Sunday, November 30, 2014

Üht ja teist...

Juhtunud on vahepeal nii mõndagi. Hakkab siis otsast hobustega peale.

Quicky trennis: siin pildil veel kindlasti mitte oma kaela sirutamas... + kõik muud puudused lisaks. Aga ikkagi olen tema suur fänn endiselt.
Quickyga olid viimased trennid juba väga mõnusad jälle, ta suutis rahulikuks jääda suurema osa trennist ning hakkas oma võrdlemisi jäika kaela üha tihemini sirutama. Trennid oleme järjest lühemad teinud, nii et koormus juba üsna väike. Nüüd sellel nädalavahetusel aga ehmatas ta meid päris korralikult, suutes omale nii ägedad koolikud tekitada, et... ma peaaegu et polegi nii kehvas olukorras hobust näinud varem (võib-olla kuskil Soome kliinikus kunagi, ei mäleta täpselt).

Leidsin ta reedel lõuna paiku varjualuse nurgas pikali kössitamast (jalg veel kenasti läbi puuliistudest ukse virutatud püherdamise käigus, aga see õnneks suuremat viga ei saanud) ja järgnevad kuus tundi ei saanud tema juurest ka mitte pooleks minutiks eemale astuda, sest siis oli hobune kohe jälle maas, jalad taeva poole. Selle 6 tunni jooksul sai ta topeltkoguse valuvaigistit ja rahustit, mis aitas umbes 10-ks minutiks - ehk nii kaua, et vet sai tilga külge panna ja ise ära sõita - ja siis hakkas täpselt samamoodi jälle pihta. Paigal seistes viskas end kohe pikali, jalutades hakkas hingeldama ning paar korda reaalselt kukkus poole sammu pealt külili maha. Sooled olid kõik ülimalt gaasi täis, nii et soolekeeru oht väga suur ja... ikka päris õudne oli kogu see lugu. Umbes 6 tundi hiljem, peale pikka vedelike tilgutamist ja jalutamist, oli ta esimest korda nõus rahulikult boksis seisma ning pikutama mõnda aega. Sealtmaalt hakkas nagu tasapisi paremaks minema. Püherdada tahtis endiselt, aga nüüd oli teda võimalik siiski keelata... ja kui ta ise juba veidi stabiilsem oli ja liikuda normaalselt suutis, siis hakkasime kordel vahepeal ka väikseid traavijuppe küsima, et see gaas kuidagipidi seal sees liikuma ja välja tulema hakkaks - ja õnneks hakkas.
Õnnetu
Nüüdseks on ta enam-vähem stabiilne, vahepeal küll viskas natuke liiga sageli pikali-püsti, aga muidu paistab rõõmus ja kõht ei paista ka enam selline suur ümmargune õhku täis pall välja, nagu ta vahepeal oli. Saab hästi pisikeste portsude kaupa juba vaikselt heina ja... loodan väga, et õnnestus seekord siiski välja rabeleda ja et tal suure stressi ja valu tõttu võtab lihtsalt aega, et päriselt taastuda. Kuidas see jama kõhus kasvavale beebile mõjus - ei tea, aga loodame ikka parimat. Kole asi on küll see hobuste koolikud - mitte millestki võib sul nii kiirelt halvemal juhul selline jama tekkida, et hobune enam sealt välja ei tulegi, eriti kui ei õnnestu õigel ajal probleemi märgata ka (me õnneks saime üsna kähku jälile ja ei hakanud veti kutsumisega ka ootama, kuna hobune nii valulik oli).

See oli siis see kõige ebameeldivam vahejuhtum. Mitte nii kole lugu, aga mitte ka väga vahva on see, et Verdetteniga on mul õnnestunud kaks korda matsu panna. :) Viimane kord käisime esimese lumega karjamaal galopitamas, kus ta ühe veidi liiga järsu pöörde otsustas teha ja järgmine hetk olid jalad alt läinud ning me kahekesi külili maas. Õnneks oli lund vist juba piisavalt palju, et kumbki haiget ei saanud, V lihtsalt ehmatas väheke - pikutas seal samas üsna mitu hetke maas ja vaatas imestunud näoga ringi, enne kui uuesti püsti ennast ajas.

