Sunday, March 22, 2015

Classical or cardiovascular

Sattusin Eurodressages äärmiselt asjaliku artikli peale, millega ma 100%-liselt nõustun ja hämmingus mõtlen, miks kõik ratsanikud samamoodi asjasse ei suhtu: http://www.eurodressage.com/equestrian/2015/03/22/classical-training-classical-or-cardiovascular

Minu enda jaoks on küll aastatega ratsutamistrennis saadav füüsiline koormus oluliselt vähenenud ja pean seda pigem positiivseks muutuseks - aga ega teistmoodi ei ole ka võimalik päevas 8 tundi ratsutada (nagu ma mõnel suvel harrastanud olen). Praegusel ajal väsin tõeliselt ära vaid siis, kui mõne nõudliku treeneri silma all vähemalt tund aega järjest korralikult tööd teha.

Aga sisulise poole pealt ka: mina üritan nii endale kui oma trennilistele (nii palju kui neid on) alati meelde tuletada, et liikumise ja ühtlase tempo säilitamine on hobuse ülesanne ja ratsanik annab märguandeid vaid siis, kui soovib selles liikumises mingit muutust. Ometi kuuleb niiiiiiiiiiiiii tihti seda, et igal sammul tuleks säärega hobust edasi ja aktiivsemaks sõita - selliselt sõidetud hobune aga ei saa kunagi korrektselt sääre ees olema. Kui ma tunnen, et hobuse tempo vajub ära või aktiivsus langeb, siis ei keskendu ma kunagi tugevamalt säärega sõitmisele, vaid pigem sellele, et hobune minu kergetele märguannetele paremini reageeriks ehk läheks paremini sääre ette.

Teine asi, mida väga tihti näeb, on see, et ratsanikud karistavad hobust ülereageerimise eest - nt hobune ei liigu edasi, kasutatakse kannust, hobune hüppab järsemalt edasi (reageerib üle), mille peale teda ratsmetest tagasi võetakse, sest ei tahetud ju nii palju edasiminekut. Teine variant: hobune kerib omal tempo üles, ratsanik võtab järsult teda ratsmest tagasi, hobune jääb koha peale seisma/hüplema (reageerib üle) ja ratsanik annab jälle säärt/kannust, sest ta ju tahtis lihtsalt rahulikumat galoppi, mitte seisma jäämist.
Jällegi - täiesti ebaloogiline käitumine hobuse treenimise mõttes. Ülereageerimist ei tohiks mitte kunagi karistada, sest hobune ju tegi, mis tahetud, lihtsalt liiga innukalt. MIKS keelata hobust tugevatele märguannetele reageerimast ja sellega teda tuimaks muuta, selle asemel et liiga "head" reageeringut kasutada ära kui suurepärast võimalust muuta oma märguanded järgmine kord kergemaks ja õrnemaks? Kes ei tahaks omale kergetele märguannetele reageerivat hobust? Noh... tundub, et sugugi mitte kõik.

Muidugi on sellel vähesel füüsilisel koormusel ja kergete märguannetega toimetulekul oma negatiivne külg ka - ratsutamistrenni ei saa enam väga efektiivseks kaloreid põletavaks tegevuseks pidada. :) Aga mis seal ikka, tuleb sadulast alla ronida ja hobuse kõrval vahelduseks joosta (ehk peaks äkki rännaku poole hoopis vaatama?)

Thursday, March 12, 2015

Olen väga agar olnud viimasel ajal - nädalavahetusel avaldus agarus küll rohkem Kurtna hobustega tegeledes, aga Tartus olen ka sagedaselt tallis käinud.

Eelmisel korral kirja pandud probleemidest:

- sammus sääre eest ära minekuga on endiselt raskusi. Mära nagu lülitab ennast täiesti välja - tal nüüd puhkerežiim ja no mitttttte ei taha tagajalgu aktiivsemaks muuta, päris tihti tuleb stekipuudutusega meelde tuletada ja isegi see ei aita alati esimesel korral. Mingeid häid ideid mul selle kohta ei ole, peale kannatlikuks jäämise ja lihtsalt iga kord oma asja edasi nõudmise.

- parema ratsme peale jäigaks muutumist tuleb juba harvemini ette. Ikkagi VIST ma ütleks, et vasakut pidi on praegu veel lihtsam sõita, aga ratsmekontakt tundub mõlemalt poolt võrdsem olevat kui varem.

