Wednesday, May 30, 2012

Albatross kolis taas Kurtnasse. Treilerisse minek oli jälle väga keeruline - ei tea, ei oska seda probleemi lahendada. Nüüd olen tagantjärgi mõned päevad teda treikusse harjutanud ja jälle on kõik nagu korras.

Esimestel päevadel tekkis korra juba mõte, et võib-olla poleks pidanud see aasta suveks ära kolima, sest kuigi tal Kurtna hobustega mingeid jagelusi otseselt ei tulnud, hoidis siiski enamuse ajast veidi kaugemale ja polnud kambas. See on muidugi normaalne, aga ma pole seda eelmistel aastatel täheldanud (ilmselt sellepärast, et siis läks kohe suurele karjamaale ja ei pidanud heinarulli ümber omale kohta leidma) ja kuna ta niigi praegu vähe õnnetus olukorras, siis oli kurb vaadata.

Aga see kestis tõesti õnneks vaid mõned päevad, praeguseks saab ta juba kenasti enamike hobustega kõrvuti söödud ja pealegi on neil nüüd kogu aeg võimalik ka rohukarjamaale minna. Eile õhtul jalutasid putukate eest ära, siis Albatross oli karja esimene! Tõenäoliselt küll sellepärast, et tema saba asub kõige kõrgemal ja teistele meeldib sinna alla pugeda. :D

Mõnel päeval olen leidnud ta väikse Võluriga isegi mängimas ja ringi jooksmas. Kui see liiga pikalt kestab, siis toon ta küll karjamaalt ära boksi, sest ilmselgelt on jooksmine talle vähem või rohkem valus - aga see, et ta põhimõtteliselt siiski võtab vahel vedu ja läheb väikeste poiste mängudega kaasa, see teeb mulle head meelt.

Tegelikult Võlur pole nii väike enam midagi, 3-aastane ja jõuab juba vabalt Albatrossile kaela hüpata.
Jala koha pealt nii palju, et erilist efekti ma küll peale süstimist pole näinud, aga... võib-olla proovime ühe korra veel. Lähipäevil tahaks korrigeerivad rauad alla saada - ega nende kasutegur ka kindel pole, aga kuna eriti palju rohkem võimalusi ei olegi, siis muidugi loodan, et aitavad. Niiiiiiiii väga tahaks, et traavis longe kaoks/väheneks - siis oleks tõenäoline, et tal vähemalt jalutamine probleeme ei tekita. Praegu sammus küll ei lonka (vahel teeb mõne kange sammu), aga teatavasti hobune lonkab siis, kui ta enam teisiti valu varjata ei jaksa, nii et ma tahaks leida kinnitust sellele, et tal pole väga halb olla.
8 aastat sõprust :) ehk Albatross ja Prex, lapsepõlvesõbrad 


Siin teiste teemade käigus ununes isegi ära märkida, et väiksel Z oli kah sünnipäev Taanis, ja sai 2-aastaseks! Varsti juba suur tüdruk.


Friday, May 18, 2012

I'm forever keeping my angel close....

Kaks nädalat tagasi oli mul tõsine plaan teha Kilgi tallides Albatrossiga meie esimene L-skeemi start.
Täna aga ei tea ma, kas mu maailma parim hobune üldse kunagi nii terveks saab, et temaga veel ratsutada oleks võimalik. Elu muutub kiiresti, või mis?

Aga kuna ta on siiski minu Albatross ja tõesti kavatsen teha tema jaoks kõik, mis mul võimalik - siis üritan mitte kaotada lootust ja usun, et maailma parimatele antakse ju ometi veel üks võimalus, või vähemalt pool! Ma võin otsida omale teisi hobuseid ratsutamiseks ja võistlemiseks ja kõigeks muuks, aga miski ei teeks mind õnnelikumaks, kui näha Albatrossi tulevikus kasvõi lihtsalt karjamaal rõõmsalt sõpradega mängimas ja rohtu söömas... Täpselt nii nagu täna, selle pildi peal:





Väga õnnetus olekus kabjaliiges on siis see, mis meile suuri muresid tekitab... Ühtlasi vastus mind aastaid painanud küsimusele, et miks Albatross ratsutades kõver on. Sain siis lõpuks teada. Sain teada, et mu hobusel ei ole kunagi olnud mitte midagi viga peale selle, et ta lihtsalt üritas kogu see aeg mitte kanda raskust jalal, mis seda ei kannatanud. Ma teadsin ju kogu aeg, et mingi põhjus peab olema... kui ta oleks mulle ainult osanud seda selgemalt öelda, või mina selgemalt teda kuulata.