Eelmine kukkumine oli veidi õnnetum - harrastasime natuke hüppamist (ja Verdetten tegi väga vahvaid suuri hüppeid seekord, nii et muidu igati positiivne trenn), kui siis viimase hüppe peal mingite kommunikatsioonihäirete tõttu võttis ta hüppesuuna otse takistuseposti poole, mille siis külili hüppas ja kuidagi koperdades mina sealt ka alla vajusin. Enda arust maandusin jalgadele ja... pooleldi libisesin viimase jupi, aga kuskilt (kas kokkupuude maaga või äkki hoopis hobuse kabjaga) sain siiski korraliku kolaka vastu pead. Kui pilt tagasi tuli, siis ronisin küll selga tagasi ja tegime ühe ilusa hüppe lõpetuseks, aga peale seda tükk aega vasakpoolne silmavaade virvendas ja pea valutas ikka paar päeva. Küll ma olen õnnelik oma kombe üle alati kaskat kanda. :) Kohusetundliku ratsutajana peaks vist uue kiivri peale sellist matsu muretsema, aga... vaese tudengina ma vist lükkan seda veidi edasi ja loodan, et ma lähitulevikus uuesti pea ees kuhugi ei sukeldu.

Verdetten kunagi sügisel lippamas
Täna oli tallis hambaarstipäev. Albatrossil oli poolik hambaarstipäev ka eelmisel nädalal - aga just täpselt poolik, sest kui narkoos oli tehtud ja mõnda hammast veidi viilitud, siis otsustas elektriline raspel lakata töötamast ja kuna tundub, et tänapäeval keegi enam käsitsi seal lõugade vahel rahmeldamisest huvitatud ei ole, siis jäigi asi pooleli. Tänane teine katse oli õnnestunum, nii et nüüd hambad jälle ilusad siledad.

Lisaks tõmmati Lordil välja susikad - sellega seoses ka selline lugu, et ma ise olin täiesti kindel, et olen kõikide 3-aastaste suhu piilunud ja hundikate olemasolu välistanud. Lord aga ei olnud suulistest väga vaimustunud ja protestis iga trenniga aina rohkem, nii et kui ma korra uuesti sinna kaugemate hammaste juurde otsustasin vaadata (et äkki on tõesti nii teravad, või piimakad vahetuvad kuidagi valulikult?), siis vahtisid ülalõuast kohe kaks suhteliselt suurt hundihammast otse vastu. Nojah, ilmselgelt mul on neid noori liiga palju, kui ei suuda meeles pidada, kelle hambad kontrollitud ja kel mitte. Igatahes nüüd sai ta neist lahti. Viimased trennid proovisin sõitu teha päitsetega ja saime isegi üsna ilusasti hakkama, nii et saab ka nii mõnda aega, kuna mul mingit head bitless-valjaste varianti pole kasutada hetkel.

Albatross sai oma järjekordselt kaotatud raua ka tagasi ja... kõik ilusti joonel vist praegu seega. :) Mm.. üks päev nt tegelesin temaga kolmandiku maneeži peal (takistustega oli suurem osa maneežist eraldatud järgmisel päeval toimuva pisikese võistluse jaoks) lahtiselt ja kõik oli hästi kena, kuni ta ühel hetkel üle selle ca meetrise takistuse otsustas hüpata. Ee... sammust... ja puhtalt. Nojah siis. Tõin ta tagasi ja tegelesime edasi nagu midagi poleks juhtunud. :) Noh, nelja-jalaga-õhku ja muud võimlemisharjutused on ka endiselt päris sageli teemas, nii et suht aktiivne poiss on ta üldiselt. Ja köhimine pole vähemalt hullemaks läinud, mõned üksikud korrad olevat kuuldud. Selle spetsiaalse lakukiviga oskas ta karjamaal alguses igasuguseid asju teha: tagurpidi pöörata, jalaga taguda, hambaga plastikümbrisest kinni võtta ja seda ühest kohast teise tõsta jne. Õnneks mõne päeva pärast ikka hakkas tasapisi (nägusid tehes) mekkima ka, nii et nüüd ikka see vaikselt on kahanenud mu meelest, ehk on mingit kasu siis kah. Kui mitte muus mõttes, siis omaniku südametunnistusele ikka, nagu paljude muudegi asjadega. :P