- ratsme taha või üle ratsme minekut... tuleb endiselt mõnikord ette. Mulle tundub, et üha vähem, samas... kohati ta hoiab ise küll VÄGA stabiilset kontakti, kuid kipub seejuures veidi vertikaali taha minevat ja esiotsale langevat. Stabiilne kontakt on iseenesest tore küll, aga võib-olla peaksin mitte eriti tähele panema tema ebastabiilsusi, nii kaua kuni hobune otsib head tasakaalu; ja mitte lasta tal jääda sinna mugava kontakti otsa, kui tegelikult tasakaal ja hoiak ei ole veel päris sellised, nagu ma sooviksin? Väga keeruline seletada, aga... minu arust võib kontakt vahel liiiiiiiiiiiga stabiilseks jääda ja sellega veidi kaob see kerge tunne ja hobuse valmidus kontakti järgida. Ses mõttes, et kui see kontakt ON kogu samas kohas ja sama ühtlane, siis pole hobusel ju põhjust enam seda ise kuskilt üles otsida?

- galopp on endiselt kõige raskem, kuid kohati on edusamme ka. Mõni üksik trenn proovisin veidi nõudlikum olla ja käskisin tal hoolimata kõigest mõned väiksemad galopivoldid sõita (väiksem on meie mõistes hetkel kuni 15 meetrit :P), aga erilist tulemust see ei toonud - painutama oli küll sunnitud, aga tal oli vist ikka raske ja küttis jälle sellepeale end pigem üles. Katsetada võis korra, sest kunagi ei tea täpselt ette, mis konkreetse hobuse puhul täpselt aitab, aga jõudsin ikka järeldusele, et tuleb sõita tasa ja targu, lõdvema ratsmega, suurtel ringidel, kuni ta ise aru saab, et galopp pole nii kole nagu ta arvab. Kusjuures viimane trenn tegin palju traavitööd ette ja seejärel lühikesi galopijuppe/palju tõsteid ja kohati täitsa suutis ennast kanda ja võtta isegi mõned aeglasemad tasakaalustatud galopisammud - kuigi ma ise teadlikult üldse ei proovinud teda kokku sõita ega midagi, lihtsalt keskendusin rahulikuks ja lõdvestunuks jäämisele (nii enda kui hobuse seisukohalt).

Nüüd kui jälle tihedamalt ratsutan, siis olen veel mõnede üldisemate asjade üle mõtlema hakanud... ja üks neist on see igavene välimise ratsme teema. Kohati ma leian, et see välimise ratsme kasutamine on pisut ületähtsustatud - seda just noorte/tooreste hobuste korral, kes ei saa veel päris täpselt sellest külgsuunalise painutamise ideest aru, aga ratsanikud üritavad ikkagi ainult sisemise sääre abil painet saavutada, samal ajal välimist ratset nö "peal" hoides (sest nii ju õpetatakse) ja tegelikult hobuse läbi keha painutamist sellega takistades. Miks peaks noor hobune ennast kaelast küljele painutama, kui teda välimise ratsmega kinni hoitakse ja nina sissepoole viia tegelikult ei lubata? Seega mina kasutan selliste hobuste puhul kindlasti alguses kombinatsiooni sisemine säär + sisemine ratse, ISEGI siis kui nad pisut õlaga välja vajuvad, sest... selles faasis nad ei tee seda veel ülepainutamise tõttu, vaid pigem lihtsalt ei saa nõudmisest aru või on tasakaalust väljas.

Muuseas - kui keegi tunneb, et ta hobune õlgadega trajektoorist väljapoole jookseb, siis välimise ratsmega selle korrigeerimine ei ole sugugi mitte ainuke lahendus. Väga hästi toimib ka korralikult sisemise säärega tagajalgade aktiveerimine - see võib tunduda küll vastuoluline (et hobune vajub välja ja sa lükkad teda veel väljapoole), aga säär mõjutab alati rohkem tagajalgu kui esijalgu ning niipea, kui oled suutnud sääremärguande abil taguotsa aktiveerida ning rohkem raskust tagaotsale üle kanda, muutub esiots kergemaks ja VÄGA paremini juhitavaks. Niikaua kuni tagumine ots on loid ja kogu raskus esiotsal, võib see õlg ujuda täpselt nii palju välja kui tahab ning ainult välimine ratse ei pruugi seda peatada.

