Wednesday, December 28, 2011


Vähemalt ma ei pea kulutama raha šampoonide ja palsamite peale, et hobust ilusaks saada, sest noh... pilt räägib vist enda eest. Ja see on üsna paks talvekarv, mis tal selle pildi pealt vastu läigib.

Monday, December 26, 2011

jõulud

Kui päriskodu asub ühes, kool ja hobune teises, ning ülejäänud pere (loe: sugulased) kolmandas Eesti otsas, siis on üsna keeruline kõigi juurde jõuludel jõuda... Aga Albatrossiga pidasime siis jõule 23. detsembril, kui veel väljas olid miinuskraadid ja põllul ratsutamas käies hõljus isegi lumekübemeid alla. :)

Need üksikud valged kübemed Albatrossi kõrvade juures ei ole tolm, vaid lumi! Päriselus oli neid muidugi tunduvalt rohkem, pildilt põgenesid kõik ära.

Pole jällegi ammu seal põllul käinud, sest enne pimedat ma kuigi tihti talli ei jõua ning väga märja-sopase-libeda ilmaga ka sinna sõitma ei lähe. Üldiselt sujus hästi, kuigi eks tal võttis lõdvestumine ikka jupp aega ja siiski mitte 100%-liselt. Kõige tigedamaks lõviks osutus seekord kellegi lõkkeplatsi tuhajäänuste hunnik, mida natuke eemal toetas kurjade värviliste silopallide kari ja no siin-seal liikus veel kiskjaid ringi. Põllule pääsemiseks tuli seekord minna ringiga ümber väikese elektrimajakese, aga põllult tagasi me ei saanudki. :D Rahustasin ja kiitsin küll tükk aega, aga mingist punktist edasi Albatross lihtsalt ei läinud või läks suuuure hoooga hoopis vastassuunas. Mis seal ikka, tulin alla, läksime ilma mingite probleemideta paarkümmend meetrit edasi (õnneks Albatross vähemalt niipalju teab, et MINUST küll mingi tuhahunnik jagu ei saaks... ja minu järel julgeb tema ka tulla), uuesti selga ja ülejäänud tee koduni oli rahulik.

Jõulukingiks sai Albatross omale mõnusa sooja villase teki ja loomulikult porgandeid.

Üritasin oma lubadust pidada ja mõne pildi ka teha, aga kuna polnud ei head ilma ega olukorda ega fotokat (võtsin ainult oma seebika kaasa), siis pildid on seekord eriti ebahuvitavad - demonstreerides näiteks seda, kuidas Albatross ja S talli vahel kõndides eriti koos pildile ei mahu ja muud taolist:
Aga õue jõudes tõmbavad kaks paksu kõhud sisse ja paistavad peaaegu kiitsakad ja naljakate nägudega - nagu tihtipeale hobuste ebaõnnestunud pildistamise tulemusena näha võib. :)

Natuke sellist teoreetilist juttu ka - seekord siis hobuste ja nende hirmude kohta ning kuidas nendega toime tulla. Kui hobused kuhugi minna ei taha või mingeid kohti/asju kardavad, siis tihtipeale arvatakse, et nad mängivad niisama lolli. Miks? - Sellepärast, et kui talle seal natuke tuupi anda, siis ju läheb ilma mingite probleemideta soovitud kohta ja ei pilguta silma ka. Mina olen üks neist, kes ei usu, et hobused midagi niisama kiusu või lollitamise pärast teevad. Kui nad kardavad, siis nad kardavad. Kui nad karistamise tagajärjel "kartmise lõpetavad", tähendab see lihtsalt seda, et nad kardavad edasist karistamist rohkem, kui seda koledat tünni keset platsi, mis lõpuks eriti ohtlikuks ei osutugi (erinevalt ratsaniku stekist ja kannustest).

Kui võtta näiteks seesama Albatrossi ja tuhahunniku juhtum, siis miks ma peaksin tekitama oma karistamisega temas veel suuremat hirmu ja ebamugavust, et ta lõpuks oleks nõus ikka seal mööduma? Loomulikult ma esialgu ikka ajasin teda edasi, lasin natuke järgi mõelda ja proovisin taas, aga ma ju tunnen oma hobust ning kui ma olen oma nõudmistega talle olukorra juba piisavalt ebameeldivaks muutnud, kuid Albatross IKKA ei vasta neile - siis järelikult on tal piisavalt põhjust mitte edasi minna... sest see on tema jaoks ohtlik. Ja kui mul on siis valida, kas minna sealt mööda, hobune käe kõrval (mis suurendab hobuse usaldust minu vastu ning vähendab tema ebamugavustunnet ja hirmu) või üritada ikka iga hinna eest teda seal seljas edasi suruda (mis tekitab talle ebameeldivaid mälestusi seoses ratsanikuga ning lisab veel rohkem ebamugavust ja hirmu), siis pole raske arvata, kumma variandi ma valin.

Ka nt võistlustel käimisega seoses häirib mind kõige rohkem see, et võrreldes treeningutega on seal tohutult väiksemad võimalused hobusega arvestamiseks ja tema heaolu huvides käitumiseks. Hobune PEAB seal kuulama ratsanikku ka siis, kui ta kardab, tal on segadus, hirm või paanika. Ja seetõttu on kodus vaja samu asju treenida - sest ei saa kodus iga hirmuga tegelemiselt mitu päeva aega võtta ning siis võistlustel täiesti vastupidi käituda, hobust sundida ja teda seejuures veel rohkem segadusse ajada. Mina võib-olla tahaks vahel võistelda, aga samas ma ei ole nõus kasutama selliseid treeningmeetodeid, mille tahajärjel on täielikult alla surutud mu hobuse enda tahe ja õigus näidata, mida ta arvab või tunneb. Niigi on hobustest tihtipeale väga keeruline aru saada, sest nad ei oska ju meile oma muredest rääkida... kuidas neid siis üldse võimalik mõista on, kui me ka nende käitumist niivõrd muudame, et nad töötavadki justkui vajutaks nuppudele ja mitte kui elusolendid?

Jube filosofeerimine tuli nüüd küll, aga noh... ikka juhtub. Mind endiselt siiski huvitab ratsasport ja ma jätkuvalt usun, et ka võistlustel on võimalik edukas olla hobusesõbralike treeningmeetoditega ratsanikul. Kui ta on piisavalt andekas, kannatlik ja arukas inimene, kes suudab leida ühise kontakti oma hobus(t)ega, siis kindlasti on.

Aga häid jõule igatahes kõigile ja laske oma hobustel vähemalt mõnikordki olla ja käituda nagu hobused - ma arvan, et neile meeldib see... :)

Thursday, December 15, 2011

Olympia lainetel

Homme on taaskord üks eksam tulekul, seega arvake, millega ma eile õhtul tegelesin? Loomulikult õppimise vältimisega ja vaatasin hoopis koolisõidu maailmakarika etappi Londonis.

See oli hea mõte, ma avastasin, et mulle tõesti vägaväga meeldivad Carl Hester ja Charlotte Dujardin ja kohe ilus oli vaadata nende sõitusid. :) Kahju, et Charlottel nii mitu tehnilist viga sisse tuli, muidu oleks ilmselt ära ka võitnud... aga Valegro on lihtsalt nii armas hobune ja ma usun, et ta saab sellise sõitja käe all üks päev vägaväga heaks. Tundub selline hobune, kes veidi kipub ennast kaelast lühikeseks tegema (minu arust tihtipeale selliste kompaktsemate hobuste viga), aga need mõlemad sõitjad paistavad väga mõnusa pehme käega olevat ja lasevad oma hobustel ise kontakti poole kogu aeg liikuda + ei ole mingit igal sammul kannustega ribidesse äsamist - ühesõnaga väga positiivne.

Nt Laura B, kes teoreetiliselt peaks ka olema väga klassikalise sõidustiiliga, sooritas küll enamuse harjutustest väga korrektselt, aga mind nii häirib selline (vähemalt pealtnäha) jõuga ratsmete rebimine teatud harjutuste juures... ja hobune tundub ka tihtipeale väga jäik ja kõvasti vertikaali taha tõmmatud seetõttu. :( Ma saan aru, et ilmselt on tegu keerulise hobusega, kes kippub suust nö tugevaks minema jne (nagu Albatross, noh :) ja ma tean, et see on nõme probleem) ning see ei ole tema eesmärk niimoodi sõita, aga noh... siiani ei ole nad paarina eriti head muljet mulle jätnud.

Kui nüüd Albatrossi juurde tagasi tulla (ja meenutada, et ma olen tegelikult mittekeegi :) ja ei tohiks selliseid maailmatasemel sõitjaid kritiseerida), siis... olen nüüd püüdnud trennis häääästi sammhaaval asju võtta ja selliseid alustõdesid lihvida ja paigas hoida. Nt enda istakut üritan jälgida... sammusoojenduse teen tihtipeale ilma jalusteta ja siis jaluseid võttes on selline tunne, et võiks peaaaegu ühe augu võrra pikemaks lasta. Võib-olla isegi katsetan seda mõni päev.

Ilma jalusteta traavides tundsin, et paremale poole sõites on kurvides mul raske hobusega tasakaalus püsida - nagu miski lükkaks täiega väljapoole mind. Aga.. kui hobuse nö tugev külg on parem külg ja sealpool on lihased rohkem kokku tõmbunud (vasakul küljel pigem venitatud), siis tõusebki ju parem pool kõrgemale? Oli vist selline teooria? Ja see kõlaks loogiliselt küll, vasakule poole sõites nt ei visanud mind kurvides kuhugi väljapoole, vähemalt ma ei pannud tähele küll.

Kõverusega võitleme ka nii, et üritan lihtsalt väga täpselt tema õlgu ja tagumist otsa kontrollida. Tagumise otsaga on lihtsam, aga õlgu on ainult jalgadega natuke keeruline juhtida, tahes tahtmata peab veidi ratsmega kaasa aitama, kuid siis on juba raske eraldi hoida ratsmesurvet kaelale (õlgade kontrollimiseks) ja suule (mille peale ta kipub nina väljapoole lükkama).

Ja teine asi on see vasaku ratsme peale tuimaks muutumine... nt jalavahetustega ma pole nüüd väga hoolikalt tegelenud (mõne trenni jooksul paar korda proovin siiski), sest kui ta seda ennetama hakkab (mida ta teeb, sest ma ei saa talt poole sekundi jooksul järsku seda asja nõuda, ilma ettevalmistamata), siis ta läheb veidi pingesse ja sellel hetkel on vasaku ratsmega kontakt meil SUUR NULL. Tõesti, absoluuuuuuuuutselt ei reageeri sellele, nagu lülitaks täiesti välja omal selle suupoole. Ja niimoodi on natuke raske midagi õpetada, seega püüan vahepeal tegeleda selle probleemi kõrvaldamisega, vb pean siiski kontragaloppi ka jälle vahelduseks harrastama, et ta jääks ka suunamuutuste puhul galopis pehmeks. Aga ma ei tea ka... siis ta vb satub rohkem segadusse jälle nende jalavahetuste osas... ei teaaaaa... Mõtlen veel.

Igatahes, KUI ta läheb vasaku ratsme peale tuimaks, siis ma pean tõesti lihtsalt väikeste sõrmeliigutustega niikaua seda suulist liigutama, kuni ta jälle reageerima hakkab. Tihtipeale ma teen seda 1-2 korda, ta ei reageeri, ja siis ma juba jään pikemalt vastu hoidma, et "ta ju peab andma järgi". Ja no siis mingi hetk annab ka, aga.. see ei ole õige, ja see kaob kohe järgmise hetke jooksul. See on mul loll komme lihtsalt ja kannatuse puudumine. Tuleb hääästi pisikesi märguandeid anda nii kaua, kuni vastus tuleb. Sest ükskord ta tuleb ja mida kannatlikum ma olen, seda kiiremini ta iga kord tulema hakkab. Tõestatud värk. :)

Üldiselt mulle tundub, et meil oleks hädasti mõnda pilti vaja blogisse, nii vahelduse mõttes. Niipea, kui mõnel mu tallipäeval pilved veidi hõrenevad (ja valges talli jõuan), üritan Albatrossi jäädvustada jälle.

Ja S. areneb ka edukalt. Esimesed korrad seljas läksid vaevaliselt, ta tõesti EI TAHTNUD pöörata ega edasi liikuda ega seisma jääda ega mitte midagi. Aga sel korral jällegi tasus mu kannatlikkus end ära ja nüüd praktiliselt probleem puudub. :) Mulle tundus ka, et talle midagi vahepeal väga ei meeldinud - seega ma igaks juhuks üritan nüüd iga trenni vahele jätta vähemalt ühe vaba päeva, kus ta oma lihaseid puhata saab (KUI äkki oli selles asi) ja no trennid on meil lühikesed nagunii - 10 minutit kordet (kuigi seda aega võib nüüd ilmselt lühendama hakata) ja 10 minutit seljas. Ilusasti saab sammus ja traavis keeratud, pööratud, volte tehtud ning tegin eile esimesed sammud galoppi isegi. Ja seda kõike kordepäitsetega - esimene hobune ilmselt, keda ma ilma suulisteta "algratsastanud" olen. Järgmisest nädalast aga ilmselt teeme suulistega taas tutvust siiski.

Thursday, December 8, 2011

Hambaarst

Teisipäeval oli meil tallis veterinaariapäev. Kuni äsjakastreeritud täkkude toibumist oodati, said teised hobused hambaarstiteenuseid kasutada, sh Albatross ja noor S.

Albatrossil olid hambad veidi teravaks kasvanud ja oli raspeldada vaja. Nägin ka väikseid haavandeid, mis tema põskedesse juba tekkida olid jõudnud... ja see muidugi pani mind mõtlema jälle. Esiteks muidugi selle üle, et ma ei ole piisavalt tema hammaste pärast muretsenud. Kuigi tegelikult ma lasin neid suvel vaadata ja siis öeldi, et veel pole mõtet raspeldada, aga siiski - kui tal praeguseks juba haavandid olid tekkinud, siis olin ma ilmselgelt liiga kaua uuesti kontrollimisega oodanud. Kavatsen nüüd ise hakata tema suhu aeg-ajalt vaatama ning üritada natuke aru saada, mis seal toimub, et sellist asja rohkem ei juhtuks.