Saturday, November 15, 2014

Eile oli hästi vahva päev hobudega, kõik olid imetoredad. Verdetteniga sain esimest korda mõned sammud head galoppi, kus tõesti oli tunda, et ta kandis ennast, mitte ei tõmmanud end lihtsalt esijalgade ja suurte sammude abil mööda maad edasi. See on minu jaoks väga suur samm tema arengus. Traavis on ta kohati juba vägaväga asjalik, mõnikord läheb natuke ebastabiilseks ja rütmist välja siiski. Tegeleme praegu palju nt voldi suuremaks-väiksemaks sõitmisega ja serpentiinidega, sest mingitel hetkedel omatahtsi sisse või välja vajumist kipub endiselt ette tulema. Ta suudab ennast väga viisakalt mõlemale poole painutada, vahel lihtsalt mõtleb ja otsustab enne ära, kui mina midagi öelda jõuan - ja siis ei pruugi meie eelistused alati kokku langeda.

Quicksteri kohta midagi väga erilist selle trenni kohta ei oska välja tuua; kui, siis seda, et ta jäi algusest peale üsna rahulikuks ja enam-vähem lõdvestunuks (niivõrd, kui see tema puhul võimalik on :P). Kui ta Tartus oli juba peaaegu alati üsna rahulolev, siis siin trennitades tuleb alati maneeži ärevana, kipub kiirustama jms. Siiani olen teda ette ka kordetanud ja lihtsalt lasknud veidi joosta, selle asemel et kohe selga ronida ja mingit vägikaikavedu esimesed 5-10 minutit teha. Aga nüüd tundub, et hakkab siinse olukorraga ka paremini kohanema ja saame trenni rahuliku meeleoluga alustada.

Ahjaa, samuti tegin nende kahega veel ühe väikse hüppetrenni millalgi - ei oleks saanud rohkem rahul olla. Verdetten kohati natuke lohistas ennast üle, aga mingi 80 peal, kuhu viimane lattaed jõudis, tegi juba paar asjalikumat hüpet. Quicky ei lohistanud loomulikult midagi. Kõige vahvam oli siiski see, et kui esimene kord (ca kuu aega tagasi) nad veel veidike kõhklesid esimeste ristide peal, siis seekord ei olnud kummalgi hobusel mitte kordagi mõttes takistusest mööda minna või aeglustada või vingerdada, vaid olid ülimalt koostöövalmis ja asjalikud. Okei, aususe huvides V natuke vingerdas vahel, aga see oli pigem meie puudulikest juhtimisvõtetest tingitud ja hüppas takistust ka täiesti nurgast; ning Q läks ühe korra lattaiast mööda, mille ma aga 150% enda süüks tunnistan, sest ma üsna enam-vähem ise juhtisin ta mööda, ning järgmistel katsetel ei ilmnenud mingit probleemi. Q-le jäi see "hüppetrenn" küll praegu viimaseks, aga Verdetteniga tahaks küll varsti jälle proovida.

Siis... teised 3-sed ehk Lord ja Zimbab tegid lahtiselt traavi eile. Hea rahulik vaikne oli toimetada, eelmised korrad olen kuidagi kehvasti trenniaegadel talli sattunud ja siis sealt teiste vahel on olnud keerulisem nende toorikutega ukerdada.

