Friday, January 29, 2010

Katkine hobune

Nüüd läheb natuke ikka nihu, enne oli nii külm, et midagi väga teha ei kannatanud, ja nüüd on keegi Albatrossi ära ka lõhkunud. :(

Kolmapäev - plaanisin kerget trenni, aga tagajalal, kuskil põlve ja kanna vahel oli mingi vastik haav, juba üsna kinnine, aga väga mõnus ei näinud välja, ümbert oli ka pisut paistes ja valus. Karjamaal nägin teda küll traavimas korraks, ei paistnud lonkavat, aga trenni ka ei hakanud ju tegema. Puhastasin selle siis veel ära, nii palju kui sai, andsin süüa, ja muud midagi.

Neljapäeval - plaanisin veel kergemat trenni, kasvõi natuke jalutamist, kui tal jalg kehvemaks pole läinud. Ei olnud kehvem, parem oli, aga uus jama ka... Keegi oli läbi karjuste jooksnud, nii et täkk pääses suurde karja, ja see täkk on väääga kuri kõikide hobuste vastu, pole harjunud ka ju teistega. Suurem sõda oli neil väikese ponitäkuga, kes teistega koos karjas käib, aga Albatross oli ka ilmselt talle korraks ette jäänud, seega kaks pikka verist triipu ja üks natuke lühem haav olid kõhul... :( Seal midagi väga puhastada ei olnud, ainult karvu üritasin ümbert ära lõigata, et need sinna sisse ei ujuks. Desinfitseerivat sprayd peale ja ehk saab korda, need ei paistnud sügavad, lihtsalt kole oli vaadata.

Mõlemal päeval Albatross käitus nii ilusasti. Sain aru küll, et tal on valus, kui ma seal mässan, ja eest üritas ära niheleda vahepeal, kuid mitte mingit äsamist ega tigetsemist... Kui kõhtu tohterdasin, siis keeras küll kaela kahekorra ja kompas mind ninaga, et hei! ära tee, valus! Võimaluse piires üritasin teda kuulda võtta ka ja kui väga paha oli, siis vahepeal jätsin pausi sisse, patsutasin ja kiitsin hoopis, kui tubli ta on, et ära kannatab sellist asja. :)

Nädalavahetusel ta siis paraneb nüüd natuke ja loodetavasti rohkem õnnetusi kaela ei tõmba. Eks siis näis, kuidas järgmine nädal jätkame...

Monday, January 25, 2010

Natuke Albatrossist ja natuke muust

Tänase ilmaga kannatas juba midagi teha, aga plats pole seekordsetele külmadele nii hästi vastu pidanud ja on kohati pisut kõva. Ahjaa, Albatross oli jälle karjamaa kõige kaugemas otsas, kuhu läbi lume sumbata päris väsitav on. Niisama nalja pärast proovisin teda kutsuda nagu too päev platsil, esialgu ta vaatas mulle lihtsalt kaugelt imeliku näoga otsa - et mida ma üritan? Njah, need asjad toimivad paremini siis, kui loomal on natukene (aga mitte liiga palju!) üleliigset energiat, mida oma soovil suunata võimalik on. Täna ta oli lihtsalt poolunes hobune karjamaal. Aga kui ma kahe meetri pealt proovisin, siis jalutas mu juurde, hiljem 10 meetri pealt ka. Rohkem ei proovinud.
Ma tean, et tema jaoks on niigi vahel pisut raske oma kaaslasi maha jätta, kui trenniminek on, seega ei hakka üle pingutama. See on osaliselt küll hea, kui platsil õpetatud asjad ka karjamaal samamoodi toimiksid, teisest küljest on ju karjamaa koht, kus ta puhkab ja saab oma "hobuseelu" nautida.