Põhjus, miks ma selle üle nii tõsiselt mõtlema hakkasin, on see, et kui mul endal nt mingil ajal suvalisse kohta suu limaskesta väiksed haavandid tulid, siis olid need ikka üsna ebameeldivad. Aga veel hullem - kui mul ühel tarkusehambal mingi aeg selline terav serv tekkis, siis hakkas see ka konkreetselt nö põske hammustama ja see oli juba täiesti kohutav tunne - üldse normaalselt süüa ei saanud, KOGU AEG oli valus, suud liigutada eriti ei julgenud. Ja mina pidin seda kõigest 2-3 päeva taluma, siis sain korda. Kui nüüd mõelda, et hobused elavad liiga teravate hammastega nädalaid ja kuid, halvematel juhtudel isegi aastaid!!!, siis seda on ikka suhteliselt kurb ette kujutada, mida nad tundma peavad.

Teoorias ma võiks nüüd peale hambaarsti külastust jälle loota, et äkki tema vasaku ratsme peal istumise probleem väheneb, aga tegelikult ma olen üsna veendunud, et see probleem istub rohkem kogu tema kehas kui suus ja kunagi varem pole hammaste raspeldamine märkimisväärselt meie treeninguedu kuidagi muutnud, nii et... see lootus on minu puhul vist pigem lolli lohutus. :)
See kõverus on jah, ikka endiselt häiriv. Üritan taaskord sellele natuke rohkem keskenduda (mitte küll parandada, sest seda ma ei oska), et täpsemalt aru saada, KUS või MILLES probleem täpsemalt seisneb. Mõned tähelepanekud on, aga kuna need mind veel ühegi konkreetse uue idee või mõtteni pole viinud, siis ei hakka neid hetkel põhjalikumalt siin lahkama. See oleks tõesti taevane kingitus kui ma (või mõni targem kõrvaltvaataja) oskaks selle meie kõige suurema raskuse põhjusest aru saada ja mingite meetoditega seda parandada.

Kõige positiivsem asi viimasel ajal on aga see, kuidas Albatross liigub. Vanasti oli mul tihtipeale (eriti peale mõne teise hobusega sõitmist) Albatrossi selga istudes selline natuke ebameeldiv tunne, sest ta sammud tundusid nii lühikesed ja kinnised. Seda põhiliselt traavis, samm oli üsna okei ja galopp ka, kui ma teda piisavalt edasi sõitsin. Aga nüüd viimasel ajal juhtub väga tihti, et ma traavi ajal tunnen ja imestan, kuidas ta enda kohta ebatavaliselt pikkade sammudega liigub. :P No mitte ebanormaalselt pikkadega, vaid sellistega nagu ma kogu aeg soovinud olen, et ta liiguks. Tõesti on see jooks traavis kuidagi lahtisemaks ja vabamaks läinud ja nii hea tunne on, kui su suur hobune reaalselt liigub iga sammuga tüki maad edasi, mitte ei tiksu niisama meeterhaaval edasi.

Tihtipeale need sammud on paremad päris trenni alguses ja mida edasi, seda rohkem hakkavad jälle kustuma (ilmselt asi selles, et ta väsib pingutamise korral üsna kiiresti siiski), aga näiteks viimane trenn püsis hea liikumine praktiliselt lõpuni ning keskmise traavi ajal jõudsime ebatavaliselt kiiresti ühest maneežiotsast teise. :D Kui päris aus olla, siis veidi siiski muutus ka tempo, aga... ma ei nimetaks seda enam otseselt kiirustamiseks - sest ta ei kaotanud seejuures oma tasakaalu ega hakanud mõtlematult jalgadega sabistama, vaid lihtsalt püüdes seda edasiviivat energiat võimalikult palju ära kasutada, liigutas oma jalgu tunduvalt aktiivsemalt kui tavaliselt. Ma ei taha ka tema aeglustamiseks hakata ratsmega eest piirama, riskides siiani saavutatud ära rikkuda, sest niigi tal pole see sammude pikendamine eriti lihtsalt tulnud. Aga samas mulle tundub, et ta lihtsalt õpib ennast kandma, mida rohkem me seda harjutame. Varem hakkas ta väga tihti kiirustama, aga ma ei ole tegelikult suurt midagi selle vastu teinud - lihtsalt kordan harjutust, ilma LIIGA PALJU nõudmata, ja üritan veenduda, et ta enne keskmisesse traavi minekut liigub mul võimalikult hästi, aktiivselt, pehmelt.

Kui ma nüüd mõtlema hakkan, siis see liikumise paranemine võib tegelikult vabalt olla seotud sadulaga. Sellest ajast peale, kui ma Albatrossi endale sain, on tal küll olnud nö passitatud sadul, aga ei esimene sadul ega ka praegune sadul enne ümbertoppimist ei istunud tal nii hästi, kui nüüd (päris ideaalne ei ole ta ilmselt ka praegu, aga tuntav vahe siiski varasemaga). Ja kuigi see sai topitud juba suve alguses, siis arvestades seda, et suvel ma väääga palju temaga sõita ei jõudnud ning muutus tema liikumises ei pruugi ka kindlasti mitte üleöö tulla - st tal läheb aega, enne kui oma lihaseid taas õigesti kasutama harjub - võib sadul vabalt selle positiivse muutuse põhjuseks olla. Seda enam, et kui Albatrossi selg juba ise annab VÄGA selgelt teada, kui talle sadul ei meeldi (väga kergesti tekivad survepunktid, punnid), siis miks ta ülejäänud keha peaks sellele vähem reageerima?
Ja no teine asi on see, et ma viimasel ajal kulutan kauem aega soojaks jalutamisele enne tõsisema trenniga alustamist. See aitab ka kindlasti kaasa.

S. -l tõmmati välja susihambad (need olid väiksemad, kui minu enda tarkusehambad... veider), mis tähendab, et paar nädalat tuleb ta suulistest eemal hoida. Ma polegi veel ühtegi hobust "bitless" meetodil sadulasse pannud, aga niisama treeninguid katki ju ka ei taha jätta, seega laenasin kordepäitseid ja käisin seljas ikka. S. natuke protestib, kui ei saa oma soovitud suunas liikuda, aga muidu pole isegi viga, saab veidi juba ringi jalutada küll.

Wednesday, November 30, 2011

Külgratsmetest ja kordest

Täna õppis Albatross ära külgratsmetega kordel jooksmise. :) Asi, mida 7-aastane hobune võiks osata küll.
Ma ei ole olnud eriline külgratsmete fänn ning nii palju, kui Albatrossil neid proovinud olen, siis pole need minu arust talle ka märkimisväärselt head mõju avaldanud.

Ma arvan, et külgratsmete väärkasutamist kohtab ilmselt isegi tihemini, kui nt libiseva ratsme vms puhul. Väga suur enamus paneb need liiga lühikeselt ja need, kes ei pane, enamasti lihtsalt ei vaevu külgratsmeid kasutama ja ei näe sellel mõtet. Ise kuulun sinna teise rühma, aga näed - täna siiski panin peale, mitte liiga lühikeselt ja tasus ära küll.

Kui külgratsmed liiga lühikeselt kinnitada, siis põhiefekt läheb ju hobuse pea rulli tõmbamisele. Rohkem või vähem rulli, see sõltub ratsmete pikkusest, aga eesmärk on, et hobune annaks survele järgi. Kas taolise järgiandmisega kaasneb lõdvestunud liikumine jms, selle üle võib lõputult vaielda, nii et sellesse hetkel ei lasku.

Milles mina aga veendunud olen, ja vist varem ka kirjutanud, et ratsme survele järgi andmine on ENAMASTI seotud vähem või rohkem ratsme taha minemisega. Olenevalt hobusest võib see olla kas ainult hetkeline või kauem kestev ratsme taga olek, aga mina isiklikult juba pikemat aega ei usu, et hobust on võimalik ratsmesse sõita selle põhimõttega, et tema peab suulise survele järgi andma. Järgi andmine = (ebameeldivast) kontaktist loobumine, aga ratsmesolek = kontakti loomine ja hoidmine. Kaks täiesti vastandlikku asja.

Seetõttu ka külgratsmete puhul - kui need on kinnitatud nii tugevalt, et hobune peab mugavaks asendiks enda pead rohkem painutama ja suust "järgi andma", siis heal juhul õpetab see hobust mitte ratsme vastu kaklema, aga üsna suure tõenäosusega mitte kontakti hoidma. Arusaadav, et need paar korda, kui ma Albatrossi olen liiga lühikeste külgratsmetega kordetanud (loomulikult mitte "nina rinnale" pikkusega külgratsmed, aga piisavalt lühikesed, et veidi tema pea liikumist piirata), siis on ta lihtsalt neile vastu kakelnud ja väga ebaühtlaselt jooksnud, nii et ma üsna kiiresti sellest loobunud olen ja ilmselgelt rahulolematu hobuse neist vabastanud olen.

Olen paar korda proovinud ka pikemate külgratsmetega teda kordetada, aga arvatavasti on mul nii kannatlikusest kui oskustest puudust tulnud ja sellest olen samuti kiiresti loobunud, sest abiratsmed lihtsalt kõlkusid ebaefektiivselt hobuse ja sedelga/sadula vahel ning ei täitnud mingit eesmärki.

Kuna viimasel ajal on Albatross aga ilmutanud mingeid märke ka normaalse kordel jooksmise suhtes - st, et ei kõverda enam ennast alati ja nii hullult - siis mõtlesin, et võib-olla tasub veelkord proovida. Kõigepealt jalutasime käekõrval end natuke soojaks (+ natuke maatööd, et jalutamine liiga igav ei oleks), siis lasin esialgu ilma külgratsmeteta kordel traavida. Esimesed hetked on ta alati ÜLIkõver ja kangutab pead ühes ning teises suunas jnejne, aga kui teda piisavalt aktiivselt jooksma motiveerida, siis mingi hetk (praegusel ajal tavaliselt juba paari minuti jooksul) hakkab ta sellise mõnusama vetruva sammuga ise edasi liikuma ja siis juba üsna sirgelt. Sellega kaasneb alati ka kaela ette ja alla sirutamine - kui ta kael on üleval ja pinges, ei liigu ta MITTE KUNAGI kordel otse ja ühtlase paindega. Nii et need kaks asja on väga tihedalt omavahel seotud ja viitavad ilmselt sellele, kui tähtis on lõdvestamine.

Niimoodi traavitasime kuskil 5 minutit, kuni ta mõlemat pidi näitas väheke lõdvestumise märke ja ilusaid samme kordel (mitte stabiilselt ja kogu aeg, aga periooditi... päris sageli tuleb ikka selliseid lühikesi pingelisemaid hetki ka sisse). Seejärel lisasin külgratsmed, esialgu võimalikult pikalt, sest Albatross on suur hobune ka nagunii. Esimesed ringid oli ta jälle rohkem pinges, aga siis hakkas taas aeg-ajalt enda kaela sirutama ja üllatuseks avastas sealt kuskilt ratsmekontakti. :) Mida kauem ta jooksnud oli (ega ma kaua muidugi ei teinud, mõlemat pidi kokku vb 15-20 minutit), seda sagedamini hakkas ta selle kontakti poole sirutama ja lõpuks mulle peaaegu tundus, et talle hakkas see meeldima - st tal oli mugav sellise ühtlase kontaktiga joosta.

Tegin loomulikult mõlemat pidi ja vahepeal panin külgratsmeid natuke lühemaks ka, et ta päris niiii alla ei peaks sirutama. Ratsmed aga jäid alati piisavalt pikaks selleks, et ta sai oma kaela vabalt otse enda ees sirgeks ajada ja ringi vaadata vms - ehk siis ratsmed ei TAKISTANUD teda mitte midagi tegemast (no nina päris taeva poole ilmselt poleks saanud ajada, jah) ning funktsioneerisid ainult siis, kui Albatross ise nende poole sirutas ja kontakti võttis. Ja ta sirutas, ja ta võttis kontakti. :) Nii et mission accomplished ja ma olen nüüd esimest korda ka praktikas (mitte ainult teoorias) aru saanud sellest, miks nende kasutamisel täitsa omaette eesmärk olla võib.

See hobune on mulle tõesti KÕIKE õpetanud. Lihtsalt kahju natuke, et ta peab minu kõik vead katse-eksitus meetodil oma nahal tundma saama...

Sunday, November 27, 2011

Jepppp, vasakust paremasse jalga on Albatrossi jaoks lihtsam. :) Esimesed korrad jälle muidugi aia taha, aga niipidi hakkas ta hiljem lausa ise jalavahetust ennetama ja tegi isegi ilma märguandeta siis, kui "õigesse kohta" jõudis. Tulevikus kindlasti asi, mida vältida (jalavahetuste ennetamine), aga esimeste katsetuste puhul - miks mitte? :)

Väga tõsist trenni jällegi ei teinud, sest vabahüpete rada oli poolikult üleval ja siis polnud väga vabadust igas suunas sõita, eriti kuna teisi hobuseid oli ka platsil. Aga mis oleks parem kiitus hobusele uute asjade ära õppimise eest, kui trenni lõpp?

Aga jaa, vabahüppeid tegime ka siis pärast noortele... Väike Spartacus hüppas nagu Spartacused ikka hüppama peavad :) Süsteemi esimesest väikesest lattaiast küll tuli paar korda imelikult üle, kui samm ei klappinud, aga järgneva kõrgema okseri ületamine küll isegi siis talle raskusi ei valmistanud. See okser ületati absoluutselt iga kord täitsa rahuldava tehnika (nii palju, kui minu asjatundmatu silm seletab), piisava varu ja ilma mingi pingutuseta. Aga no ega me selle kõrgusega väga taevasse ei pürginud, laps on alles 3-ne ju. Istusin tal täna muuseas esimest korda seljas ka, nii umbes 10 sekundit.

