Saturday, October 22, 2016

Paljajalu

Oktoobrikuu on väga blogivaikne olnud, aga teen nüüd pisikese tagasivaate.

Sepp käis oktoobri alguses ja peale ka temaga asja arutamist, otsustasin Albatrossi raudadeta jätta. Üheks ideeks sealjuures oli nagunii see, et nüüd saan tal sepakäikude vahepeal vähemalt murduvaid servi või pikaks kasvavat nina pisut raspeldada; aga kuna juba poolteist nädalat peale seppa olid tal nagunii kõik kapjade ääred murduma hakanud (esikapjadel kindlasti seetõttu, et naelte augud olid kabjaseina juba varem auklikuks teinud), siis võtsin asja tõsisemalt käsile ja tegin talle ühe küllaltki põhjaliku barefoot trim'i ja katsetame nüüd mõnda aega, kas see muudab kapjade seisukorda või mitte. Nii lühikeseks ma polegi tal kabjaseina varem kunagi võtnud (kunagi ammu ka ju hooldasin osaliselt tal ise kapju), nii et kartsin pisut, kas tal lähevad tallad hellaks ka. Noh, kruusateedele jalutama me nüüd küll järgneva perioodi vältel ilmselt ei lähe, aga liiva sees või koplis liigub küll sama vabalt kui ennem. Eks ta on alati oma lamedatel taldadel ringi tatsanud (enne rautamist) ja kenasti hakkama saanud, nii et ega praegune väga ei erine.

Muidu on Albatross täitsa endine... väike käiguvahe kahjuks on kohati endiselt... aga Albatrossi see väga ei häiri endiselt... ja korraldab koplis noorte täkkudega möllu endiselt. :) Kõik nagu alati. Täna oli tüüp ikka väga armas, kui ta mulle väikese ergutamise peale lausa traavis kopli tagaservast vastu kiirustas. Nii entusiastlik ta ikka tavaliselt pole, et lausa söömise pooleli jätab, et mulle seltsi tulla. Noh, muidugi minul oli ka taskus peidus süüa, õuna ja muud paremat, nii et võib-olla see lihtsalt tundus talle parem valik olevat.

Kuna ülejäänud talliseltskond meil harrastab viimasel ajal ratsutamist, koormakile käes lehvimas, siis me ei saa ju Albatrossiga kehvemad olla ja kiusasin tedagi täna selle kilega. Kuna me ratsutamisega ei tegele, siis pääses tema lihtsamalt kui teised ja pidi ainult kile tekina oma seljas taluma. See ei nõudnud tüübilt väga suurt pingutust :) - natukene purises esimesed korrad rohelise monstrumiga tutvudes, aga seejärel lasi eest ära astumata selle omale kenasti selga sättida ja talus ka kile tuule käes lehvimist hästi. Tubli poiss ikka ja alati!



Ratsutada olen ka oktoobrikuus jälle omajagu saanud, nii et tuju täitsa hea, ning üldse hobuseid on väga erinevaid olnud, mõned ajutised ja mõned pikemad projektid, aga küll jõuab neist edaspidigi rääkida, kes selle välja teenivad. :)