Friday, December 28, 2012

Tahaks, et oleks pilte panna, aga ei ole. Nii kurb.

Albatross on ikka päris veidraks kätte läinud. Enam-vähem iga kord, kui teisi hobuseid karjamaale tooma lähen, kõmbib minu juurde või meile järgi. Talli siiski vabatahtlikult ei tule, olen talle seda võimalust ka pakkunud. Aga minu kutsumise peale tuleb isegi heinarulli juurest ära. Täiesti uskumatu lugu.
Muidu on ta terve ja kraps, mul on väike isu isegi selga ronida, aga kui ma ta platsile korde otsa võtsin ja kõrvalt selle peale kommenteeriti, et "ma ei teadnudki, et ta taguots nii kõrgele suudab tõusta" ja muud sellist, siis mulle sai elu taas armsaks ja loobusin sellest plaanist. :) No oli metsik, tõesti oli. Üldiselt ta küll ratsaniku all ja jalutades selliseid trikke ei tee, aga kindel ei saa olla, ega ta pole mingi ratsahobune ju enam kah. :) Võib-olla teinekord. Tegime hoopis käe kõrval trenni ja oli ka tore.

Tundub, et M köhimisprobleem on hetkel taandunud (ma arvan, et tänu väliboksi kolimisele.. aga ega kindlalt ei tea) ja teeme aktiivselt trenni jälle. Nüüd, kus ta niisama lihtsalt ringi joosta oskab väga kenasti ja toredalt, siis mingi hetk tekib isu rohkem nõuda ja siis muidugi läheb asi ka raskemaks, tekivad pisikesed probleemid jne. Või noh - tegelikult ma ei nimetaks neid probleemideks, pigem väljakutseteks. Kõik asjad ei tulegi kohe lennult ja esimese korraga, ega need sellepärast kohe probleemsed pole. Aga täitsa loogiline, et mida rohkem hobuselt nõudma hakata, seda suurem tõenäosus, et ta päris kohe aru ei saa. Aga üldiselt M saab ikka üsna hästi aru võrreldes paljude teiste noorte hobustega, kellega tegelenud olen. Ainult mõned asjad (nagu nt galopis esiotsale vajumine) on sellised, millega ma kogu aeg üritan midagi pihta hakata aga pole siiani 100%-liselt õnnestunud. Kui tekib võimalus, siis püüan temaga äkki veel mõne trenni võtta - eelmine kord mul polnud nagu eriti midagi, mille kohta abi tahta, sest lihtsad asjad tulid lihtsalt ja me midagi keerulist ei üritanudki, aga nüüd on asi edasi läinud ja mõne asja kohta küsiks küll teist arvamust.

Ja C - kui ma vahepeal juba kartsin, et temast saab äkki esimene hobune, keda ma sadulasse ei saagi (kuigi loobuda ma veel eriti ei tahtnud ja õnneks omanikud kah mitte  :) ), siis praeguseks tundub, et tema probleemid olid siiski sadulast põhjustatud ja ta vajas lihtsalt aega aru saamaks, et uus sadul on täitsa tore ja mugav. Nüüd ta on väga lühikese ajaga teinud minu arust hämmastavalt kiire arengu, kuigi trennid üritan endiselt kerged ja mitte liigselt koormavad teha. Aga traavis on täitsa nagu ratsahobune juba, ei oskagi ühtegi halba sõna öelda. Liigub kergete märguannete peale hea meelega ise edasi, painutab ennast ringidel ja nurkades, on kenasti juhitav, ühesõnaga väga mõnus. Galoppi pole palju teinud veel, aga nüüd hakkan seda ka lühikeste juppide kaupa trennidesse lisama.

Vot nii. Ühesõnaga endiselt on mul kolm toredat hobust. Ja mõnes mõttes väga tore, et ka "võõraste hobustega" on mul seekord õnnestunud juba päris pikalt järjest tegeleda. Ikka teistmoodi tunne võrreldes sellega, kui ainult paar nädalat sõita vms. Isegi kui asjad ei liigu nii kiiresti edasi kui tahaks (nt C-ga ei toimunud ratsutamise mõttes vahepeal pikka aega mingit arengut sadulaprobleemide tõttu), siis hobustega tegelen ju ikka regulaarselt ja õpin neid rohkem tundma ja mulle endale muutub ka väga oluliseks see, mis nendega toimub, kuidas neil läheb jne. Muidugi ühel hetkel on neid selle-eest võib-olla veidi raskem ära saata, aga sellega oskan ju ette arvestada. Konkreetselt nende kahe hobuse puhul on veel see boonus, et ma olen üsna kindel, et kui nad mingil hetkel lahkuvad, siis ainult headesse kätesse. :) Ja Albatross jääb ju nagunii mulle, nii et no worries. Mul on hea meel igatpidi.

Oi, peaaegu unustasin mainida, et KELLELE SEDA SULA NÜÜD VAJA OLI? Oli tore kena talv ja nüüd on järsku jää ja vesi igal pool, nii et maastikul nt ei olnud üldse tore käia.

Saturday, December 22, 2012

Talvemuredest (või nende puudumisest)

Mäletan, et kui ratsutamisega alustasin, siis me sõbrannadega olime IGA ILMAGA nõus trenni tegema. Tõsiselt. -20 kraadi või paduvihm ja torm, vahet polnud. Maneeži asemel oli meil liivaplats, mis sügisel ja kevadel transformeerus mudamülkaks, talvel oli lumine või kehvemal juhul jäine, aga variandiks oli ka karjamaal või maastikul sõitmine, ühesõnaga plaanitud trenne meie soovil küll kordagi ära ei jäetud.

Aastate jooksul on muidugi palju muutunud, maneeži olemasolu ikka hellitab natuke ära küll ja igapäevane ratsutamisvõimalus (vahel isegi -kohustus) võtab ära soovi aasta kõige kohutavama ilmaga päeval trennitamise, rääkimata sellest, et sõrgatsini sopa sees ei sõidaks ma enam nagunii iseenesestmõistetavatel põhjustel - seda siis hobusele, mitte iseendale mõeldes.

AGA kui ma seda igatalvist kiunumist külmakraadide üle igalt poolt kuulen ja loen, siis ajab küll natuke muigama. Olgu, kui ma üleeile -17 kraadiga tallis käisin, siis oli vähe krõbe juba ja kordetades muutusid näpud 20 sekundiga tundetuks, aga muul ajal aktiivselt tegutsedes sai ilusasti hakkama, isegi nina jäi pähe. :) Iseasi on see, et sellise külmaga tuleb ka hobustele mõelda ning erilist võhmatrenni loomulikult ei tee, aga liikumine sammus ja vahel isegi kerges traavis on minu arust ok, hobune ei tohiks lihtsalt hingeldada ega liigselt pingutada.
(Märkus ka, et see kordetamine seisnes lihtsalt noore hobuse jalutada ja paar ringi traavida laskmisel enne selgaminekut)

See siis oli -17 kraadi kohta. Nendest aga, kes keskmise ilusa lumise talveilma asemel (-5 kuni -10 kraadi nt) eelistavad mingit läga ja vihma, mida nagunii kevadel ja sügisel piisavalt saab - no sellest ma ei suuda aru saada ja ei hakka ka kunagi suutma. Pange ennast korralikult riidesse, vajadusel visake vahepeal mõni boks sõnnikust tühjaks ja seejärel võtke üks kiht riideid vähemaks, sest liiga soe hakkab. :D Olen küll talveinimene, jah, ja lumi on üks ilusamaid asju maailmas. :)

Ja ma saan korraliku talvekasukaga hobusega teha täiesti normaalse poole- kuni kolmveerandtunnise trenni, ilma et ta oluliselt niiskeks läheks ja kuivamisele sada aastat kuluks. See eeldab muidugi keskmist koormust, mitte rohkem, ja stressivaba trenni, aga täiesti teostatav. Nii et pidage mind imelikuks, aga talv on ilus aeg ja mul on tõsiselt hea meel, et need aastaajad viimasel ajal mõistlikult vahetuvad ning ei pea septembrist aprillini vahelduva eduga kogu aeg lörtsi ja muda taluma.

Ma muidugi ei kannata suvist kuumust, nii et kõik mittetalveinimesed saavad mind poole aasta pärast täpselt samamoodi kritiseerida nagu mina praegu neid.

Thursday, December 13, 2012

Muheeee

Albatross on väga muhe viimasel ajal, mõnuuus. Mulle meeldib, kui ta sellises tujus on. Karjamaal täitsa silmad säravad, kui ma tema poole sumpan (tõenäoliselt säravad muul ajal samamoodi, aga mida ma ei näe, seda pole olemas), ja kui ta parasjagu söömisega ametis ei ole, siis võib isegi juhtuda, et sumpab vastu mulle.

Olemegi nüüd juba mõned korrad oma ohjadega maneežist välja saanud ja lähiümbruses ringi uitanud. Kõige suuremaks takistuseks sealjuures olen mina - kombinatsioonis sügava lumega muidugi. Näiteks tänase tuisuse ilmaga olin ma enam-vähem peale 5 minutit omadega juba täiesti läbi. Sammu oleme palju teinud, tahaks nagu traavi ka rohkem harjutada, aga no kuidas sa harjutad, kui ohjaja surmväsinult lihtsalt poolel teel lumme langeb. Peab ikka proovima vist kelgu või suusad lähimas tulevikus appi võtta. Või ennast vormi ajama :D

Esimene kord natuke ikka pelgasin, sest noh - tõsi ta on, et kui Albatross niiviisi ohjade vahelt mingil hetkel jooksu otsustab pista, siis mina olen seal taga väike sipelgas ja mingi kapsli külge kinnitatud kordega küll vastupanu osutada ei suuda. Olen aga käekõrval veidi tegelenud sellega, et ta ratsmemärguannetele oleks kergem ja tundlikum kui kunagi varem - ega me selle cavessoniga kuigi palju harjutanud polegi, aga ma eeldan, et märguanded on talle võib-olla meeldivamad kui suulisega ja äkki siis pole ka põhjust mitte reageerida :). See teooria on nüüd küll vastupidine laiemalt levinud arvamusele, et mida tugevam/ebameeldivam on surve, seda paremini hobune reageerib, aga... ma usun, et see arvamus ei pea sugugi alati paika.

Igatahes üks hetk, kui Albatross nagu tavaliselt naabri traktoreid kartis, siis ta tõmbas küll tagajalad juba kõhu alla ja oli valmis kohalt sööstma, kuid siis tundis kerget survet ninal ja.. JÄI SEISMA. Seda momenti on natuke raske kirjeldada, aga kui 700kg hobust on parasjagu mingit instinktidest tulenevat põgenemist ("põgeng" kõlab ka hästi, muuseas! kuid ÕS ei nõustu minuga) sooritamas ja siis minu märguande peale poole hüppe pealt peatub... see on täitsa võimas tunne. :) Et minu antud kergel märguandel (see isegi ei läinud sikutamiseni välja - tõesti lihtsalt märguanne) oli tol hetkel suurem mõju, kui saaklooma põgenemisinstinktil. Kusjuures see instinkt avaldub Albatrossis kohati tegelikult väga tugevalt. Lahe.

Täna Albs ikka ka üritas lendleva silokile nägemise peale korraks rajalt lahkuda ja mööda mäge üles ronida, aga peatus kohe kui esimene ehmatus möödas ning tibusammude, puristamise ning ohtrate rahustavate sõnade saatel saime sealtki edasi kõnnitud.