Teisel noorel on hüppegeeni vähem ja üsna energiasäästlik on ta ka (st säästab OMA energiat - minu energia sai küll üsna kiiresti otsa, kui ma teda mööda platsi taga ajasin ja hüppama üritasin meelitada). Viimased paar korda, kui ta juba suuremas osas omast tahtest koridori ja takistustele peale jooksis, siis oli ka midagi hüppeliigutuse sarnast näha ja sai oma väiksest süsteemist üle küll. :) Sadulasse ta täna ei jõudnud, aeg sai otsa, aga üldiselt ma arvan, et ta on pigem rahulikum ja turvalisem, kui S.

Friday, November 25, 2011

Taaskord olen talli jõudnud liiiiiiiiiga harva, juba tõsine igatsus korraliku trenni järgi tuli viimase kahe nädalaga...

... aga täna siis jällegi ratsutasin ja ma ei suuda lihtsalt jätta märkimata, et mu Albatross on geeeeeeeeeeeeeenius! :) Viimati kirjutasin ka blogis plaanist õpetada jalavahetusi eksole, ja kuigi ma olen sellele jõudnud pühendada täpselt kaks trenni ("pühendada" on muidugi palju öeldud, sest tegelikult kulutan selle peale 5 minutit suhteliselt trenni alguses peale soojendust, ja ülejäänud aja tegelen muude, tuttavate, lihtsamate asjadega), siis praeguseks on minu ootused ja lootused selle osas, et ta neid kunagi hästi sooritada oskaks, umbes 100x suuremad kui varem.

Eelmine kord tegin mingi 5-6 katset vist kokku, esimesed läksid aia taha, aga viimaste puhul ta juba natuke sai asjast aru ja vahetas küll - tegin siis suhteliselt elavas galopis sellist lühikest diagonaali (et ei läinud päris risti üle platsi, aga mitte ka diagonaalis - kuskil seal vahepeal) ning seinani jõudes vahetasin painde ja suuna. Diagonaalilt rajale minekut ei teinud väga ühtlaseks, vaid veidi äkilisemaks, et Albatrossi tasakaaluga rohkem mängida.

Ja täna siis, umbes nädal aega hiljem, tegin taaskord paar-kolm jalavahetust niimoodi seina ääres ja siis ülejäänud (4-5) korrad sõitsin küll samas suunas, kuid juba enne rajale jõudmist vahetasin suuna/painde ja õrnalt stekiga välimist säärt toetades Albatross reaalselt vahetaski oma jalad ära, ilma seina abita! Kaks korda jättis vahetamata ka, kui ma natuke liiiiga sujuvalt suunamuutust sõitsin ja tema jaoks kontragalopi võimaluse väga lihtsaks tegin, aga no see pole üldse oluline. :)

Mulle tundub, et mu kartus, et see harjutus meile ülikeeruliseks saab, oli lihtsalt 100% minu enda põhjustatud - tegelikult ei ole see Albatrossile sugugi füüsiliselt raske, ta peab lihtsalt aru saama, et enam ma ei taha ALATI kontragaloppi, vaid mõnikord hoopis midagi muud.

Siiani olen proovinud ainult paremast jalast vasakusse - see peaks tegelikult tema jaoks isegi raskem variant olema, sest ta eelistab alati paremast jalast galopi jooksmist. Järgmistel kordadel proovime teistpidi ka ning KUI see peaks samuti õnnestuma, siis pean kindlalt kellegi otsima meid filmima (vihje Piretile :P) - ma pole päääris 100% kindel, et ta need vahetused täiesti puhtalt tegi. St ristlema ta ei jäänud küll kordagi, aga võimalik, et nt taguots jäi sammu võrra maha esiotsast... aga ma pole kindel tõesti, ei suuda sellist asja tema puhul veel tunnetada.

Igatahes ma olen suht sillas sellest, et Albatrossiga niii mõnus viimasel ajal sõita on. Muud asjad ka - nt mingitel hetkedel (nii traavis kui galopis) on tõesti nii, et Albatross lihtsalt jookseb superhästi ja mina ainult ISTUN seal ja tõesti mitte midagi mitte kuskilt ei pea sahkerdama ega näppima... selliseid hetki tahaks veel ja veel.

Oeh, lõpetan vist kiiresti ära, enne kui kiidulaul liiale läheb. No otselooooomulikult ei ole asi tegelikult nii lilleline ja meil on ka väga palju probleeme, millele mul lahendust pole, aga no... who cares about the problems, kui mul SELLINE hobune on. :)

Monday, November 14, 2011

Kui ma nüüd ka natuke oma blogi statistikat vaatan, siis postitusi on juba omajagu kogunenud - eelmine oli järjekorranumbriga 222. Blogi on praeguseks peaagu 4 ja pool aastat vana, seega keskmiselt arvestades tuleb üks postitus iga nädala kohta. See ei väljenda küll mingit eriliselt kõrget kirjutamissagedust, aga arvestades, et enamik postitusi sisaldab minu jaoks ikkagi ühel või teisel põhjusel huvitavat informatsiooni (suuremas osas treeningukirjeldused ja -ideed muidugi), siis on päris korralik kogumik. Vanu postitusi on päris vahva vahel lugeda, aga kuna nüüdseks on neid nii palju, et algusest peale lugemine eriti kõne alla ei tule, siis siit tuli ka mu uus idee neid teemade järgi veidi sildistama hakata. Tihtipeale tahaks teada, kuidas meil nt mõne konkreetse harjutusega eelmine aasta lood olid, aga no EI mäleta, kus ja millal ma sellest täpselt kirjutasin. Kuna mul ka postituste pealkirjad suures osas puuduvad ning alati ei peegelda ka eriti täpselt postituse sisu, siis ongi ilma teemakohaste siltideta üks pudru ja kapsad koos. See võiks muutuda.

Kuna meie elus mingeid eriliselt huvitavaid sündmuseid leiab aset küllaltki harva, siis muutub ilmselt blogi ka teiste lugejate jaoks järjest rutiinsemaks ja täidabki rohkem seda eesmärki, et mul kunagi oleks võimalik meelde tuletada, kuidas me aegade jooksul arenenud oleme. Olen ka mõelnud täitsa ära lõpetada seda blogimist, aga no kuuuuulge.. 4 ja pool aastat on ju üle 20% kogu mu eluajast. ;) Ei raatsi nagu hästi.

Mis Albatrossi puutub, siis mul tuli nüüd esimest korda selline tõsisem mõte üritada talle jalavahetusi õpetada. Esialgu on see muidugi vaid mõte, sest
1) ma ei ole kunagi ühtegi hobust õpetanud jalavahetusi tegema - mõni nooruk on mul neid muidugi iseenesest tasakaalu muutuse peale teinud, aga see on teine lugu.
2) Albatross ei kuulu kindlasti nende hulka, kes ainult tasakaalu muutuse peale sellist üleliigset liigutust sooritama hakkaks, seda enam, et praeguseks tunneb ta ennast ka juba kontragaloppi sõites minu arusaamist mööda suhteliselt mugavalt. Ma ei arva, et jalavahetus tema jaoks ületamatult keeruline oleks ja üle jõu käiks (karjamaal ikka viskab neid vahest sekka), aga teha talle selgeks, mida ma soovin - see võib keeruline olla.
Ja loomulikult ma tahaks, et ta õpiks neid tegema märguande peale. Iga algus on muidugi keeruline, aga ma loodan leida mõne muu viisi, mitte kasutada laialtlevinud meetodit üle lati (või ka mitte üle lati) hobust järsult ühele ja teisele poole sikutada ning kandasid ribidesse suruda, kui ta liiga hästi oma tasakaalu siiski säilitada suudab ja juhtivat jalga ära ei vaheta.
Aga ma veel mõtlen veidi, kuidas asjale läheneda ja kuidas Albatrossile seda harjutust võimalikult selgeks ja lihtsaks teha. We'll see...

Teine asi, et tahaks pöördeid tagaotsal harjutada. Ta nagu osaliselt täitsa teeb neid, aga selle harjutuse juures oleks hädasti vaja treenerit kõrvale kommenteerima või abilist filmima või siis vähemalt suuuuurt laia vaateväljaga peeglit. Kahjuks pole mul hetkel neist kolmest mitte ühtegi võtta. Nii et ma natuke võin pusida selle kallal, aga ma väga kardan, et mu tunnetus võib mind selle harjutuse puhul petta. Kardan eelkõige seda, et ta unustab oma sisemist jalga igal sammul tõsta ja seda on pärast ilmselt üsna keeruline ümber õpetada.

Friday, November 11, 2011

Mis siis toimub kah? Albatross on trennides olnud nii ja naa. Või no.. tegelikult ei ole ka. Tegelikult ta on mul selle sügise jooksul miskipärast täitsa suure hüppe oma arengus teinud (võrreldes sellega, et üldiselt liigume ju teosammudega edasi ja vahel tagasi ka), millega mina muidugi ära harjun ja järjest nõudlikumaks muutun. Praegu tuleb aga trennides väga tihti ette selliseid hetki, mil ma ei suuda ära imestada, kui tubli mu hobune on! Ma ei oskagi konkreetselt välja tuua, milles see areng täpselt seisneb - aga ma tean, et kuigi stabiilsust on meil veel üsna vähe, siis neid wow-hetki, kus ma Albatrossiga 100% rahul olen, tuleb ikka kõvasti rohkem ette, kui nt eelmisel aastal.

No ja kui neid tihti tuleb, siis kipubki ise ahneks ära minema ja tahtma veel rohkem, ning selliseid olukordi enam mitte kuigi kõrgelt hindama, kuigi selleni jõudmiseks on niiiiiiiii palju vaeva nähtud. Ehk siis - kui ma ütlen, et trennid on nii ja naa, siis tähendab see lihtsalt seda, et ikka on veel alles need ammused konkreetsed probleemid, millest me siiani jagu pole saanud - aga kõige muu koha pealt on Albatross super.

Viimasel ajal pidevalt keegi ka tuleb ja kommenteerib, kui ilus Albatross välja näeb - ja olgu need siis hobuseinimesed või suvalised kõrvaltvaatajad; olgu tegemist ratsutamisega või hobust niisama vahekäigus vaadates, siis see teeb alati tuju nii heaks. Ma tean juba muidugi ammu, kui tore hobune ta on, aga nii lahe, kui teised ka seda märkama hakkavad. ;)

Ma panen siis võistluste video lingi ka siia (kvaliteet on nagu on), kui keegi huvitatud on: http://www.youtube.com/user/tuulz#p/u/6/q_OcL2Uo6S8
Sellest ma sain juba muidugi ilma videot vaatamata aru, et ega see tegelikult mingi 71% sõit küll ei olnud (ju kohtunikud olid heas tujus), aga mõne asjaga olen päris rahul - nt keskliinid ja üleminekud galopist traavile diagonaalil. Just mingi aeg tagasi kurtsin, et Albatross kohe üldse ei oska galopis diagonaalile minnes õiges kohas ja sirgelt püsida, siis võistlustel ta tõestas küll vastupidist, ja sama keskliinidega.
Vigadest ma parem ei hakka pikemalt rääkima, neid ma võiksin vist miljon leida. :) Kõige rohkem häirib see sammuosa (peale vaba sammu) - ei tea, miks ta niimoodi kiirustama ja peaga nõksutama hakkas - , ning vasakule galoppi jooksis ka enamus ajast neljas jäljes, tagumik sees :P, aga no need pole mingid lahendamatud probleemid. Üldine stabiilsus on see, mida meil oleks juurde vaja, ning mu istak ei ole ka kuskilt otsast kiita. Albatrossi seljas ei ole just kõige kergem istuda, aga käed kõrgemale ja jalad rohkem enda alla peaksin ikka kuidagi üritama saada.

Roosist on ka video: http://www.youtube.com/user/tuulz#p/u/5/yRU64-n9bLQ
Ta oli aga teise sõidu ajaks juba päris väsinud, vajus väga esiotsale ja ei suutnud galopis korralikult rütmi hoida. Aga mulle meeldis, kuidas vähemalt üks kohtunikest seda hobuse väsimust märkas ja ka kirja pani. Hinded olid muidugi Roosil teises sõidus kehvemad ja seda õigustatult, aga mul on hea meel, kui ka kohtunik saab aru, et nt seesama kaelaga alla ja rulli minemine on tingitud noore hobuse väsimusest, mitte ei ole mingi sihilik treeningvõtete tulemus.

Teeeeeegelikult oli plaanis veidi ka tänasest trennist kirjutada, mis oli suht mõnus + meil on ju paar uut noorhobust kah, kes mainimist väärt oleks, aga vist läheb täna liiga pikale. Järgmine kord. :)

Friday, November 4, 2011

Oioi, kui järsk langus...

... aga seekord mitte Albatrossiga. Nimelt tänane trennihobune Pahe ja treener Heiki suutsid mulle niiiiiiiiiii hästi selgeks teha, kuidas ma ikka ÜLDSE veel ratsutada ei oska. No keegi konkreetselt niimoodi ei öelnud muidugi :P, aga eks ma teen omad järeldused sellest, kui ma terve trenni jooksul samu vigu teen ja lihtsalt ei SUUDA ennast parandada. Aga no ilmselt oligi aeg üheks tagasilöögiks, et ma ennast liiga kindlalt ja hästi tundma ei hakkaks. :)

Hobune muidugi ei teinud täna asju mulle ka sugugi lihtsaks - ma ei mäleta, millal ta mul viimati sõites nii pöörane oleks olnud, kohe üldse ei klappinud meil. Aga eks see on muidugi osaliselt selle süü ka, et ma eelnevalt nädala sees temaga korralikult trenni polnud teinud.
Igatahes, põhiline viga siis oli see, et ma jäin pidevalt tema hüppest maha, mistõttu ei suutnud piisavalt kätt järgi anda ning arvata võib, et see ei tee hüppamist hobuse jaoks just kõige meeldivamaks kogemuseks. Kusjuures ta ei pidanud selleks isegi mingilt x-kauguselt ära tõukama, vaid ka normaalse tõukekoha ja mitte väga kõrge takistuse puhul on ta hüpe lihtsalt niipalju kiirem ja ilmselt ka võimsam, kui ma harjunud olen (nt Sebastianiga ei esinenud mul kunagi nii suurel määral sellist probleemi - vahel harva kui samm ei klappinud, siis võib-olla küll, aga mitte niimoodi regulaarselt, sest tema puhul oli palju rohkem aega ennast sellele hüppele sättida).