Õnneks on longet praegu näha ainult traavis, mitte sammus, ja vähemalt Albatross ise ei tundu väga õnnetu - lükkab mind ninaga mööda maneeži ringi, kui jalutamas käime. :) Niiniiniiväga loodan, et süstid ja muud abinõud suudavad tema olukorda väheke parandada, aga eks ainult aeg näitab seda.

Wednesday, May 9, 2012

Puhkus!

Üldiselt see blogiteema on natuke ära vajunud.... Pole ka ime, kui ma nii mitu aastat oma trennidest enam-vähem järjepidevalt mingit ülevaadet olen teinud, siis mingi hetk tüütab ära. Tagasiside (mis mind kunagi päris tihti mõtlema pani erinevate asjade üle - isegi siis, kui ma sellega nõus polnud) on kah suht olematuks jäänud, nii et vist puhkame selle kirjutamisega vahepeal jälle. Nagunii varsti tuleb 3 kuud suve, millest 2 kuud ma Eestist eemal olen ja Albatrossiga kahjuks tegeleda ei saa.

See eest loodan Taanis seekord oma luud terveks jätta, et saaksin väikest Z veidi õpetada - korralikult käe kõrval käima, maneeži ja platsiga harjuma. Siis talvel võiks ta kordele panna, et järgmiseks suveks oleks väike eeltöö tehtud ja saaks sadulasse harjutada vaikselt. Kui mul on aastas umbes 2 kuud aega hobusega tegeleda, siis peab küll treening väga läbimõeldud olema, et üldse kuhugi jõuaks (ning et hobune ka õnnelikuks ja terveks jääks), aga noh - eks see pole nagunii veel teada, mis ja millal temaga täpselt saama hakkab. Elame ja näeme

Aga kui mul mõni päev miskit huvitavat öelda on, või suur isu Albatrossi kiita tuleb, siis selle võimaluse jätan siin küll lahti - et mul kunagi tulevikus meie igast olulisest tegemisest mõni märge ikka alles oleks. :)

Ei ole norus, lihtsalt päike paistis silma :) Tuuli pilt.

Sunday, May 6, 2012

S-ga käisime täna väikseid parkuure võistlemas, aga kahjuks ei tulnud sellest midagi head välja. Soojendushüpetega jäin väga rahule, aga platsil ta kartis kõike ja kõiki, vingerdas poolte takistuste ees ja ülejäänud poolte ette tegi täiesti idiootselt väikseid samme. Kuna ta trennis sellist asja ei tee, siis ma ei osanud ka väga asja parandada - üritasin küll teda normaalse koha pealt ära lükata, aga no kui ei lähe, siis ei lähe.

Ühesõnaga ta ei olnud täna just väga kerge sõita, samas ega ma ise ka asja just lihtsamaks ei tee kaela peale ronimisega - ju minus lihtsalt ei leidu seda takistussõitja tunnetust, aga kui ma isegi normaalse tõukekoha pealt ei tohi hobusega hakata kaasa minema, vaid pean teda ootama, siis ma jään 100% maha, kui ta järsku sellest normaalsest kohast hüpata siiski üritab. Ja kuna need hüpped tulid nii vaevalised, siis ma ei suuda enam muudele asjadele ka keskenduda ning järgmise takistuse peale hakkan alles seejärel mõtlema, kui eelmine ületatud ja ikka veel seljas olen. :) See on ilmselgelt liiga hilja.

No ja kõige õnnetum lugu on see, et teise soojenduse ajal suutsin oma selja ära põrutada, nii et jätsin soojenduse lausa pooleli mingil hetkel, sest kartsin, et muidu ei saa parkuuri üldse sõidetud. Ega need paar lisahüpet muidugi enam midagi päästnud poleks, aga igatahes pärast teist sõitu hobuse seljast alla tulles kuni siiamaani on sees sügav kahtlus, kas ma homme hommikul ka veel voodist püsti suudan tõusta. Vägaväga paha, ilmselt ei saa nüüd Albatrossiga ka vähemalt mõned päevad selle jama tõttu sõita, aga eks teeme siis kordet vahelduseks vms.
Mõnikord hüppasime ilusasti ka

Aga mõnikord ma tõesti ei suutnud muule keskenduda, kui sellele, et oma väikse konna selga jääda :)

Ühesõnaga kurb natuke, et paremini ei läinud, aga noh... noorte hobuste ja kogenematute ratsanike värk. Pean vist oma Albatrossi ja koolisõidu juurde jääma. :) Muidu Albatross oli mingi trenn ülihää, ja palju trenne selline suht okei. Galopp-samm üleminekud valmistavad meile hetkel raskusi - õigemini valmistavad kogu aeg, aga nüüd olen nendega rohkem tegelenud.