Maneežis korraks kordele lastes selgus esiteks muidugi see, et tal on hüpersuper palju energiat, aga teiseks ka see, et hetkel on meil isegi 4 lonkevaba jalga (kahepeale lausa 6). Nii et kõik on üsna tore ja Albatross ongi täpipealt nii mõnus, nagu sellel videol:

http://www.youtube.com/watch?v=7YDMPcsREeA&feature=g-crec-u

Saturday, December 1, 2012

Albatrossi üks tagumine jalg oli pikalt paistes ja igavene jama oli sellega, ei ole isegi mitte isu sellest pikemalt rääkida. Nüüd 2 nädalat, 1 antibiootikumikuur, mitmepäevane boksivangistus ja olematu prei ravimine hiljem, tuli välja, et tal tõenäoliselt oli mingi hiiglaslik kabjaabstsess, mis lõpuks piirde juures (kahelt poolt?!) välja ronis. Kabjaabstsessi on aga üsna keeruline diagnoosida, kui hobune vastavat valureaktsiooni ei näita, seetõttu ka selline pikaleveninud jama ja teadmatus. Veidi veider on see siiamaani, aga mingit tõenäolisemat võimalust ei ole keegi siiani suutnud välja mõelda... Praegu on Albatrossil igatahes tunduvalt parem, tsipake jämedam on jalg siiani, aga hetkel pole suurt midagi võimalik ette võtta, nii et vaatame ja loodame, et ta seisukord tasapisi iseenesest normaliseeruks.

Igavuse peletamiseks lasin teda teiste hobustega maneeži mängima ja seda ei pea mu 8-aastasele üldiselt rahulikule ruunapoisile kunagi 2x ütlema. Nüüdseks julgeb isegi väike Myron Albatrossiga kampa lüüa ja kaasa mängida, alguses vist veidi pelgas suurt ja metsikut kaaslast.

Aga kui vähegi aega leidub, siis Albatrossiga oleks mul hetkel plaan (kuigi tuleb tõdeda, et neil plaanidel on komme tihti muutuda) ohjamine platsil meelde tuletada ning siis julgus kokku võtta ja seda ka väljaspool maneeži katsetada. Et ühel päeval saaks tema taga põllule suusatama või kelgutama minna! :) Minu lume peal vedamine ei tohiks ühele 700kg-le loomale küll praktiliselt mingit lisakoormust tekitada... mure pigem selles, et Albatross mu nullkoormuse tõttu päris ära unustab ja mingil hetkel omavoliliselt läbi küla tagasi talli otsustab joosta... järgi lohisemas kelk või mina või veel midagi muud. Aga vaatame, kuidas asi kulgeb, väljakutseid peab ikka ju olema.

Teiste hobustega on samuti olnud nii muresid kui rõõme, aga nende muredest peavad vist teadlikud olema ainult hobuseomanikud ise, mitte kogu maailm... nii et need jutud jäävad ilmselt siia kirjutamata. :) Endiselt on nad mõlemad väga vahvad ja tundub, et hetkel liigub kõik ikkagi tasakesi positiivses suunas.

Saturday, November 17, 2012


1) Mulle meeldib Damon Hill. :) Minu arust sellel hobusel on vedanud, sest ta ei ole sattunud mingite ebameeldivate võtetega inimeste kätte, vaid nii aluspõhi kui ka edasine treening on läbi viidud minu jaoks sümpaatsete ratsanike poolt; ja hobune ise on ka muidugi väga lahe. Nt viimast nende võidetud GP sõitu võib näha siin: http://www.youtube.com/watch?feature=player_embedded&v=DHmNT_FLgk8
Muidugi ei ole ideaalne: hobune on kehaehituselt väheke kõrge taguotsaga ning kas selle või millegi muu tõttu ei ole tal esiots alati nii kerge kui võiks - hästi näha nt piafees ja mõnel galopihetkel - samas ei saa kuskilt otsast öelda, et ta ennast piisavalt koondada ei suuda. Hakkab igatahes Valegrole konkurentsi pakkuma mu lemmikute seas.

2) Tegelikult on mul üsna hea meel vaadata, kuhupoole koolisõidumaailm liigub. Ma ei ole kahjuks piisavalt tark ega kogenud, et võistlussoorituste vaatamise põhjal 100%-lise veendumusega jagada ratsanikke ühte ja teise koolkonda, aga sellegipoolest näen ma praegusel ajal tipus palju ilusamaid, pingevabamaid ja minu jaoks meeldivamaid sõite kui mõned aastad tagasi. Nii et mina olen küll ses mõttes positiivselt meelestatud.

3) Teisest küljest muidugi ei saa tähele panemata jätta absurdsusi nagu mitmeaastane vaidlus FEI tasemel selle üle, kas kohtunikul (või kellel iganes) on ikka õigust verist hobust soorituselt kõrvaldada või mitte... või et äkki meditsiinis kõige kangemad kasutusel olevad valuvaigistid (morfiin, fentanüül) ei peaks ikka spordis keelatud ainete nimekirjas olema... aga noh - kõike head ikka korraga ei saa. Ka mitte seda, et kõik inimesed järsku mõistlikuks ja hobusõbralikuks muutuksid, aga äkki tasapisi siiski?

4) Tegelikult on nii, et mida rohkem mõtlema ja asjadest aru saama hakata, seda keerulisem on üldse hobustega midagi teha. Kui mingi hetk reaalselt kohale jõuab, et loomadel on nii vähe võimalusi oma mõtete või tunnete väljendamiseks ja inimestel nii vähe oskusi neid (mõnikord vaevumärgatavaid) signaale lugeda, siis muutub kõik kuidagi väga keeruliseks.

Ma ei ole ole kunagi arvanud (ja loodetavasti ei hakka ka arvama), et hobune peaks päevad läbi istuma nina alla toodud heinarulli ääres karjamaal ja tema omanik olema õnnejoovastuses selle üle, et ta saab oma raha selle eluka "õnnelik olemise" peale kulutada. Kõik elusolendid maailmas on loodud aegade algusest peale tööd tegema - olgugi, et hobuste puhul pole see algselt muidugi kuidagi ratsutamisega ega üldse inimestega seotud. Aga olgu tegemist inimese või hobusega - kui elusolendil pole mitte mingit vajadust ennast aeg-ajalt natuke pingutada, siis elab ta ikka ääretult igavat ja tühja elu.

Tänapäeva sport- või harrastushobune pingutab ennast inimese jaoks treeningutel. Ja ka see on minu arvates normaalne. Oluline on aga see, et hobune ei peaks "töötama" hirmus, valus ega pidevas arusaamatuses. Kõige sagedasemaks puudujäägiks on just nende asjade ära unustamine või liiga vähene tähtsustamine. Kui need kolm asja täielikult välistada - see on võimalik, aga vajab tihtipeale suurt tähelepanuvõimet, viitsimist ning pühendumust inimese poolt (ärme rahast üldse räägi eksole) - siis on minu arust kõik kõige paremas korras ja hobune saab olla rahulolev ka "tööd tehes", mitte ainult süües, magades ja igavusest pilvi vahtides.

Friday, November 16, 2012

Ilmad on nii ilusad ja soojad, vihma ei saja kunagi ning karjamaa on meeldivalt kuiv. Mu hobustel pole probleeme ei sadula/selja/ratsanikuga, köhimisega ega paistes jalaga. Koolis pole kah üldse kiire aeg ning üleüldse on elu ilus ja tuju lausa suurepärane! Nii tore, et kõik head asjad alati korraga tulevad.

... või.. oota.. äkki oli kõik ikka hoopis vastupidi? Arvake ära.

Saturday, November 3, 2012

Kuidagi juhtus nii, et me sattusime Myroniga Annika trenni... plaanis ei olnud nagu otseselt, aga kuna muidu ei saanud piisavalt inimesi kokku, siis mõtlesin ära proovida - saab natuke tagasisidet vähemalt ja ka ettekujutuse, kuidas ta trenni annab.
Mingi ettekujutuse muidugi sain kah, aga noh...  Myron oli nii igav tüüp, et tegi kõik mis vaja (kaasaarvatud galopitõsted, mille üle ma veidi isegi imestasin) nii ilusti ära, et treeneri sõnade järgi "annab otsida, mille kallal norida". :) No siis ta ikka otsis natuke ja mõnda väikest asja lihvisime, aga üldiselt ma olen ka nõus, et vähemalt selle trenni põhjal on kergemate A-skeemide tase täitsa olemas - tuleb lihtsalt hakata veidi rohkem nõudma ja trenne keerulisemaks tegema. Eks ma tasapisi teen ka, püüan aga meeles pidada, et sellist stabiilsemat ratsastustrenni on ta ju alles nii vähe aega järjest saanud, et ei tohi liiiiga tagant utsitada; mis siis, et siiani on üsna lihtne olnud.
Minu istaku koha pealt nii palju, et õlgu ja ülakeha tahaks veidi sirgemaks/tahapoole ning säärt rohkem paigale - eks need on mul ka juba ammused ja teada vead, aga kui keegi meelde ei tuleta, siis tihtipeale ununeb, et peaks püüdma ennast parandada.
Tjah, nii et tegelikult mul oleks Albatrossi vaja olnud sellesse trenni - temaga saaks huvitavamaid asju teha, samas ta ei ole kuskilt otsast lihtne, nii et paneks ilmselt lisaks ratsutajale ka treeneri proovile. :) Aga noh, jah... Myroniga igatahes tegutsen edasi ja vaatame, kuidas läheb ning kas me veel millalgi trenni tahaksime võtta. Iseenesest tahaks temaga kavalette ja taolisi asju väga teha (ja tuleks kasuks!), nii et võib-olla midagi sellist siis hoopis koos treeneriga proovida...?

C-l pole ikka veel sadulat, millest on muidugi väga kahju. Ingrid käis ja vaatas ja nagu ma arvasin, siis tema enda sadul oli tõesti kitsas (kuigi ma ei uskunud, et niiii kitsas... pean ikka hoolega harima ennast veel sellel sadulateemal); Albatrossi sadul jällegi on liiga sirgele seljale, nii et kah ei ole just väga hea. Ühe sobiva õnneks siiski leidsime, aga seda oleks vaja samuti enne kasutamist laiemaks painutada ja selle taga nüüd asi seisabki.
Muidu ikka kordetan, et hobune niisama ei seisaks, ja noh - vähemalt on ta kordel väga asjalikuks selle aja jooksul muutunud. Alguses ta ei jooksnud üldse meelsasti ning seetõttu plaanisin esialgu võimalikult kiiresti ja rohkem ratsutama hakata ja vähem kordetada, sest seljast oli teda lihtsam aktiivseks saada - aga näed, läks teistpidi, nii et nüüd oli hobu sunnitud siiski ka kordel jooksmist harjutama. :) Vajalikud häälkäsklused on enam-vähem selged, lühikeste tõstete kaupa teeme mõnikord veidike galoppigi. Maalatte ja kavalette olen sekka pannud ja ühe korra lasin ka väikseid hüppeid korde otsas teha, täitsa rahule võis esimese korra kohta jääda - eriti arvestades, et tal pole põhimõtteliselt isegi mitte vabahüpete kogemusi.

Mingeid põnevaid pilte mul seekord pole, aga mingi päev lisan ehk väikse videojupi Albatrossi ja My taidlemistest. :) Esimene kord ei võtnud Myron (kes eelmises tallis pidi ka selle koha pealt suur aktivist olema) üldse vedu, aga teine kord juba natuke mängis kaasa. Ma saan muidugi aru - ma veidi kardaks ka sellise minust mitusada kilo rohkem kaaluva elukaga mängida, eriti kuna Albatross ei hoia ennast just tagasi, kui tuju peale tuleb. Teeb ennast suureks ja kõrgeks, käib kord tagumistel, kord esimestel jalgadel, hüppab otsa, näksib, jookseb ja pukitab - ühesõnaga on metsik-metsik ja esialgu natuke võib-olla hirmutav pisikeste jaoks. ;)

Saturday, October 20, 2012

Mõtlen küll tihti, et blogi vajaks uut postitust, aga kuidagi ei kutsu viimasel ajal kirjutama. Kiire kokkuvõttena siis: hetkel satun hobuse selga maksimaalselt 4x nädalas (sest Myron on pisike ja alles 4-aastane ja ei taha nii palju koormust)... endalgi natuke imelik, aga noh - selg ei valuta, hobune on mõnus, üleliigset aega mida hirmasti ratsutamisele kulutada tahaks kah nagunii ei ole, nii et ei saa vist kurta.