Vigasid leidus muidugi veel, aga neid ma suutsin vähemalt mingil määral parandada - näiteks et ma ei hoiaks teda tagasi viimastel sammudel enne takistust (mida ka Ivo on rääkinud, aga ei tea, miks mul see järgmisel trenni alguseks jälle meelest läinud on). Reguleerimine tuleb ära teha mitu fuleed varem (mis mulle on muidugi keeruline, sest ma ei näe sammu nii kaugele ette), aga takistuse EES pean ma tal lihtsalt minna laskma, sest hobune peab tundma, et tal on hüppamiseks piisavalt vabadust. Võib-olla selle tunde kättesaamise tagajärjel ta hakkaski nii ägedaid hüppeid tegema, et ma enam sammu pidada ei jõudnud... :P ei tea... Igatahes kuigi ma varem arvasin, et on võimatu tal lihtsalt lasta omas tempos joosta takistusele peale, siis tegelikult ei ole - ta enamasti säilitab oma tempot kenasti ja isegi ei ürita väga kiirendada.

No kui ma tõsiselt keskendusin ainult sellele, et hobusega ilusasti kaasa läheksin ja käe järgi annaks, siis mõni hüpe isegi õnnestus ja nende ajal oli küll supppppper tunne seal seljas, nagu hobune lihtsalt lendaks ilma igasuguse vaevata üle lattide ja ma reisin sujuvalt kaasa, aga nii kui samm jälle päris hästi ei klappinud, siis olid mu käed taaskord liiga lühikesed (ehk siis mina lihtsalt liiga aeglase reageerimisega).

Põhiline asi, mida ta rõhutas, oli et ma pean kogu aeg suutma rohkem jalustele toetuda - siis ei jää kuskilt ratsmest tuge otsima ning saab liikumisega paremini kaasa minna. Ma pean kohe uurima ja mõtlema välja mingeid harjutusi, mis mul seda treenida aitaksid, sest vastasel juhul ei ole ma kunagi suuteline heade (ehk kiirete ja võimsa hüppega) takistussõiduhobustega sõitma... Selliste hobustega hüppamine ei ole ka muidugi tegelikult otseselt kunagi mu eesmärkide hulka kuulunud, aga... tore oleks ju ikka osata. :)

Kusjuures, see oli mul nüüd kolmas hüppetrenn vist temaga. Esimene trenn, kui hüpped tegelikult kõige rohkem puusse läksid, ei olnud mul sellist mahajäämise tunnet. Teine trenn, kus Ivo kiitis, et hobune on nii ilusasti hüppama hakanud, tundsin juba päris mitu korda, et ma ei suutnud temaga piisavalt kaasa minna ja isegi imestasin, et ta seda ei kommenteerinud, aga vb oli lihtsalt positiivne muutus hobuses rohkem silmapaistev kui negatiivne muutus ratsanikus :P sest takistustele saime tookord paremini pihta ja üldse kogu trenn oli kokkuvõttes ühtlasem ja ilusam. Ja nüüd täna, kolmas kord, kus ma juba vähe rohkem hobusega tuttav olen, esines seda mahajäämist hüppel kõige rohkem. Ma ei tea, kas asi on siis selles, et ma ENNE takistust hakkan teda iga kord järjest vähem segama, mistõttu ta nagu tahaks ja julgeks iga kord võimsamalt hüppele minna, see aga teeb minule hüppe ajal seal seljas olemise ja kaasa minemise iga kord raskemaks??? Ma seda ka nagu ei usu, et ta minu vigade tõttu on sunnitud iga kord järjest hullemaid hüppeid tegema, et takistusest üle saada... sest latte ta just kuigi tihti ei kolista ja mingit vastumeelsust tal ka hüppamises osas mitte kuskilt ei paista.

Mõned kommentaarid olid veel selle kohta, et
- ma ise ülakeha enne takistust väheke lõdvemaks laseks
- ei laseks hobusel takistuse ühte serva vajuda, vaid toetada sellepoolse säärega rohkem
- üldse vähem ratsmetega ja rohkem säärtega teda juhtida
- igasugune juhtimine seisneb mitte hobuse pööramises kõiki oma juhtimisvõtteid kasutades, vaid ainult suunamises - näitad õrnalt suuna ette ja lased tal minna
- tormaka hobuse puhul mitte teda ainult tagasi ja tagasi hoida, vaid kasutada ära hobuse POSITIIVSET omadust ise takistuse poole tõmmata
- jne...

Seega õppimise suhtes olen siiski trenniga päris rahul ja tarka juttu üritasin meelde ka jätta - nüüd vaid vaja proovida see kõik praktikas ka toimima panna. Ma üldse ei teagi nüüd enam, kuidas oma aega hobuste vahel planeerida, sest mul on seda nii VÄHE. Lisaks Albatrossile tahaks Pahega hüppetrenne teha, sest ma saaksin niiii palju temalt õppida (kui ma enne hobust ise ära ei riku), aga see tähendab, et tuleb ka niisama trenni korralikult teha. Ning siis on veel paar noort, kellega KA tegeleda tahaks, aga kust ma võtan kogu selle aja? Ja kui ma kõikidega ei jõua, siis kelle ma valin? Aarrgghh, kas saaks palun 24h lisaks veel nii umbes 5h ööpäevas eraldada mulle, aitäh?

Ei olnud Albatrossi-teemaline postitus seekord... aga tema sai täna ka siiski trenni kirja ja oli päris tubli poiss nagu ikka. :)

Thursday, November 3, 2011

Hetkel on veidi inspiratsioonipuudus, et mida konkreetselt trennides harjutada võiks jne... kuigi ei tohiks tegelikult vist olla, sest üle pika aja sain ma VIDEO :) enda ja Albatrossi sõitmisest ning sealt pealt on kõige paremini näha vead, mis kõige kiiremas korras parandamist tahaksid. Eks ma varsti hakkangi sellega tegelema, aga praegu on selline lühike vaheldusperiood. Üleeile sõitsin kergelt, hakamooridega. Eile ei olnud eriti palju aega ja jätsin ratsutamise vahele (mitte, et ma küll seetõttu kiiremini trenni tehtud oleks saanud, aga mis seal ikka) - tegin hoopis üle pika aja korralikult maatööd käekõrval, seejärel väga lühidalt topeltkordet ja kõige lõpuks Albatross hüppas natuke vabalt.

Käekõrval oli täitsa tubli, hoolimata selles, et me ei ole põhimõtteliselt suve algusest saati neid harjutusi korranud. Olen niisama temaga mänginud, vabalt jooksnud jne, aga eile tegime siis ilusti (valjad peas) igasuguseid harjutusi: tagajalaga enda alla astumist, volte, õlad sees, travers, renvers. Positiivne oli see, et ta ei vedanud KOGU aeg oma tagumiku välja - viimati see oli üsna probleemne, ta ei tahtnud eriti voltidel ja sirgetel taguotsaga enda alla astuda, vaid astus alati risti keheraskusest mööda väljapoole (v.a. siis, kui sein ees oli). See on hea, kui sa parasjagu sellist harjutust teha tahad, nt sääre eest astumist, aga mitte siis, kui hobune seda ise kogu aeg pakub. Ma saan aru, miks nt akadeemilises ratsakunstis sääre eest astumist üldse hobustele ei õpetatagi (nagu mulle suvel Bent Branderupi tallis ühe treeneri poolt seletati). Aga nagu ma ütlesin - siis eile ei osutunud see suureks probleemiks ja Albatross püsis enamus ajast päris hästi tagajalgadega esijalgade jäljes.

Märkasin veel, et ta kohe trenni algusest peale hakkas oma kaela ette ja alla suunama - ma arvan, et see VIST on ka pigem positiivne märk. Vahepeal oleks tahtnud, et ta päris nii alla ei läheks, raske on ju niimoodi raskust rohkem tagaotsale viia erinevate harjutuste käigus, aga mulle meeldis siiski, et ta ise seda suunda pakkus, mitte ei pidanud teda mingi surve abil sinna alla meelitama.

Topeltkordest ja vabahüpetest vist midagi põnevat rääkida pole... topeltkordet/ohjamist tegin väga lühidalt, ei jaksanud ise rohkem joosta (KUID! tegime esimest korda topeltkordel paar galopitõstet ja polnudki väga katastroofiline). Selle asemel lasin ta hoopis lahti ja mõned korrad ühest takistusest üle tulla. Oli lausa ülemeetrine latt seekord (max 110). Korraks tõstsin isegi veel 2 auku kõrgemaks, aga Albatross ei jaksanud nii palju, seega ma ei hakanud ta elu keerulisemaks tegema ja lasin kohe tagasi madalaks.

Saturday, October 29, 2011

Päris esimene võistlus!

Võib-olla mõni teine päev kirjutan veel natuke täpsemalt, aga täna ma ei saa lihtsalt jätta mainimata, et mul on ENDISELT maailma parim hobune! :) Nimelt võtsime täna ette teekonna Ihastesse, kus toimusid Albatrossi esimesed päris võistlused (sest 2 tallisisest võistlust, kus aegade jooksul oleme osalenud, ju ei loe).
Misiganes üllatusi ma tänasest päevast ei oodanud - alates sellest, et Albatross ei lähe treilerisse ja me üldse kohale ei jõua ning lõpetades sellega, et ta keset maneeži hirmunult ringi piilub ja üheski suunas liikuda ei julge - siis üllatused oli ainult positiivsed ja ma ei jõua oma vahvat Albatrossi ära kiita.

Sõitsime kahte skeemi, ABC1-2 ja ABC2-2, tulemuseks 68,2% ja 71,9% ning vastavalt teine ja esimene koht. Nagu... mis toimub? :D No olgu, mõnel ratsaliidu võistlusel ei oleks need skeemid kindlasti mitte nii palju punkte väärt olnud, aga esimese võistluse kohta oleks ma ilmselt ka 10% võrra madalamate tulemustega rahul olnud.

Kusjuures mul enne võistlusi oli isegi päris hea tunne, sest kolmapäevases trennis saime mõlemad skeemid täpselt nii ideaalselt läbi sõidetud, kui me hetkel kahekesi vähegi suutelised oleme. Aga loomulikult ei oleks ma ealeski uskunud, et ta võistlustele minnes sama nalja korrata otsustab. Ühesõnaga, ma ei leia rohkem sõnu tema kiitmiseks, söödan parem kuhjadega porgandit Albatrossile.

Ja teine võistlushobu Roosi esines ka üle ootuste hästi, arvestades seda, et ta on alla aasta sadulas olnud + minu ja tema koostöö piirdus umbes täpselt 5 trenniga kahe viimase nädala jooksul. Tema sai esimeses skeemis 67,4% (kolmas koht) ja teises skeemis 61,7% - see oli talle väheke raskem küll ja hobu oli väsinud ka juba. Aga suured kiitused Roosile samuti!

Päev läks vist korda küll... :)

Tuesday, October 25, 2011

Poolpeatused

Üks päris huvitav asjaolu, mille ma avastasin seoses poolpeatustega. Võimalik, et olen seda ka varem avastanud, aga tundub, et oma ratsutamise juures ära unustanud...

Igatahes, mis puudutab poolpeatuseid või ükskõik millist märguannet, mille abil üritan Albatrossi rohkem üle selja tööle saada ning esi- ja taguotsa vähe rohkem üksteisega ühendada, siis tihtipeale jään ma ratset liiga kauaks pingul hoidma. St, et ma hoian pisut tugevamat survet ning nagu ootaks, et hobune selle peale järgi annab. Ja mida Albatross selle peale teeb? Otseloomulikult hakkab survet vastu avaldama, ajab lõua kangeks ning kui tegemist on vaid ühepoolse märguandega, siis ajab ennast ka sellega seoses kõveraks.

Nojah, mõnikord annab ka järgi, aga see "järgiandmise" reaktsioon (nagu ma ka varem maininud vist olen) on tegelikult peaaegu alati suunatud ratsme taha minekuga. See, kui ratsanik avaldab ratsmele survet ja hobune selle surve eest oma nina sissepoole viib, ei ole mitte kunagi seotud ratsmesolekuga, vaid ratsme taga olekuga. Jah, Albatrossi sugune hobune nt võib korra oma nina sisse tõmmata ja järgmisel hetkel sealt kohe jälle välja üritada tulla, st tal ei ole kalduvust ratsme taga olemiseks, aga mitte kõik hobused ei ole sellised. Seetõttu ei ole selline süsteem ratsastuse koha pealt just kuigi paljudele hobustele kasulik, kuigi see on KINDLASTI esimene ja kõige lihtsam viis, kuidas enamike hobuste päid alla ja natuke rulli saada, et ilusat välisilmet saavutada ja seetõttu ka päris laialt levinud.

Ratsmesurvest 10x paremini reageerib Albatross aga hoopis ratsme järeleandmisele. St, et oma poolpeatuste käigus pean ma lihtsalt märguande andma, lõpetama ja ootama hetke, et tal sellele võimalus reageerida oleks. Alati ju soovitatakse märguandeid pigem mitu korda korrata, kui et pikalt hoidma jääda (ükskõik kas siis ratsme või säärega antavaid signaale). Kui ma jään seda ratset hoidma ja ootama, millal ta eest pehmeks läheks, siis on see suhteliselt lootusetu ettevõtmine (ometi olen sellist meetodit liiiiiga palju ja kaua kasutanud), aga kui ma annan oma märguande ära ja koheselt käe ära lõdvestan ja ISE ratsme järgi annan, siis Albatross "kukub" (heas mõttes... kasutan sellist sõna, sest see tema reaktsioon toimub ülikiiresti ja peaaegu nagu automaatselt) kohe sellele ratsmele järgi ja võtab ise mõnusa kontakti.