Platsil tegin peamiselt sammu, erinevaid harjutusi ja samm-peatus-samm üleminekuid. Proovisin saada ta:
- mõlemale ratsmele järgi sirutuma, erinevates painetes, erineva pikkusega ratsmega - õnnestus, ka peatuse ajal!
- kehast sirgeks nii sirgjoonel kui kaarsõitudel - ei õnnestunud nii hästi, ta on lihtsalt niiii osav oma kaela kõverdamises
- sammu aktiivseks, pikaks, aga mitte kiirustavaks - õnnestus. Vahepeal kui natuke erksamat säärt või stekimärguannet oli vaja, siis küll tõstis tempot, aga häälega kohe aeglustasin, mille tulemusena tempo langes, aga sammu aktiivsus jäi
- suulist õrna liigutamise peale mäluma - õnnestus väga vaevaliselt, st vahepeal hakkas, aga vahepeal lihtsalt hoidis tuimalt oma suud kinni, ei ühtegi liigutust pikka aega. See pani mind tõsiselt mõtlema. Proovisin üks päev käekõrval seistes ka sedasama - ja tulemus samasugune. Nüüd ma tahan seda rohkem jälgida - ma tean, et traavis ta hakkab küll kergemalt seda mäluma, sammus vahel hakkab, vahel mitte. Kummaline on aga see, et ma paljudel hetkedel tunnen, et ta nii mõnusalt hoiab eest kontakti - läheb järgi, kui vaja, tuleb tagasi kui vaja, suu vahutab ka õrnalt, aga... ta ei mälu suulist kogu see aeg. Ma ei tea, kas see on võimalik, või on mu enda tunne niiiiiiiii petlik. Ei saa olla ju. Ja ma ei saa aru, mis teda paneb suulist mäluma ja mis mitte... oma arust teen sama asja, aga ükskord on ühtemoodi, teinekord mitte.
- läheks õrna sääresurve eest aktiivselt ära - otsesuunas oli algusest peale hästi, külgedele mingil hetkel ta nagu unustab mõtlemise ära. Nt kui ma kuhugi keerama hakkan ja siis teda väljapoole astuma nõuan, siis tema on juba pähe võtnud, et ta nüüd keerab selles kurvis niis uure paindega ja teatud trajektrooi mööda ära ning ei pane tähelegi, et ma natuke midagi muud nõuan. Aga seda ei juhtu väga sageli, üldiselt reageeris hästi.
 - painutaks läbi kogu kere ühtlaselt - õnnestus (v.a need hetked, kui ta jälle oma kaelaga midagi vusserdab - siis loomulikult ei saa ta ÜHTLASELT paindes olla)


Lugesin ükspäev oma Taani blogi esimeste kuude osa ja päris huvitav oli kohati, nt

- kuidas mul kästi ühte mära voldi peal sõita nii, et ainult välimise ratsme ja säärega pöörad ning sisemise ratsmega midagi eriti ei vusserda. Ja ma ei saanud sellega absoluutselt hakkama, lihtsalt ei mõistnud, kuidas selline asi võimalik on. Üritasin ja üritasin ja lihtsalt mitte mingit edasminekut, väga masendav oli. Järgmistes trennides üksinda harjutasin edasi, siis hakkas midagi vaikselt ka looma. Praegu kasutaks ma ükskõik millise hobusega pööramiseks umbes 80% ulatuses välimisi märguandeid (või vähemalt prooviks hobust nendele reageerima panna), aga tol ajal ma ei kohe kuskiilt otsast aru saanud aru, kuidas see toimima peaks.
- peale esimest (või teist?) trenni, mis ma meie koolisõidutreenerilt seal sain, kirjutasin, et ta osutas mu tähelepanu mitmele veale, mis 100% minu arust seletavad ära mõned probleemid, mis mul Albatrossiga (enne välismaale minekut siis) sõites ette tulid. Nüüd ma olen 2 päeva üritanud meelde tuletada, MIS vead need konkreetselt olid, kahju et ma seda täpsemalt kirja ei pannud. :P Ma tean, et üks on painutamisevärk, ma nõudsin alati liiiiiga palju painet, muidu tundus nagu hobune oleks jäik vms. Ja seetõttu hakkas Albatross igal võimalusel õla/tagumikuga kurvides välja triivima, sest ta polnud füüsiliselt võimeline ennast nii palju painutama, kui ma vajalikuks pidasin. Aga see oli vaid üks viga ja seda olen ka parandanud... rohkem ma kahjuks ei mäleta :( Üritan veel ajurakke pingutada.
- ma ei saanud ühte omale õpetada antud hobust üldse toimima normaalselt, kuigi ta iseloomult polnud üldse probleemne, mõnus, hea, sõbralik hobune. Tal oli aasta varem tegelikult korraks seljas käidud, seega üsna esimestel tundidel sain sammu ja natuke traavi suurematel ringidel teha... aga kahe nädala pärast olime ikka täpselt sama kaugel. Ühe teise hobusega, kellega ma samuti olin algusest peale tegelenud, sõitis meie teine ratsutaja 2 korda!!! ja peale seda oli hobune nagu ümber vahetatud. Ma ei saanud aru, kuidas nii kiiresti on võimalik hobusele midagi õpetada, kui minu puhul 2 nädala jooksul ka mingit arengut ei toimu. Aga varsti sain selle hobuse ka mõnusaks ratsahobuseks ning peale väga paljude noortega tegelemist läks see aina kiiremini ja paremini - nii et selle koha pealt ma võiks isegi öelda, et see on lihtne, kui natuke rohkem kogemust on! :) Mida edasi, seda keerulisem muidugi, aga enamiku noortega on tõepoolest mõnus ja lihtne.