Aga Myron on väga lahe tüüp! Esimene aasta on temaga peamiselt maastikul käidud ja muud sellist kerget asja - kusjuures võib-olla sellepärast ta ongi praegusel ajal nii mõistlik ja lihtne õpetada, et algus oli rahulikult ja õigesti tehtud? Aga jah - ta on mu arust selline pisike unistuste hobune: hästi nunnu näeb välja, viitsib suhelda inimestega, täitsa kenad liikumised kah ning mõnus ratsutada nii platsil kui maastikul.

Nagu enam-vähem KÕIK hobused, on ta ka ühele poole pisut kõveram kui teisele poole, nii et paremale meeldib väga painutada, vasakule ei meeldi nii väga painutada ja alguses ei tulnud meil galopitõsted ka sedapidi välja (isegi kui tõusis õigesti, siis vahetas jala ära valeks), aga nüüd sujub juba tunduvalt paremini. Ja mis ma olen teinud, et galopitõsteid parandada? - Kindlasti mitte palju galoppi, üldsegi mitte. :) Vahepeal jätsime galopi hoopis tagaplaanile, tegelesime palju traaviga: lõdvestatusega ja painutamistega ja üleminekutega ja siis äkitselt olimegi sealmaal, et kui tõste piisavalt hästi ette valmistada, siis on kõik tip-top. Kui mina lohakas olen või M natuke vähe keskendub, siis ei pruugi veel alati õnnestuda - aga nii see käibki ju.

Ja muid probleeme temaga ei olegi... esiotsale kipub vahel vajuma, aga usun, et piisavalt aega, trenni ja poolpeatuseid teevad oma töö. Ja mis ma ikka siin üldse üritan mingeid probleeme hädaga välja otsida, kui tegelikult on kõik väga hästi!

Teine hobune oli kah sadulas mõned nädalad, aga siis ta otsustas protestima hakata ja ei tahtnud enam mind sinna selga. Mõtlesime ja proovisime ja jõudsime järeldusele, et kõige suurema tõenäosusega on asi sadulas. Seega nüüd ootamegi sadulapassijat ja mõnda paremini sobivat varianti, mida talle selga panna. Tema seljajoon ei ole ka ilmselt kõige lihtsam sadula sobitamise seisukohalt, igatahes olemasolevad ei tundunud päris okeid olevat ning kuna tegu on nagunii igatpidi väga tundliku hobusega, siis on targem lasta ta kindluse mõttes asjatundjal üle vaadata.



Niikaua aga teeme kordet ja tööd käekõrval. Kui ma rohkem joosta jaksaks, siis me võiks varsti vabalt juba kahekesi kõrvuti lihtsamaid koolisõiduskeeme läbida, sest ta on minu hääle-, ratsme- ja stekimärguannetega ning nende tähendusega juba täitsa hästi kursis. Väga konkreetset ratsmekontakti ma tegelikult hoida ei julge, sest mu tunnetus niimoodi maas, käsi üle hobuse turja liikudes ei ole pooltki sellest, mis sadulas (vähese harjutamise asi), aga jääme lihtsalt õrnade ja turvaliste märguannete juurde, millest aru saamine kindlasti ühelegi hobusele halba ei tee.

Ja noh - siis on muidugi veel Albatross! Ta veedab oma päevi endiselt peamiselt karjamaal, nähes enamasti välja nagu soliidne mudahunnik (Pireti sõnad) ja olles niisama muhe. Kui ma teistele hobustele järgi lähen, siis ta alati puurib mind oma silmadega hästi kaua, et ma ikka tema juurest ka läbi astuks (ta ise ei viitsi tavaliselt oma suurt tagumikku liigutada), paar pai teeks ja paar porgandit annaks. Tjah, Albatross ei ole küll selline suures rõõmus vastu jooksja, aga nüüdseks ma olen juba ammu päris kindel, et ta saab aru, millal MINA tulen, sest ta vaatab mind hoopis teistmoodi kui teisi inimesi... ja teistmoodi kui teised hobused mind vaatavad. Ja see ei ole isegi mitte mingi nähtamatu, aga väga sügava emotsiooni minupoolne interpretatsioon, vaid noh - täitsa reaalne asi. :)



Ja nagu te eelmise postituse videolt nägite (või ei näinud, kuna tegemist oli liikuva udukoguga), siis jalaprobleem kah nii kohutav ei ole, et ta piisava tahtmise korral seda varjata ei suudaks. Selle sügise jooksul olen mina vist ainuke, kes tema käiguvahet täheldanud on, sest teised inimesed näevad teda ainult jalutamas või vahel karjamaal jooksmas, aga siis on ta enamasti actionit täis ja seetõttu eriti ei lonkagi. Ning inimesed tulevad ja küsivad mult, et pole miskit viga ju??? :) Ja mul on igakord hea meel seda kuulda, sest see tähendab, et Albatrossil on suure tõenäosusega praegu päris mõnus ja meeldiv laisklooma elu.

Tegelikult teeme temaga ikka "trenni" ka - ehk mina mängin temaga ja Albatross mõnikord mängib minuga ka, kui tuju on - aga seeeeee on juba pikem jutt ja saab ehk kunagi tulevikus mõnes eraldi postituses kajastatud.

Vahel ei olegi kõik ainult halb...

Kvaliteedist me ei räägi, aga kui kellelgi õnnestub selle video pealt mõni loomake eristada, siis teadke, et see on Albatross, kes kappab küll, kui isu on!

http://www.youtube.com/watch?v=uatI6VJVfm8

Parimatel hetkedel unustab lonkamise sootuks ja tuletab hoopis oma koolisõiduallüüre meelde! :)

Thursday, October 4, 2012

Ma olen palju mõelnud, et mis ma Albatrossiga tulevikus teen. Mõnes mõttes tahaks ta viia mingisse väikesesse toredasse usaldusväärsete inimestega kodutalli, kuhu ma ta südamerahuga võimalikult pikaks ajaks jätta julgeks. Samas - ma ei ole vist veel valmis selleks, et ei saa teda kogu aeg regulaarselt vaatamas käia... ta ikka siiani teeb alati tuju heaks, kui koos miskit teeme. Aga niimoodi teda igal suvel ümber kolida - see ei ole ka võib-olla hea mõte. Muidugi nii Kurtnas kui Ados on tal juba oma sõbrad ja tuttav keskkond, nii et väga suurt stressi see talle ei tekita, aga... siiski.

Praeguseks olen ta igatahes Tartusse toonud ja siia ta ilmselt ka jääb vähemalt kuni järgmise kevade/suveni. Ma usun, et tal on siin päris hea. Kui see võib-olla välja arvata, et mitte trenni tegeva loomana võivad kilod heinapalli juures istudes päris kiiresti kogunema hakata. Ülekaal kindlasti jalale midagi head ei tee, aga pole hetkel erilist varianti teda dieedile panna... kui üldse oleks võimalik, siis selle jaoks peaks ta tervest karjast eraldi kuskil  pisikeses aedikus üksinda istuma ja selle variandi miinused kaaluvad kohe kindlasti plussid kaugelt üle.

Üle mõistuse paks ta veel küll pole, aga lihtsalt praeguses olukorras pean sellele kaaluasjale kah rohkem ja ennetavalt tähelepanu pöörama. Aga talv tuleb, siis nagunii kulub energiat rohkem. Ja ega ta mingi laiskloom pole - mürgeldab noortega ringi, vajadusel laseb galopitiire ja hüppab mölluhoos nelja jalaga õhku kah. Seega mul on vähemalt põhjust loota, et minu mure tema probleemi üle on suurem, kui tal endal.

Kaera saab ta nagunii minimaalselt - ainult nii palju, et Superflexi sisse sööta saaks. Ma muretsesin küll, kui avastasin, kui õudse maitsega see söödalisand on, aga Albatrossil läheb see õnneks koos paari peotäie kaeraga imekiiresti kõhtu. Ma olen tegelikult palju uurinud ja aru saanud, et üsna suure tõenäosusega seisneb nende liigestele mõeldud lisandite kõige suurem kasutegur hobuseomaniku rahustamises, aga noh - kuna on ainult loetud asjad, millega ma Albatrossi aidata saan, siis pean vähemalt proovima.

Ma saan aru, et kogu mu jutt on kergelt masendav, aga... mis teha. Kogu see jama on ka mind ikka väääga palju mõjutanud ja ma mõtlengi igapäevaselt kõige selle peale, mida siiagi kirja olen pannud. Kirjutamine aitab mõtteid korrastada vahel lihtsalt, eriti kui on nii palju, mille üle mõelda! Positiivseks võib vist aga seda lugeda, et nüüd on juba tükk aega mööda läinud ja ma ei ütleks, et Albatrossi seisukord praegu kehvem on, kui 4 kuud tagasi, kui see probleem ilmekalt esile tuli.

Mu šokolaad uutmoodi harjutusi proovimas

Eile oli meil väga lahe - Albatross oli entusiastlik ja viitsis minuga tükk aega tegeleda. Viimasel ajal, kui ma Albatrossist räägin, siis mõtlengi rohkem sellele, kuidas tema minuga tegeleb, mitte vastupidi. :P Mina võin iga kell võtta hobuse ja temaga midagi teha, aga praegu, kus meil on teemas rohkem sellised mänguga pooleks harjutused ja muud vigurid, siis mängib palju suuremat rolli see, kas hobune ise initsiatiivi üles näitab. Albatrossil jääb sellest tihtipeale puudu - õigemini tal kaob tähelepanu liiga kergesti minult ära ja hakkab omi mõtteid veeretama ning sel juhul ei aita ei minu hüppamine ega kisamine. Aga sellised päevad nagu eile - kus ta pidevalt küsib: "Mis ma nüüd teha võin???" ja katsetab ja proovib ja mängib ja möllab - need on meie mõlema lemmikud! :)


Saturday, September 22, 2012

No ei saa neist muredest üle ega ümber. Peaaegu kaks aastat on juba möödas sellest, kui Albatross oma parema silma katki tegi ja sellega tükk aega mässamist oli - ilmselgelt oli nüüd ammu juba aeg ka vasaku silmaga midagi ette võtta. Ei olnud üks päev päris lahti see silm ja pisaraid tibutas ka. Paar päeva ootasin ja vaatasin ja panin ainult Fucithalmicut, aga kui ma juba sarvkesta peal hallika ala avastasin, siis rohkem küll ei julgenud oodata - eelmise silma ravimine 4x päevas poolteist kuud jutti, teadmata, kas see üldse mingil hetkel paremaks hakkab minema või mitte, ei olnud just kõige lõbusam ja muretum asi. Aga õnneks Albatrossile ja tema silmadele juba tuttav R. käis ja vaatas ja ütles, et on küll haavand, aga paistab üsna pindmine. Sai natuke atropiini silma, paar doosi valuvaigistit ja nüüd jätkame siiski lihtsalt Fucithalmicu geeliga ja loodame, et tõesti lähebki seekord lihtsamalt see asi. :) Tore oleks.

Kuna arstid kohal, siis kasutasime juhust ja vaatasime liikumise kah üle. Paremat pidi kordel ikka näitas midagi, aga R. arvas sama, mida mina - et kui mul temaga ratsutamise plaane nagunii pole, siis ei ole hetkel vajadust uuesti liigest süstida. Ja ratsutamise plaane mul ei ole, sest koormuse tõus võib selle jala olukorra väga kiiresti hoopis õnnetumaks pöörata, ja seda me ju ei taha. Ma arvan, et mida harvem süstida, seda kauem võib see jalg pikas perspektiivis tal vastu pidada, sest steroidid aitavad ju tegelikult kaasa liigesekõhre hävimisele. Kui hobusel on halb ja valus, siis tuleb teda muidugi aidata hetkeolukorra põhjal ja see süst teha - aga ma arvan, et Albatrossil on praegu täitsa okei olla. Ma olen muidugi mittekeegi, et ma seda tema eest niimoodi otsustada saaks, aga... ainuke võimalus on üritada oma hobust võimalikult palju jälgida ja proovida mõista ja vastavalt sellele peab ikkagi otsuseid tegema. Sest ta ise ju ei tee...