Nii et kuigi mul võib-olla poolpeatust tehes selline tunne, et ei, ta ei reageeri ju... siis ma pean lihtsalt oma märguanded korralikult ära lõpetama ja võimaldama talle õigesti reageerimist - st minna nina ja kaelaga ise ratsmele järgi (kusjuures ratse ei pea olema pikk, võib ka olla väga lühike), mitte minna ratsme eest ära.

Friday, October 21, 2011

Unenägu

Ma nägin täna öösel unes, et otsustasin Albatrossi maha müüa. Tegelikult päris ei otsustanud isegi, olin natuke kahevahel, aga kuidagi olid kõik asjad juba organiseeritud ja siis mingi hetk panime ta minu kodu ees treileri peale ja saatsime minema.
Ta ei läinud küll kaugele, vaid esialgu kuhugi Tartu kanti - seal toimus mingi suur võistlus vms, kuhu hästi palju hobuseid ja hobuseinimesi kokku oli tulnud, ja hiljem pidi siis sealt uue omaniku talli minema, tõenäoliselt müügihobuseks.
Seega kohe järgmisel päeval läksin ise ka sinna võistluseid ja Albatrossi vaatama. Tal oli ajutine boks ühes suuuuures vanas kivist tallis, kus pidin tükk aega enne otsima, kui õige hobuse üles leidsin. Aga leidsin... ja ta nägi kuidagi õnnetu välja. Üks jalg oli natuke paistes ja kuhugi kaela peale oli mingi kahtlane muna tekkinud. Sellel hetkel, kui ma teda seal nägin, sain äkki aru, et ma poleks teda siiski müüma pidanud.
Läksin kuhugi talliümbrusesse, et ta uus omanik üles otsida. Ma polnud temaga ise tuttav, aga teadsin, milline ta välja näeb. Mu enda peast käisid läbi sellised mõtted, et okei - ma sain küll hobuse eest raha juba kätte, aga ostu-müügi lepingut meil veel tegelikult alla kirjutatud pole. Seega kui selle mehe üles leidsin, tutvustasin ennast siiski veel kui Albatrossi omanikku, millele vastuseks tuli kiiresti väga konkreetne märkus: "Ikka endine omanik, sa tahtsid öelda?" Midagi üritasin pomiseda selle kohta, et lepingut ju pole veel sõlmitud, aga see ei paistnud teda eriti huvitavat. Kui mainisin, et märkasin Albatrossi paistes jalga, vastas ta ainult pealiskaudselt, et vigastas jah ennast transpordi käigus, ning kui küsisin selle kohta, kuidas ta muidu käitunud on, vastas, et alguses polnud väga viga, aga nüüd tundub järjest närvilisemaks muutuvat.
Muidugi ta oli närviline - ma ju teadsin, et ta ei tunne ennast kunagi uues kohas eriti turvaliselt, kuidas see uus omanik sellest aru ei saanud? Aga tema juba jalutas kuhugi edasi, nähtavasti oma ostuga väga rahul ja ilmselgelt ei olnud tal plaanis teda mulle tagasi müüa. Mina jäin sinna peaaegu et pisarates seisma, taibates, kui suure vea ma teinud olen ja et mul ei ole võimalik seda enam kuidagi tagasi võtta...

See oli üks aegade kõige kurvemaid unenägusid, mis ma näinud olen, aga samas ei ole ma vist kunagi keset ööd üles ärgates niiiii õnnelik olnud kui täna, mõistes, et tegemist oli ainult unenäoga ja veel 100x kindlamalt selles veendudes, et mitte kunagi ei suudaks ma seda maailma kõige paremat hobust niimoodi kellelegi võõrale lihtsalt ära müüa. Minu Albatross.... :)

Thursday, October 20, 2011

Albatrossiga läksin üks päev põllule ratsutama. Mitte sellele, kus me kunagi varem pidevalt käisime, vaid ühele teisele - seal pole ta üksinda kunagi varem käinud. Oli tunda kah.. :) Tallist võõras suunas eemaldudes esialgu kartis ja puhises päris korralikult, aga siis mingi aeg täitsa rahunes, nii et julgesin põllule jõudes isegi sammust kiiremaid allüüre katsetada.
Liikus energiliselt, mis oli hea - see ongi nagu seal sõitmise mõte, et saaks teda rohkem EDASI sõita. Kehvem oli see, et kuna ta ikka tahtis ühele ja teisele poole piiluda ja natuke ära vajuda, siis ta oli suht kõver jällegi... polegi ammu niii kõveraks ennast ajanud. Aga eks see mõjutab väga palju, kui ta mingis uues keskkonnas on ja ennast vabalt tunda ei saa. Hehe, ja vasakut pidi galopis kippus ka vähe käest ära minema. Samm oli hoogne ja kuigi ta otseselt kihutama veel ei hakanud, siis vaikselt kogus kiirust küll juurde ja minu märguannete peale nagu kuskilt otsast ennast kokku ka ei kavatsenud võtta... seega võtsin ta kiiresti tagasi sammu (see oli veel õnneks võimalik) ja igaks juhuks rohkem ei proovinud seekord. Paremat pidi sain küll sõita, niipidi tal ei tulnud neid tuure niiväga peale.

Platsitrennid on nii ja naa. Mõnel hetkel (ka täna nt, täisistakut sõites) on küll juba kohati selline tunne, nagu oleks PÄRIS... aga noh, siis jälle need kehvemad hetked rikuvad ära. Mingit edukat läbimurret ega ka kohutavat tagasilööki, millest lähemalt kirjutada, pole olnud... nii et ikka tasapisi. Aga Albs on muidu vahva nagu alati.

Jaaaa..... Sebastian on Kurtnas! :) Käisin laupäeval noorhobuste finaalülevaatust vaatamas ja kuna ühe täku kõrval oli treikus ruumi üle, siis otsustati ka Sebastian kaasa võtta ja Kurtasse tuua. Niiiii armas on ta ikka ja hea meel jälle näha. Prei on :( aga nüüd kindlasti keegi hoolitseb ta eest vähemalt ja ma saan ju teda nüüd vahel kah kodus käies üle tsekata, nii kaua kui ta Kurtnas elutseb. :) Vahvaaaa...

Haha, tundsin temast täna puudust kah. Nimelt meil oli hüppetrenn ja no Sebastian oli ikka surmturvaline hobune hüppamiseks võrreldes mu praeguse trennikaaslasega. :P Aga see on muidugi omamoodi kasulik, õpin selliste loomadega ka sõitma. Hüppab küll superhästi, ainult kogu ülejäänud osa on kuidagi vähe kaootiline... mistõttu eksisin ise kah päris mitu korda, loodan, et loomake ei pea pikka viha. Tordimaitse käis ka paar korda juba suust läbi (ühe korra ikka VÄGA napilt), aga lõpuks läks kõik hästi ja no trenni jooksul toimus kõva areng igal juhul - viimane parkuur oli juba täitsa talutav.
Nii et ses suhtes jäin rahule, kogemus juures ju. Endale märkuseks võib-olla meelde jätta, et mitte alati ei tule hüppetrennis nii sõita nagu ratsastustrennis. Sest kui ma üritasin samu meetodeid kasutada, mida ma temaga niisama platsil traavitades kasutan, siis ei tulnud midagi välja - sest hobune on lihtsalt teine hobune, kui saab aru, et hüppama hakatakse. Kui ma aga Ivolt mõned õpetussõnad sain ja veits tehnikat muutsin, siis paranes asi tunduvalt. Tegelikult lausa naljakas, kuidas... on mõned nii elementaarsed asjad, mida ma peaks ise une pealt teadma, aga millegipärast on ikka vaja, et keegi mind õpetaks, meelde tuletaks, tähelepanu juhiks, enne kui ma neid asju reaalselt kasutama hakkan.

Friday, October 14, 2011

Natuke suuliseprobleemidest

Eelmises postituses kiidetud aktiivsusest ei ole mul kuigi palju alles jäänud, ehk siis viimased kaks nädalat pole peaaegu üldse talli jõudnud. Üleeile istusin peale 6 päeva jälle esimest korda hobuse selga ja eilseks olid jalalihased oioi kui valusad. :P Veider küll, võiks arvata, et peale 6 aastat ratsutamist on nad sellega ära harjunud, aga ei... isegi kui ma vaid 1-2 päeva vahele jätan, kipub trenniga ikka natuke kuskilt kangeks minema. Naljakas. Kunagi arvasin, et see on vaid alustajate probleem.

Midagi väga huvitavat mul ausalt öeldes kirjutada polegi. Hakamoorid vahetasin praeguseks jälle suuliste vastu. Üks trenn eelmine nädal ma tegin midagi seal seljas niimoodi, et galopi ajaks oli mul istumise all suht ideaalilähedane hobune (love that feeling!), aga no otseloomulikult ei ole mul seda hiljem õnnestunud korrata. Aga enam-vähem on meeles, mis ma seal trennis tegin - tavalised asjad tegelikult: palju poolpeatusi ning soojenduseks pikalt sammutööd enne traavi ja galoppi - aga kui ma nüüd mingi aeg mitu päeva järjest saaksin korralikult trenni teha, siis äkki õnnestuks midagi tolle trenni sarnast taas üles ehitada.

Küll aga mul tekkis üks teooria, mille ma leiutasin seoses Albatrossi suu lahti ajamisega. Teatavasti tal on komme mingitel aegadel oma suud niimoodi regulaarselt lahti ajada. Et umbes iga mõne sammu tagant korra lükkab suu lahti, nagu suuline häiriks teda vms ja siis jälle kinni. Ma ei ole siiani aru saanud täpselt, milles probleem. Kindlasti võib asi olla seotud minu ratsmekasutusega (ja selle teooria kohaselt ongi osaliselt), aga mitte sellega, kui TUGEV surve parasjagu ta suule on. Sest mõnikord, kui ta minu arust liiga palju suulisele toetuma hakkab, on suu täiesti rahulikult kinni; samas kui tal jälle see maigutamise periood tuleb, siis võib ta seda sama hästi teha ka vaba ratsmega sammu ajal. Ma olen proovinud erinevaid suulisi ja erinevale kõrgusele suulist sättida - Albatrossil on hästi suur suu ja ma ei tea kunagi, kui pikaks ma need põserihmad reguleerima pean. Kui suunurka ainult üks voldike tuleb, siis tundub, nagu suulised ripuks poole suu peal juba hammaste kohal. Kui aga lühemaks reguleerida põserihmad, siis tundub jälle suunurk liiga pingule tõmmatud olevat. Võib-olla ta suu ongi hoopis kuidagi proportsioonidest väljas ja seepärast ka suulisest tingitud probleemid? No näed, nüüd mul kujunes juba teine teooria välja.

Aga see esimene teooria oli nagunii mitte probleemi põhjusega seotud, vaid pigem lahenduskäiguga - nimelt seesama hea trenn, mis sisaldas hulganiselt poolpeatusi, ei olnud suu lahtiajamisega mingeid probleeme. Poolpeatuste eesmärk on saada hobuse tähelepanu ja suunata teda natuke rohkem ennast kandma - st raskus tagaotsale, ja eest kergemaks. Poolpeatus saavutab oma eesmärgi aga vaid siis, kui hobune selle sooritamise hetkel ausalt ratsmes on ja ise suulisega kontakti üritab hoida. Ka eile panin tähele, et kui ma hästi sageli poolpeatusi teen (nagu teoreetiliselt peaks), siis sunnib see teda nii sageli keskenduma ise suulise otsimisele/kontakti hoidmisele, et tal ei jää kunagi sellist vaba hetke, mil suuline lihtsalt ON seal ja ta hoopis sellest vabanemiseks peab väljapääsu hakkama otsima.

Keskendumise all ma ei pea silmas seda, et Albatross nüüd iga sekund oma peakesega mõtleb: "Hoia suulisega kontakti, hoia kontakti!", aga lihtsalt minu märguanded (kui ma neid õigesti suudan edastada) suunavad teda automaatselt just seda tegema. Ning kui hobune tegeleb parasaju sellega, et suulisega kontakti HOIDA, siis ei saa ta mitte kuidagi samal ajal üritada kontakti VÄLTIDA või sellest lahti saada. Loogiline ju, sest need on 100% vastandlikud tegevused.

Samuti ei arva ma, et suulist ei tohi hetkekski hobuse suus päris paigale jätta - tohib küll ja peabki, sest sa ei saa iga poole sekundi tagant talle ju ratsmemärguandeid anda. Lihtsalt see vahemik kahe märguande, kahe poolpeatuse või milleiganes vahel peab olema lühem kui aeg, mille jooksul hobune hakkab arvama, et võib-olla ta ei peagi seda kontakti enam hoidma ja proovib sellest hoopis loobuda. Eks see aeg on iga hobuse puhul erinev ja Albatrossi puhul võib-olla keskmisest lühem - aga igaljuhul on vaja trenni jooksul hobune pidevalt tegevuses hoida, v.a siis puhkepausidel. Ja tegevust ei vaja mitte ainult tema keha, vaid ka mõttemaailm - nii palju kui tal seda on. :)

Lõpetuseks üks pildike suvest.

Friday, September 30, 2011

Teen siis taaskord väikese ülevaate meie tegemistest. Ma olen VÄGA aktiivne talliskäija olnud.. no ikka väga-väga! Isegi imestan. :D

Albatross on seega kenasti trenni saanud, aga tal on praegu seda ka vaja, sest neile on viimaste nädalate jooksul uusi väikseid karjamaajuppe eraldatud, kus palju-palju süüa leidub ja sellel on oma tagajärjed. Nüüd vist hakkab söögikogus siiski vaikselt vähenema, seega pole hullu, eriti kui regulaarselt trenni saab teha. Selles mõttes on suuuurt kasvu loomaga ikka tunduvalt lihtsam kui mingite ponidega, kellele suvised karjamaaperioodid ikka päris halvasti võivad mõjuda, kui neile mingeid dieediaedasid eraldada võimalik pole.

Ja teiseks leiutati meil imetore platsikastmissüsteem (vihmavesi kogutakse suurde basseini ja siis sealt saab kerge vaevaga platsi üle ujutada :P), mistõttu pinnas on super. Kahjuks seda õnne vist küll väga kauaks ei jätku, sest enne talvekülmasid pole ilmselt väga tark tegu enam platsile suurtes kogustes vett lasta.