Ja last but not least, Albatross. Olen viimasel ajal harjutanud temaga:
- korde peal suunamuutuste tegemist: st nii, et ma ei tee peatust ega võta hobust enda juurde, vaid häälmärguande ja kehakeele abil saadan ta lihtsalt teistpidi suunas liikuma
- käekõrval AEGLASE sammu tegemist: sest Albatrossil on peatuse käik või hästi aktiivse sammu käik, vahepealne on natuke puudulik. Eks ma ise olen talle kõik need aastad sisendanud ka, et samm peab olema võimalikult elav ja edasipürgiv, aga nüüd soovin, et ta veidi rohkem mind ootama hakkaks ja ei paneks ratsmete peale neil hetkedel nii palju survet (töötan temaga cavessoniga, seega "nina" peale on tal võib-olla ka lihtsam toetuda, kui suulisele oleks). Kui jalg kannatab, siis olen veidi ka traavi käe kõrval küsinud.
- taandamist nii tema kõrval, kui taga seistes. See hobuse taga seismine ja "kutsumine", nii et hobune sinu suunas taandab, tundus mulle kunagi jube vahva olevat ja otsustasin Albatrossile ka proovida seda õpetada. :) Praegusel hetkel ma sellel mingit muud eesmärki ei näe, kui et lihtsalt... tore trikk on, aga vahel tuletame meelde ikkagi. Rohkem harjutan taandamisi külje peal olles - häälkäskluse peale teeb küll ilusasti, aga tahaks, et ta puhtalt mu kehakeelt hakkaks jälgima ja selle järgi edasi-tagasi-seisma õpiks.

Ongi vist põhilised asjad mainitud. Mõned niisama lõbusad trikid sinna juurde. Igasugused külgliikumised ja asjad jätsin hetkeks ära, sest ta hakkas KOGU aeg (ehk valel ajal ja vales suunas) neid pakkuma ja jube raske oli teda mingi hetk saada käe kõrval sirgelt kõndima. Eriti kui veidi lühemat ja rohkem koondatud sammu tahan - palju lihtsam on ju tagumik nt küljele visata, kui korrektselt enda alla astuda. Praeguseks aga on asi kõvasti paranenud, nii et varsti võib-olla hakkame külgedele ka veidi uuesti katsetama. Tahan ka mingeid uusi põnevaid mõtteid kuskilt ammutada ja katsetama hakata - ideas anyone?

Aga eile siis: esiteks tegi ta esimest korda kordel väikses traavis ühtepidi suunamuutuse ära. :) Siiani oleme vaid sammus seda sooritanud ja traavis ainult nii, et: ring traavi, üleminek sammule ja suunamuutus, ning uuesti traavi.
Teiseks tegime käekõrval paar traavikaheksat. ÜLITUBLI. Albatross on ju suur hobune ja see on võtnud omajagu aega, et ta minu sammutempos õpiks traavima. Nüüd ise siseringil olles saan juba üsna rahuliku sammuga jalutada, nii et tema välisringil traavib. Suunamuutust tehes jään ju mina aga välisringile, seega tegin sammu pikemaks, Albatross pidi aga oma sammu veelgi lühendama. Korraks läks ärevaks, aga sai hakkama; ja kõike seda nii, et kasutasin ratsmete hoidmiseks vaid üht kätt turja kohal. Et jah... maatööd on kindlasti oluliselt lihtsam teha väiksemate hobustega - samm on lühem, ise ei pea käsi kuhugi taeva poole sirutama (nt üle turja teisele poole kaela ma lihtsalt ei ulatu oma kätt panema) jpm, aga... kui on mürakas, siis on mürakas, mis seal ikka. :)
Ja kolmas vahva seik: niisama nalja pärast (aga samas ka väga kasulik tähelepanu arendamiseks) on meil selline harjutus, et Albatross jääb maneezi ühte otsa seisma, kuni mina eemale lähen, ja siis märguande peale tohib mu juurde tulla, mitte enne. Kui on piisavalt pikk vahemaa ja ma teda häälega tsipa ergutan, siis tihtipeale traavib selle vahemaa, aga eile järsku oli energiat ülearu ja A otsustas hoopis galopis minuni tulla. :) Ta on ikka väga armas tegelane vahel.