Täna tegelesin temaga ka natuke maneežis ja Albatross tegi esimest korda päris lahtiselt taandamist minu poole - st et mina seisin tema selja taga ja andsin märku ja tema tagurdas minuni. Tubli poiss! Tema lemmik on praegusel ajal siiski "nuuskurkoera" harjutus - nina maas mööda maneeži ringi käimine. Pead oskab ta juba varsti peaaegu et ainult minu mõttejõu tagajärjel langetada ja edasiliikumine ei ole kah ju midagi keerulist - ning kui need kaks asja kokku panna, siis saabki Albatrossist nuuskurkoer. Vahel saab temast nuuskurkoer isegi ilma minu märguanneteta, sest noh.. see on ju lihtsalt lõbus!

Vot nii me elamegi. Aa, sepa kutsumise saaga on ka täies hoos nagu ma juba ammmmmu ette oskasin arvata, aga ma olen siiani veel positiivselt meelestatud ja loodan, et Albatross saab ikkagi omale hea sepa. Seda hoolimata õudusjuttudest, mis räägivad sellest, kui raske head seppa kohale saada on. :) Ehk toob järgmine nädal selgust.

Friday, September 14, 2012

Heeeeeeei, ma avastasin, et ma unustasin kõigi muude murede keskel kevadel oma mustast palladiumipojast pilte panna, kuigi meil oli lõpuks üks kiire fotoshooting küll. Parandan selle vea, sest olgugi, et tegelesin temaga lühikest aega, sai mustast metsalisest 2 kuuga täitsa vahva ratsahobune ja väärib oma paari pilti siin blogis küll. :)
Esineb küll esiotsale ja väheke vertikaali taha vajumist, aga... 2 kuud täitsa nullist, hobune ei osanud alustades peaaegu et nööri otsaski käia (no uues kohas vähemalt mitte :P kodus ilmselt oskas paremini), nii et jäin temaga rahule. Nagu enamike oma toredate hobustega.

Aga nüüd tagasi olevikku - täna oli igatahes vahva, sest kõik hobused olid supermõnusad! Love those days!

Albatross oli juba koos mõnede kambajõmmidega talli tulnud, nii et kuigi plaanis polnud, siis võtsin tema ka täna ette. Üleeile puhastasin teda umbes tunnike :D, siis sai kogu pori ja tolm maha, takjad lakast ja sabast välja ja savikamakad kapjade alt kätte. Mu väike metsistunud hobune. Seekord ta oli õnneks ennast tagasi hoidnud ja puhastamine läks lihtsamalt. Käisime maneežis, tegime natuke harjutusi ja natuke niisama lollusi. :) Nothing special, et sellest pikalt kirjutada, aga lihtsalt et tema ajusid veidike töös hoida ja koos mõnusalt aega veeta. Ja need eesmärgid said täidetud.

Siis on mul nüüd veel see poni (kes ei olegi tegelikult poni, aga... minu mõtetes on vist) - ta on selline suhtleja ja aktivist, et ma ei teagi... Ma kunagi plaanisin, et kauges tulevikus võtan endale ühe poni lihtsalt niisama lolluste õpetamiseks - vot täpselt sellist ma tahtsingi - ainult et temale ei tohi lollusi õpetada, juba loeti sõnad peale :D Eiei, temast saab hoopis tubli ratsahobune! Aga ta on ülivahva ja üritan just tema puhul eriti silmas pidada, et trennid oleks võimalikult lihtsad ja toredad ja vaheldusrikkad, et mitte seda entusiasmi ja omapoolset aktiivsust hobuses ära kaotada. Sest selline iseloom on tegelikult ju kulda väärt! ...isegi kui vahel ära väsitab, et hobusel rohkem energiat on kui endal. :) Aga täna meil oli juba selline trenn, kus miskit looma hakkas - samm oli algusest peale pikk ja lahtine ja vaba, traavis tulid täitsa mõnusad painded ühele ja teisele poole, ka galopis leidis rohkem tasakaalu kui eelnevatel kordadel - nii et igati tubli. Lausa mõnus oli sõita!

Teise hobusega läks esimesel nädalal natuke aega - kuni ta veel kohaga harjunud polnud, siis ei suutnud üldse mulle keskenduda ja no ma ei julgenud ka kiirustada sinna selga ronimisega (kus tal kõigest mõned korrad varem käidud oli), aga praeguseks täitsa juba usaldan teda, oleme traaviga alustanud ja täna juba saime täitsa sujuvalt mõnusas energilises traavis suure ringi peal sõita ja talle sobivates suundades keerata-pöörata. Kui talle ei sobinud parasjagu, siis ei tulnud need pöörded väga sujuvalt välja, aga kuna põhirõhk on praegu edasiliikumisel, siis tühja sellest, olen väga rahul ka temaga.

Tuesday, September 4, 2012

Taanis olin kuni augusti viimaste päevadeni ja... ikka oli natuke jälle kurb ära tulla. Aga nüüd mul on aega oma suvel saadud teadmisi ja oskusi siin üritada lihvida ja ära kasutada, et siis loodetavasti mõne aja pärast jälle juurde õppima minna.

Viimastel päevadel jõudsime isegi väikestele võistlustele 4-aastastega. Nad on niiiii vahvad hobused ja seetõttu mul tegelikult lõpus oli täitsa mure, et ma ei oska nendega ikka piisavalt hästi ratsutada... ja no ega tegelikult ei oskagi, sest meie koostöö oli minu arvates kaugel ideaalsest, aga võistlustel saime sellegipoolest ühega täitsa hea keskmise hinde 8,2 ja teisega samuti rahuldava 7,7 (tegemist oli siis noorhobuste klassiga, kus hinnatakse allüüre ja hobuse potentsiaali põhimõtteliselt). Ma tean küll, et nad suudaks veel palju paremini - kui oleks kogenum ratsanik ja rohkem aega treenida - aga mu arust olid nad supertublid siiski. :) Ja käitusid ka üsna ilusasti arvestades seda, et poolteist kuud tagasi olid mõlemad alles täkud...

Kuna võistlustelt eriti ilusaid pilte ei õnnestunud saada, siis panen mõlemast ühe "kodupildi" kah. Eks nad ühesugused mustad ole mõlemad, aga noh... :) Esimesed kaks pilti on ühest hobust ja teised kaks teisest, easy.




Käisime ka Taani trakeenide finaalis ja meie Prize valiti aasta trakeenimäraks! :) Ja kõige lahedam on see, et Prize on täiesti "omatoodang", tema isaks on meie enda kasvanduse noortäkk (erinevalt enamikust finaalihobustest, kes on saadud Saksamaalt tellitud kõige hinnalisemate täkkude spermaga). Nii et super! Aga no ta on ka üks väga kena hobune, peab tunnistama...

Nüüd olen aga tagasi Eestis. Mis Albatrossi puutub, siis... ma olen isegi positiivselt üllatunud. Juttude järgi pidi ta sammus ok olema, aga traavis ikka kehvapoolne, kuid minu arust on asi ikka tunduvalt parem, kui kevadel või suve alguses. Jah, ta hoiab endiselt traavis seda esijalga, aga... kui ta nüüd näiteks tagasi Tartusse kolis ja esimest päeva karjamaal teiste hobustega ringi jooksis, siis oli longet vaevu-vaevu näha. Ja ma arvan, et tema olukorda arvesse võttes on selline seis hetkel suht hea. Seda enam, et tal endal ei tundu liikumise vastu midagi olevat (no uues kohas muidugi jookseks ringi nii või teisiti, aga ka Kurtnas tegi küll vahel kiiremaid liigutusi, ilma igasuguse ilmselge põhjuseta). Nii et ma loodan ja usun, et tal on praegu karjamaal elada täitsa ok, ei ole pidevalt halb ja valus olla.

Ma nüüd pean natuke uurima ja otsima infot veidi teistsugustest nurkadest ja netiavarustest, kui siiani harjunud olen, aga olen täitsa kindel, et leian võimaluse tegeleda ja õpetada Albatrossi ka sellisel viisil, mis tema jalale rohkem koormust ei anna, kui karjamaaelu - aga loodetavasti teeb vähemalt olemist natuke huvitavamaks. Alustasin uuesti klikkeriga (ma ei tea, mitmendat korda juba... aga mul pole püsivust olnud), proovisin karjamaal lihtsalt ta huvi äratada ja kui see juba õnnestus, siis klikkisin ka mõnede Albatrossi jaoks hästi lihtsate harjutuste peale (pea langetamine, taandamine). Ja maneežis/platsil oleme mõned korrad proovinud sellises stiilis algharjutusi, mida Taanis Bent Branderupi juures olen näinud õpetatavat. See on samuti midagi, mis minu arvates meile sobida võiks - loomulikult jätame välja harjutused traavis ja kiiremates allüürides, aga... korrektne painutamine läbi keha, raskuse tagaotsale viimine ja muu selline ei tohiks talle halba teha, kui asja aeglaselt ja tasakaalukalt edasi arendada.

Transport kulges hästi, kuigi... mu närvid vist ei kannata varsti enam tema treilerdamist välja. Sain teda seekord 3 päeva enne sõitu treileriga harjutada, mis ei olnud just ülemäära palju, aga siiski rohkem kui üldse mitte. Sellegipoolest tuli mul pühapäeval (mil pidime ta Tartusse tooma) enne sõidu algust meelde, kui halvasti eelmine kord jälle läks + juba mitu plaani sellel päeval oli nässu läinud, nii et mul oli juba ennetavalt suur masendus ja kurbus ja kartus, et asi ei õnnestu. Albatross õnneks on niiiiiiiiii supertubli poiss, et hoolimata minu väga valest suhtumisest ja olekust tol hetkel kõndis ta ilusasti treilerisse nagu eelmistel päevadel harjutatud oli ja ei põhjustanud mingeid probleeme ei laadimisel ega ka sõidu jooksul. Vahepeal käisin piilumas ka - oli natuke mureliku ilmega küll, aga rahulik.

Kohale jõudes jooksis esimene päev küll karjamaal hoolega ringi, aga minu arust mitte seepärast, et ta oleks närviline või stressis transpordist, aga ta lihtsalt üritas paarile vanemale ruunale kohta kätte näidata ja omale karja üle võita. Nendesamade ruunadega on ta varem ka jagelenud... Selles mõttes on Albatross muutunud nagu öö ja päev - kunagi oli väga pikalt karjahierarhias kõige madalamal, aga mingist hetkest otsustas hakata enda eest seisma ja nüüd juba arvab, et ei ole sugugi kõigil lubatud "tema hobuste" juurde tulla. Siin Ados käitub ta aeg-ajalt lausa veidi täkulikult. Noh, ma loodan igatahes, et nad rahunevad seal varsti maha ja saavad oma asjad paika pandud. Ruumi jätkub ju kõigile ja hobuseid on piisavalt ka mitme karja moodustamiseks, kui nad muudmoodi hakkama ei saa.