Igatahes - viimane nädal olen Albatrossil kasutanud suulise asemel hakamoore. Mingi aeg tagasi oli mul millegipärast tõsine vastumeelsus hakamooride suhtes - ilmselt sellepärast, et ma pole kunagi näinud kedagi neid tõesti ilusasti kasutamas. Hakamoorid pannakse pähe siis, kui nt suulisi ei saa kasutada (hammaste pärast vms) või kui hobust on raske peatada jnejne, mis tähendab, et need hobused iseenesest on juba väheke probleemsed. Aga see suvi sõideti meil Taanis ponidega päris palju hakamooridega (lihtsalt sellepärast, et mitte suulist kogu aeg kasutada) ja see oli nii ilus - hobused olid rohkem lõdvestunud ja no igati positiivne mulje jäi.

Kui esimesed paar päeva oli natuke mingeid arusaamatusi, siis nüüd lõpuks hakkas Albatross ka just nii neile reageerima, nagu ma lootnud olin (kuigi eriti ei uskunud, et see toimima hakkab) - ta on lõdvestunud, stabiilne, suhteliselt sirge ja ta EI TOETU VASAKU RATSME PEALE. Üks mu eesmärkidest suulisteta valjaste proovimisel oligi kontrollida, kas see tema kõverus ja asi on seotud konkreetselt suuga või mitte. Ja tuleb välja, et osaliselt siiski ilmselt on. Kuigi ta endiselt painutab paremale poole meelsamini ja ühtlasemalt, siis hakamoore kasutades on mõlemat pidi sõites rohkem kontakti välimisel ratsmel, mitte alati vasakul.

Muidugi sain ma ka aru sellest, et suulistega antavad märguanded on palju täpsemat ning seal on rohkem kasutusvõimalusi... nt hakamooridega sõites ei saa praktiliselt külgsuunalisele painutamisele ratsmega kaasa aidata, vaid see peab toimima ainult sääre toimel. Samuti on üsna keeruline hobuse koondamine, sest Albatross tahab olla üsna stabiilselt seal kuskil all ja mida rohkem ratset kasutada, seda rohkem survet avaldub kangiefekti kaudu kuklale ja see ei suuna teda kuidagi oma esiotsa kõrgemale tõstma. Kui tal koondamine juba kõrgel tasemel iseenesest ja hästi, pmst ainult keharaskuse kasutamise abil välja tuleks, siis kindlasti oleks lihtsam, aga nii haritud ta meil veel pole. :)

Põhimõtteliselt ongi see, et... ma saan harjutada neid asju, mida ta juba hästi oskab, ja need tulevad kuidagi mõnusamalt, kergemalt, lihtsamalt. Neid asju, mida ta veel hästi ei oska, on jällegi suhteliselt keeruline ilma suuliseta õpetada, vähemalt sellise treeningsüsteemi baasil, mida me siiani kasutanud oleme. Seega ma kindlasti ei jäägi ainult hakamooridega sõitma, aga ma olen veendunud, et see on talle toredaks ja kasulikuks vahelduseks.

Niipalju siis hetkel Albatrossist. Olen ikka võimalust üritanud kasutada ja lisaks temale veel mõne hobuse selgas istunud - ühe projekti näol on tegemist ruunaga, kellel oli varem natuke seljas käidud, aga ega ta suurt midagi ei oska. Õnneks tundub suhteliselt mõistlik poiss ja vaikselt traavitame ringi, siiani ilma oluliste tagasilöökideta, niikaua, kuni mõni osavam trennilaps sinna selga julgetakse lasta. :) Sest ega mul väga palju aega ei ole ju...

Teine, kes on minu jaoks oluliselt huvitavam, on Triinu hobune Pahe. Kunagi paar aastat tagasi ka natuke sõitsin temaga, aga ta on... tõesti keeruline. Mõnikord rohkem, mõnikord vähem. Ta on tundlik ja energiline ja ei salli miskipärast väga sadulavööd, mistõttu trennis on teda raske selliseks mõnusaks, lõdvestunuks saada. Aga ta meeldib mulle ja temaga tegelemiseks üritan ikka hetkel aega leida nii palju kui võimalik. :)

Wednesday, September 21, 2011

Ma üritasin see nädal lausa meeles pidada, et blogi jaoks peaks mõne pildi tegema, võtsin talli fotoka kaasa ja puha... Aga no mis pilte sa neist karjamaal õgivatest hobustest ikka teed. Sellised tavalised "söön muru ja olen niisama nunnu" pildid tulevad ainult ju.




Kuna midagi muud põnevat pähe ei tulnud, siis vedasin Albatrossi väikese shetuvarsa juurde (tahtsin neid juba ammu koos pildistada) ja kamandasin neid siis poseerima. Kahjuks piltidele ei õnnestunud seda suurusevahet nii hästi jäädvustada - aga vahvad on nad ju koos ikkagi. Tegelikult on suurusevahe ikka täitsa olemas ja päris lahe on vaadata, kuid nad kõrvuti kuskil jalutavad.
See oli ka lahe, kui eelmine nädal hobuseid talli lastes (nad praegu on veel öösiti õues, aga käivad kord päevas sees kaera ja muud head-paremat söömas) leidsin äkitselt ühest mitte just väga suurest boksist kõrvuti Albatrossi ja 3 erinevas suuruses poni (new forest, shetikas ja shetikavarss). Ilusasti seisid suuruse järjekorras, Albatross kõige tagumine, üksteise kõrval ja ei paistnud sugugi arvavat, et see boks 4 hobuse jaoks liiga väike võiks olla. Kahjuks õigetel hetkedel ei ole ju kunagi fotokat käepärast.

Ja nagu te näete, siis sel ajal, kui teised hobused omal talvekarva kasvatama hakkavad, on Albatross täpselt sama sile kui kesksuvel ja talvekarva peale hakkab tõenäoliselt ka see aasta alles sügise lõpus mõtlema.



Trennid on väga vaheldusrikkad olnud.

Kordetrenn: See oli hästi lühike ja kerge, sest aega ei olnud kuigi palju. Aga kordetasin valjastega muidu. Vahepeal loomulikult jooksis taguotsaga välja ja keeras pead ja kaela sissepoole pisut viltu, aga üsna varsti hakkas lõdvestama ja siis läks tunduvalt paremaks. Niipea kui ta ringi vaatama hakkas või kõveraks ennast ajas, siis lasin eest kontakti peaaegu ära ja aktiviseerisin taguotsa, mille peale üsna kiiresti sirutas jälle ette-alla ja sellega kaasnes alati ka keha sirgenemine ning tagajalgadega otse keha alla raskuskeskme poole, mitte sellest mööda, astumine.
Galoppi tegin ka veidi ja seejuures oli kõige toredam, et ta ei hakanud kordagi ratsme peale istuma ega õlaga välja trügima. Väga ilusasti tegi häälkäskluse peale tõsteid (mul polnud kordepiitsa ka, ainult oma lühike stekk) ja tegi sellist hästi väikest ja rahulikku galoppi, kandes seejuures natuke rohkem raskust ka tagaotsal. Füüsilises mõttes see kordetreening võib-olla eriti palju juurde ei andnud, aga mulle just meeldis see, et see galopp tuli nii kergelt ja iseenesest - Albatrossi jaoks ei ole kindlasti väiksel korderingil (ei lasknud teda päris pika korde otsa) galopeerimine väga lihtne.

Maastik: Pühapäeval läksin teistega kaasa - suurt tahtmist tegelikult ei olnud, aga Albatrossi pärast peaks siiski käima vahel... ja kuna kõik polnud väga oskajad, siis arvasin, et tuleb selline rahulikum sõit natuke. Tuligi - kõik põllud olid üles küntud, nii et suurem osa ajast käisime sammu. Väga lahe oli! :D Ma olen ilmselt ainuke, kes nii arvas, aga mõnus oli lihtsalt jalutada, Albatross oli ka praktiliselt terve sõidu aja rahulik ja... polegi ammu nii positiivset maastikukogemust olnud. Mul on vist need ajad möödas, kus põllul ringi kihutamine mingit väga lahedat elamust pakub.
Ja tegelikult lõpupoole tulid ikka mõned traavikohad ka, ning kuna esimeste hobuste traavitempo oli Albatrossi jaoks natuke liig, siis saime isegi ilusat rahulikku galoppi täitsa rahuldava jupi. See oli ka päris vahva, kui mulle (kui ainukesele, kes polnud sellel metsarajal varem kordagi käinud) väikest ehmatust üritati teha - läksime mööda seda metsarada traavis ja siis peale ühte äkilisemat pööret oli ees üks korralikult järsk mägi, mida mööda minu ees olev hobune juba üles galopeeris. Ega mul midagi aega mõelda ei olnud, aga isegi Albatross vist ei saanud kohe aru, mis toimub, sest peale esimesi samme jäi korraks peaaegu seisma - ta pole ju varem sellisest mäest koos ratsanikuga üles roninud ja vist ehmatas ära... või ei teagi, mis ta mõtles. :D. Aga no võtsin kõvasti lakast kinni ja ergutasin natuke teda edasi ja saime sealt ilusti üles joostud. Sinna läheks kohe teinekordki!

Ja noh, platsil olen ka ikka paar korda sõitnud. Nii ja naa läheb... olen päris palju täisistakut sõitnud traavis, aga mingi käsipiduriefekt kipub ikka tulema tihti. St et kui ma ei suuda täielikult ta liikumisega kaasa minna, siis tõmbun automaatselt natuke kangeks ja ta KOHEKOHE tajub seda ning igasugune aktiivsus kaob. No ja peale seda ma võin ju teda taas edasi sõita, aga varsti kordub jälle seesama. Ning lõpuks (pole imestada) ta ei ole enam kuigi entusiastlik mu sääre peale ilusti ja kiiresti reageerima, sest teab, et see viib kohe-kohe jälle ebamugavusteni.

Aga noh.. see on 100% (või rohkem) minu viga, nii et hobuse kallal ei saa selle asja puhul küll vinguda. Tema ju reageerib kõigele täiesti õigesti.

Friday, September 16, 2011

Latid ja ristid ja tõkked ja hüpped

Viimastel päevadel õpetasin Albatrossi takistussõiduhobuseks. :) No mitte päris, aga teisipäeval tegime mõned väiksed hüpped ja kolmapäeval kujunes latiharjutustest ka mingi pisikeste ristidega rida, mida ma kangesti ikka proovida tahtsin ja nii ta läks. Eile sai ta see eest minust natuke puhata.

Aga hüppasime põhimõtteliselt kolmest süsteemi, mõlemasse vahesse üks fulee. Esialgu olid kõik lihtsalt lattidena maas ja no me ei saanud üldse asjale pihta. :) Kumbki vist ei saanud. Ma ei hoidnud hobust piisavalt aktiivsena ja ratse oli ka liiga pikk; Albatross seepeale kas jäi traavile või isegi kui säilitas galopi, ei suutnud neid vahesid ära katta (kuigi tegemist polnud sugugi mitte pikkade vahedega) ja koperdas kuidagi hädavaevu neist üle ja no üsna katastroofiline. Aga kui keskmine latt üles tõsteti, siis hakkas juba sujuvamalt minema. Minu põhiline töö oligi teda piisavalt aktiivsena hoida - kui piisavalt hea galopp säilis, siis läks kõik kenasti. Esimesele latile ei klappinud samm küll alati ideaalselt, aga sellest ei tekkinud isegi probleemi, sest esimese lati ületamisega sättis juba sammu paika ja ülejäänud sujus edasi hästi. Aktiivsus, aktiivsus, AKTIIVSUS! oli lihtsalt see, mida ma hoidma pidin. Kui galopp on aeglane ja loid, siis niipea, kui on vaja pisut kehvemast kohast ära tõugata, ei suuda ta enam järgnevate lattide/takistuste jaoks ennast korda sättida.

Mingi aja pärast olid kõik kolm takistusteks ehitatud ja viimasele (teistpidi tulles esimesele) panime mingeid kolle ka alla - värviline kast, sinna peale veel värvilisem kile jne. Kasti Albatross isegi mitte ei vaadanud; kilet vahtis küll, aga hüppas lihtsalt vähe suurema kaarega. Tubli, tubli! :) Paar korda küll lõpus kolistas natuke vastu kõige kõrgemat latti (mis ei olnud muidugi üldse kõrge :P), ma arvasin, et võib-olla osaliselt väsimusest ja lõpetasin ära. Seega rohelise tünni hüppamine jäi meie jaoks ära, aga tühja kah!

Ja järgmine päev siis tulime trenni teises pooles esialgu traavilatte - ta tuleb juba päääris mõnusalt, eriti siis, kui vahed on veidi pikemad ja ma ise teda liiga palju edasi ei sõida. Sellisel juhul tuleme hästi tavalise töötraaviga, paraja tempoga peale, aga vahede ära katmiseks peab ta oma koivakesi natuke rohkem välja sirutama. :) Ja tulemuseks mõnus pikendatud, kõrgemate sammude tunne. Kui ma ta enne latte väga aktiivseks sõidan, siis tal on loomulikult neid endal lihtsam tulla, aga seetõttu ei pea väga ise vaeva nägema, sest samm on juba niigi parajalt pikk, ja üle lattide sõitmine ei anna väga mingit efekti.

Seejärel ehitatati sellest samast eelmise päeva kolmesest süsteemist üks korralik rida - mõned maalatid ja mõned madalad ristid, aga kokkuvõttes päris intensiivne harjutus minu ja Albatrossi jaoks, kes me pole väga palju selliseid ridasid ju harjutanud. Aga jällegi jäin rahule - paar korda läks natuke untsu ka, aga see oli taaskord minu viga, kui ma aktiivsust ei säilitanud.