Thursday, May 3, 2012

Just mõtlesin, et Albatross pole viimastel kuudel enam üldse tembutanud, et võiks mingile maastikutuurile prooviks minna - aga näed, täna jõudis kevad südamesse ja tegi kerge katse mind maha raputada. Õnneks ta juba tükk aega enne seda käitus veidralt, ajas ennast ülikõveraks ja vahtis ringi, nii et see ei tulnud päris ootamatult. Siiani igatahes on see paika pidanud, et kui ma tal pead ei lase alla tõmmata, siis tema hüplemine ei ole kuigi ohtlik - aga ma pole kordagi veel maastikul saanud seda kontrollida, sest neil hetkedel, kui ma selleks valmis olen olnud, pole ta oma trikke üritanud teha.

Täna tembutas lihtsalt seepärast, et läksime karjamaale sõitma, tema aga pidas paremaks teiste hobuste poole minna. Ma korraks ütlesin talle paar kurja sõna ka - no lihtsalt põhimõtte pärast, et ta aru saaks, et nii ei sobi teha - aga tegelikult ma pahaseks ei saanudki, oli rohkem naljakas. Trenni ajal oli väga normaalne, kuigi ma ise tulin korra ohutuse mõttes seljast alla, kui kaks poni mingil hetkel kisades meie poole galopeerisid. :D Mõtlesin, et kui nad nüüd samamoodi tagasi (Albatrossi juurest ära) galopeerivad, siis võib A uuesti nalja teha. Galopeerisidki ära, aga käe kõrval oli Albatross mõistlik ja jalutas juba väga vähese aja pärast jälle, pea rahulikult madalal, mulle järgi. Tegin trenni lõpuni.

Peale trenni söötsin teda natuke muru peal - tüüp õgis, nagu poleks kaks nädalat süüa saanud. Kartsin, et ta suulistega äkki ei viitsi korralikult seda kõike läbi ka närida ja ummistub varsti ära... :D päris nii õnneks ei juhtunud. Karjamaal neil muidugi ka juba vaikselt rohelist tuleb, aga kuna nad seal järjepidevalt 20-30kesi ringi kah tatsavad, siis nii kõrget rohtu seal muidugi veel ei ole. Vähemalt hobune oli õnnelik. :)

S-ga sõitsin ka esimest korda karjamaal ja ma ei saanud mingil hetkel enam aru, kas ta teadlikult kogu aeg ühele poole tüürib või reaalselt ei saagi mu pööramis-keeramis-märguannetest aru! Sest noh, maneež on ju väike, juba seinte pärast peab pöörama ja ega ma temaga sealgi sellist täpsussõitu nagu Albatrossiga küll veel teha ei saa. Õudne mõte, et ma sellele hobusele üldse midagi õpetada ei ole suutnud, kadus õnneks üsna kiiresti - märguanded hakkasid toimima ja juhitavus taastus. :D Ju oli ka lihtsalt kevad südames ja esimest korda trenn sellisel avaral piiramata platsil. Toores on ta ikka, aga see galoppp, see on nii mõnus, kui ta hästi jooksma hakkab.

Eile hüppetrennis jooksis ka mingi aeg väga mõnusat galoppi ja siis tuli juba väikestel hüpetel niiiiimoodi turjast üles, et oli ikka korralikult seljast tunda. Terve trenn sellised hüpped ja nii hea galopp küll ei kestnud, aga kokkuvõttes siiski vist siiani parim hüppetrenn, mis meil olnud on. Hobune muutub vähe rohkem reguleeritavaks, siis peabki ju ka hüppamine paremaks muutuma.

Kuigi hobused on kõverad ja vahivad veidi ringi jne, siis karjamaal on praegu ikka hoopis teine asi sõita kui maneežis. See parasjagu suur nurgake seal on täpselt ideaalne muruplats + peale trenni saab minna künkaid ja kraave vallutama, mis mulle endale jubedalt meeldib. :D Maastikufänn ma muidu pole, aga üles ja alla roniks küll hobustega igalt poolt, kus vähegi võimalust on.