Oma hobune on muidugi alati eriline, aga mu arust Albatross on lihtsalt imeilus! Täpselt selline nagu mulle meeldib. :)

Ja siis veel tulid pühapäeval teised kaks tegelast, kellega ma nüüd sügisest tegelema hakkan. Üks on pisike ülivahva 4-aastane ruunapoiss, selline hull aktivist ja süllepugeja; ja teine 5-aastane ruun, kelle õpetamisega alles alustati, nii et sadulas on mõned korrad juba käidud, aga mitte rohkem. Neid ma eriti hästi veel ei tunne, aga... küll jõuab. :)


Thursday, August 23, 2012

Täna ma olen täitsa juust. Aga täna oli ka mu koolisõitjakarjääri (kuigi see vist ei vääri sellist nimetustki) tipphetk ilmselt - esiteks ratsutasin kokku 14 hobusega, mis on kindlasti mu elu rekord ühe päeva kohta, ja teiseks ei õnnestu just iga päev näidata ja hobuseid soojaks sõita Andreas Helgstrandile. :D No ma lihtsalt pidin selle ära mainima, sest mul oli peaaegu et elukutselise ratsutaja tunne täna tõesti. Väljaarvatud see muidugi, et hobuseid ei toimi nii hästi, kui elukutselisel ratsutajal toimida võiks. Aga kui paar gängsterit välja arvata, siis kokkuvõttes enamike hobustega võin rahule jääda ja Andreas täitsa leidis mõned, kes talle huvi pakkusid, nii et loodetavasti oli sellest pikast ja väsitavast pärislõunast mingit kasu.

Väike Z on unarusse jäetud, tõesti, tunnistan. Pistsin küll ta nime talli tahvlile "oma hobuste" sekka, aga no ikka alati mõtlen, et tegelen temaga õhtul viimasena ja noh.. sinna see jääbki. Aga mis seal ikka - ega tal muud polegi ju vaja kui lihtsalt harjuda karjast eemal käimist... ja jalgade andmist. No teoreetiliselt ma usun, et ta oskab jalgu anda, aga kuna ta on nii kärsitu alati tallis, siis ta ei suuda sellele keskenduda ja ei tule väga hästi see meil veel välja. Kui ta karjakaaslased sellised takjad ei oleks, siis saaks koplis seda harjutada, aga nii kui ma nende eemale ajamise kaheks sekundiks lõpetan, olen jälle vähemalt 10 hobuse poolt ümbritsetud.

Vahepeal oli Z-ga tegelemine ka raskendatud, kuna ma olin üsna lombakas. Suutsin oma varba ühe kabjakese alla lükata ja no hobuseraud (koos hobusega muidugi) tegi kiire ja puhta töö - suure varba küüs kukkus tervelt soki seest välja, kui valu põhjust otsima hakkasin. :D Õnneks ratsutamist segas see õnnetust vähem kui kõndimist ja ma ei pidanud jälle mingit invaliidsuspuhkust siin pidama.

Ühe tordi olen ka välja teeninud, aga õnneks seekord oli pehme kukkumine ja turvavest on mul ka selle suve jooksul üsna heaks sõbraks saanud ning oli minuga selle hobuse selga kaasa tulnud. Mõned on meil jep siin sellised gängsterid (mu uus lemmiksõna teatud hobuste iseloomu kirjeldamiseks) ja mõtlevad, et oleks vahva kedagi liiva sisse pilduda. Ei tea, kas mu tagumik on veel raskemaks läinud, aga üllataval kombel ma suudan selliseid gängsterihüppeid isegi täitsa taluda ja ei lenda enam päris iga asja peale sadulast minema. No see üks kord jah, aga.. see oli juba kõrgema taseme pukitamine siiski.

Mis siis veel mainimist väärida võiks? Aeg-ajalt olen ikka meie GP-poni (no tegelt ta on ikka 165 vist täis, aga... ikkagi meie nunnu poni) selga ka veel sattunud ja no endiselt sõidaks nagu pilve peal. Kui ma veel viimane kord temaga trenni ka sain ja kõik pmst õnnestus, mis ma üritasin (välja arvatud 1 sammu tagant jalavahetused - need õnnestusid ilma üritamatagi, juhtus kogemata :D), siis... pole sõnu lihtsalt, tõesti. Ja no ma ei tee temaga tegelikult üldiselt mingeid keerulisi asju - palju kokku-lahku sõitmist, natuke külgliikumisi, mõned jalavahetused, aga see tunne, et kogu hobune on tõesti su säärte ja näpuotsade vahel ja isegi mitte ei ürita sealt kuhugi ära põgeneda - see on super! I will SO miss riding him, kui ma tagasi koju lähen.

Mu noored hobused on ka üldiselt igati vahvad - see on peaaegu, et reegel, et mida noorem hobune, seda kiiremini õpib, mistõttu päris rohelistega sõites saab niiiii tihti häid emotsioone! Tuleb tunnistada, et vahel tuleb muidugi masendus kah - et ikka ei oska piisavalt hästi ja ei tule välja ja ei lähe paremaks - aga eks see käib vist asjaga nagunii alati kaasas. Igatahes olen superõnnelik, et mul on siin augustikuu jooksul olnud võimalik nii paljude erinevate hobustega trenni ja kogemusi juurde saada, mille järgselt on nüüd pikka aega ka Eesti tagasi minnes palju ideid, mille kallal töötada ja mida katsetada.

Ja veel positiivset - tuleb välja, et mul isegi leidub mõni hobune, kelle peal neid ideid katsetada! Albatrossi võtan muidugi Tartusse kaasa karjamaale muru sööma, aga mu hobuseotsingud on edukalt läinud (suuresti tänu K-le, aitäh! :) ), nii et on täitsa lootust ka sügisest sadulasse saada ja oma lemmikhobiga aktiivselt edasi tegeleda.

Wednesday, August 8, 2012

Comeback

Kui ma viimase 4 nädala jooksul pole ühegi hobuse selga jõudnud, siis täna parandasin olukorda tunduvalt ja võtsin esimese hooga seitse tükki ette. :D Ehk siis ma olen tagasi Taanis. Ja kui see asjaolu kõrvale jätta, et homme ma ilmselt niisama lihtsalt enam voodist püsti ei saa, siis kõik muu on lihtsalt suuuurepärane.

Täitsa juhuslikult õnnestus mul täna isegi meie talli (hetkeseisuga) ainsale GP hobusele selga istuda ja no... oli küll tunne natuke nagu pilve peal. Olen varem kah ikka mõned korrad temaga ratsutanud, aga siis ei olnud mul temaga üldse lihtne, isegi tavalise hea lõdvestava traaviga oli raskusi, sest hobune oli nii pinges. Nüüd ta on tükk aega puhanud ja see on ainult hästi mõjunud. No GP vormile ilmselt mitte, aga hobuse üldise heaolu seisukohalt kindlasti. Ja kuigi ma miskit erilist temaga ei üritanud, siis enamus ajast lihtsalt istusin ja reaalselt ei teinud mitte midagi, ja hobune käis nagu kellavärk. Vahepeal kästi mul sammu koondada ja koondada ja koondada ja no siis sain ennast korraks wannabe-Charlottena tunda ja mõned sammud piafeed istuda. :) Aga ainult kaks sammu korraga ja siis kohe edasi, sest... ei taha seda lõdvestatust ja kõike muud head liigse ülepingutamisega jälle ära rikkuda. Aga tegime täitsa koondatud galoppi ja pikendatud traavi, mõningaid külgliikumisi, ja no ON küll koolisõiduhobune, ausalt. :) Esimesed galopiringid küll möödusid vähe kõrgemate hüpetega kui koolisõiduhobuselt ootaks, aga no tema viimane ratsatrenn jäi vist veelgi ammusemasse aega kui minu oma, nii et see oli lubatud. Õnneks see tembutamine oli stiilis "I have so much energy", mitte "I'm SO going to buck you off", nii et kõigil oli lõbus.

Üldse kõik hobused olid nii vahvad ja mõistlikud täna. Eriti mõistlik oli see, kelle ma otse sepa haamri alt võtsin ja peale 10 minutit ratsutamist teada sain, et teda oli rautamiseks rahustatud. :D No okei, tegelt ei olnud päris nii, ta ikka oli juba boksis kainenenud päris tükk aega ja kordel oli väga elav, aga ratsutades ei läinud nii aktiivselt edasi kui võiks. Ma tegelikult arvan, et ta oli juba täitsa omas konditsioonis selleks hetkeks, aga no nalja sai meil igatahes palju sellest rääkides.

Kõige huvitavam 4-aastane katsumus seisab aga alles ees (homme ehk) - lisaks lihtsalt heale hobusele on aga ühtlasi tegemist Ziny poolvennaga ema poolt, ja muuseas ka minu esimese isikliku kastreerimiskatsetuga (näe siiamaani elab rõõmsalt!), nii et mu arust oleks päris lahe, kui ma talle ikkagi selga julgeks ronida. Ja no ERITI lahe oleks see, kui ka see minu otsustada jääks, millal ja mispidi ma sealt seljast uuesti alla tulen. No vähemalt turvavest on mul nüüd selle suvega siin Taanis üsna heaks sõbraks saanud, nii et... eks me näe, mis saama hakkab.

Aga olgu, aitab jutust ja ma lähen naudin edasi oma lühikest augustikuud siin maailma kõige toredama pilve peal. Panen teile ühest 4-aastasest pildi kah. Jeesjees, vertikaali taga küll, aga siiski sirutab suulise poole. Arvestades, et ma pole mitte ühegi teise hobusega sõitnud, kes niiiiiii ekstreemselt ratsme taha roniks nagu seesama hobune suve algul, kui mina esimest korda talle selga läksin, siis ma olen nii praeguse olukorra kui ka selle pildiga rohkem kui rahul. Nüüdseks sirutab ta sealt tühjusest ennast ikka päris tihti juba välja, aga no.. nii ilusat pilti sellest lihtsalt ei saanud täna veel.

Friday, August 3, 2012

Ma lugesin ühte huvitavat uurimust, kus katsetati, kuidas noored hobused reageerivad ratsmesurvele ja kui tugev surve neile juba ebameeldivusi põhjustab. No surve tugevus füüsikalistes terminites ei öelnud mulle suurt midagi, aga huvitav oli see, et hüpoteesina arvati, et hobused alguses ei talu üldse survet, aga päev päeva järel harjuvad ning sama suur surve enam niivõrd ebameeldiv ei ole kui alguses. Katse seisnes selles, et hobune pidi oma kaela sirutama söögi järgi, samal ajal avaldati aga ratsmele teatud tugevusega survet (täiesti lõdva ratse, kerge surve ja lõpuks küllaltki tugev kontakt). Vastupidiselt hüpoteesile tuli aga välja, et kui esimesel päeval olid hobused valmis küllaltki tugeva survega endiselt kaela sirutama, et maiuspala kätte saada, siis iga järgmise päevaga nende innukus vähenes - ehk nad ise õpetasid ennast sisuliselt väiksemale ratsmesurvele reageerima, MITTE ei muutunud iga korraga tuimemaks.

Ehk täiesti vaieldamatu tõestus sellele, et kui hobune ratsmesurvele tuimaks muutub ja tugevamat kontakti võtma hakkab, siis on KÕIK ainult treeningus ja ratsastajas kinni. Hobune ise (vähemalt neist katsealustest 15 hobusest viimane kui üks) valib alati teise ja ratsastuse poolest "õigema" tee - reageerimine väiksemale survele kui varem. Tõenäoliselt kehtiks sama ka sääre- ja muude märguannete puhul.

Muidu olen olümpialainetel ka ja no tänaste tulemustega võib küll rahule jääda. :) Hester ja Schneider on väga lahedad, mul hea meel. Sellest, kuidas Laura B nii palju punkte kogub, ma ausalt öeldes päris hästi aru ei saa, aga noh... õnneks või kahjuks ma pole kohtunik kah. Ma tean, et tal on palju noori fänne HorseHero kanalite kaudu ja treening peaks kah nagu teoreetiliselt minu põhimõtetega hästi sobiv olema, aga tulemus miskipärast mitte. Aga mu pöidlad lähevad kõige rohkem pihku siiski homme Charlotte ja Valegro sõidu ajaks. :) Eks näis, kas on nende päev või mitte.

Ja esmaspäeval saab juba Albatrossi patsutada. Vahva.

Friday, July 27, 2012

Albatrossist...