Ma üritavat ise ka selle rea peal liiga palju hobusele kaasa aidata, et peaksin rohkem laskma tal ise tööd teha. See on muidugi õige, aga enne vist pean ratsastuse poole pealt ta veel rohkem sääre ette saama ja saavutama selle iseenesliku liikumise. Kui ta ilma ühegi märguandeta suudaks ennast piisavalt aktiivsena hoida, siis oleks ka selliste harjutuste sooritamine tunduvalt lihtsam; praegusel hetkel aga, kui ma prooviks ise lihtsalt sealt istuda ja mitte liiga palju kaasa aidata, siis sureks ta ilmselt poole rea peal päris välja. :) Aga tubli on ta mul ikkagi.

Tuesday, September 13, 2011

Sääre ette!

Eilne trenn Albatrossiga oli päris meeldiv. Noh, jah, eks ikka esinesid mõned samad vanad probleemid, millest me vist kunagi lahti ei saagi (aga äkki ikka saame), kuid kui need tähelepanuta jätta, siis oli hästi mõnus.

Väga pikalt ei tahtnud teha peale 2-päevast puhkust, seega proovisin pigem lühidalt ja intensiivselt teha (mis sobibki talle mu arust paremini). Keskendusin eelkõige sellele, et ta oleks hästi-hästi sääre ees ja jääks sinna ka erinevatel üleminekutel, kujundite sõitmisel jne. Kuidagi kujunes aga nii, et ma sõitsin lõppkokkuvõttes suurema osa trennist täisistakus traavi ja täiesti hea tunne oli! Tihtipeale hakkan ma seal seljas nii ebamugavalt põrkama - tõenäoliselt suuresti ka seepärast, et hobune on veidi pinges - ja siis pole nagu isu teha seda nii pikalt; aga eile kuidagi kõik klappis, kuigi traav oli enamuse ajast vägagi aktiivne, mitte mingi linta-lönta pisikeste sammudega.

Eesmärk sai ka enam-vähem täidetud - Albatross hakkas ise aktiivselt edasiliikumist pakkuma, ilma et ma iga samm seda meelde tuletama peaks, ning säärele reageeris samuti ilusasti. Kui ma rohkem üleminekuid ja muutusi tegema hakkan, siis ta vahel jäi mõneks hetkeks toppama, aga selle ma loen enda veaks. Kuna ma üritan üleminekuid võimalikult rohkem kehaga ja vähem ratsmega teha, siis ta on lausa uskumatult! hästi võimeline iga väikest muutust läbi sadula tajuma ning kui mina mingil hetkel ei suuda stabiilselt ja lõdvestunult istuda (ikka tuleb ette selliseid hetki) ja natukenegi mingeid reielihaseid vms kogemata pingutan, siis tema loeb seda kohe märguandena ja aeglustab või teeb väiksemaid samme.

Üha enam veendun ma siiski ka selles, et pole olemas nö tuimi hobuseid. Kõik on tundlikud, lihtsalt kõiki pole õpetatud väikestele märguannetele reageerima. Väga tihti räägitakse nt, et kellegil pole lihtsalt piisavalt jõudu ühe või teise hobusega sõitmiseks, kuna need vajavad nii tugevat sääresurvet, on nn meestehobused vms. Jah, muidugi on olemas selliseid hobuseid, kes õrna märguande peale lihtsalt ei reageeri (olenevalt sellest, milline on ratsaniku sõidustiil või kui palju jõudu tal jalgades on, ei peagita võib-olla seda vajalikuks), aga mitte sellepärast, et nad ei ole tundlikud, vaid sellepärast, et neile pole seda õpetatud. Iga hobust on võimalik õrna sääresurve peale õpetada reageerima. Laiskade hobuste puhul on see keerulisem, aga võimatu? Ei usu, enne kui ma pole sellise selga sattunud. :)

Uuesti Albatrossist rääkides, siis galopis ei olnud asi niiii hea kui traavis, aga lõpuks sain vähemalt paremat pidi sõites siiski mõned äärmiselt mõnusad energilised ja edasipürgivad sammud, ilma et ta oleks liiga laiali vajunud või kiirustama hakanud. Ja kõige selle kõrval, millele ma trenni jooksul teadlikult tähelepanu pöörasin, avastasin mingi hetk, et ta on ka eest võtnud väga mõnusa hoiaku, hoidis ennast ise parajalt kõrgel (ma arvan, et ERITI selliste asjade harjutamisel ei tohiks hobune eest liiga madalal või rullis olla), aga samas toetus kenasti ratsmele ka siis, kui ma käsi veidi kõrgemal hoidsin. Samuti ei olnud ta vääga kõver, natuke ikka eelistas vasakule ratsmele toetuda, aga see selleks. Nii et... väga rahul. :)

Sunday, September 11, 2011

Suhteliselt tegusalt on need viimased paar nädalat läinud - eelmise nädala teisipäeval tulin tagasi Eestisse ja neljapäeval juba viisime Albatrossi Tartusse. Mu selle aasta tunniplaan nägi küll selline välja, et ilmselt jõuan järgmist korda hobuse juurde talvevaheajal :P, aga vähemalt esimene nädal jõudsin siiski üllatavalt tihedalt talli. Mingid õppeained tõsteti natuke ümber, seega päris lootusetu olukord siiski pole, lihtsalt ilma autota on seda talliskäimist pisut keeruline organiseerida, kui koolipäev nii pikalt kestab.

Aga... Albatross käitus transportimisel hästi nagu tal viimasel ajal kombeks on. Päev enne proovisin teda korraks ka treilerisse panna, tubli poiss jalutas ilma mõtlemata sisse, ja täpselt samamoodi ka järgmine päev, kui minek oli. Kohanemine karjamaa ja hobustega läks seekord juba väga kiiresti (peaaegu kõik on ju tuttavad ka tal tegelikult), kuigi järgmisel päeval nende juurest ÄRA tulemine oli talle natuke rohkem vastukarva. Hirnus päris hoolega, nii et ma erilist trenni ei teinud, tegelesin natuke käekõrval ja lasin sõpside juurde tagasi. Ühtegi teist stressimärki ta näidanud pole peale selle, et ei taha eriti lahkuda sõpradest ja nüüd nädal aega hiljem polnud enam seegi mingiks probleemiks. Tore.

Viimati tegime trenni reedel, proovisin vahelduseks taas pisut ohjamist/topeltkordet. No peamiselt ohjamist siiski. Hästi mõnus on see, et kui ma vähegi stabiilne oma kordedega suudan olla, siis ohjates ta päris meelsasti otsib ise selle kontakti üles (korded olid suulise küljes) ja nagu toetub natuke selle peale - positiivses mõttes, mitte ei hakka rippuma ja sikutama, vaid pigem hoiab ühtlast kontakti, mille nimel ta sadula all küll väga ei pinguta. Igasugused edasiminekud, tagasitulekud ja lihtsamad pööramised on meil selged, keerulisem on justnimelt liikumiste nö lihvimisega. Nt vältida nurgas sissevajumist ja teda välja lükata; hoida volti liiga suureks vajumast välimise õla peatamisega jne. Rääkimata külgliikumistest, mida ma veel proovinud pole - kuigi seekord isegi üritasin natuke teda saada küljele astuma, mille peale Albatross tegi paar ilusat küljendussammu paremale. :) Aga need olid sellised poolkogemata sammud siiski... Kaks kordet annavad kahjuks ikka väga palju vähem võimalusi hobust täpselt mõjutada võrreldes ratsanikuga, kellel on käed, sääred, reied, keharaskus ja kõigi nende kombinatsioonid kasutada. Eelkõige häirib mind, et ükskõik, mis suunas mina kordele survet avaldan, siis suuliseni jõuab ikka ainult tahapoole "tõmbav" surve, sest korde jookseb ju läbi sedelgarõnga. St, et ma ei saa nt ratset lihtsalt avada painde saavutamiseks. Teiseks ei saa ma kasutada nn kaudset ratset tema kaela peal, sest tagumik on laiem kui kael ja kogu surve, mis suuliseni EI jõua, kaob vastu tagumikku ju ära. No ja selliste võimaluste puudumisest piisab juba täiesti, et paljude meile vähegi loogiliste ja arusaadavate märguannete kasutamine on välistatud ja tuleb saada hakkama hulga vähema ja lihtsamatega.

Peale trenni läksime põllule maha jalutama (kuna trenniks oli ohjamine, siis ilmselgelt jahutasime mind, mitte hobust) - see on mõnus põld, tuli isu sinna ratsutama minna. Kui võib, siis kindlasti peaks võimalust kasutama. Albatross nt vajab hädasti võimalust sirge peal galopeerida, mida ma üks päev avastasin, et ta eriti ei oska. :) Proovisin teha galopidiagonaale, mille keskel või lõpus üleminek traavile, aga päris osavalt vajusime ühele ja teisele poole selle asemel, et diagonaalil enne üleminekut end enam-vähem sirgeks seada. Arusaadav ka, sest esiteks väikses maneežis pole suurel hobusel kunagi ülearu ruumi galopeerida, teiseks ma pole ka ise sellele konkreetsele asjale väga rõhku pannud. Kui traavis ikka saab keskliine ja veerandliine ja diagonaale rohkem sõidetud, siis galopis sõidan enamasti mööda rada ja ringide/voltide peal, vahel ka mingeid kaarekesi kontragalopis, aga VÄGA harva sirgjooni. St raja peal sõitmine ei ole sama, mis sirgjoonel sõitmine, vähemalt mitte hobuse õpetamise mõttes, sest noh.. rada on rada. Ükski hobune ei vaju sealt niisama lihtsalt kuhugi kõrvale ära.

Uusi pilte pole, aga vanas koduarvutis oli ka vahva ringi tuuseldada, seega üks foto just-just 3-aastaseks saanud Albatrossist. :)

Wednesday, July 27, 2011

Ja ongi juuli lõpp käes ja meie Kurtna suvi selleks korraks enam-vähem läbi. Oli tore suvi otseloomulikult. Natuke liiga palju laisklemist :), aga Albatrossiga sai kenasti trenni tehtud ja tundub õnneks, et sadulaga on ka hetkel korras. Käisime maastikul ja natuke hüppasime ja sõitsime platsil ja maneežis ja üldse päris vaheldusrikas oli. Nii et olen rahul. Trenni kahjuks ei saanud, aga noh... eks näis, mis või kuidas edasi saab.

Mina lendan augustikuuks Taani, mida ka väga ootan - saab väikest Z ja kõiki teisi vahvaid hobuseid ning hobuseinimesi näha, aga Albatross jääb niikauaks veel siia. Ja kõige toredam on see, et Maret tegeleb temaga see aeg ja see teeb mind hästi-hästi õnnelikuks, et isegi MINA suudan leida kellegi, kelle hoolde ma suht 100%-liselt julgen oma hobuse jätta. :) See tähendab, et Albatross ei pea jälle puhkusele jääma (millega ta LIIGA suure osa viimasest aastast nagunii tegelenud on), minu tagasitulles ei ole jälle kõik vähenegi lihastik kadunud ja uued sadulaprobleemid seetõttu ootamas, samuti saab mu emps natuke Albatrossiga vahel ratsutada, kui ta päris üksi temaga jääma ei pea. Ühesõnaga kõik on suhteliselt ideaalne hetkel, tuju on laes ja peale tänast A&M trenni vaadates mul peaaegu et isegi ei ole kahju oma hobusest kuuks ajaks eemale minna, sest ma ju tean, et tal on kõik kõige paremas korras.

Saturday, July 23, 2011

Albatrossil ongi nüüd komme mulle karjamaa väravasse vastu jalutada, mis tähendab, et tal on parmudest ikka tõsiselt siiber. Aga ei, tegelikult ma oma naiivsuses ei pane neid putukaid isegi tähele ja usun hoopis, et ta on lihtsalt nii väga armastama hakanud:
1) mind
2) treilerit, kuhu ta karjamaalt tulles esimese asjana sisse saadetakse - see muuseas sujub nüüd jälle ilma igasuguse kõhkluseta, aga enam ei ole vaja tema paigal seismiseks kaeraämbrit nina all hoida. Jee! Mul on tegelikult tõsine plaan, et 10-aastane Albatross käib treileris iga kell, igas kohas, ilma mingite probleemideta. Seega on meil veel 3 aastat aega harjutada. Senise 3 aasta jooksul on olukord 10-punkti süsteemis tõusnud 1-lt... noo... ütleme, et 7-ni äkki? Nii et võib-olla pole mu plaan päris võimatu.

Tänase trenni tegime liivaplatsil. Oli soe, seega trenn tuli lühike, aga putukatel täna päris tapmistuju õnneks polnud, seega täitsa okei oli sõita.
Ma olen natuke oma juhtimisvõtteid hobuse seljas muutnud. Kui natuke teise nurga alt vaadata, siis mitte ainult natuke, vaid ikka päris oluliselt.
Varem painutasin hobust sisemise säärega, ning pöörasin välimise ratsmega. Nüüd painutan sisemise ratsmega ja pööran välimise säärega. Põhiliselt. Loomulikult ei ole see nii lihtne, tegelikult toimivad kõik need käed ja jalad ja keha üheskoos, aga muutunud on see, millele kõige rohkem rõhku pööran.

Ma üritan seda natuke lahti seletada (ja mul on tõsine respect nende suhtes, kes ennast sellest jutust viitsivad/suudavad läbi puurida :D, kui üldse leidub mõni).

Seda olen ma alati mitmelt poolt kuulnud, et hobust pööratakse säärte abil - vasakule minemiseks lükkad ta parema säärega sinnapoole ja vastupidi. Minu arvates see ei olnud väga loogiline, sest säärt kasutasin eeskätt hobuse painutamiseks. Kui ma õpetan, et vasaku säärega surudes tuleb ennast vasakule painutada, siis kuidas ma järgmine hetk nõuan, et ta sama märguande peale hoopis paremale keerama hakkaks ja samal ajal PAREMALE paindes oleks? See on ju täiesti vastuoluline. Mõeldav on seda kasutada nt sääre eest astumisel või välimise paindega voldil sõites, mille puhul vasak säär nõuab üheaegselt vasakut painet (sääre eest astumisel muidugi minimaalne paine) ja paremale liikumist, aga kui ma tahan nüüd täitsa tavalist volti paremale teha, siis muutub küll see vasaku säärega surumine hobuse jaoks arusaamatuks.