Veel oli põnevaid asju, aga neist vb järgmine kord. Ei saa ju Albatrossi blogi taanlaste poolt okupeerida.

Ning mis taanlastesse puutub, siis...

RIP Blue Horse Matine
Eks igal hobusel (ja ratsutajal) on oma head ja vead, aga väga silmapaistev paar olid nad Helgstrandiga kindlasti ning nende 2006 WEG sõit paljude lemmik! Selliseid hobuseid mäletatakse kaua...
http://www.youtube.com/watch?v=YAZFtzjjWBA&feature=related

Saturday, January 23, 2010

Meil oli lõbus!

Albatross tegi mul täna tuju nii heaks. Kaks päeva jätsin vahele - neljapäeval oli lihtsalt jube külm ja eile ma ei jõudnud... Täna hommikul ärkasin üles ja ilmateade rõõmustas mind järjekordselt 25 külmakraadiga! :P Kuna ma juba aga üles olin tõusnud - justnimelt varakult tallimineku jaoks, sest laupäeviti on bussiühendus vääga kehv ning teised (normaalsed) inimesed ei käi sellise külmaga nagunii - siis läksin ikkagi.
Kohale jõudes oli küll pisut mõttetu tunne, ka riietusruum oli jääkülm, sest nii varakult keegi ei küta seda. Isegi hobused polnud kõik veel õue jõudnud, seega haarasin Albatrossi kiiresti boksist päitsetega korde otsa ja läksin platsile.
Lasin ta alguses lahti ja panin lisaks "väravanöörile" veel allapoole korde ka ette, et ta oma energiahoos sealt läbi ei tahaks tuhiseda. Natuke niisama vaatas ringi, vahepeal tegi kiirendusi, siis suunas korraks oma tähelepanu minule, et varsti jälle ringi joosta. Energiat oli küll, aga suhteliselt mõistlikuks jäi, seega saime koos jalutada, teha pöördeid esiotsal (tema lemmikharjutus "ilma varustuseta") ja taandamisi. Tahtsin joosta ka, aga esimene kord natuke pelgasin, et ta liiga hoogu läheb ja ohtlikuks muutub. Siis mõtlesin nipi välja selle testimiseks :P nii, et hakkasime nagu takistuse kõrvalt mööda kõndima ja sel hetkel hakkasin jooksma, nii et kohe peale takistust keerasin ära. Tema aga ei saa ju nii pisikest kurvi võtta kui mina, seega pidi minust ohutusse kaugusesse jääma. Peaga vehkis küll mänguhoos, aga jättis kõik neli jalga siiski maha. No mitte otseselt (sest ta ju jooksis :P), aga ses suhtes, et ei teinud mingeid trikke.
Siis arendasime asja edasi nii, et ta seisis ühe koha peal, kuni ma natuke eemale läksin ja siis tuli märguande peale minu juurde. Tuli ilusasti välja mitu korda. Kõige lõpuks ma jätsin ta maneeži ühte otsa seisma, jalutasin ise teise otsa (mingi 40 meetrit seega). Ma teadsin, et ta ilusasti seisab, seega ei vaadanud taha - ta oli samal ajal sealt maast mingi lühikese stekijäänuse leidnud ja hambusse võtnud. Kui ma teda siis viimast korda kutsusin, siis selle pika maa peal võttis lausa galopi korraks sisse, endal stekk hambus. :D See oli niiiiiiiiii naljakas, aga nii vahva.
Alguses kui ta väga hasarti täis oli, siis ma igaks juhuks viimasel hetkel natuke ajasin käed ülespoole, et ta mulle päris otsa ei jookseks, aga sellist ohtu küll kordagi ei tekkinud, lõpus seisin täiestipaigal ja ka galopi pealt võttis ta ise hoo maha, nii et juba paar meetrit enne mind jäi sammu/seisma.

