Tuesday, May 26, 2015

Noored ja veel nooremad

Pidin ju teistest hobustest ja tegemistest ka kirjutama, eks.

Minu "põhiratsuks" on hetkel jäänud... vaevu 3-aastane täkuhakatis. :D Ehk siis väga tõsist trennitamist mul tegelikult viimasel ajal ilmselgelt olnud pole. Aga Ninety-Nine aka Napsik on igati tubli, käis oma testil ära (ja sai isegi litsentsi selleks aastaks - nii et leiab suvel igavuse peletamiseks äkki mõne märagi külla, kes teab), natuke puhkas ja nüüd käib niimoodi paar korda nädalas kergelt sadulas, olenevalt sellest, palju mul aega on.

Selline poiss ongi. Usun, et läheb veel jupi ilusamaks, kui suuremaks kasvab ja tublisti trenni teeb.
Kersti pilt
Esialgu mul käisid need tema varajasemad pukirallid ikka iga kord enne selgaronimist silme eest läbi, aga tegelikult on ta ratsutamise suhtes küll algusest peale üsna 100% taltsas olnud, nii et pole mingit probleemi peale 3-4 puhkepäeva hobune saduldada ja paarikümneks minutiks selga ronida, et kerge trenn teha. Kui ta alguses oli hästi kõver igatpidi ja suht kramplik liikumiselt, siis praeguseks on edasiminekut juba tublisti tunda. Galoppi oleme vähe teinud ja seal ikka tuleb ette igasugu vajumist, aga traaviga olen rahul - arvestades, et see on kindlasti ta kõige nõrgem allüür, siis võrreldes sellega, millega alustasime, on praegu juba täitsa ok.




 Fotograafideks olid jällegi Egle (esimesed 3) ja Kersti (viimane pilt).

Kui Ninety on igavesti tubli ja eeskujulik, siis tema eakaaslase Vickyga ei ole asjad sugugi nii libedalt läinud. :P Oma põlve lõhkumisest juba kirjutasin vist millalgi - ja see oli minu poolt muidugi rumal lootus, et asi paari päevaga juba korda sai. Loomulikult lendas mul seesama jalg poolteist nädalat hiljem pisut vale liigutust tehes samamoodi alt ära ning olin alguses tagasi, sama lombakas jälle. Isegi perearsti juurde vedasin ennast, et äkki saaks kuskil uurida, mis seal siis katki on, aga noh... niikaua kui mul midagi "tõsist" (tema sõnade järgi) viga ei ole, võin sellest vist ainult unistada. Päris sirgeks/kõveraks ei saa ma jalga endiselt, aga... üritan ettevaatlik olla ja loodan, et kannatada said sellised struktuurid, mis aja jooksul ise ennast siiski taastada suudavad.

Vicky seljast kõõlumast olen peale seda siiski üsna mitu korda veel hooga alla hüpanud (ok, tunnistan, et see pole võib-olla parim "ettevaatlikuse strateegia", et põlv kiiremini paraneks), sest talle mitte ei meeldi see turnimine. Tähendab, tegelikult sain üksinda tegeledes nii kaugele küll, et olin kõhuli seljas ja lasin tal mööda maneeži ringi jalutada - see oli tema jaoks okei, aga kuna ma üksinda päris selga ei julgenud minna (+ see tähendaks ratsmetega seljast susserdamist, millest ta nagunii superhästi veel aru ei saa), siis palusin endale kedagi appi teda hoidma. Nii pea kui ühest inimesest saab kaks, on Vickyl aga ajud krussis, võpatab iga puudutuse ja järsema liigutuse peale, nii et isegi kõhuli kõõlumine lõppes tihtipeale hobuse ehmatusega ja sellele järgneva kohalt minema hüppamise või püsti tõusmisega, ühe korra isegi istus pmst maha ja kukkus ise külili.