Seega oli mul vaja hobuse pööramiseks mingit muud märguannet ning appi tuli välimine ratse (koos keharaskusega muidugi, selle tähtsust ma ei jõua piisavalt tihti üle korrata). Välimise ratsmega nö neck-reiningut kasutades oli väga lihtne Albatrossi pöörata. Kõigepealt võtsin parema sääre abil sisse painde ning seejärel surusin vasaku ratsme vastu kaela ja nö lükkasin hobuse esiotsa kõrvale ja oligi paremale keeratud. :)

Aga mingi aja jooksul ilmnesid mu teoorias ikka mõned vead ja puudujäägid.

Esiteks oli mu välimisel ratsmel LIIGA palju kohustusi. St et suunata hobust keerama, kontrollida painde suurust ja ka tempot - see on liiga suur kogus infot ühe käe, ühe ratsme ja hobuse ühe suunurga jaoks. Ja siis kujuneski sellest rohkem välja mingi välimise ratsme sakutamine ja loomulikult Albatross ei saanud aru, kas ta peab nüüd ennast sirgeks ajama, keerama või hoopis tempot aeglustama.

Teiseks kippus ta lisaks painutamisele sääre surve peale ikka väga palju ka eest ära liikuma, seda enam, et õpetasingi ju talle ka sääre eest ära astumist samal ajal. Seega kui ma nt sõitsin volti vasakule (see pool, kuhu Albatross väga meelsasti ei painuta) ja tahtsin, et ta natuke rohkem ennast vasakule painutaks, siis tema hakkas selle asemel hoopis õlaga välja vajuma. Taaskord loogiline - tal on ju füüsiliselt raske vasakule poole painutada ning kui ta lisaks teab veel ühte "õiget" vastust vasaku sääre survele, milleks on sääre eest ära astumine, siis painutamise asemel ta just seda ta üritabki, ka voldi peal.

Nendest probleemidest ja Philippe Karli raamatu lugemisest ajendatuna otsustasingi oma juhtimisvõtteid natuke muuta. Tõsi ta on, et ega üks hobune just märkimisväärselt enda rinnakorvi (see koht, mille vastu ma säärega surun) painutada ei saagi. Jah, liigne kaelapaine ei ole hea, aga tahes tahtmata paindub kael rohkem, kui ülejäänud keha. Kui me tahaks tõesti, et kogu selgroog ühtlaselt paindunud oleks, peaksime ilmselt piirduma umbes 20-meetriste ringidega ja üldse mitte suuremat painet / väiksemaid volte nõudma (P.S. Selle ringi suuruse panin praegu täiesti oma ettekujutuse järgi paika, see ei ole mingi kindlaks tehtud fakt!). Seega, kui me küsime hobuselt suuremat painet, siis me järelikult küsime samas, et ta kael oleks rohkem painutatud kui ülejäänud kere. Ja kui me küsime peamiselt kaela (ja tunduvalt väiksemalt määral ülejäänud kere) painutamist, siis miks peaks seda tegema SÄÄRE abil?

Seega kasutan nüüd Albatrossi painutamiseks peamiselt lihtsalt avavat sisemist ratset. Sellest piisab tema kaela painutamiseks ning kui ma välimise säärega aeg-ajalt natuke tagumiku väljavajumist takistan, siis peaks ka ülejäänud kere ome võimete kohaselt samas suunas painduma. See tähendab omakorda, et mu sääred on suhteliselt vabad ja valmis muude funktsioonide, ehk siis hobuse keeramise jaoks. Ja hetkel toimib see suhteliselt hästi: sisemine ratse näitab ette painde suuna, välimine ratse kontrollib painde suurust, sääred määravad ära liikumise suuna (ükskõik, kuhu poole hobune parasjagu paindes on). Kõigel on oma funktsioon ja hobusel pole nii raske ära arvata, mida ma nüüd oma jala või käe kasutamisega täpselt öelda tahan.

Ma ei ole küll viimasel ajal väga keskendunud külgliikumistele. Nende lisamisel treeningprogrammi läheb kindlasti kogu teema jälle keerulisemaks, aga... sellele mõtleme siis, kui vajadus tuleb. Ühesõnaga mulle tundub, et ma kohati liigun selle prantsuse koolkonna poole küll, samas mõnda asja teen jälle hoopis vastupidi. Aga kõige olulisem on ju see, et suudaksin oma hobusega mingi ühise keele leida, millest mõlemad aru saame, eks ole?

Üks päev käisime taas maastikul ka. Albatross oli julge ja tubli.
Ja tundub, et ta ei saagi augustikuus pühenduda laiskvorsti mängimisele. Sest Maret tahaks vist temaga ratsutada küll. Ja mul ei tule hetkel ette ühtegi teist inimest, kelle hoolde ma nii kerge südamega oma hobuse jätta julgeks. :) Kõik on imehästi ju.

Tuesday, July 19, 2011

Ma küll kogu aeg mõtlen, et tahaks hobust võimalikult palju õues hoida, aga praegusel ajal tundub igati mõistlikum ta vahepeal boksi kuumusest (olenevalt ilmast muidugi) ja putukatest (neid on igal ajal, sõltumata ilmast) enne trenni puhkama tuua. Ka Albatrossile tundub selline päevaplaan sobivat, eile jalutas ta mulle karjamaal lausa ise väravasse vastu ja sellist nalja ta niisama, ilma põhjuseta küll ei tee. :) Boksi tuues ta siis puhkab ja magab, vahel püsti, vahel pikali; samuti peab päevadieeti, kuigi ülejäänud kolmveerand ööpäeva karjamaal nullivad selle ürituse ilmselt ära.

Uni on Albatrossil magus küll - üks päev hakkasin teda tallist tagasi karjamaale viima, aga hobune jäi talli ette korraks seisma ja uudistas midagi kaugustes. Kuna mul oli veel tükk vaba aega, siis viskasin talle nööri ümber kaela, astusin ise eemale ja mõtlesin, et vaatan, kuhu ta siis minna eelistab, kui tal täielik vabadus on. Ja mis te arvate, kuhu ta siis suundus? Mitte kuhugi, lasi hoopis pea madalale ja silmad hakkasid kinni vajuma. :D Parasjagu oli selline mõnus tuuline ilm, seega jahe ja putukaid vähe ning jäigi magama. Päris naljakas. No mingi aja pärast leidsid kärbsed ta ikka üles ja Albatross ärkas, sest sügada oli ennast vaja. Aga ka seejärel ei otsustanud ta kuhugi minema jalutada, vaid hakkas tublisti talliesist mahakukkunud heinast puhastama. Küll ta on mul tubli, ei jõua ära kiita. :)

Üldiselt on putukad viimase nädala paari jooksul ikkagi väga õelaks kätte läinud, varem polnud asi nagu nii hull. Viimane kord, kui ma õhtul Albatrossi sõprade juurde karjamaale viskasin, siis järgisel hetkel oli platsis juba neli hobust, kes kõik tema suure saba alla pugeda üritasid. Päris kõik ei mahtunud, aga no Albatross andis oma parima ja vehkis nii kaugele ja kõrgele, kui suutis, ausalt.

Ta saba on üldse mingil imelikul kombel selline, mis igale poole jõuab. Näiteks mul on tänu talle ebanormaalselt suur juukseklambrite (nende tavaliste, väikeste, mustade) kadu, sest umbes iga teine päev suudab ta tagumiste kapjade puhastamise ajal mõne mu peast oma sabaga pihta panna. Vahel läheb hästi ka ja saba harjates leian selle kadunud klambrikese jälle üles.

Vot nii me siis elamegi... tuleb välja, et suurem osa sellest, mis kirjapanemist väärib (no ma ei tea tegelikult, kas väärib, aga midagi märkimisväärselt huvitavamat meil ei toimugi) leiab aset mitte trennides, vaid muul ajal. Just täpselt nii ongi - üks päev plaanisime maastikule minna ja kui ma natukene pelgan Albatrossiga maastikul käimist ja kukkumist, siis kukkumisega see asi algaski, aga ei, mitte hobuse seljast. Ma olen nüüdseks nii ära harjunud mingi kasti või asja pealt sadulasse ronima, seega maast enam ennast eriti üles vinnata ei taha. Talli ees aga kasti polnud, seega tõmbasin ühe pingi lähemale, mille pealt olen varemgi hobuse selga roninud. Seekord olin aga vähe hooletu ja astusin liiga pingi otsa peale, nii et järgmine hetk olin selili sealsamas betooni peal maas. :) Oiii, see oli valusam vist, kui hobuse seljast kukkumine ja niiii häiriv on, kui keha peal on kokku pool ruutmeetrit (okei, veidi võib-olla liialdatult) sinikaid, aga vähemalt ma avastasin, et Albatross maastikul ei kujuta endast sugugi suuremat ohtu, kui pingi pealt selga ronimine.

Aga maastikul oli üllatavalt tore, hobune käitus väga ilusasti ja mulle täitsa meeldis. Paari heinapalli küll vahtis ning kui me galopis enam esimesed polnud, vaid teine hobune natuke eespool jooksis, siis tundsin, et kohati läks natuke liiga jäigaks eest, st et mul polnud 100% kontroll, aga no 80% on ka tema puhul väga hea. :D Ülejäänud aeg see eest oli superduper ja kui me sellises kõrges rohus traavitasime, siis mingi hetk ta hakkas hästi mõnusalt ise aktiivselt edasi liikuma ja oli peaaegu et parem, kui platsil/maneežis sõites. Tubli!

Natuke kurvem lugu on see, et järgmine päev peale maastikku otsustasin natuke hüpata, mis aga oli täielik ebaõnnestumine. Kurb ei ole mitte see, et ta kehvasti hüppas, vaid see, et ma ise jälle hobusega eriti ei arvestanud - tegime maastikul päris palju galoppi (vähemalt Albatrossi jaoks, ta ei ole sellise võhmatrenniga harjunud) ja kuigi ma TUNDSIN järgmine päev platsil sõites, et ta liikus nagu väsinult vms, siis ikka otsustasin kangekaelselt oma plaanist kinni pidada ja neid hüppeid teha. Tagantjärgi ma olen üsna kindel, et tal lihtsalt oli jõudu vähe ja vb lihased valusad eelmisest päevast ja sellepärast selline ebaõnnestumine. Kuna ma aga halvaga ka lõpetada ei tahtnud, siis venis see eilne trenn samuti üsna pikaks ja kokkuvõttes pingeliseks, kuni ta lõpuks paar korda ilusasti lattaia ületas. Ja no kokkuvõttes ühesõnaga liiiiiga palju koormust vaesele Albatrossile ja olen jälle enda peale pahane. Täna igatahes teeme puhkepäeva või äkki kerge 15 minutilise traavitamise kordel, ja loodan, et ta pikka viha ei pea.

Ühest trennist eelmisel nädalal õnnestus mul isegi pilte saada... too trenn ei olnud küll kõige parem, aga mõni pilt tuli minu arvates siiski päris vahva, seega väike seeria siin:



Mõnel pildil paistab Albatross rohkem ponimõõdus olevat, mitte üks talli suuremaid hobuseid.




Siin pildil mulle meeldib see tuulest viidud soeng; treeningu koha pealt märkab tähelepanelik silm, et Albatross lükkab veidi nina vasakule välja, seega on taaskord pisut kõver.


Üritasin midagi ette-alla lõdvestamise taolist galopis, kuigi ta võiks pisut rohkem ümaramaks jääda, mitte nii pikaks end igal poolt venitada. Aga lõdvestab küll, minu arust.

Kui ma nüüd enda kohta ka midagi positiivset julgen öelda, siis märkasin suure rõõmuga, et imelikul kombel on mu jalg suhteliselt stabiilseks jäänud, vähemalt selle trenni piltide puhul. Muud asjad ei kannata endiselt kriitikat, aga no ainult negatiivset ei viitsi ka ju kogu aeg otsida?

Ahjaa, ning ma peaaegu oleks unustanud mainida, et mu emps tegi eelmine nädal Albatrossiga esimest korda galoppi, jee! :) Kui Albatross suviti kodu lähedal Kurtnas elab, siis ta on käinud temaga aeg-ajalt natuke trennitamas ja tunnihobustega on ta galoppi ka ikka proovinud, aga Albatrossiga siiani mitte. Tegelikult polnud see seekord ka plaanis, aga Albatross vist ei viitsinud meie vaidlemist kuulata ("Proovi ikka!" - "Ei, ma ei teaa..." - "No prooooovi ikka," - "Mm.. ma ei ole ikka päris kindel") ja kui ma neid natuke kiiremale traavile proovisin aidata, siis tegi talle ise hoopis selle galopitõste ära ja no arvata oli, et empsile hakkas täitsa meeldima. :D

Nüüd, kui mul veel see suvi ainult natuke üle nädala jäänud Eestis veeta, siis tuli meelde, et peaks ühe treikusessiooni ka ikka taaskord ette võtma, sest sügisel ei pruugi enne transportimist selleks enam aega jääda. Kaks päeva oleme nüüd käinud treikus ning mõlemad korrad on ikka kuskil 15-20 minutit aega läinud, AGA ma ei meelita teda enam söögiga treikusse. St ma söödan seal kaera küll, aga sisse minema, seisma ja ootama, kuni ma tagant kinni panen, peab Albatross täitsa üksinda ja ainult sellepärast, et mina nii ütlen. Kui sellega oleme hakkama saanud, siis saab preemiaks süüa. Aega on läinud seepärast, et ta läheb küll sisse, aga nii kaua ei viitsi oodata, kuni ma tagant puu kinni panen. Positiivne on jällegi see, et peale välja tagurdamist ei ole ta paanikas, vaid nõus (alati küll mitte vääga hea meelega) siiski mitu korda uuesti sisse minema, kuni lõpuks tagant kinni saan panna.

Aga nüüd sai vist elu-olust päris pikalt räägitud, aitab kah. Teinekord võib-olla siis jälle trennidest lähemalt... või ma ei teagi, kumba sorti jutt lugejatele rohkem peale läheb. Mina võiksin kõigest lõputult kirjutada, nii et... :)