Friday, November 14, 2014

Täkkudest

Leidsin vahva video Branderupi täkkudest koplis mängimas:
https://www.youtube.com/watch?v=vyGR-nmwF_g&feature=youtu.be

Swan on küll juba 7-aastane täkk, aga nagu näha, siis mingit viha ta küll oma uue noore sõbra vastu ei pidanud. Lõppude lõpuks on ka täkud eelkõige siiski hobused ja karjaloomad ning ei ole mõeldud üksinda üles kasvama ja elama. Millest see täpselt sõltub, kas ja kui kaua täkku teiste hobustega koos ilma probleemideta pidada saab - see pole mu jaoks veel päris selgeks saanud ning tundub väga paljudest asjaoludest sõltuvat: hobuste vanus, iseloom, kas nad on väiksest peale koos üles kasvanud, millised on üldised pidamistingimused jpm. Kui mina kunagi täkuomanikuks peaksin saama (mida ma tegelikult arvan, et ei juhtu), siis annaks küll kõik endast sõltuva, et ta ei peaks oma elu teistest hobustest eraldatuna üksikus koplis/boksis veetma.

Saturday, November 8, 2014

Mõtlesin siis võimalust/aega kasutada ja jõuludeni omale korralikke "tallipäevi" korraldada, ehk lisaks eelmistele võtsin veel lisaks teised kaks 3-aastast ruuna ka uuesti töösse, nii et kui Albatross ka sekka arvata, siis on lausa 5 loomaga tegelemist. Ja noh.. jah... Albatrossi olen nüüd sama tihti käsile võtnud küll kui kõiki teisi - aga tänan õnne, et need noored sporthobused veidi kainema mõistuse ja kontrollituma energiatasemega on, kui mu armas kuumavereline torikas, kes lihtsalt iga kord SELLISEID võimlemisharjutusi maneežis harrastab, et mul vahel tema pärast täitsa hirm hakkab. :D Aga noh... parem siis olgu tema selline, kui need, kellele ma selga ronida tahaks. :)

Kehvem lugu natuke on see, et Albatrossist on vist ka väikest viisi allergik saanud, sest eelmine talv vahepeal köhis ja nüüd, kui ööseks talli kolisid, on uuesti hommikuti vahel kuulda olnud. :( Kusjuures hommikuti tallis heina ei jagata, vaid lastakse kohe hobused välja; ning ise küll ei tunne, et oleks halb talliõhk, aga... ju siis hobune tunneb paremini. Mingile külmetuse-varianti ma see aasta küll enam uskuda ei tahaks - eelmine talv kaalusime korra, et äkki vihmased ilmad jms mõjutasid, kuigi juba siis oli üsna vähe tõenäoline.

Nii et jah, sellega on veidi kehvasti. Vabapidamisse praegu teda jätta ei taha, kui ma ise igapäevaselt tallis käia ei saa. Õnneks tema boks on hetkel otse ukse all, kus õhk ikkagi vast veidi rohkem liigub, kui mujal. Proovime selle hingamisteedele mõeldud lakukivi ära ja... korra mõtlesin ka, et äkki tema väike päevane kaeraports (mis on tegelikult vajalik ainult selleks, et mitte-nii-väga-maitsvad lisandid sisse sööta) vahetada välja mõne muu jõusööda vastu. Kas kellelgi on äkki jagada häid kogemusi mõne mõistlikus hinnaklassis, väikese energiasisalduse ja hingamisteedele kasuliku toimega söödaga?

Samuti jõudsime üks päev järeldusele, et A on vist suurest igavusest hakanud omale mune tagasi kasvatama, sest kuigi ta on üksikutel kordadel varemgi mõnda täkulikku käitumisjoont avaldanud, siis see aasta on asjad ikka täiesti käest ära läinud, nii et märadega samasse aeda enam teda naljalt ei pane. Suve alguses lootsime, et lihtsalt selline periood ja hormoonid möllavad, aga ei ole need hormoonid ka sügiseks maha rahunenud, nii et praeguseks (ja suure tõenäosusega ka lähemas ja kaugemas tulevikus) tuleb sobiva kopliseltskonnana kõne alla vaid poistekamp.

Lausa lust, kui tore ja lihtne see hobusepidamine on. Aga A ise on muidugi kõike seda väärt, paistab praegust veidi tihedamat tähelepanu minu poolt ka täitsa nautivat (mina samuti naudin), nii et ei tohi lihtsalt muredel lasta rõõmudest üle trampida. :)

EDIT: See kah veel, et rauad ei taha samuti üldse all püsida jälle. Maneeži hullutama minnes viskan kalossid talle küll peale, aga 24/7 neid küll jalas hoida ei taha.