Naljakas asi, see märguande peale kohale jooksmine. See tundub küll rohkem nö koeratriki moodi ja ma olen alati arvanud, et hobusele on sellist asja ka suhteliselt raske õpetada, vähemalt Albatrossi-tüüpi hobusele, kes ei ole alati hüperaktiivne inimestega suhtlema ja mängima jne. Aga näe, mis välja tuleb. :)
Ja mis KÕIGE lahedam selle asja juures oli, et selle õppis ta seekord küll ainult ja 100% positiivse kinnistamise abil ära. Kiitust sai ta palju, aga mitte kordagi negatiivset survet - ei selleks, et teda midagi panna tegema, ega ka selle tõttu, et ta midagi valesti tegi. Just see oli kõige toredam!

Antud juhul sain millegi õpetamiseks ära kasutada just seda, mida hobune mulle ise pakkus . Ei ole mingit survet ega sundimist, vaid mõlema osapoole jaoks hästi veedetud aeg, ma usun. :)


Peale seda lasin ta karjamaale teiste juurde sööma ja viisin vett, tegin boksi, käisin teda koplis harjamas ja kabja alt kraapimas, puhastasin valjad ja teki ära - seega ülejäänud aeg õnnestus suhteliselt hästi ära sisustada, nii et isegi külm ei hakanud eriti. :) Ei midagi väga erilist, aga tuju tõstis terveks päevaks.

Wednesday, January 20, 2010

Suhteliselt karm ilm on jälle, keskmiselt -17 juures on viimastel päevadel temperatuur püsinud mu talliskäikude ajal. Üritan siiski tubli olla ja käia, sest eksamid on nüüd läbi ja poolteist nädalat veel vaheaega jäänud.

Viimased paar päeva olen hästi kergelt teinud, esmaspäeval aga oli isegi Nina trenn. Päris alguses soojendustraavis oli kuidagi jäik natuke, aga siis hakkasime sääre eest astumist tegema ja nii kui ma ÜHE korra olin sammus keskliinilt ääreni tulnud, oli hobune justkui ära vahetatud ja edaspidi oli traavis väga mõnus. Nina arvas ka, et tunduvalt paremini kannab ennast ja ei jookse nii esiotsal enam nagu varem. Mul muidugi hea meel. :) Kuna ma ise ju iga päev sõidan, siis ei näe mingit väga suurt erinevust - samas kui mingi aeg tagasi kurtsin, et kui teda natuke koondada üritan, siis läheb eest kramplikuks ja ei vasta enam mõnusalt pehmelt, siis nüüd viimasel ajal pole sellega probleeme olnud.