...peaks kah midagi kirjutama, aga pole miskit erilist vist. Elab endiselt mõnusat karjamaa elu. Tänu raudadele on ta suutnud oma kapjade päkaosa pikemaks kasvatada, mistõttu eilsed uued rauad said sepa sõnul juba palju parema nurgaga kapjade alla löödud. :)
2 ja pool nädalat Soomes ja ma niiiii igatsen hobustega tegelemist. Muidugi näen ja katsun praegugi igapäev mitmeid-mitmeid hobuseid, aga see pole ju see. Kliinikus olemine on muidugi VÄGA hariv olnud, nii lahe on teoreetilisi teadmisi praktikas näha ja avastada, kui palju olulist, aga lihtsat ma veel ei tea või lihtsalt ära olen unustanud, sest seda pole siiani vaja läinud.

Kui ma kunagi arvasin, et veterinaari elukutse juures saab kõige raskem olema ebaõnnestumiste või kaotustega leppida (sest enne siia tulekut olid kõik mu kokkupuuted hobustega, keda siiski vähem või rohkem teadsin ja tundsin ning seetõttu läksid väga südamesse), siis mu üllatuseks ei olegi see probleemiks osutunud. Tuleb järgmine ja eelmine läheb kiiresti meelest. Kuidagi võõrana tundub mulle siiani selline suhtumine, et it's just another horse, eriti kui ma mõtlen, et võib-olla enamikel neil hobustel oli "oma inimene", kellele see loom väga palju tähendas... aga veterinaarina pole lihtsalt võimalik ilma sellise suhtumiseta (vähemalt osaliselt) töötada. Nii et ma peaks vist olema õnnelik, et selle alateadlikult juba omaks olen võtnud. Aga ikkagi tundub võõras veel...

Järgmiste teemade juurde - seoses olümpiamängudega on koolisõidumeetodite, rollkuri jms teemad jälle päevakajas. Ja ma avastasin enda jaoks midagi huvitavat. Ma ei ole rollkuri ega mingisuguste teiste jõumeetodite pooldaja ja arvan, et selliseid treeningvõtteid kasutavad ratsanikud ei peaks saama häid tulemusi. Samas olen väheke ettevaatlikum kritiseerima kohtunikke, kes neid ratsanikke hindavad. Jah, muidugi peaksid nad mõnes osas järgima rohkem FEI kirjapandud reegleid, aga teisest küljest - ei ole sugugi alati lihtne võistlusesituse põhjal aru saada, kuidas hobust treenitud on. Osaliselt ülepaindes treenitud hobused võivad tõesti näha platsil välja efektsemad ja isegi lõdvestunumad kui teised, ja hindama PEAB seda, mis parasjagu toimub, mitte seda, kuidas selleni jõutud on. Just see on minu arust kõige suurem probleem, ja lahendust sellele ausalt öeldes on äärmiselt raske leida. Nii kaua, kuni hinnatakse ainult seda 5-10 minutit areenil, ei saa kunagi eelistama hakata ainult "õigesti" treenitud hobuseid. Põhjus, miks rollkuri kasutatakse, on ju tegelikult, et sellega on siiski võimalik hobuse sooritust areenil lõppkokkuvõttes mingis suunas paremuse ja kõrgemate hinnete poole muuta.

Kui ma aga avastasin, et mõne hobuse liikumise põhjal võistlusväljakul on küllaltki raske kindlaks teha tema puhul kasutatud treeningmeetodeid (mõne puhul muidugi on rollkuri negatiivset tulemust kaugele näha), siis praegu olen ma hakanud võrdselt hobusega või isegi rohkem jälgima ratsanikku. Ratsanik saab muuta seda, kui palju ta hobust edasi ajab ja kui kõvasti ta teda eest hoiab (ning hobune muutub vastavalt sellele), aga ta EI SAA tegelikult oluliselt muuta oma sõidustiili. Kui ta on kodus treeningutel hobust jõuga sõitnud, siis ta peab seda ka võistlustel tegema - see jõud on võib-olla tunduvalt väiksem, aga tema kehakeelest on seda suurepäraselt näha. Nende kõrval aga on ka sellised ratsanikud, kelle sõidustiilist on aru saada, et nad kogu aeg nö lasevad hobusel ennast leida, ainult suunavad ja annavad järgi. Ratsaniku sõidustiil annab niiii palju vihjeid koduse treeningu kohta.

Lihtne näide - kui sulle näidatake pilti, kus hobuse kael on rullis ja suu lahti, siis otseloomulikult ei näe see kena välja, aga tegelikult võib selle taga olla väga erinevad põhjused. Esiteks see, et ratsanik lihtsalt jõuga hoiab hobuse pead sellises asendis; teiseks see, et hobune on äärmiselt tundlik suulisele ning ratsmekontaktile ning üritab isegi õrnast ja stabiilsest kontaktist niimoodi vabaneda. Kumb variant hetkel õige on - seda ei saa otsustada mitte hobuse, vaid just ratsaniku ja tema asendi vaatamisel.

Ma pean siia tooma selle kurikuulsa pildi: võib-olla ma olen rumal, aga ma endiselt usun Gali sõnu, et Totilase puhul ei ole ta otseselt rollkurit kasutanud, sest seda pole lihtsalt vaja olnud. See on pilt on muidugi mõlema hobuse koha pealt väga ebaõnnestunud ajahetkel tehtud, aga kui vaadata ratsanikke, mitte hobuseid, siis on minu arust vahe äärmiselt suur. Totilas rullib ennast mingil põhjusel vastu rinda, samas kui ratsanik ei vii sugugi oma raskust ratsmetesse (ratsmed on tegelikult lõdvad, kui hoolikalt jälgida) ning hobuse õlg on tõiesti vaba. Teine hobune seevastu on päris selgelt pingul ratsme ja libiseva otsas, mis põhjustab ka suu lahti ajamist, ja vähemalt hetkel ei ürita ratsanik ka midagi muuta, vaid säilitab sellist asendit. Nii et - loomulikult on see viga, kui hobune ka lõdva ratsmega ennast kuhugi rullib, aga kui me räägime hyperflexionist ehk treeningviisist, mille puhul hobust jõuga ülepaindes hoitakse, siis ma ei näe seda siin Totilase puhul. Tõesti ei näe.


Mis ma kogu selle jutuga öelda tahan, on vist see, et... kõik ei ole kunagi must ja valge ning igasugusesse kriitikasse tuleb äärmiselt ettevaatlikult suhtuda. Rullis kaelaga hobune ei pruugi olla rollkuris treenitud, nina vertikaalist eespool hoidev hobune ei pruugi olla klassikaliselt treenitud, parasjagu esiotsaga maad kündev hobune võib olla tegelikult suuteline väga hästi ennast koondama jne... Ja võistluspaari hindamisel tuleks ikkagi jälgida mõlemat osapoolt, nii ratsanikku kui hobust - pilt muutub kohe selgemaks.

Monday, July 9, 2012

Update

Ülevaatusel läks hästi. :) Meie üks must iludus valiti parimaks 3-aastaseks märaks, ja ka teine esines kenasti ning lõpetas korraliku tulemusega.


Nädalavahetusest edasi läks kõik kiiresti-kiiresti, kolmapäeva hommikul vedasin ennast talli kell pool 5 (sest kell 4 oli veel liiga pime piltide/videote tegemiseks), et jõuaks enne kella 10-t lisaks asjade pakkimisele jms veel 4 hobust ära sõita. :D Ma olen kunagi hommikul kell 7 ratsutama läinud, aga seekordne varasus ületas kindlasti mu rekordid. Ja no siis tulingi tulema. Peab tunnistama, et nii toredat suvekuud ei ole mul ammu olnud.

Minu suvelemmikuks sai tänavu see 4-aastane täkupoiss. Ja suve istakuveaks sääre liiga taha lükkamine (mis omakorda ettevajumist jm probleeme põhjustab)

Väike Z käis oma suurte sugulastega tutvumas
Aga ega ma laisklema ei jäänud, Eestis jõudsin paar korda Albatrossiga tegeleda, ja mõni päev hiljem liikusin juba edasi Soome kliinikusse, kus ma nüüd loodan järgneva kuu jooksul oma veterinaariaalaseid teadmisi täiendada.

Albatross oli ENDISELT vahva. :) Endiselt päris terve ta pole, aga niisama laisklemisega saab minu arvates praegu suurepäraselt ja ilma probleemideta hakkama! Okei, ega ta tegelikult päris ei laiskle, mu emps käib ikka regulaarselt tema eest hoolitsemas ja hobust (vähemalt vaimselt, kui mitte füüsiliselt) vormis hoidmas. Ma usun, et Albatrossil poleks suurt midagi selle vastu, kui ta täitsa omapead peaks hakkama saama, aga nii tore siiski, et tal leidub seal sõber, kes vahel ikka tegeleb temaga ja elu huvitavamaks teeb, lisaks tema tervise jälgimisele.

Nojah, ja kui ta üks päev mul kordel paremale poole joostes vähe lonkas, siis kaks päeva hiljem ei olnud suurt midagi näha. Tundub, et kõndimine on talle siiski kasulik, sest ka too teine päev olime enne kordele laskmist rahulikult ja kergelt, aga üsna pikalt käe kõrval tööd teinud. Loodan, et nüüd nende ülisoojade ilmadega putukad Albatrossi väga ringi jooksutama ei hakka. Hetkel käib õues öösiti ja päeval puhkab sees - putukaid on nagunii igal ajal, aga ega ma teda 24/7 ju kah boksis hoida ei saa.

Ühesõnaga, olen praegu rahul sellega, mis antud, ja õnnelik, et halvem pole. Üritan ikka blogisse aeg-ajalt kirjutada, kui midagi muutub... või ei muutu.

Saturday, June 30, 2012

Ma saan nüüd ausalt öelda, et olen oma esimese täku iseseisvalt (väikse kõrvalise juhendamisega siiski) ära kastreerinud. :D Oluline info Albatrossi blogis muidugi, aga noh. Ikkagi.

Ei oskagi tegelikult midagi suurt kirjutada. Super on  siin Taanis. Üks päev tegime nüüd pilte ka ja noh - seda vaatad küll, et miks nad sellist ratsanikku sinna selga lasevad, aga hobused.. no ma ei tea. :) Võtaks nad kõik, kui saaks. Ja ma nii tunnen, kuidas kõik toimib seekord nii hästi, isegi minu ratsutamisega ollakse rahul, nii et kõik on tõesti tip-top. Jube kahju, et selleks suveks varsti kõik läbi saab jälle.

Nr.1 on alles eelmine aasta vist korralikult sadulasse pandud, siis oli ka galopiga probleeme kõvasti mu mäletamist mööda. Praegu on täitsa tore.

Nr.2 on mu lemmik-Firfodi-hobuse täisõde - väheke võimsama liikumisega, aga väheke keerulisem sõita. Igatahes pärinud oma perekonna head jooned. :)

Nr.3 võiks olla peaaegu et täiuslik koolisõiduhobune, või siis vähemalt kõige lähemal sellele nende seast, keda mina tundnud olen. Kui ta ainult omale jälle sobiva sõitja leiaks... Tõesti loodan, et leiab!




Homme läheme trakeenide ülevaatusele/hindamisele, jee :). Ma polegi kunagi ühelgi sellisel tõsiselt korraliku tasemega suurel ülevaatusel käinud, ainult ponide omal ja siis Eestis (kus on häid hobuseid  veel üsna vähe). Nii et ootan väga. Võtame kaks 3-aastast mära ka kaasa, aga eks näis - nad ei ole just kuigi palju harjutanud selliseks ürituseks. :D

Wednesday, June 20, 2012

Eile pidi Albatross siis lõpuks oma teise ringi süstid liigesesse saama, aga kui vet kohale tuli, arvas ta et polegi vaja! :) Ma tegelikult juba kahtlustasin seda isegi, sest viimase video peal (mis oli paar päeva tagasi filmitud) tegi Albatross ikka korralikku lennukat traavi ja polnud praktiliselt isegi mingit käiguvahet märgata. Nii et miski on teda ikka kõvasti aidanud ja ma nüüd hoian pöialt (ja hoidke teie ka!), et läheks võimalikult kaua aega mööda, enne kui see jalg jälle probleeme tekitama hakkab.

