta ei taha ega saakski öelda - kuulas ja vastas nii hästi kui ta vähegi oskas. Kui temaga ratsutamine on niigi mu iga päeva tipphetk (mis hobuseid puudutab), siis nüüd on motivatsioon veel lati võrra kõrgemal, nii et ootan huviga, mis edasi saab. :)

Aasta 2018

Nonii. Aasta alguses soovisin katsuda veidi regulaarsemalt kirjutama hakata, selle asemel lõpetasin blogimise esimest korda 10 aasta jooksul täielikult. Blogiplaanid täituvad ilmselgelt sama edukalt nagu hobuseplaanidel enamasti kombeks.

Aeg on see, millest ma endiselt väga puudust tunnen, ja eriti nüüd aasta lõpus andis tunda, et ma olen ikka liiga palju kohustusi omale krabanud. Eks ma natuke kartsin, et nii läheb, aga mis seal enam tagantjärgi kahetseda. Kevadeni pean pingutama, siis jääb mõni hobune vähemaks, tekib loodetavasti aega juurde, ja mõtlen natuke paremini läbi, mille peale seda edasi mõistlik kulutada on.

Oma hobuste kohta nii palju, et Kizz minu juurde pikemalt ei jäänud, kui suveni. Üsna ettearvamatult avaldus tal kevadel väga tugev tolmuallergia - probleem, millega varsti vist praktiliselt iga Eesti hobuseomanik võitlema on pidanud - ja ma olin üsna veendunud, et need tingimused, mida ma oleks talle järgmiseks talveks siin pakkuda saanud, poleks tema jaoks piisavad olnud. Seega kolis ta enne sügist uue omaniku juurde, kes temaga palju maatööd ja niisama koos tsillimist harrastab, mõned korrad nädalas ratsutab ja siiani tundub nende võimalikult tolmuvaba pidamine talle istuvat ja hingamis- ega köhaprobleeme pole see aasta veel tuvastatud! Selline asjade käik ei olnud mul muidugi plaanis ega teinud tol hetkel ka kuigi rõõmsaks, aga tagantjärgi on mul süda tegelikult väga rahul, kui tean, et hobusel on parem, kui minu juures oleks olnud.

Albatrossi elu veereb täpselt sama rada nagu viimased aastad ikka. Sügisel suutis ta golfimuruga koplis kuni lume tulekuni paastudes.... ei, mitte alla võtta, vaid ikka juurde! Ma isegi mitte ei jaksa oma pead vaevata sellega, kuidas see võimalik on, eriti nii suuuuuure hobuse juures, kes võiks ju nagu mingit adekvaatset söödakogust vajada selleks, et paisuda, aga noh... on mis on. Suve jooksul oli tal kaks halba perioodi seoses lonkamisega, mis mind murelikuks tegid, aga teisel korral tuvastasime lõpuks hoopis kabjamädaniku (ta on selline vahva sell, et kabjatangile reageerib alles siis kui mädanik 2 nädalat praadinud ja lõpuks plahvatuse äärele kasvanud), mis natuke südant rahustas - ehk siis liigesevalu oli ainult korra tugevam, ja seda kõige pikema kuiva perioodi jooksul, nagu tavaliselt - siis, kui karjamaa kõva ja putukate eest põgenemist palju. Muidu on ta ümmargune ja rõõmus sell, nagu ikka.



Ja juunis liitus meiega ju väike Springfield. :) Teda kasvatame hetkel K-ga kahepeale ning eks siis ajapikku selgub, mis tulevik edasi toob. Hetkel kasvab väike karvik rohkem laiusesse kui kõrgusesse (nagu minu hobustel ikka kombeks), aga on oma nelja valge soki ja laitmatu käitumisega igati vahva tegelane. Detsembri alguses tõime emme Jassu mulle Kurtnasse saduldada ja sõita, ning Sprinku ja tema samaealine kamraad õpivad nüüd iseseisvust ja trikke eluks, kuidas vanemate ponide väiksele kiusule vastu hakata (või põgeneda!).

Emme JJ trennihobusena

Albatrossi ja Sprinkuga, ehk kolm karvikut

Nii, ja nüüd sellest ka, et aasta lõpust on mul paar mustandit (virtuaal)sahtlisse valmis kirjutatud, mis avaldamist ootavad (aga enne ei julgenud, kui mul vähemalt paar korda midagi kirja oli mahti olnud panna) - need on puhtalt trennilood ja kirja pandud peamiselt tänu väiksele Puravikule, kes pole küll minu hobune, aga keda ma ka mitte kuidagi seda aastat kokku võttes mainimata ei saa jätta. Tollal 3-aastase täkuhakatisega hakkasin tegelema  tegelikult nüüd juba 2 aastat tagasi, ca 4-5 kuud oli küll vahepeal ratsutamisepausi tema lõualuutrauma tõttu, aga julgelt poolteist aastat oleme kokku trenni ka teinud.

Kui mul peaks olema ÜKS SOOV hobuseinimestele uueks aastaks või pigem üleüldse elus, siis see oleks, et igaüks neist leiaks kunagi omale sellise hobuse sõita, nagu tema minu jaoks senini olnud on.

Ma saan hästi aru selle olukorra väärtusest, kus inimene on pikka aega suurt vaeva ja tööd teinud, ning lõpuks läbi raskuste saavutanud oma hobusega seda, mis kunagi võimatu tundus - ka mul on selliseid hobuseid olnud ja super, kui töö ennast lõpuks ära tasub. Usun, et meist paljud on seda kogenud ja sellest palju õppinud.

Mida ma ei olnud siiani kogenud (vähemalt mitte nii pika aja jooksul järjest treenides), on aga hobune, kellega koostöö sujub justkui iseenesest, kes õpib asju lennult, kellega absoluutselt iga trenn on positiivne kogemus ja sellist tunnet, et me millegagi hakkama ei saa, lihtsalt kunagi ei tekigi. Et mitte liiga utoopilisena paista, siis loomulikult tulevad osad harjutused välja kergemini, osa raskemalt, ideaalsusest on asi kaugel (seda peamiselt tänu minu puudustele) ja asju, mille kallal töötada alati rohkem, kui jõuaks - aga leida seda ülimat sisemist positiivsust ja rahulolu, millega ma absoluutselt iga viimast kui treeningut temaga alustan ja lõpetan, ongi vist see, mille nimel ma kõik need aastad hobustega tegelenud olen, ja peab tunnistama, it's pretty amazing. :)

Ta on mulle ka, rohkem vist kui ükski teine hobune, õpetanud, et millal iganes treeningul midagi valesti läheb, ei ole mul mitte kedagi peale enda süüdistada.  Puravik võib vahel olla vähe hajevil või kärsitu, kui hormoonid võimust võtavad, aga sellist asja nagu vale vastus ta ei tunne, ja kui mina õigesti küsida suudan, siis tema teeb. Nii ongi. Praeguses faasis, kohe-kohe viieaastasest edasi kuueseks saades on muidugi treeningülesanded oluliselt raskemad kui kunagi varem - ning minu kogemus selliste hobuste edasi arendamisel praktiliselt olematu (95% mu hobustest on ju 3-4 aastased). Eks ma tean küll, et tegelikult vääriks ta oma selga praegusel hetkel kedagi paremat, osavamat ja ilusamat, aga samas olen ülimalt õnnelik, et mul on võimalus sellise hobusega neid piire katsetada ja iga natukese aja tagant ka mõni ületada. Mu pisike superstaar!

P.S. Pildid on enamus FB-ist, sest ma sorteerimisega tegelda ei viitsi, ja viisakamad on loomulikult kõik K tehtud nagu ikka!