Friday, January 9, 2009

Jälle korraks siin...

Ma nägin Albatrossi! :) Kohe mitu-mitu päeva järjest. Ta on endiselt armas ja tubli, kuigi elu pole just vääääga kerge... Tal on selja peal punnid, arvatavasti sadulast (kuigi ma kasutasin seda poolteist aastat isegi ja siis ei olnud probleemi) või halvast puhastamisest või... ma ei tea päris täpselt, millest. Margit rääkis midagi ummistunud pooridest jms, et mingi aja jooksul (Fantal võttis see aega umbes poolteist aastat) kaovad/tulevad ise ära ja lihtsalt valged karvad jäävad keskelt kasvama... nagu see polekski midagi hullu. Ei tea, ma siiski arvan, et see on inimeste asi hoolitseda, et hobul selliseid probleeme poleks, sest iseenesest sellised punnid ei tule. Kurb.

Kõhn on ta ka natuke - eriti hakkab see välja paistma kevadel, kui karv on vahetunud, ma olen selles suhteliselt kindel. Ta on mõlemad kevaded, mis ma näinud olen, pisut kondine olnud, aga seekord on seda juba praegu talvel näha.

Kõike seda arvesse mõttes tunnen ma tegelikult ennast veits süüdi, et talle ikka selga tahtsin ronida ja proovida, kuidas temada pregu ratsutada on. Ainuke asi, mis mulle lohutust pakub, on see, et sadulat selga pannes ma mingit negatiivset reaktsiooni ei näinud, tuli ise seda nuusutama ja mingit vastumeelsust vähemalt üles ei näidanud. Tegelikult ma siiski poleks pidanud sõitma, ma tean ju seda, aga... jah.

Eks ta muidu oli nagu oli, sammus saab mõnusalt liikuma läbi selja ja lõdvestama, aga traavis ja galopis võtab enamasti mingi oma asendi sisse ja väga raske on seal seljas midagi muuta. Kui ratsme täiesti lõdvaks lasin, siis tahtis sirutada, aga kui mingit kontakti prooviks võtta, siis ta nagu... ei julge vist enam. Siiski mõnel väga harval hetkel hakkas ilusasti ka tööle. Mulle meeldis, et ta oli terve trenn täpselt nii aktiivne, kui palusin, seega mingit tuimust säärele otseselt pole, lihtsalt jäik ratsmekontakti vastu.
Õlga nügisin tal ka voltidel ikka kogu aeg kõvasti välimisega sisse ja lõpuks hakkas nii toimima, et sammus sain isegi rajal õlad sisse viia. :) Ta pole seda kunagi osanud (need paar korda, mis proovisin kunagi ammu) ja vaevalt, et keegi talle vahepeal midagi sellist õpetanud on, aga nüüd tuli täitsa välja isegi. See oli kõige suurem positiivne üllatus. :P

P.S. Lohet liigutasin ka paar korda kergelt - vanadus ikka annab tunda, hääästi pikalt tuleb soojendada, enne kui liikumine hobuse moodi läheb ja väiksematel voltidel-ringidel ta väga hästi tasakaalus ei püsi, aga muidu ikka vahva ja energiat täis.

P.P.S. Tallisõpsid on ikkagi mul niiiii toredad ja hea oli neid ka näha. :) Tegid mulle armsa sünnipäevakingi ja puha, mis siis et mind seal enam eriti näha pole.

P.P.P.S. Kui seda blogi siin peaks lugema üks teatud inimene, siis ma ikka veel tahaks paluda tal püüda olla pisut positiivsem... Tal on kaks imetoredat ja head hobust, kellega ta minu arust palju paremini hakkama saab, kui ise arvab! Alati on tagasilööke, aga hobustega mässame ju siiski selleks, et rõõmu tunda... ja hobudel on ka kindlasti parem meel, kui neid vahepeal lihsalt kiita selle eest, mis nad hästi tegid ja natukeseks unustada kõik see, mida nad veel hästi ei oska. Kogu aeg õnnetu olla on ju niiiiiiiiiii raske ja teistel on ka kurb vaadata. Küll kõik hästi hakkab minema! ;)