Sammus ja traavis tegime kordamööda samme lühemaks ja pikemaks. Koondsamm on selline asi, mida ma küll VÄGA vähe harjutan (sellega on niiii lihtne hobust liikumist ära rikkuda), seega ma olin üllatunud, kui hästi ta sellega hakkama sai. Samas olen üldiselt sammus nüüd päris tihti tööd teinud ja viimaste nädalate jooksul on ta kindlasti just selles allüüris kõige rohkem edasi arenenud. Traavis sai ka ilusasti kokku sõita - ma esimeses järjekorras küll jälgisin ise seda, et ta tagant siiski aktiivseks jääks, mitte sammu pikkust, seega ei tulnud kohe nii kokku kui oleks tahtnud, aga sain iga kord tibakese rohkem nõuda, ilma et mingit piiri või blokki siiski ette oleks tulnud.

Galopis oli nii ja naa, nagu meil ikka see galopp on. Positiivsest küljest see, et sain ise natuke rohkem selgust, mis probleemid on, millest tekivad jms ja nüüd on jälle mingeid mõtteid tulevasteks trennideks.

Mõtteid on palju.
Samm-peatus üleminekuid tahan saada nii, et ta astuks enda alla ja kontakti, mitte ei vajuks lihtsalt seisma.
Tahan, et ta kõikide üleminekute ajal jääks ratsmesse sirutuma - ülespoole on lihtsam, aga tagasi võttes kipub nii lihtsalt ikkagi see blokkimise efekt tulema, mille tulemusel osad hobused (nagu Albatross) korraks eest kangeks lähevad, teised hobused hoopis kontakti taha ennast peidavad.
Töötraavis tahan saada liikumisse rohkem impulssi ning ka HÄID venitatud samme. Praegu nö keskmist traavi tehes pikendab ta natuke küll sammu ning suudab ennast tasakaalus hoida umbes pool-kolmveerand sirget - peale seda kipub vajuma esiotsale või rütm sassi minema. Aga ma tahan hoopis kasvõi kahte-kolme sellist sammu, kus ma tunnen, et ta ennast nagu üles ja edasi tõukab selle energiaga, mis enne kogutud on. Ma tean täpselt, milline tunne mul endal sel hetkel peab olema. :P Lihtsalt on vaja see kuidagi Albatrossile selgeks teha. Mõnikord harva oleme hakkama ka saanud, seega pole päris lootusetu. :)

Friday, January 15, 2010

Nädala tegemised

Maastikutrenn, mis tegelikult oli siiski lihtsalt eemal põllu peal sõitmine, läks päris hästi - sain teda teistest hobustest ilma probleemideta eemale viia vahepeal ja ta oli rahulik. Vaid ühe korra, kui Regen ja Valhalla meie juurest suure hooga eemale minema panid, otsustas ta, et ta ei saa ometi maha jääda (kuigi me ei jäänud üksi), aga sain ta õnneks väga kiiresti taas kontrolli alla, nii et kokkuvõttes tegi lihtsalt väikese hüppe kõrvale ja kõik.

Kavaletitrenn läks ka eelmisest korrast juba tunduvalt paremini, kuigi kui esimest korda neile peale lähen, siis on ilmselt üllatus niijubesuur, et ta ei saa kunagi pihta. :P Edaspidi sujus paremini - veidi lihtsustas olukorda ehk ka maalatt, mille ma omakorda kavalettide ette panin, et oleks midagi, mille järgi sammu sättida, aga mis kohe alla ei kukuks. :P

Galopis tegin palju jalavahetusi traavi kaudu - pika sirge alguses kontragaloppi, enne nurka korraks tagasi traavi ning õigest jalast galopis läbi lühikese otsa. Niimoodi mitu ringi järjest, mõlemat pidi ja ta vastas praktiliselt kõik korrad õigesti seekord. Mõnus.

Eile saime Ninalt trenni ka, oli ok, välja arvatud paremale galopp. Vasakule tuli paremini.