Aga nüüd edasi - niipea, kui hobune oskab ennast mõlemale küljele parasjagu juba painutada, siis hakkan sisemise ratsme märguandeid vähendama, kasutades seda ainult nö suuna näitamiseks. Niipea, kui sobiv paine on saavutatud, siis hoian välimise ratsmega kontakti, lõdvestan sisemist, ja proovin painet säilitada eelkõige sääre ja istakuga - ehk sellest hetkest hakkan hobust sõitma küll sisemise säärega välimise ratsme suunas, jah.

Nüüd aga siis selle kohani, kus mul tihti probleeme esineb - nimelt hakkab enamus hobuseid väga hästi nö välimist ratset täitma ja võtavad alati painutades sellega kontakti, aga... vahel lähevad nad sellest veel oluliselt edasi ja õrna kontakti asemel hakkavad välimisest ratsmest natuke nagu läbi jooksma. Osaliselt arvan, et see on seotud sellesama raskuse esiotsale jäämisega, millest enne kirjutasin, aga... mõnikord ei piisa ka taguotsa aktiviseerimisest ja pöörded vajuvad ikka natuke suuremaks kui ma tahaksin. Nii et... mulle tundub, et ma... selles staadiumis lasen neil äkki liiiiiiiiga palju välimise ratsme peale toetuma jääda? Või noh... kui on sirge peal sõitmine või suuremat sorti volt, siis ei ole see välimise ratsme kontakt küll eriliselt tugev vms, aga väiksemate pöörete peal pean küll mõnikord ikka päris järske ja robustseid märguandeid välimise ratsmega vastu kaela andma (nii tugevaid, et see paratamatult mõjub juba palju ka suulisele ja oluliselt rohkem, kui mulle meeldiks), aga hobune endiselt nagu ignoreeriks neid. Ignoreerimine ilmselt on vale sõna, sest tugevaid ratsmemärguandeid ei ignoreeri ükski hobune - pigem on nad lihtsalt õppinud sellele mitte reageerima. Aga mina ei saa hästi aru, et... millisel ajahetkel ma neile seda mittereageerimist õpetan? Kusjuures sammus pika ratsmega liigutavad nad kõik vaid kerge välimise ratse surve eest kaelal oma õlgu küljele ja pööravad siis vastavas suunas. Aga kui on nt traav või galopp ja ratsmekontakt olemas, siis enam mitte nii hästi. Püüan hästi palju mõelda oma ülakeha pööramisele ja natuke ka välimise põlvega surumisega, mingil määral need aitavad kaasa - aga arenguruumi on veel ikka palju ja kuskil peab ikka mingi kala sees olema, midagi teen kindlasti valesti.

Ruudu sõitmine (sirge, nurk, sirge, nurk) peaks teoorias toimima hästi selle probleemi lahendamiseks ja märaga nüüd proovin veidi taolisi harjutusi teha. See aga tundub mulle natuke rohkem juba vigade parandamisena - mulle meeldiks rohkem, kui ma sellise harjumuse tekkimist oskaks algusest peale vältida.

Väga keeruline lugu. :P Järgmiseks korraks on mul samasugust romaani plaanis kirjutada hobuse koondamise kohta (mis ka minu jaoks raske ja kohati arusaamatu on), aga vahepeal on vaja ratsutada ka ja praktiliselt oma teooriaid järgi proovida. Muuseas lisandus mu hobuseparki kuuks ajaks veel üks väga toores eestlasest ponimära, kellel veel halbu harjumusi (sh läbi välimise ratsme jooksmine) välja kujunenud pole, ma loodan - ja üritan neid siis ka mitte talle tekitada. Seega challenge accepted. ;)

Pilte uutest hobuselistest üldse ei ole, aga... kuna K käis kunagi Albatrossi pildistamas ja hästi tehtud fotosid A-st võib ALATI vaadata, siis... palun:



Who's the boss?



Reklaami võin ka teha, kui keegi enda hobusest ilusaid pilte tahab :) : https://www.facebook.com/500photosofHORSES?fref=ts

Tuesday, March 3, 2015

Ratsutame

Nädalake möödas ja olen nüüd oma uue ratsuga juba veidi tutvust teinud - vähemalt piisavalt palju selleks, et ma temas juba hunniku häid ja sama suure hunniku ka keerulisemaid külgi leidnud olen, mille üle nüüd siin arutleda saaks.