Vaikselt lubati isegi trennitama hakata, aga... ma olen enam-vähem kindlalt otsustanud, et ma isegi mitte ei ürita teda uuesti sama aktiivsesse treeningusse viia, kui varem. 100% veel ei luba midagi, aga ma lihtsalt niiiiiii kardan, et see jama tuleb tagasi ja seega pigem naudin oma sõbra seltsi veel mitmeid aastaid, kui et "kasutan" teda maksimaalselt nii kaua kuni veel võimalik on. Küll aga õpivad nad üheskoos mu empsiga praegu nt ohjamist, ja täna käidi isegi seljas natuke jalutamas.

Ja mina käisin shoppamas, ostsin Albatrossile sellise cavessoni nagu ma juba ammu-ammu tahtnud olen. Kui ma temaga võistlema enam nagunii ei satu ja "trennid" sisaldavad peamiselt igasuguseid rahulikke sammuharjutusi, siis tahaks suulistest täitsa loobuda (vähemalt mingiks ajaks). MITTE, et mul midagi üldiselt suuliste vastu oleks, aga noh... aastad on näidanud, et Albatrossi midagi vist siiski nende juures häirib ja kuna praeguseks toimib ta suulistevabalt kah väga hästi ja kenasti, siis miks mitte proovida?

Väiksele Zinyle shoppasin paar kilo porgandeid, aga ta ilmselgelt ei tea veel, et selline asi süüa kõlbab. Ta ei olnud muidugi ainuke - terve 2-aastaste kari kogunes minu ümber ja nuusutasid veidraid nägusi tehes mind ja minu kaasa toodud porgandeid. No lõpuks siis lihtsalt tükeldasin porgandid nende söödakohta ja mõned ikka tulid neid tasapidi närima. Z vist ei tulnud... Aga eks ma järgmine kord, kui ta boksi toon, viskan mõned porgandid künasse ja hoian teda sunniviisiliselt boksis kinni niikaua, kuni "taldrik tühi" on. :D

Muidu on Z päris vahva, käisime isegi hobuseautos temaga täna mõned korrad.

Ja no üldse on siin tore nagu alati. Pilte peaksin tegema mõni päev, et jutt liiga igavaks ei läheks.

Saturday, June 16, 2012

Aga mina ratsutasin täna väikse Z issiga. Ta oli kordel nii mõistlik, et isegi ei olnud üldse õudne sinna selga minna, mis siis et viimase kuu või paari jooksul on temaga vist ühe korra ainult ratsutatud. Ja no teate seda tunnet, kui hobune teeb all korralikku keskmist traavi - viskab esijalgu ja üldse liigub kogu kehast 10x rohkem kui muidu? Täpselt selline tunne on temaga ratsutades KOGU AEG. Päris vahva. :) Galopist ma ei hakka üldse rääkimagi...

Lingin ühe mitu aastat tagasi tehtud video kah temast - http://www.youtube.com/watch?v=ZSbBVRtsmvY
Siin on ta küll alles 4-aastane täkuhakatis. :)

Wednesday, June 13, 2012

Nüüd nad teatavad mulle seal Eestimaalt, et Albatross praktiliselt enam ei lonkagi, vähemalt nemad küll aru ei saa. Pidid video mulle saatma tõestuseks/kontrolliks. No olgu see väike longe siis olemas või mitte, ega tegelikult ju vahet pole - igatahes tähendab see seda, et Albatrossil on vähem muresid ja rõõmsam elu! Ma tean küll, et see liigeseprobleem pole otseselt ravitav, vaid saab ainult asja leevendada, aga... I'll take that then, thank you! Lihtsalt tahtsin toredaid uudiseid jagada.

Ja mis veel, olen nüüd peaaegu iga päev mõne hobusega trenni ka saanud ja lihtsalt S U P E R on. Praktiliselt kõik mu praegused hobused kipuvad eelmise sõitja hoopis teistsuguse sõidustiili tõttu pidevalt väga rulli minema, seega põhiliselt õpin praegu hobuseid ratsme tagant välja sõitma. Mul pole selliseid rullis hobuseid elus just eriti palju olnud - ainult mõned sellised, kes juba loomu poolest kontaktivältijad on, mitte aga treeningu tulemusena selliseks muutunud. Ja oioi, kui raske on neid TEGELIKULT saada uuesti ratsmele järgi sirutama ja ratsaniku käele "vastu tulema"... aga tänu neile olen nüüd selles osas kah tunduvalt targem ja osavam ja õpin järjest juurde midagi sellist, millega ma siiani pole eriti tegelenud.

Positiivne on muidugi see, et kõigi hobustega on selle nädala ajaga juba mingi muutus toimunud - kellega rohkem, kellega vähem. Sellise asja juures on raudselt kõige olulisem osa kannatus. Sa pead lihtsalt järjekindlalt oma asja ajama, märguandeid kordama ja kordama ja kordama ja ootama, et üks hetk hobune sinust aru saab ja õigesti reageerima hakkab. Sa pead hobusele andma võimaluse ja ootama, et ta sellest kinni haaraks, sest mitte miski ei SUNNI ühtegi hobust ratsme tagant välja tulema. See on igaljuhul hobuse enda tahe ja usaldus ratsaniku käe vastu, mis lõpuks tulemusteni viib.

Ja kui mulle mõnel hetkel esimeste trennide jooksul tundus, et see, mida ma teen, ei vii ju kuhugi - hobune on ikka ebastabiilne,  kontakti ei võta, kiirustab ja ma olen lihtsalt nagu mingi kaasreisija seal seljas, kelle peaaegu et ainuke eesmärk on hobust mitte segada - siis veidi aega hiljem, kui kõik justkui imeväel ideaalselt toimima hakkab, tuletan endale kurjalt meelde "ole parem vait ja kuula, mida sulle räägitakse". :D Ja no minu arust treener peab olema täpselt selline inimene, kelle soovitusi sa alati järgid, sest isegi kui sa ei saa aru, miks see asi just praegu kasulik peaks olema, siis sa TEAD, et tal on alati õigus.

Friday, June 8, 2012

Teine vet käis ka Albatrossi vaatamas ja arvas, et niisama karjamaal olla ja elada saab ta ka küll praeguses olukorras väga hästi. Jei! Eks näis, kui kauaks. Ja tundub siiski, et midagi (kas puhkus või süstid või rauad) siiski natuke ka mõjub, sest longet on pisut vähemaks jäänud. Väga veider, kuidas ühel hetkel võib inimene olla õnnetu selle üle, et trennis mingid asjad välja ei tule (selle asemel, et olla õnnelik, et üldse ratsutada saab), ja järgmisel hetkel on maailma parim uudis see, kui hobune saab vähemalt mõnda aega veel üsna muretult karjamaal aega veeta. :) Õnn on ikka väga suhteline asi...

Ise olen ma praeguseks Taanis, eile tegin oma viimaste aegade ratsutamismaratoni 4 hobusega, kõik olid tublid, isegi selg ei hakanud mul valutama ega midagi. Nii heaaa :). Lähipäevil loodan oma väikse metsiku Z karjast kätte saada. Või noh, kättesaamisega pole mingit probleemi - ta on nagu väike takjas, kui koplisse lähen - aga ülejäänud 20 hobust, kes kõik sama uudishimulikud (õnneks või kahjuks mitte veel sama julged) on, teevad igasuguse tegelemise keeruliseks.

Friday, June 1, 2012

Uued kingad

Eile tahtsin Albatrossiga maneežis midagi huvitavat teha. Muu seas lasin tal ühes kohas paigal seista kuni ise eemale kõnnin ning siis kutsusin teda enda juurde tulema - ja mis ta tegi? TRAAVIS minu juurde :) Ta teeb sellist nalja üsna harva, et omal initsiatiivil mängimise käigus jooksma hakkab - nii et vähemalt on tal veel mängutuju, mitte suur masendus.

Albatross sai oma elu esimesed rauad ka alla, kusjuures käitus, nagu tal käidaks iga päev haamriga vastu kapju koputamas. Esimesed sõnad sepa suust peale Albatrossi nägemist olid küll "oioioi" või midagi taolist, aga õnneks ikka leidis talle sobivad rauad - pidid olema kõige suuremad, mida Eestis müüakse. :D Küll on hea, et ta enam ei kasva.

Ja lisaks saame nüüd näiteks kruusateel vabalt jalutada, ilma kivikesi kartmata.

Wednesday, May 30, 2012

Albatross kolis taas Kurtnasse. Treilerisse minek oli jälle väga keeruline - ei tea, ei oska seda probleemi lahendada. Nüüd olen tagantjärgi mõned päevad teda treikusse harjutanud ja jälle on kõik nagu korras.

Esimestel päevadel tekkis korra juba mõte, et võib-olla poleks pidanud see aasta suveks ära kolima, sest kuigi tal Kurtna hobustega mingeid jagelusi otseselt ei tulnud, hoidis siiski enamuse ajast veidi kaugemale ja polnud kambas. See on muidugi normaalne, aga ma pole seda eelmistel aastatel täheldanud (ilmselt sellepärast, et siis läks kohe suurele karjamaale ja ei pidanud heinarulli ümber omale kohta leidma) ja kuna ta niigi praegu vähe õnnetus olukorras, siis oli kurb vaadata.

Aga see kestis tõesti õnneks vaid mõned päevad, praeguseks saab ta juba kenasti enamike hobustega kõrvuti söödud ja pealegi on neil nüüd kogu aeg võimalik ka rohukarjamaale minna. Eile õhtul jalutasid putukate eest ära, siis Albatross oli karja esimene! Tõenäoliselt küll sellepärast, et tema saba asub kõige kõrgemal ja teistele meeldib sinna alla pugeda. :D

Mõnel päeval olen leidnud ta väikse Võluriga isegi mängimas ja ringi jooksmas. Kui see liiga pikalt kestab, siis toon ta küll karjamaalt ära boksi, sest ilmselgelt on jooksmine talle vähem või rohkem valus - aga see, et ta põhimõtteliselt siiski võtab vahel vedu ja läheb väikeste poiste mängudega kaasa, see teeb mulle head meelt.

Tegelikult Võlur pole nii väike enam midagi, 3-aastane ja jõuab juba vabalt Albatrossile kaela hüpata.
Jala koha pealt nii palju, et erilist efekti ma küll peale süstimist pole näinud, aga... võib-olla proovime ühe korra veel. Lähipäevil tahaks korrigeerivad rauad alla saada - ega nende kasutegur ka kindel pole, aga kuna eriti palju rohkem võimalusi ei olegi, siis muidugi loodan, et aitavad. Niiiiiiiii väga tahaks, et traavis longe kaoks/väheneks - siis oleks tõenäoline, et tal vähemalt jalutamine probleeme ei tekita. Praegu sammus küll ei lonka (vahel teeb mõne kange sammu), aga teatavasti hobune lonkab siis, kui ta enam teisiti valu varjata ei jaksa, nii et ma tahaks leida kinnitust sellele, et tal pole väga halb olla.
8 aastat sõprust :) ehk Albatross ja Prex, lapsepõlvesõbrad 


Siin teiste teemade käigus ununes isegi ära märkida, et väiksel Z oli kah sünnipäev Taanis, ja sai 2-aastaseks! Varsti juba suur tüdruk.


Friday, May 18, 2012

I'm forever keeping my angel close....

Kaks nädalat tagasi oli mul tõsine plaan teha Kilgi tallides Albatrossiga meie esimene L-skeemi start.
Täna aga ei tea ma, kas mu maailma parim hobune üldse kunagi nii terveks saab, et temaga veel ratsutada oleks võimalik. Elu muutub kiiresti, või mis?