Täna proovisin natuke topeltkordet jälle - seekord sain kohe ilusasti  ka ringile jooksma ning suunamuutused tulid ka lõpus juba peaaegu välja (st ringilt ringile), mitte küll päris veel. Ahjaa, õlad väljas (noh, nagu õlad sees, aga vastupidi) tegi ka raja ääres, kuigi ma tegelikult seda ei nõudnud. Mõjutasin välimise kordega ilmselt lihtsalt liiga palju ja siis ta kohe vastas. :) Topeltkorde vajab veel harjutamist, aga niisama tema järgi liikudes ja ohjates on küll peaagu nagu vankrihobu juba.

Ahjaa, üks päev tegin natuke kabjahooldust ka - kahel kabjal oli kiilu juures kohati natuke paha "materjali", aga muidu on ta kabjad täitsa ilusad. :) Aga siiski-siiski, talli vahekäigus tehtud video järgi astub ta pigem toe-first, ehk maandub varbale. Eks näis, kas see ka kunagi muutub või mitte...

Monday, January 11, 2010

Laps kasvab

Mõõtsime jälle koduste vahenditega Albatrossi turjakõrgust ja saime seekord 172cm! :) Täitsa usutav. Ega ta enam vast ei kasva ka, peaaegu suur poiss juba ju. 2,5 aastaselt, kui ta meile tuli, oli umbes 168 ja nüüdseks on 4 cm juurde kasvanud. Aga laiust on küll kõvasti juurde tulnud, ei ole enam kitselaadne. :P

Ja arvutasin, et Albatrossiga kohtusin esimest korda 3 aastat ja mõned kuud tagasi, seega olen teda tundnud üle poole tema elu. :) Nii armas.

Täna oli traav tõsiselt kehv... ei tea, miks. Galopp aga üle ootuste hea. Taaskord ebaloogiline, aga noh - töötasin siis galopis natuke rohkem. Teist korda vist selle poolaasta jooksul tundsin seda, milline galopp PEAKS olema. Nii mõnusalt astus enda alla ja oli hea, ühesõnaga. Mingil hetkel jäi vasaku ratsme peale ainult väääga tuimaks, aga selles ma tean 100% et olen ise süüdi. Sain õnneks jälle mõnusaks tagasi. Korra, kui ma väiksemat sorti volti proovisin teha ja ta samal hetkel midagi maneeži otsas nägi, millest ta ise kiiresti eemale tõmmata tahtis, tuli peaaegu midagi galopipirueti taolist välja. :P Aga noh, ega see TEMALE ei olegi raske, ehmumise korral suudab ta päris vahvaid piruette teha nii sammust, traavist, kui galopist, see on üks ta lemmikharjutusi :D Iseasi, kas ma ise ka kunagi suudan teda motiveerida neid sooritama. :P

Ja paar hüpet tegin kah jälle sisse. Nii mõnus on teha väikseid kõkse just siis, kui tunned, et hobune on parasjagu hea ja valmis selleks. :) Ratsastuse vahele nt.
Tegelikult tahaks vahelduseks ühte hüppetrenni ka. Mõtlesin veel sellele, kui hea on Albatrossiga hüpata selles suhtes, et ma olen temas kindel. Ta vb ei saa asjale alati pihta, ridade peal vingerdab pisut vms, aga ta hüppab. Ma lihtsalt tean seda ja ei kujuta asja teistmoodi ette. Ja ma arvan, et kui ta kunagi ei peaks hüppama, siis ma saan sellest juba kaugelt aru. 100% kindel muidugi ei saa olla, eks see ole vb kunagi näha. Samas mu eesmärk oleks ikkagi mitte viia teda sinnamaale, et tal oleks põhjust tõrkuda.

Suht naljakas on tegelikult sellist juttu kirjutada (ja teistel ilmselt lugeda ka), arvestades, et meie hüppetrennides kõrgused nagunii eriti üle 80-90 ei lähe. :P Kui ma kunagi omale mõne sobiva hobuse leian, vb siis hüppame rohkem. Aga Albatross ei pea, sest ta on Albatross :)

Friday, January 8, 2010

Kapjadest

Täna jälle üleminekud + natuke kontragaloppi. Seda pole ammu teinud, seega paar korda automaatselt läks kohe sisemisest jalast (kui tahtsin pika sirge peal välimisest tõsta), aga siis tegin paar sammu sääre eest astumist rajalt kõrvale enne tõstet ja töötas. Vahepeal paar kõksu ka üle pisikese lattaia.