Mära ise on hässssti tore ja viisakas hobune, selles mõttes on temaga küll hea ja rahulik toimetada. Ei kisenda, ei jookse üle ja noh... tundub jälle üks sellistest, kelle peale sa lihtsalt ei ole võimeline pahaseks saama, sest tal pole mitte mingit kiusujoone algetki iseloomus. Ei ole üldse tüüpiline mära. :) Samas ei ole ta ka alati väga rahuloleva muljega, pigem natukene murelik ja ebakindel - mitte küll inimese suhtes, aga... ümbruskonna? Ei oska hästi seletada, aga tahaks, et ta ennast veidi lõdvemaks laseks, tunneks rõõmu tegelemisest ja oleks sotsiaalsema olemisega. Tegelen ka selle küljega hoolega: kiidan alati tublide soorituste eest, räägin temaga niisama juttu ja patsutan ja söödan kommi ka sisse. Võib-olla aitab?

Mis treeningusse puutub, siis samm ja traav on täitsa toredad sõita enamjaolt (kuigi eks sealgi on asju küllalt, mida paremaks võiks saada), aga galopp on tõesti keeruline.
Sääre eest liigub ta üsna mõnusalt ära, mis teeb kohe kõik trennid minu jaoks oluliselt vahvamaks - pean sääre ees olemist esmatähtsaks asjaks praktiliselt kõikide hobuste puhul. Ainuke hetk, kui ta veidi seda ignoreerib, on trenni keskel ja lõpupoole jalutuspause tehes, nii et sellega tegeleme veel. Ratsmekontakt on suurema osa ajast ühtlane, stabiilne ja paraja tugevusega, aga olenevalt päevast ja tujust tuleb ette nii hetkelist kuklast kangeks minemist (nt siis, kui ta miskil põhjusel ringi vaadata tahab või kui teen tagasivõtva ülemineku) kui ka veidi kontakti taha peitumist (seda kõige rohkem just selle sama sammu ajal, mil ta säärelegi reageerimise unustab). Jällegi - proovin nende pisiasjadega tegeleda ja pean seda siiski heaks märgiks, et oma parematel hetkedel on ratsmekontakt meeldiv ja paras.

Paremale poole tundub olevat mõnevõrra keerulisem sõita - painutamisega sääre eest otseselt ei ole probleemi, aga parema ratsme vastu kipub vahepeal ennast jäigaks tegema ja ainult välimise ratsme abiga on siis üsna keeruline liikumise üle kontrolli säilitada, kui hobune mingi oma asendi sisse võtab ja sealt hästi välja tulla ei taha.

Aga üldiselt saab traavis sõita sammu natuke pikemaks ja lühemaks, teha erineva suurusega volte, suunamuutusi, M on talle natuke isegi sääre eest astumise ideed edukalt selgitanud (kuigi ma ise seda otseselt harjutanud ei ole seni) ja kokkuvõttes on päris tore.

Galopiprobleemid tunduvad olevat segu tasakaalukaotusest ning hobuse sassi minevatest närvidest. :) Miskipärast muutub ta galopile tõstes (või mõnikord, kui ta neid ise ennetama hakkab mingil põhjusel) täiesti teistsuguseks - muutub närviliseks ja kangeks ning galopp on siis kiirustav ja jäik ning palju esineb õlaga sissevajumist. Ma ei teagi, kumb see algpõhjus on - kas ta hakkab ennatlikult muretsema ja seetõttu läheb galopp käest ära; või ongi tal füüsiliselt suhteliselt raske galoppi joosta ja see põhjustab omakorda ärevust. Tõenäoliselt natuke mõlemat.
Seega on mu strateegia ka natuke kahepoolne: ühest küljest üritan talle galopis palju vabadust anda (et tal ei oleks põhjuks muretsemiseks) - see tähendab, et lasen tal esialgu joosta tema enda valitud üsna kiires tempos ning pigem vabama ratsmega - samas pööran nurkades või ringil ikkagi tähelepanu, et saaks ta vahepeal kuidagigi sääre eest õigetpidi painutama, sest ainult nendel hetkedel on tal võimalik tunda, et ohoo, galopis ei olegi tegelikult nii raske ennast püsti ja rajal hoida.

Nii et asju, mille kallal töötada, leiab piisavalt nagu alati, aga üldkokkuvõttes tundub mära täitsa asjalik ja kõige toredam, et ta vähemalt senini paistab mind hästi hoidvat ja ei tegele üldse selliste rumalustega, mis ratsanikku sadulast välja üritavad raputada. Märtsikuu jooksul ei tahaks veel alla kukkuda - edasi tulevad juba uued beebid vist tõsisemalt mängu ja selle aja kohta ei julge suure suuga midagi veel lootma hakata.