Kuna mina talle üksinda selga minna ei julge, samas ei taha mingit nõmedat kommet ka talle selgeks õpetada + ideaalis ma sooviks siiski oma jala ka jälle funktsioneerima üks hetk saada, mitte seda regulaarselt ära põrutada, siis saatsime Vicky veidikeseks ajaks kaskadööride juurde. Eks näis - võib-olla on ratsanik seljas tema jaoks hoopis turvalisem ja mugavam nähtus, kui pooleldi sadula küljes kõõluv jahukott, ja ei tulegi mingit suurt probleemi sellest sadulasse ronimisest. :)

Vicky on väga suur kasvu hobune ja nagu näha, läheb tal oma proportsioonide leidmisega veel päris pikalt aega. Päriselus ta tegelikult näeb natuke vähem naljakas juba välja. :D
Kurtnas oli mul veel Lord ka mõnda aega sõita, aga kuna nüüd hakkas 4-aastastel ka tõsisem treeningperiood pihta ja M arust (kes nendega vaikselt trennitamas ja hüppamas käib) on ka Lord kõige vahvam tüüp nende kambast :), siis nüüd sõidab nädala sees peamiselt tema. Nädalalõppudel olen veel mõne korra ise ka ratsutanud, aga ega väga palju aega polegi jäänud selleks.



Nii palju siis neist praeguseks. Paarist "poole kohaga" hobusest jäi veel tegelikult kirjutamata, aga äkki järgmine kord jõuan sellenigi.

Monday, May 18, 2015

Kõige tähtsam tüüp

Päevad mööduvad kiiresti ja lõpueksamid aina lähenevad - seega ma peaks oluliselt rohkem aega kulutama õppimisele ning vähem hobuste ja muude tegemiste peale nagu nt blogi kirjutamine, aga... pole ammu ju kirjutanud ka, nii et peab ikka selle tähtsa asjaga ka tegelema.

Kõige tähtsamast kõigepealt - Albatross on endiselt superhüperlahe tüüp (kui see mõnele mu blogilugejale veel selgeks pole saanud ;) ). Kui ta varem elas koos poniga, siis nüüd on juba mõnda aega vana sõber Prex ka nende kambas ja A on selle üle väga õnnelik, sest Prexuga nad ikka mängivad ja möllavad palju koos ringi. Suur Albatross on küll oma väikse karja kõige nõrgem liige :D, sest nende kahe hobusega sai ta tuttavaks juba ca 10 aastat tagasi, kui ta oligi alles noor ja alandlik ja tundub, et need karjasuhted on samana püsinud siiani. Aga kuna keegi kedagi otseselt ei kiusa, siis ongi see võib-olla hea variant, sest praeguseks on A juba oma suurusest/tugevusest juba teadlik ja uute hobuste-ponidega suheldes vahel kasutab seda ikka ära ka.Sellele saime ka uuesti kinnitust, et Albatross märakarja minna ei saa ei praegu ega edaspidi, sest kõrvalaias indleva mära peale oli tal ikka kolesuur huvi. Aga poistega tal ongi parem, need on mänguhimulisemad ja mitte nii pirtsakad tavaliselt. ;)

Mingit trennilaadset asja ma temaga väga palju teinud ei ole, küll aga lisaks puhastamisele käin aeg-ajalt tema enda koplis Albatrossiga tegelemas/mängimas - kuna see on tema igapäevane keskkond, siis ei keri ta ennast seal niiiiiiiiiiii üles kui maneežis ja võtab natuke rahulikumalt asja (st hüpleb ja pukitab vähem). Mäletan, kuidas ma aaaaaaaaastaid kurvastasin, et ta ei ole selline "inimesehobune" ja pigem tsillib koplis omapead, kui tuleb suhtlema - aga praeguseks olen ikka aru saanud, et kui kõik hobusega koosolemise hetked talle mõnusaks ja meeldivaks muuta, siis tuleb isegi Albatrossi sugune hobu rõõmsalt iga kord koplis kutsumise peale vastu.