Aga kuna ta on siiski minu Albatross ja tõesti kavatsen teha tema jaoks kõik, mis mul võimalik - siis üritan mitte kaotada lootust ja usun, et maailma parimatele antakse ju ometi veel üks võimalus, või vähemalt pool! Ma võin otsida omale teisi hobuseid ratsutamiseks ja võistlemiseks ja kõigeks muuks, aga miski ei teeks mind õnnelikumaks, kui näha Albatrossi tulevikus kasvõi lihtsalt karjamaal rõõmsalt sõpradega mängimas ja rohtu söömas... Täpselt nii nagu täna, selle pildi peal:





Väga õnnetus olekus kabjaliiges on siis see, mis meile suuri muresid tekitab... Ühtlasi vastus mind aastaid painanud küsimusele, et miks Albatross ratsutades kõver on. Sain siis lõpuks teada. Sain teada, et mu hobusel ei ole kunagi olnud mitte midagi viga peale selle, et ta lihtsalt üritas kogu see aeg mitte kanda raskust jalal, mis seda ei kannatanud. Ma teadsin ju kogu aeg, et mingi põhjus peab olema... kui ta oleks mulle ainult osanud seda selgemalt öelda, või mina selgemalt teda kuulata.

Õnneks on longet praegu näha ainult traavis, mitte sammus, ja vähemalt Albatross ise ei tundu väga õnnetu - lükkab mind ninaga mööda maneeži ringi, kui jalutamas käime. :) Niiniiniiväga loodan, et süstid ja muud abinõud suudavad tema olukorda väheke parandada, aga eks ainult aeg näitab seda.

Wednesday, May 9, 2012

Puhkus!

Üldiselt see blogiteema on natuke ära vajunud.... Pole ka ime, kui ma nii mitu aastat oma trennidest enam-vähem järjepidevalt mingit ülevaadet olen teinud, siis mingi hetk tüütab ära. Tagasiside (mis mind kunagi päris tihti mõtlema pani erinevate asjade üle - isegi siis, kui ma sellega nõus polnud) on kah suht olematuks jäänud, nii et vist puhkame selle kirjutamisega vahepeal jälle. Nagunii varsti tuleb 3 kuud suve, millest 2 kuud ma Eestist eemal olen ja Albatrossiga kahjuks tegeleda ei saa.

See eest loodan Taanis seekord oma luud terveks jätta, et saaksin väikest Z veidi õpetada - korralikult käe kõrval käima, maneeži ja platsiga harjuma. Siis talvel võiks ta kordele panna, et järgmiseks suveks oleks väike eeltöö tehtud ja saaks sadulasse harjutada vaikselt. Kui mul on aastas umbes 2 kuud aega hobusega tegeleda, siis peab küll treening väga läbimõeldud olema, et üldse kuhugi jõuaks (ning et hobune ka õnnelikuks ja terveks jääks), aga noh - eks see pole nagunii veel teada, mis ja millal temaga täpselt saama hakkab. Elame ja näeme

Aga kui mul mõni päev miskit huvitavat öelda on, või suur isu Albatrossi kiita tuleb, siis selle võimaluse jätan siin küll lahti - et mul kunagi tulevikus meie igast olulisest tegemisest mõni märge ikka alles oleks. :)

Ei ole norus, lihtsalt päike paistis silma :) Tuuli pilt.

Sunday, May 6, 2012

S-ga käisime täna väikseid parkuure võistlemas, aga kahjuks ei tulnud sellest midagi head välja. Soojendushüpetega jäin väga rahule, aga platsil ta kartis kõike ja kõiki, vingerdas poolte takistuste ees ja ülejäänud poolte ette tegi täiesti idiootselt väikseid samme. Kuna ta trennis sellist asja ei tee, siis ma ei osanud ka väga asja parandada - üritasin küll teda normaalse koha pealt ära lükata, aga no kui ei lähe, siis ei lähe.

Ühesõnaga ta ei olnud täna just väga kerge sõita, samas ega ma ise ka asja just lihtsamaks ei tee kaela peale ronimisega - ju minus lihtsalt ei leidu seda takistussõitja tunnetust, aga kui ma isegi normaalse tõukekoha pealt ei tohi hobusega hakata kaasa minema, vaid pean teda ootama, siis ma jään 100% maha, kui ta järsku sellest normaalsest kohast hüpata siiski üritab. Ja kuna need hüpped tulid nii vaevalised, siis ma ei suuda enam muudele asjadele ka keskenduda ning järgmise takistuse peale hakkan alles seejärel mõtlema, kui eelmine ületatud ja ikka veel seljas olen. :) See on ilmselgelt liiga hilja.

No ja kõige õnnetum lugu on see, et teise soojenduse ajal suutsin oma selja ära põrutada, nii et jätsin soojenduse lausa pooleli mingil hetkel, sest kartsin, et muidu ei saa parkuuri üldse sõidetud. Ega need paar lisahüpet muidugi enam midagi päästnud poleks, aga igatahes pärast teist sõitu hobuse seljast alla tulles kuni siiamaani on sees sügav kahtlus, kas ma homme hommikul ka veel voodist püsti suudan tõusta. Vägaväga paha, ilmselt ei saa nüüd Albatrossiga ka vähemalt mõned päevad selle jama tõttu sõita, aga eks teeme siis kordet vahelduseks vms.
Mõnikord hüppasime ilusasti ka

Aga mõnikord ma tõesti ei suutnud muule keskenduda, kui sellele, et oma väikse konna selga jääda :)

Ühesõnaga kurb natuke, et paremini ei läinud, aga noh... noorte hobuste ja kogenematute ratsanike värk. Pean vist oma Albatrossi ja koolisõidu juurde jääma. :) Muidu Albatross oli mingi trenn ülihää, ja palju trenne selline suht okei. Galopp-samm üleminekud valmistavad meile hetkel raskusi - õigemini valmistavad kogu aeg, aga nüüd olen nendega rohkem tegelenud.

Thursday, May 3, 2012

Just mõtlesin, et Albatross pole viimastel kuudel enam üldse tembutanud, et võiks mingile maastikutuurile prooviks minna - aga näed, täna jõudis kevad südamesse ja tegi kerge katse mind maha raputada. Õnneks ta juba tükk aega enne seda käitus veidralt, ajas ennast ülikõveraks ja vahtis ringi, nii et see ei tulnud päris ootamatult. Siiani igatahes on see paika pidanud, et kui ma tal pead ei lase alla tõmmata, siis tema hüplemine ei ole kuigi ohtlik - aga ma pole kordagi veel maastikul saanud seda kontrollida, sest neil hetkedel, kui ma selleks valmis olen olnud, pole ta oma trikke üritanud teha.

Täna tembutas lihtsalt seepärast, et läksime karjamaale sõitma, tema aga pidas paremaks teiste hobuste poole minna. Ma korraks ütlesin talle paar kurja sõna ka - no lihtsalt põhimõtte pärast, et ta aru saaks, et nii ei sobi teha - aga tegelikult ma pahaseks ei saanudki, oli rohkem naljakas. Trenni ajal oli väga normaalne, kuigi ma ise tulin korra ohutuse mõttes seljast alla, kui kaks poni mingil hetkel kisades meie poole galopeerisid. :D Mõtlesin, et kui nad nüüd samamoodi tagasi (Albatrossi juurest ära) galopeerivad, siis võib A uuesti nalja teha. Galopeerisidki ära, aga käe kõrval oli Albatross mõistlik ja jalutas juba väga vähese aja pärast jälle, pea rahulikult madalal, mulle järgi. Tegin trenni lõpuni.

Peale trenni söötsin teda natuke muru peal - tüüp õgis, nagu poleks kaks nädalat süüa saanud. Kartsin, et ta suulistega äkki ei viitsi korralikult seda kõike läbi ka närida ja ummistub varsti ära... :D päris nii õnneks ei juhtunud. Karjamaal neil muidugi ka juba vaikselt rohelist tuleb, aga kuna nad seal järjepidevalt 20-30kesi ringi kah tatsavad, siis nii kõrget rohtu seal muidugi veel ei ole. Vähemalt hobune oli õnnelik. :)

S-ga sõitsin ka esimest korda karjamaal ja ma ei saanud mingil hetkel enam aru, kas ta teadlikult kogu aeg ühele poole tüürib või reaalselt ei saagi mu pööramis-keeramis-märguannetest aru! Sest noh, maneež on ju väike, juba seinte pärast peab pöörama ja ega ma temaga sealgi sellist täpsussõitu nagu Albatrossiga küll veel teha ei saa. Õudne mõte, et ma sellele hobusele üldse midagi õpetada ei ole suutnud, kadus õnneks üsna kiiresti - märguanded hakkasid toimima ja juhitavus taastus. :D Ju oli ka lihtsalt kevad südames ja esimest korda trenn sellisel avaral piiramata platsil. Toores on ta ikka, aga see galoppp, see on nii mõnus, kui ta hästi jooksma hakkab.

Eile hüppetrennis jooksis ka mingi aeg väga mõnusat galoppi ja siis tuli juba väikestel hüpetel niiiiimoodi turjast üles, et oli ikka korralikult seljast tunda. Terve trenn sellised hüpped ja nii hea galopp küll ei kestnud, aga kokkuvõttes siiski vist siiani parim hüppetrenn, mis meil olnud on. Hobune muutub vähe rohkem reguleeritavaks, siis peabki ju ka hüppamine paremaks muutuma.

Kuigi hobused on kõverad ja vahivad veidi ringi jne, siis karjamaal on praegu ikka hoopis teine asi sõita kui maneežis. See parasjagu suur nurgake seal on täpselt ideaalne muruplats + peale trenni saab minna künkaid ja kraave vallutama, mis mulle endale jubedalt meeldib. :D Maastikufänn ma muidu pole, aga üles ja alla roniks küll hobustega igalt poolt, kus vähegi võimalust on.

Sunday, April 29, 2012

Rekordite päev

Charlotte ja Valegro tegid maailmarekordi :)
http://www.eurodressage.com/equestrian/2012/04/29/world-record-score-dujardin-and-valegro-2012-cdi-hagen-grand-prix-special
Mu vaieldamatud lemmikud hetkel!

Ma ise ei olnud küll täna väga koolisõidulainel - kasutasin hoopis juhust, et trenne ei ole, ja vedasin platsile väikese parkuuri, et kõigile vähe vaheldust pakkuda. Ja tegime ka omamoodi rekordeid, muuseas! :) S hüppas 105 ja Albatross hüppas 95 (Evvu vist kunagi aastaid tagasi ajas Albatrossi meetrist ka üle, aga mina pole üle 90 siiani raatsinud :D) ja must hüppas... umbes 60 ehk? :D Aga rekord siiski, kuna see oli üldse tema esimene katse takistusi galopis ületada.

Hobuse seljast maha ja jälle üles sai muidugi piisavalt kordi ronitud. Aga õnneks peamiselt siiski ainult takistuste tõstmiseks - must küll veidi lammutas seal neid latikesi, aga Albatross ja S hüppasid mõistlikult. Albatrossiga on tegelt nii lahe hüpata, ta lihtsalt reageerib kõigele ja on selline mõnus, kindel. :) Kõrgemale ja kaugemale hüppama ma teda panna ei oska, aga kui jõukohased takistused ette laduda, siis tuleb päris vahvalt neid. S-l on tobe komme süsteemide vahelt kõrvale triivida, samas kui ise kindel oled ja lõpuni nõuad, siis läheb peale kümmet edasi-tagasi vingerdamist kah, kasvõi kohapealt. Nii et peangi eelkõige ennast treenima, et ei annaks juba kahe takistuse vahel alla - stiilis "nüüd juba kisub nii kõrvale, et ilusat hüpet nagunii ei tule, mis ma siis ikka kaklen". Ei tule jah ilusat hüpet, aga kui ta ükskord aru saab, et pääsu pole ja lepib sellega, et teine takistus tuleb ka ikka ületada, küllap siis lähevad asjad iseenesest lihtsamaks.