Igatahes, kuna mu uueks huviobjektiks on nüüd kabjahooldus, siis ma väga tahaks proovida tema astumisest väikest videot teha, et näha, kas enne maandub päkk või varvas. Kahjuks ei saa seda vist sellise lumega teha, sest noh... lumi on igal pool! Ja üksinda on vist ka natuke raske, aga leian ehk kellegi appi.
Ja siis nüüd varsti, kui mul aega on, peaksin tal jälle natuke kapju raspeldama, mul juba täitsa ettekujutus tekib, kuidas, kui palju ja kust, aga päka osas pean veidi veel uurimustööd tegema. :P Järgmisel nädalal ehk jõuan.
Kui kabjad liiga pikaks kasvavad või midagi muud kahtlast olema peaks, siis lasen loomulikult oskajamal neid värkida, aga niimoodi ise vaikselt kõrvalt proovides saab ilusasti juurde õppida, ilma et oleks ohtu hobuse jalgu ära rikkuda.
Tegelikult olen tal ka varemgi korduvalt kapju otsast lõpuni ise värkinud, muidugi siis oli kõrval inimene, kes õpetas ja kontrollis. Aga tol ajal ei teadnud ma ise sellest kõigest üldse mitte midagi...
Igatahes, mu kindel eesmärk on olla millalgi võimeline täitsa ise oma hobuse kapju korras hoidma, kui just pole mingit erilist probleemi või vajadust rautada. ;)

Thursday, January 7, 2010

Uuel aastal uue hooga

Ma olen oma lubadust ilusasti pidanud ja trenn käib hoogsalt. :) 5 päeva olen järjest käinud, homme ka (kuigi kavatsen midagi kerget teha) ja siis saab vaene hobune lõpuks ühe puhkepäeva. Tegelikult nii hullusti ka pole, ma ju ei raatsi/viitsi teda kunagi väga ära väsitada trennides, seega on ta koormust saanud parasjagu.
Paar korda oleme põllul enne trenni soojendamas käinud, Albatross juhthobuse rollis ja me saame täitsa hästi hakkama. :) Ta on lihtsalt nii armsa iseloomuga, et isegi kui ta midagi kardab, siis ilusa (aga noh, ikkagi konkreetse) palumise peale on ikka nõus ennast "ohtu" panema. Mõned teised hobused ei karda suurt midagi, aga kui nad millegipärast ühel hetkel edasi otsustavad MITTE minna, siis on neid raske ümber veenda.

Sellega seoses üks video: http://www.topdressage.tv/phpBB3/viewtopic.php?f=10&t=445
Mulle niiiiiiiiiiiiiii meeldis see klipp, sest hobune käitus suures osas nii nagu Albatross sellises kohas käituda võiks (kuigi ega ma kindlalt ei tea ju) ja ratsanik käitus üsna täpselt nii, nagu mina sellises olukorras käituda tahaks. Sõitis edasi kui vaja ja andis järgi kui vaja ja... ühesõnaga oli nii tore vaadata. Ma ei pea silmas üldse seda, milline see sõit lõpuks tuli või kui hea hobusega tegemist oli, aga just see kartmise teema...
Ma ei saa iialgi aru inimestest, kes hirmul hobust karistavad, see on lihtsalt rumal käitumine. Isegi "rollkuri-ratsanikud" suudavad sellises olukorras mõistlikult tegutseda! :P