Üks päev käisime siiski liivaplatsi ka uudistamas, ja kuna ta sealkandis pole jälle vist umbes aasta aega üldse käinud, siis ma olin valmis kõige hullemaks ehk selleks, et ta läheb väga ärevaks, hakkab käekõrval saba püsti traavi tegema ja pean tagasi talli kiirustama, kuni veel kontrolli oman. :P Tegelikult läks asi aga hoopis nii, et ma julgesin isegi cavessonist loobuda ja tegin Albatrossiga esimest korda külgliikumiste harjutusi (sellist käe kõrval trenni ja harjutusi tegin ka viimati umbes kuu aega tagasi ehk) nii, et ainult nöör oli kaelas. Muidugi ta kõikidel hetkel ei saanud minust täiesti aru, kõige raskem oli ilma pead/kaela kontrollimata õiget painet säilitada (sest maas ei saa ju säärt ka kasutada, millega läbi keha painutust küsida - on olemas ainult kehakeel ja käe/steki osutus) aga mõned hetked olid ikka täiesti suurepärased.... NII uhke olen oma hobuse üle! :)

Õlad sees ja travers


Projekti "Albatross treilerisse" peaksin ka taas ette võtma, aga... üldse ei ole seda tahtnud teha ja siiani aina edasi lükanud, sest ma tean, et see on suht stressirikas tegevus meile mõlemale. Tallis on nüüd kahehobuseauto ka, kuhu Albatross tegelikult VÄGA tublisti sisse oli nõus jalutama minu järgi (kuigi tal endal jalg värises ikka korralikult), aga ta ei oska seal kahjuks ennast õigesse asendisse pöörata - mis ei pane imestama, sest kuigi ma tean, et ta teoreetiliselt peaks sinna olema võimeline end litsuma, aga suure hobusena visuaalselt seda asja hinnates ma vist küll ka ei usuks.

Eile kasutasin juhust, kui teised võistlustelt saabusid ja treiler õuel seisis, proovisime seda ka meelde tuletada. Väga positiivne oli see, et ta jalutas esimesest hetkest kohe täiesti sisse treilerisse - aga kaua ta muidugi seal ei püsi, taandab välja õige pea. Kuna ma pole suutnud ühtegi moodust välja mõelda, kuidas taandamist takistada/ära hoida, vaid pigem läheb ta selle peale rohkem närviliseks ja pole üldse enam nõus sisse tulema - siis otsustasin praegu jällegi lihtsalt kannatlikkuse kasuks. Näitan talle, et treileris on tore, saab sügamist ja midagi head süüa, aga samas keegi ei keela tal sealt välja minemast, kui liiga hirmsaks läheb. Seega ta kõndis üsna mitu korda treilerisse sisse, seisis seal natuke ja tagurdas jälle välja. Esimesed korrad taandas ta nii kaugele, et ainult esijalad jäid trapile; viimased korrad aga jättis esiotsa vabatahtlikult täitsa treilerisse sisse (jalutusnöör oli iga kord täiesti lõtv) ja tagasi sisse tulemiseks ei olnud kordagi vaja teda pikalt veenda - nii et kõiki asjaolusid arvestades loen selle üsna õnnestunud esimeseks katseks.
Võib-olla teen endiselt midagi väga valesti ja peaksin hoopis mõnda teist strateegiat kasutama, aga...eks ma vaikselt olen juba harjunud, et see transporditeema jääb meie murekohaks ilmselt igavesti (või siis... nii kaua, kuni ma kunagi rikkaks saades tulevikus talle spetsiaalse kahest otsast laetava suure treileri/auto muretsen) ja praegune meetodivalik tundub minu peas leiduvatest variantidest hetkel parim olevat.

Nüüd tuli kuidagi nii palju juttu Albatrossist, et teistele ei jäänud eriti ruumi alles - aga neist siis järgmisel korral.