Albatrossile panin mingi päev traavikavalette. Ma teadsin, et ilma treeneri/abistajata maas on see üsna lootusetu ettevõtmine temasuguse kobistaja puhul, aga noh... Ütleme nii, et jah, tulin päris mitu-mitu korda trenni jooksul hobuse seljast alla, et neid jälle paika sättida. :P Aga mul seekord oli natuke selleks viitsimist vähemalt. Ja mida edasi, seda paremini ikkagi läks. Kõige rohkem tegelikult keskendusin sellele, et ma saaks ta igalt poolt kavalettidele sirgelt peale sõidetud (st suurema või väiksema kaare pealt, või juba maneeži servast alates otse) ja et ta jääks lõdvestunuks, hoiaks kontakti jms. See eesmärk sai vähemalt täidetud.
Kui kellelgi peaks mõni hea nõuanne olema, ka siiss on mõnda nippi või head harjutust, millega saaks hobuse rohkem oma jalge ette vaatama ja jalgu tõstma? Ma tean, et peaksin seda lihtsalt rohkem ja tihedamini tegema, eks ta siis õpiks ja harjuks rohkem. Kui juba pisikesed hüpped on (galopis siis enamasti), on asi hoopis teine, aga just nende lattide ja kavalettidega... ta lihtsalt ei pööra neile eriti tähelepanu

Täna tegin platsil lihtsalt palju üleminekuid, alguses sammu-traavi vahel, pärast kordamööda traav-galopp ja traav-keskmine traav. Alguses paar korda tahtsis keskmise asemel galoppi minna, ma pole niimoodi konkreetselt harjutanud varem, ja siis ta lihtsalt sai valesti aru - peale paari eksimist aga tegi edasi alati õigesti. Mulle tundus, et need üleminekud aitasid natuke galoppi ka paremaks. Arvasin, et mul pole mõtet enne hakata galopis väga palju üleminekuid nõudma, kui ta isegi ühtlase galopi korral ei suutnud eriti lõdvestunud olla, aga jällegi - võib-olla peangi just midagi muutma ja teistmoodi proovima.

Sunday, January 3, 2010

Lumiiiii

Kiire blogi, sest ma pean kohe-kohe jälle eksamiks õppima minema... aga sellegipoolest:

Ilus lumine ilm oli täna. :) Puhastasin Albatrossi ära ja mõtlesin, mida temaga teha, kui Nina pakkus, et ma läheks temaga kaasa põllule kappama. Mul ei olnud küll tuju jälle alla kukkuda (4 päeva puhanud metslasega maastikule?), AGA kuna üks mu uue aasta lubadustest oli muuta treeningplaani hobuse jaoks mitmekesisemaks, st lisaks ratsastamisele piisavalt maastiku-, kavaleti-, hüppetrenne, + vb veel midagi huvitavat, siis see oli esimene võimalus sellest kinni haarata, üksinda mulle väga tallist eemale ei meeldiks minna.

Albatross vahtis küll ringi palju ja puristas ärevalt iga natukese aja tagant, aga õnneks oli lumi vist liiga sügav, et ta mingeid erilisi trikke ette oleks jaksanud võtta. :D Kui ta äkitselt silmapiirile ilmuvat Regenbogenit nägi, siis tuli väike kitsekas, aga sügav lumi summutas selle kiiresti. Pärast galopile minnes sooritas ka ühe äkilise kiirenduse, aga üldiselt tegi Albatross mulle siiski kena sünnipäevakingituse mind mitte alla visates ning see lühike trenn sujus päris ilusasti.

Kui teise hobusega pärast platsile sõitma läksin, avastasin, et nüüd on natuke kõvaks läinud pinnas mõnest kohast, seega oligi Albatrossiga tark mõte põllule minna. :) Meil siin oli siiski väidetavalt 26 kraadi külma täna öösel ja üldse suht krõbe, mitte selline "soe" nagu kodust ära tulles Põhja-Eestis oli. Rada oli siiski sõidetav ja keskelt ka, ainult päris raja kõrval oli liiv pisut külmunud - ehk saan siiski homme natuke platsil midagi ette võtta.

Vähemalt siiani on minu uus aasta positiivselt sujunud ja mul on hea eelaimdus - sellest peab üks tore aasta tulema! Ma vähemalt väga loodan. :)